Читать книгу Peidetud süda - Barbara Cartland - Страница 5

Väljas sadas lund ja oli juba hämar. Proua Bootle’i suur kogu, must alpakavillast keep tuules lendlemas, paistis aeg-ajalt värelevate tänavalaternate valguses koletisliku ja süngena.

Poolbrook oli väike linn, kus oli pikk peatänav õilmitsevate kaupluste ja sammaskodadega elumajadega, mille taha jäi väikeste kõrvaltänavate ja kitsaste käikude labürint, kus elasid vaesed inimesed oma armetutes kitsukestes majades. Pimeduses ei julgenud ükski Poolbrooki auväärsematest kodanikest vähemkäidavatel tänavatel liikuda, aga proua Bootle’it tundsid kõik ja keegi poleks teda tülitama tulnud, rääkimata tema solvamisest.

Ta oli linna ainuke ämmaemand ja ehkki teati, et talle meeldib napsu võtta ja ta on terava keelega ning toriseb, kui ta öösel välja kutsutakse, oli Poolbrookis vähe selliseid naisi, kel polnud põhjust talle tänulik olla.

Siiski oli inimesi, peamiselt linna jõukamas osas, kes andsid mõista, et proua Bootle on liiga heasüdamlik ja et vahel saab see headus ettevaatlikkusest võitu, eriti kui sellise headuse eest hästi maksti. Ent ehkki sellised jutud said aastatega hoogu juurde, polnud veel aset leidnud ühtki skandaali, mis oleks proua Bootle’i seadusega pahuksisse viinud. Seetõttu ei saanud keegi midagi tõestada, ehkki inimestel olid teatavad kahtlused.

Hoolimata suurest kerest liikus proua Bootle kiiresti ja Sylvia pidi ta kõrval püsimiseks pingutama.

“Hirmus külm on,” porises proua Bootle.

Nad pöörasid peatänavalt ära, jätsid linna selja taha ja jõudsid peagi valge värava juurde, mis oli avatud ja juhatas nad loorberipõõsastega piiratud sissesõiduteele. Oli väga vaikne, sest linn oli kaugel, ja Sylvia tundis järsku, et närvid on pingul ja ta pelgab veidi eesootavat uudset kogemust.

“Kas te ei arva,” alustas ta häbelikult ja veidi hingeldades, sest nad olid kõndinud üsna kiiresti, “kas te ei arva, proua Bootle, et ma peaksin ootama väljas, kuni te olete proua Cuninghami üle vaadanud? Võib-olla ta ei tahagi minuga rääkida.”

“Jäta kõik minu hooleks, kullake,” vastas proua Bootle. “Kui ma midagi ette võtan, siis ma seda pooleli ei jäta, ja ma tunnen naisi. Olgu nad aadlikud või vaesed, nendega tuleb igal juhul otse rääkida. Ei tohi lasta end lubadustest petta. Las tegelevad asjaga kohe või sa ei saa midagi. Pea seda meeles.”

Sylvia lubas pominal seda teha. Nad jõudsid kahe valge sambaga välisukseni.

Proua Bootle tõmbas kellanööri ja nad kuulsid maja seest selle tungivat helinat. Nad ei pidanud kaua ootama, kui kuulsid samme ja uks avanes.

Nende ees seisis noor toatüdruk. Ta näis ehmunud ja tema rüüsidega mütsike oli viltu peas.

“Oh, see on proua Bootle!” hüüatas ta, nähes, kes väljas seisavad. “Me ootame teid juba ammu.”

“Ootate mind?” kordas proua Bootle ja astus fuajeesse, Sylvia kannul.

Fuajee oli üsna suur. Teisele korrusele viis trepp ja ülevalt paistsid mitme magamistoa uksed. Üks uks avanes ja keegi mees vaatas välja. Ta tõi saabunuid märgates kuuldavale hüüatuse, sulges vaikselt ukse ja tuli seejärel kiiresti trepi juurde.

“Proua Bootle,” ütles ta. “Viimaks ometi!”

“Õhtast, doktor,” vastas proua Bootle rõõmsalt. “Kas te ootasite mind?”

Doktor Dawson tuli trepist alla.

“Ootasin?” kordas ta. “Olen teid terve pärastlõuna otsida lasknud. Kus te end ometi peitsite? Terve linn on läbi kammitud, sealhulgas suuremad kõrtsid.”

Proua Bootle võttis mustad kindad käest ja heitis arstile tüdinud pilgu, nagu leebe ema alaarenenud lapsele.

“Kas te unustasite, et ma panin täna proua Wace’i lautsile?”

“Jumal küll!” hüüatas doktor. “Ah seal te siis olitegi! Olen mina alles hajameelne! Proua Wace’i maja mulle küll meelde ei tulnud.”

“Seal ma igatahes olin,” sõnas proua Bootle. “Ja mis teil nii pakilist oli, kui küsida tohib?”

“Tohib ikka,” vastas doktor Dawson. “Ma ütlesin teile täna hommikul, et proua Cuninghami tervis on kehv. Lõuna paiku tabas teda järjekordne haigushoog. Tema toatüdruk – see hüsteeriline naisterahvas – jooksis minu juurde lausa ilma kübara ja mantlita, nii ärevil oli ta. Aga tema ärevus oli ka mõistetav. See oli väga äge verejooks, proua Bootle, väga äge. Saatsin täna hommikul telegrammi meditsiiniõe kutsumiseks, aga ma ei usu, et proua Cuningham homseni elab. Omavahel öeldes,” ta tasandas häält, “ma ei usu, et ta nii kaua vastu peab. Ma tahtsin sugulastele teatada, aga kujutage ette, ta ei anna mulle ühtki nime ja palus ainult üht inimest näha – teid, proua Bootle.”

“Seda ma arvasingi,” tähendas proua Bootle rahulolevalt. “Ma tean, mis sellele vaesele hingele muret teeb ja ma saan ta maha rahustada. Lähen kohe üles. Oota sina siin, kullake,” ütles ta Sylviale.

Proua hakkas trepist üles minema ning Sylvia ja doktor jäid maha, vaadates teineteist veidi ebalevalt.

“Ma tulin proua Bootle’iga kaasa, sest ta arvas, et...” alustas Sylvia, aga doktor rehmas käega.

“Mul on väga hea meel teid näha, preili Wace. Teile teeb ainult head sellest majast välja saada ja pisut värsket õhku hingata. Te olete liiga kaua seal pidanud kükitama. Te ilmselt lahkute Poolbrookist, sest teie ema...” Ta vakatas, leidmata sobivaid sõnu.

“Ma ei tea veel,” vastas Sylvia.

Doktor Dawson vaikis endiselt ja Sylvia taipas järsku, kui vähe ta tegelikult teab iseendast ja oma tulevikust. Doktor Dawson meeldis talle, ehkki vahel tegi talle pahameelt asjaolu, et arst ei suutnud tema ema valusid leevendada ega teda piinast vabastada. Nüüd nägi ta ootamatu selgusega, et arst oli vana, väsinud mees ja Sylvia oletas ka, et tema meditsiinilised teadmised pole kuigi suured.

Arsti mantel oli plekiline ja varrukaotsad narmendasid. Püksid olid kortsus ja põlvede kohalt väljaveninud. Särk polnud kõige puhtam ja ta polnud sel hommikul korralikult habet ajanud. Sylvial hakkas järsku mehest kahju. Talle tundus, et arst tajus oma küündimatust raske haigusega võitlemisel.

“Surm on alati vapustus,” lausus neiu, mõistes, et see on kulunud väljend, ent tundis siiski vajadust midagi öelda.

Doktor Dawson ohkas ja justkui sundis end talle otsa vaatama.

“Teil ikka on sugulasi, kes teie eest hoolitsevad, preili Wace?” küsis ta.

“Mu onu peaks homme siia jõudma,” vastas Sylvia. “Ja ma olen kindel, doktor, et ta tasub meie väljaminekud.”

Ta kõneles tagasihoidlikult ja doktor Dawson naeratas.

“Ma ei pidanud silmas tasu oma tühiste teenete eest, preili Wace. Ma tean, et teie ja teie ema ei elanud kuigi jõukalt ning ma kinnitan teile, et võtan seda arvesse teile oma vägagi tagasihoidlikku arvet esitades.”

“Tänan teid,” ütles Sylvia, tundes mehe heldekäelisuse pärast häbi, aga teadis, et ei saa sellest keelduda.

Samal hetkel ilmus proua Bootle trepimademele.

“Tule üles,” kutsus ta ja lisas: “Teie ka, doktor.”

Sylvia ja doktor läksid kõrvuti trepist üles. Kui nad teisele korrusele jõudsid, sosistas proua Bootle: “Kas te saate talle midagi anda, doktor? Ta tahab enne surma palju öelda, see vaene hing.”

Doktor kõhkles.

Proua Bootle küsis temalt veel midagi, aga nii vaikselt, et Sylvia ei kuulnud. Arst kõhkles ikka veel ja vastas siis: “Ega see halba tee.”

Proua Bootle läks ees magamistuppa. See oli suur ruum ja Sylvia meelest lausa heidutavalt luksuslik.

Kaminas põles tuli ja roosast damastist kroogitud kardinad olid ette tõmmatud. Pitslinaga kaetud suures voodis patjade najal lebas proua Cuningham. Sylvia esimene mõte oli, et naine on ilus. Siis astus ta lähemale ja nägi, kui kurnatud haige nägu oli, tema nahk oli kõrgetel põsesarnadel pingul ja kael nii kõhn, et tundus liiga habras pea toetamiseks, mille ümber hõljusid lainelised juuksed.

Proua Bootle läks voodi juurde ja pühkis proua Cuninghami suud batistist taskurätikuga.

“See on preili Wace, proua, kellest ma teile rääkisin,” selgitas ta. “Te palusite leida usaldusväärse inimese. Ta on daam ja mõistlik inimene. Sobivamat inimest ei saaks olla.”

Proua Cuningham vaatas Sylviat tumepruunide silmadega, mis tundusid ebaloomulikult suured.

“Tule lähemale, kullake,” ütles proua Bootle Sylviale. “Ta ei taha sinuga kõnelemiseks häält tõsta.”

Ta lükkas Sylvia voodi juurde. Sylvia ootas närviliselt, tajudes, et proua Cuningham uurib teda. Ta tundis rasket parfüümilõhna, mille sarnast ta polnud varem tundnud. See polnud toas olevatele laudadele sätitud kasvuhoonelillede lõhn, vaid eksootilisem, häirivam, kummitav magus aroom, mis tegi Sylvia pea uimaseks ega lasknud mõelda. Viimaks küsis proua Cuningham sosinal: “Kas te teeksite minu heaks midagi?”

Tema hääl oli imelikult kaitsetu ja Sylvia vastas siiralt: “Teen, mis suudan.”

Proua Cuningham pööras pea proua Bootle’i poole. “Minu plekk-karp, Bootle. See on kirjutuslaua kõrval.”

Proua Bootle läks seda tooma. Samal ajal astus doktor ravimitopsiga voodi juurde.

“Jooge see ära, proua Bootle,” ütles ta. “See annab teile natuke jõudu.”

Naine võttis topsi ja jõi ravimi ära kärsitult, nagu iga närvirakku pingutades, keskendumaks sellele, mida ta öelda ja teha tahab.

Proua Bootle tõi talle raske lukuga väikese musta karbi.

“Võti, võti!” Proua Cuninghami hääl oli nüüd tugevam ja ta osutas käega võtmele.

Proua Bootle avas karbi ja tõstis kaane üles. Karbis oli hunnik pabereid ja nende all hulk väikseid augustatud paberkotte, mida pankurid raha hoidmiseks kasutavad.

Proua Cuningham võttis ühe paberilehe ja ulatas selle Sylviale.

“Kui ma olen surnud, peate mu tütre Lucy sellele aadressile viima,” sõnas proua Cuningham aeglaselt. “Ma ei taha, et te vahepeal kellegagi suhtlete. Tahan, et viite Lucy sinna ja küsite Sir Robert Sheldonit. Kas saate aru?”

“Jah.”

“Ärge laske end teistel heidutada. Küsige Sir Robert Sheldonit. Ja kui te teda näete, öelge, et tõite talle tema... tütre.”

Proua Cuningham ütles viimased sõnad õhku ahmides. Tema pea vajus padjale ja ta sulges silmad. Sylvia mõtles korraks, kas see jõupingutus oli olnud talle liig, aga proua avas taas silmad, võttis plekk-karbist ühe koti ja ulatas Sylviale.

“Siin on raha sõidu ja teie enda tarbeks,” ütles ta. “Te ikka saate aru, et peate jätma Lucy tema isa juurde? Ükskõik, mida keegi ütleb või soovitab, ta peab oma isa juurde jääma. Ükski teine lahendus ei tule kõne allagi. Kas te teete selle neile selgeks?”

“Jajah, muidugi,” vastas Sylvia.

“Ma tahan, et te teeksite just nimelt nii. Ja üks asi veel. Hoiduge leedi Clementina eest... ta on halb... õel... tema ajas mu...”

Proua Cuningham oli kõnelnud ägedalt ja vakatas järsku. Ta hakkas köhima, nii et tema habras keha vappus. Ta aina läkastas ja köhis ning erkpunane verelaik ilmus taskurätikule, mida ta suu vastas hoidis. Verd pritsis ka pitsilisele voodilinale. Proua Bootle ja doktor ruttasid voodi juurde. Proua Cuningham hingas hirmutavalt katkendlikult.

Sylvia, väike kotike ja paberileht peos, lükati kõrvale, aga ta ei saanud kuidagi aidata. Talle tundus, et ta on seal sissetungija ja pöördus ukse poole.

Proua Cuningham köhis taas ja Sylvia lipsas uksest välja. Ta seisis ebalevalt trepimademel, süda kloppimas. See kõik tundus ebareaalne, nagu osaleks ta mingis draamas. Ta tundis, et on liiga kogenematu ega ole juhtunuks sugugi valmis. See oli nagu unenägu, mis liikus kiires tempos ettemääratud ja möödapääsmatu lõpu poole. Viimaks, Sylviale tundus, nagu oleks möödunud terve igavik, tuli proua Bootle välja.

“Ta on suremas, see vaene hing,” ütles ta Sylviale rahulikult nagu inimene, kes on surmaga harjunud. “Huvitav, kus tema toatüdruk on,” jätkas proua. “Tahan sooja piima ja kuuma vett. Lähme otsime ta üles.”

“Ja laps?” küsis Sylvia. “Kas me tema kohta ei peaks küsima?”

Proua Bootle ei vastanud, vaid avas vastasseinas asuva ukse. Ta astus koputama tuppa ja toatüdruk, kes põlvitas ühe kummuti ees, tõstis ehmunult pilgu. Too oli ebameeldiv neiu, riukalik pilk silmis, ja oli üsna selge, et nad sattusid talle peale, kui ta toimetas midagi lubamatut. Tuba oli laialiloobitud riideid täis: kleite, alusseelikuid, sukki ja rüüsidega aluspesu vedeles voodil ja toolidel. Osa rõivaid oli juba pakitud armetusse musta kohvrisse, mis seisis avatuna kamina kõrval.

“Kas valmistud lahkuma?” küsis proua Bootle.

Toatüdruk hüppas püsti ja silus põlle.

“See on minu asi,” vastas ta nipsakalt.

“Aga muidugi,” ütles proua Bootle. “Aga kuna sinu käskijanna pole veel surnud, siis ehk teenindad teda.”

“Mida ta tahab?” Küsimus kõlas tõredalt.

“Kuuma vett ja piima.”

“Söögitegemine pole minu ülesanne.”

“Võib-olla, aga sinu ülesanne on see oma käskijanna tuppa viia, nii et otsi heaga keegi, kes selle valmis paneks. Ja tee eluga,” käsutas proua Bootle.

Temast õhkus nüüd võimukust, millele teenija ei julgenud vastu hakata. Neiu läks ukse poole, heitis pea kuklasse ja pomises midagi.

“Selliseid teenijaid ta pidigi taluma, see vaene hing.” Proua Bootle ohkas. “Nojah, me tasume oma pattude eest sageli pisiasjades.”

“Mida see tähendab?” küsis Sylvia, aga siis kandus tema tähelepanu hoopis riietele.

Ta polnud kunagi näinud nii peeneid alusseelikuid, mida kaunistas tüllisarnane pits, ega pikkade kroogitud ja satsiliste varrukatega öösärke. Öösärkide pihikuosa oli tikitud nagu peen pits. Sylvia nägi kleite, mis tema arvates said eksisteerida ainult muinasjuttudes. Ballikleidid, millel oli sametpael läbi siidvõrgu punutud, ja mis olid õmmeldud helkivale atlassile. Läikivast siidist kleidid, mida kaunistas vahupilvena õhuline tüll, mis omakorda oli taustaks roosinuppudele, millel särasid teemandid. Atlassist, siidist, šifoonist, sametist ja pitsist kleidid, mis olid kõik mõeldud naiseliku ilu ja ahvatluse rõhutamiseks. Sylvia nägi ka karusnahku – soobli- ja kärbinahast muhve, sobivate sallide ja mantlitega, kaunistatud kümnete sabadega. Ühele kummutile olid kuhjatud sulgede ja lilledega kaunistatud, pannalde ja kübaranõeltega, loori ja paeltega kübarad. Kõik need, nii suured kui ka väikesed esemed, olid kaunid ja elegantselt maitsekad, nii et Sylvia vahtis neid ammuli sui ja pea käis ringi. Kas ühel naisel võis tõesti olla nii palju nii ilusaid asju?

Proua Bootle nägi tema vaimustust ja märkis kuivalt: “Ja mis kasu tal neist oli? Ta on alles kolmekümnene ja tema elu on läbi.”

“Nii noor?” hüüatas Sylvia. “Oh, proua Bootle, miks ta nii haige on? Mis selle põhjustas?”

“Mul pole praegu aega sulle sellest rääkida, kullake. Ehk hiljem. Me peame lapse eest hoolitsema.”

“Jah, muidugi,” vastas Sylvia alandlikult.

Ta pöördus ukse poole, aga proua Bootle võttis voodilt ühe kleidi. See oli must, paelaga kaunistatud ja range lõikega, ent kaeluse juures oli sel valge šifoon.

“Elegantne, eks?”

“Väga kena,” nõustus Sylvia.

“Umbes sinu suurus, kullake.”

Proua Bootle vaatas Sylviat ja mõõtis siis pilguga kleiti.

Sylvia ohkas. “Võib-olla jaksan ma kunagi ka sellise osta.”

Ta teadis, et on vale mõelda riietele, kui tema ema oli äsja surnud ja vaene proua Cuningham suremas. Ent ikkagi ilmusid tema vaimusilma ette nõbude näod. Inetud kleidid, mida ta oli terve elu kandnud, tundusid nüüd veelgi koledamad. Ta hurjutas end selle mõtte pärast ja astus toast välja.

“Kus Lucy on?” küsis ta. “Ma pean seda väikest tüdrukut nägema.”

Ta pidi end pingutusega sundima sellest toast lahkuma, et mitte puudutada asju, mis kuulusid teisele naisele.

Proua Bootle viskas kleidi sõnatult voodile ja läks Sylvia ees koridori. Ta peatus esimese ukse juures ja keeras vaikselt nuppu.

“Laps võib juba magada,” sosistas ta.

Tuba ei olnud pime, sest pesukapil põles öölamp. Kostis kerge hüüatus.

“Kes on?”

“Proua Bootle, Lucy. Kas sa ei magagi?”

“Oh, proua Bootle, tulge sisse.”

Proua Bootle ja Sylvia astusid tuppa. Sylvia seisatas ukse juures ja nägi voodil istuvat väikest kogu. Siis tõmbas proua Bootle tikku ja süütas gaasilambi.

“Nii on parem,” tähendas ta. “Ja miks sa veel ärkvel oled, noor daam?”

“Ma ei saa magada,” vastas Lucy. “Ema on haige ja Annie kardab. Ma saan alati aru, kui ta kardab, sest ta ei räägi siis minuga. Ta pani mu voodisse ja läks minema.”

“Sa peaksid magama, nagu kõik head tüdrukud,” lausus proua Bootle.

“Kes see on?” küsis Lucy Sylviale osutades.

Sylvia vaatas teda ja mõistis kohe, et Lucy on ebatavalise välimusega laps. Tema nägu oli liiga silmatorkav ja võimukas, et olla tavapärases mõistes ilus. Üldiselt on selles vanuses laste nägu ümar, ent Lucyl oli kandiline lõug ja lai laup, millel paistsid paksud, tumedad kulmud. Tema silmad paistsid tehisvalguses samuti tumedad, aga kõige tähelepanuväärsemad olid tema juuksed. Need olid keskelt lahku kammitud ja piirasid tema nägu, langedes elegantsete lokkidena õlgadele. Juuksed olid erksat punakaspruuni värvi, mille sarnaseid Sylvia polnud varem näinud. Nende tõttu ei mõjunud Lucy sugugi lapsena ning need rõhutasid tema valget nahka ja ebatavaliselt kandilist nägu.

“Mina olen Sylvia Wace.” Sylvia astus seda öeldes lapse voodi poole. “Sinu ema palus mul sinu eest natuke aega hoolitseda. Me peame ehk koos reisile minema. Kas see meeldiks sulle?”

“Kas me sõidame rongiga?” päris Lucy.

Sylvia noogutas.

“See meeldiks mulle küll,” teatas Lucy. “Mulle rongid meeldivad. Emme ütleb, et tal ajavad need pea valutama, aga mulle need meeldivad, ehkki seal on kohutavalt räpane.”

“Mulle meeldivad need ka,” tähendas Sylvia. “Kui vana sa oled, Lucy?”

“Kuus, saan varsti seitse,” vastas tüdruk. “Ma saan juba päris vanaks, eks?”

“Jah, väga vanaks,” kinnitas Sylvia pühalikult.

“Küllalt vanaks, et olla hea ja abivalmis laps,” torkas proua Bootle vahele. “Jää nüüd magama, noor daam, ja hommikul mõtleme koos preili Wace’iga teie rongisõidu peale.”

Laps puges sõnakuulelikult teki alla.

“Mul on hea meel, et te tulite, proua Bootle,” ütles ta. “Emme küsis muudkui teie järele ja Annie käis teid igalt poolt otsimas. Ta ei leidnud teid.”

“Nüüd olen ma siin,” sõnas proua Bootle. “Ja ma kustutan tule ära. Oled valmis?”

“Olen küll,” vastas Lucy. “Head ööd, proua Bootle. Head ööd, preili Wace. Ärge rongisõitu unustage.”

“Ei unusta,” lubas Sylvia.

Ta lahkus koos proua Bootle’iga toast, jättes lapse öölambiga valgustatud ruumi.

“Noh?” küsis proua Bootle, kui nad väljas seisid.

“Ta tundub olevat armas laps,” märkis Sylvia. Talle meenus, et tal on proua Cuninghami antud raha ja paberileht endiselt peos. Ta vaatas haritud, hoogsa käekirjaga kirjutatud nime. “Sir Robert Sheldon, Sheldon Hall, Picton Fell.” Ta luges aadressi hoolega ja tõstis siis pilgu, nähes, et proua Bootle vaatab teda.

“Kus see... Picton Fell asub?” küsis Sylvia.

“Põhjas,” vastas proua Bootle. “Teil on pikk sõit ees.”

Sylvia tahtis veel midagi küsida, kui järsku kostis hüüatus.

“Proua Bootle!”

See oli doktor. Proua Bootle tõttas minema ja sulges enda järel magamistoa ukse.

Sylvia läks pikkamööda esimesele korrusele. Ta torkas raha mantlitaskusse, luges veel korra aadressi, kuhu pidi Lucy viima, ja pani ka paberilehe taskusse.

Ta istus ja soojendas käsi, vaatas fuajees ringi ning nägi avatud ust, mis viis ilmselt elutuppa. Toole kattis läikiv sits, tapeet oli elegantselt kaunistatud sinise-roosakirju paelamotiiviga, seintel olid kullatud raamides akvarellid ja kaminasimsil seisis idamaine portselan. Kõik see avaldas sügavat muljet neiule, kes oli liiga kaua odavas ja vaeses keskkonnas elanud. “Proua Cuningham on vist rikas,” mõtles Sylvia ja meenutas taas proua kummalisi juhtnööre. Kas Lucy oli tõepoolest Sir Robert Sheldoni laps? Siis peaks tema nimi olema Sheldon, mitte Cuningham. Ja kui Sir Robert on elus, miks siis proua Cuningham uuesti abiellus? Lahutus, kas nad võisid lahutada? Sylvia võpatas sellele mõeldes. Säärane ebasünnis ja häbiväärne tegu ei tundunud proua Cuninghamiga kokku käivat. Sylviale meenus tema õrn hääl.

Proua oli vist kunagi olnud väga ilus. Isegi praegu, haigusest kurnatuna, kõhna ja kuhtununa oli näha, et ta oli olnud ilus ja veetlev. Ja tema riided! Sylvia mõtted pöördusid hoolimata püüdlusest mõelda tõsisematele asjadele riietele, mis ülakorruse magamistoas vedelesid. Ja ometi, proua Bootle ütles... mida ta ütleski? Talle meenusid Bootle’i sõnad ja ta tundis esimest korda tuleviku ees veidi hirmu. Kas Sir Robert Sheldon on oma tütart nähes rõõmus? Ilmselgelt ei oota mees teda, sest Sylvia pidi ette teatamata kohale minema. Kas Sheldon teadis, et proua Cuningham on suremas? Ilmselt mitte. Aga kui ta on Lucy isa, kas siis poleks pidanud talle teatama, nõudma tema kohalolekut? Sylviale meenus, et doktor Dawson oli tahtnud proua Cuninghami sugulastele teatada, aga naine ei öelnud ühtegi nime. Neiu peas oli kõik nii segamini, et ta tundis, et ei suuda kuidagimoodi ise seda lugu lahendada, vaid peab kannatlikult proua Bootle’it ootama.

Ta kuulis samme ja portselani kõlinat ning nägi proua toatüdrukut trepimademel, ühes käes kandik ja teises läikivast messingist kuumaveekann. Tüdruk oli ikka mossis ja pahur ning oma käskijanna ukse taha jõudes kolistas ta kandikuga üleliia kõvasti. Ta pani kannu käest, et koputada, aga uks avanes enne, kui ta seda teha jõudis. Doktor Dawson seisis uksel. Ta vaatas korraks toatüdrukut ja siis kuulis Sylvia tema häält.

“Te jäite hiljaks,” ütles arst teravalt. “Teie käskijanna on surnud.”