Читать книгу Peidetud süda - Barbara Cartland - Страница 6

Nad olid reisinud peaaegu üheksa tundi ja Lucy, kes oli alguses olnud rõõmus ja reibas, jooksnud vagunis edasi-tagasi ja imestanud iga asja peale, tukkus nüüd Sylvia käte vahel, tumedad ripsmed põskedel puhkamas ja sassis punased juuksed Sylvia rinna vastas soojad.

Oli raske oletada, mis neid kohale jõudes ees ootab. Lund sadas tihedalt ja maa oli juba valge. Reisijad kõnelesid põhjapool lumevangi jäänud rongidest, millest nad maha pidid jääma ja arutasid filosoofiliselt võimaluse üle päev hiljem sihtkohta jõuda.

Sylvia sulges silmad, aga tal polnud und. Ta arutles aina ärevamalt, mis neid reisi lõpus ootab. Ta oli füüsiliselt väsinud, aga teadis, et ei suuda rahulikult puhata enne, kui teab vastust kõikidele teda vaevavatele küsimustele.

Ta oli eelmisel õhtul väga hilja koju jõudnud. Ta oli oodanud proua Bootle’it ja kui nad viimaks koos läbi lumiste tänavate tagasi minema hakkasid, oli Poolbrook nagu väljasurnud ning selle elanikud magasid ammu. Nad kõndisid vaikides, sest tempo oli kiire ja nad pidid jälgima, et ei libiseks märjal lumel, mis oli tee keskelt rentslitesse vajunud. Lõpuks jõudsid nad koju ja Sylvia oli pöördunud uksel, öeldes anuvamalt kui ise taipas: “Te tulete ju sisse, proua Bootle, eks?”

“Jah, tulen, kullake,” kostis vastus. “Ma ei taha kauaks jääda, aga ma pean sulle üht-teist rääkima ja sina pead seda kuulma.”

Sylvia sulges ukse ja kiirustas süütama õlilampi esikulaual. Tal kulus natuke aega, et elutoa kaminas tuli põlema saada, aga kui leegid lõpuks tulehakatist limpsasid, vaatas ta küsivalt proua Bootle’i poole, kes seisis toas koguka ja imposantsena, lumine must keep telgina seljas.

“Nii on parem,” tähendas proua. “Ja nüüd, kullake, asume asja kallale.”

Ta heitis keebi üle õla ja tõi kaenla alt nähtavale suure pambu. Sylvia oligi arvanud, et tal on midagi kaasas, kui nad proua Cuninghami juurest lahkusid. Nüüd avas proua Bootle kompsu ning Sylvia silmad läksid üllatusest suureks, ta oli sõnatu. Esmalt ilmus nähtavale must kleit, mida ta oli teenija toas näinud ja mida proua Bootle oli talle näidanud. Järgmisena nägi ta musta mantlit, mis sobis kleidiga, valge pitsäärega alusseelikut ja helelillast siidist õhtukleiti, millel oli kaeluserüüs ja šifoonist varrukad ning mida kaunistasid suured kunstlillede kimbud.

“Proua Bootle!” hüüatas Sylvia.

“Oota, see pole veel kõik,” tähendas proua Bootle.

Lilla kleidi voltide vahelt ilmus välja kübar, must ning sulgede ja lilledega kaunistatud, ääristatud peene läbipaistva looriga. See oli ilus kübar – selline, mida Sylvia oli varem näinud vaid moeajakirjade reklaamides.

“Oh, proua Bootle!” hüüatas ta taas.

“Minu meelest peaksid need sulle sobima,” nentis proua Bootle. “Neid on vaja ehk siit-sealt kokku võtta, aga kui ma väga ei eksi, oled sa proua Cuninghamiga üsna sama mõõtu.”

“Oh, proua Bootle, kuidas ma... ma tahan öelda, et need on...”

“Jah, ma tean, mida sa öelda tahad,” segas proua Bootle vahele. “Sina võid seda varguseks pidada, ent mina mitte! See vaene daam – rahu tema hingele – oleks kindlasti eelistanud, et sina need endale saad, kuna sa hoolitsed tema tütre eest, mitte et see vargaplikast teenija need endale krabab. Ta oleks need ise sulle andnud, kui oleks jõudnud sellele mõelda, see vaene hing. Ja mulle ei meeldinud sugugi, et too teenija pakkis asju juba enne, kui tema käskijanna surnud oli! Milline tänamatus! Aga tänapäeval on see juba nii. Vanu häid teenijaid pole enam. Igatahes mitte selle maailma proua Cuninghamide jaoks.”