Читать книгу Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat - Барбара Фритти - Страница 4

Viimase tunni aja jooksul oli tuul pilved ookeanilt kohale puhunud, mööda Miami rannikut liikus septembrikuu lõpu tormi ähvardav eelaimus. Käes oli pärastlõuna, kell oli alles viis läbi, kuid taevas oli tõmbunud juba öiselt pimedaks.

Alicia Monroe sõitis mööda Florida Rickenbackeri teetammi ja oli teel väikesel Key Biscayne’i saarel asuvasse Virginia Key rahvusparki. Enamik autodest liikus vastassuunas, kuna saarel tekkis suurte tormide tagajärjel sageli üleujutusi. Riikliku ilmateenistuse andmetel pidi torm tooma lisaks tugevale tuulele ja äikesele kaasa vähemalt viieteistkümne sentimeetrise veetaseme tõusu.

Alicia vajutas tugevamini gaasi. Kui rattad märjal teel juba vibama kippusid, käskis hääl tema peas hoogu maha võtta ja tuletas meelde, et ükski foto ei tasu eluga riskimist, aga adrenaliin, mis tema kehast läbi sööstis, tegi aeglustamise võimatuks.

Äikesetormid olid Aliciat lummanud kogu elu. Lapsena oli ta kuulanud, kuidas tema maiast vaarema oli jutustanud lugusid äikesejumalatest. Ka tema isa oli rääkinud talle imepärastest sinistest tulekeradest ja punastest lõõmavatest haldjatest, keda ta oli kohanud oma lendudel esmalt mereväepiloodina ja seejärel tsiviillendurina.

Teda olid nende lood kütkestanud, aga ülejäänud perekonnas olid need tekitanud piinlikkust ja häbi, eriti kui isa oli hakanud oma jutte ka väljaspool pereringi rääkima. Ei Alicia ema ega tema õde või vend olnud liialt vaimustatud faktist, et kunagisele mereväekangelasele olid inimesed nüüd andnud hüüdnime Välgumees.

Valutorge käis temast läbi, kui ta mõtles isale ja tobedale hüüdnimele, mis oli olnud justkui ettekuulutuseks tema traagilisele hukkumisele tugevas äikesetormis mõni aasta hiljem.

Alicia oli olnud kuueteistkümneaastane, kui isa oli teinud oma viimase õhulennu. See oli olnud tavapärane tellimusreis, isa pidi viima jahiseltskonna mägedesse ja siis üksinda koju tagasi pöörduma, aga pärast seda, kui isa oli mehed sihtkohas maha pannud, oli lennuk sattunud tugeva tormi kätte. Kui sadu oli viimaks lakanud ja päike välja tulnud, ei olnud isast ega lennukist enam jälgegi. Ta oli kuhugi Mehhiko lahe kohale sõna otseses mõttes haihtunud.

Kõik arvasid, et ta oli alla kukkunud. Mitu otsingumeeskonda oli saadetud otsima seda, mis temast või vähemalt tema lennukist alles oli jäänud, aga need rühmad olid tühjalt tagasi tulnud. Kuidas oli võimalik, et mees ja tema väikelennuk võisid maamunalt nii täielikult kaduda, tundus uskumatu ja arusaamatu ja Alicia oli püüdnud aastaid sellele vastust leida, kuid siiani ei olnud see tal õnnestunud.

Juhtunud oli hoopis see, et Alicias endas oli tärganud kirglik huvi äikesetormide pildistamise vastu.

Tema õde Danielle arvas, et Alicia otsib igas välgusähvatuses oma isa. Vend Jake arvas, et ta on hull ja ema Joanna soovis lihtsalt, et ta lõpetaks Emakese looduse kannatuste proovilepaneku ega tormaks enam pea ees ohtlikesse tormikeeristesse. Aga samuti nagu Alicia isa, ei jooksnud ka tema noorem tütar tormide eest, otse vastupidi – ta jooksis tormide poole.

Kuigi Alicia oli ametilt fotograaf ajalehes Miami Chronicle, oli tema tõeline kirg pildistada äikesetorme ja näidata oma fotosid veebilehel ja kohalikus kunstigaleriis.

Võimalik, et ta otsis äikesetormidest tõde isa kadumise kohta või oli lihtsalt pisut napakas. Samuti oli võimalik, et ta mängis ohtlikke torme jälitades saatusega, aga isegi kui see kõik tõele vastas, ei suutnud ta seda tegevust lõpetada, mitte veel, mitte enne kui ta teadis... vähemalt midagi. Seni ei olnud ta kindel veel isegi selles, mis see midagi oli.

Tema mobiiltelefon helises, tuues ta mõtisklustest tagasi tegelikkusesse. „Hallo?“

„Kus sa oled?“ küsis Jeff Barkley.

„Peaaegu pargis.“ Jeff oli kohaliku telejaama ilmateadustaja ja temast oli saanud Aliciale tormijahis parim infoallikas.

„Pööra ümber, Alicia! Riiklik ilmateenistus ennustab veetaseme tõusu koguni kolmest viie meetrini, mis muudab teetammi läbipääsmatuks ja sa jääd saarele lõksu.“

„Ma saan äikesepildid enne tehtud, kui see juhtub. Kuidas torm edeneb?“

„Oodata on tugevat äikesetormi.“

„Tore.“

„Alicia, see ei ole tore.“

„Sa tead küll, mida ma mõtlen,“ pomises naine. Ta ei tahtnud kellelegi halba. Aga mida võimsam torm, seda paremad tulevad pildid.

„Sa riskid iga kord aina rohkem. Tuleb päev, kui sa lähed sellega liiale,“ hoiatas Jeff.

„Aga see ei juhtu täna. Praegu alles vaevu tibutab. Saar on täiuslik koht, kus jälgida tormi arengut kahest kohast – ookeani poolt ja siis, kui see üle Miami liigub. Ära muretse, ei juhtu minuga midagi.“

„Sa ütled seda alati.“

„Ja see on alati tõsi.“

„Seni küll. Saada mulle sõnum, kui sa tagasi jõuad.“

„Teeme nii.“

Kõnet lõpetades jõudis Alicia parkimisplatsile. Valvuriputka oli tühi ja sildil seisis, et park on suletud, aga tõkkepuu platsile pääsemist ei keelanud.

Ta sõitis parki viivale teele nii lähedale kui võimalik. Vaevalt oli ta jõudnud auto peatada ja tuled välja lülitada, kui välk taeva valgeks lahvatas. Naine keris autoakna alla ja tegi oma digikaameraga mõned klõpsud. See ei olnud eriti hea vaatluspunkt, seepärast kavatses ta kindlasti autost väljuda ja otsida pargist mõne kõrgema koha, kust paremaid võtteid saada.

Asetanud digikaamera tugikonsoolile, haaras ta veekindla seljakoti, milles hoidis oma kallist peegelkaamerat ja väljus autost.

Tugev tuul sasis tema pikka pruuni hobusesaba, nii et see piitsutas talle igast küljest vastu nägu. Alicia tõmbas vihmamantli kapuutsi tihedamini pähe. Hetkel sadas veel ainult peent uduvihma, aga õige pea pidid taevaluugid avanema. Tänu pika säärega kummikutele ja pikale vihmamantlile, mille ta oli teksastele ja džemprile peale tõmmanud, oli ta tuule ja vihma eest kaitstud, kuid ta ei muretsenudki eriti märjakssaamise pärast. Olulisem oli kuivana hoida fototehnika, kuni ta seda kasutama hakkab.

See oli tema teine käik saarele, nii et ta teadis täpselt, millist rada mööda minna ning selles suunas ta kiiresti teele asuski. Kuigi tavaliselt olid need rajad jalutajate, matkajate ja ratturite seas populaarsed, ei olnud siin täna hingelistki. Kõik, kellel oli vähegi aru peas, olid pargist lahkunud, et peavarju otsida.

Alicia oli harjunud pildistama torme pimedates, varjulistes paikades, aga miskipärast tundis ta end täna närvilisemana kui tavaliselt. Õhk oli äikesest tiine, see peaaegu ragises elektrist ning atmosfäär oli tume ja isegi õudne. Alicia tajus mingit tontlikku tunnet, justkui oleks keegi teda jälginud.

Ragin tema selja taga põõsastes pani ta kiirelt pead pöörama ja märgates enda taga tantsivaid varje, jättis ta süda löögi vahele.

Hetke pärast nägi ta kahte pesukaru metsa vudimas ja hingas kergendatult. Loomad otsisid lihtsalt kindlat varjupaika tormi eest. Kõik oli hästi.

Kümneminutiline kiire sörkjooks pani ta hingeldama ja tema südame ärevalt pekslema, kui ta läbis pargi mägise osa ning jõudis viimaks raja lõpus olevale lagendikule. Tiheda võsa ja puude asemel avanes talle siit vaade Atlandi ookeani mäslevatele lainetele. Aga see ei olnud meri, mis pani kõhedusejuti mööda tema selgroogu jooksma, vaid need olid kõrged, justkui tornidena kõrguvad pilved, mida meteoroloogid nimetasid cumulonimbus ehk rünksajupilvedeks. Neid pilvi seostati äikesetormide ja müristamise ja atmosfäärilise ebastabiilsusega. Alicia tundis end tormise taeva ees ühteaegu hirmunud ja võlutuna.

Ta võttis välja peegelkaamera. Kuigi viimasel ajal kasutas ta juba rohkem digifotoaparaati, ei olnud see siiski võrreldav tormi jäädvustamisega filmilindile.

Kui äike üle ookeani raksatas, klõpsis Alicia mõned kiired järjestikused kaadrid. Ta võttis kellalt aega, lugedes viisteist sekundit, enne kui kostis müristamist. See tähendas, et äike oli pisut enam kui nelja kilomeetri kaugusel.

Kaheksa sekundi pärast lõhestas välk pilved kaheks, sakilised välgunooled suundusid ranna poole. Torm liikus kiiresti edasi – nüüd oli äikese kese vaid kilomeetri kaugusel.

Alicial oli tunne, et ta teab, kuhu pikne järgmisena lööb.

Sööstes mööda kõrvalteed allapoole, suundus ta vana, dekoratiivsete kuldribidega karusselli poole, mis pidi piksevardana toimides enam kui kindlalt äikest ligi meelitama.

Kui ta läbi tiheda võsa liikus, tihenes vihmasadu, aga ta ei aeglustanud käiku. Ta pühkis piisad näolt ja rühkis edasi.

Kui välk tema ees avaneva vaate heledaks lahvatas, tõstis ta kaamera ja klõpsis veel kaks võtet, enne kui jätkas teed allapoole. Karussell oli nüüd otse tema ees.

Müristamine oli nii vali, et lõi ta peaaegu jalust.

Alicia seisatas äkitselt, kui järjekordne sakiline välgunool karusselli tabas, lüües kogu ümbruse valgeks. Silmipimestavas helenduses nägi ta meest ja naist omavahel rüselemas.

Mees tõstis käe, tema sõrmede vahel helkis midagi metalset. Oli see nuga?

Naine karjatas.

Alicia astus sammu lähemale, aga maailm tõmbus jälle pimedaks. Ta püüdis kätte saada telefoni, et kasutada selle taskulampi – siis ta näeks, kuhu minna.

Kõlas järjekordne müristamine.

Ja sähvatas järjekordne äike.

Alicia nägi veel tantsivaid varje. Siis kuulis ta pikka, luust ja lihast läbi käivat karjatust. See kostis nüüd lähemalt. Talle tundus, et naine jookseb tema poole.

Ta peab teda aitama. Alicia liikus mööda teed edasi, komistas kivide otsa, aga jälle lahvatas välk. Puu tema kõrval raksatas pikselöögist. Suur raske oks langes läbi õhu ja lõi ta jalust. Alicia kukkus õnnetult ja maandus peaga vastu kivi, nii et valuhoog silme eest mustaks võttis.

Ta võitles, püüdes meelemärkusele jääda, teades, et peab põgenema kaugemale tema ümber pragisevatest leekidest.

Kus, kurat, oli see vihm nüüd?

Sadas ikka veel, aga mitte piisavalt, et tuld kustutada.

Alicia ajas end jalule, tehes endale põlevate okste vahel raevukalt teed.

Viimaks avanesid taevaluugid ja vihm langes pahisedes alla, kustutades leegid ja võimaldades nende piiramisrõngast vabaneda.

Ta sikutas oksa alt välja oma seljakoti ja astus rada mööda allapoole.

Kasutades jälle taskulambi abi, liikus ta karusselli juurde, tundes iga sammuga, kuidas pinge temas kasvab, aga seal ei olnud enam kedagi. Ei meest ega naist, ei nuga ega rüselust. Mis oli üldse juhtunud? Kuhu nad olid kadunud?

Alicia vaatas imestusega ringi. Sellest oli ju möödas vaid mõni minut, kui ta oli neid näinud – oli ju? Või oli ta kaotanud teadvuse, kui oks ta jalust lõi?

Seda ta ei uskunud, aga ta tundis end uimasena ja pea valutas.

Hoolimata ebakindlast tundest, ei suutnud ta vabaneda kujutluspildist, millel pikk mees kõrgus lühema naise kohal. Ta võis kõrvus ikka veel kuulda naise hirmukarjatust.

Alicia pööras aeglaselt ümber, nägemata varjulises ümbruses midagi, mis oleks olukorda selgitanud. Siis aga tabas tema pilk midagi maas lebamas. Ta kükitas ja võttis üles läikiva, ristkülikukujulise sõjaväelase identifitseerimismärgi.

Tema kõhus tõmbus õõnsaks. Tal oli kodus ehtekarbis täpselt samasugune märk – märk, mis oli kuulunud ta isale.

Aga sellel siin tema käes ei olnud tema isa nimi – see kuulus naisele nimega Liliana Valdez, kes teenis Ameerika Ühendriikide mereväes ja oli katoliiklane ja kelle veregrupp oli 0 positiivne. Sünnikuupäevast järeldus, et naine oli kahekümne kaheksa aastane.

Nimi ei öelnud Aliciale midagi, kuid ta tundis miskipärast kummalist sidet naisega, kes oli märgi kaotanud. Kas see oli olnud sama naine, keda ta oli näinud oma elu eest võitlemas? Kas too oli kandnud sõjaväevormi?

Ta ei mäletanud. Tal oli tunne, et naisel oli olnud seljas pikk tume mantel, aga midagi täpsemat ta öelda ei osanud. Võib-olla oli ta suutnud naise mõnele fotole jäädvustada? See mõte sundis teda end jalule ajama.

Ta pidi koju kiirustama ja pildid ära ilmutama. Alicia kõndis tempokalt tagasi parklasse, peatudes vaid selleks, et teha veel mõned pildid äikesest, mis nüüd möllas juba Miami silueti kohal.

Siis istus ta autosse ja sõitis kiiruga edasi tammi poole, lootes, et ta ei olnud oodanud liiga kaua selle ületamisega ja et torm ei olnud veel jõudnud teed läbipääsmatuks muuta.

Kui ta sillani jõudis, loksus vesi juba üle kaitsepiirde, aga ta jõudis Miamisse tagasi ilma vahejuhtumiteta. Ta tundis kergendust, et oli linna tagasi jõudnud, aga valu tema meelekohas meenutas, mida ta oli karusselli juures pealt näinud. Kes olid olnud need inimesed? Kas oli juhtunud midagi kohutavat? Kas ta oli olnud tunnistaja... millele siis õieti?

Alicia pilk langes identifitseerimismärgile auto laekas – nimele Liliana Valdez. Ta pidi Liliana üles leidma, talle mitte ainult märgi tagastama, vaid teadma, et temaga oli kõik korras, et ta on ikka veel elus.

Alicia elas Wynwoodi kunstnike linnajaos – piirkonnas, mis jäi Miami kesklinnast põhja poole ja oli tuntud oma kunstigaleriide, butiikide ja võluvate kohvikutega. Ta elas kahekorruselise maja teisel korrusel, maja alumisel korrusel asus kunstigalerii, kuhu olid välja pandud tema tormifotod.

Petermani kunstigalerii omanik Eileen Peterman oli korteri talle aasta tagasi üürile andnud ja Alicia oli rõõmustanud võimaluse üle elada nii lähedal galeriile ja piirkonnale, kus elas nii palju kunstnikke ja disainereid. Ta oli end alati tundnud mugavamalt loomeinimeste seas, kes mõtlesid kastist väljapoole ja suutsid leida omamoodi lahendusi ning kes julgesid oma emotsioone välja elada, olgu siis skulptuuri või maali või fotode vormis. Ta ei olnud kunagi suutnud usaldada kedagi, kes oma tundeid vaka all hoidis. Sest see pani ta mõtlema, mida nad veel varjata võisid.

Sisenenud oma korterisse, pani Alicia seljakoti põrandale, asetas võtmed ja leitud ametimärgi abilauale, võttis seljast märja vihmamantli ja riputas selle ukse kõrvale nagisse. Ta lükkas saapad jalast ja läks vannituppa rätikut võtma.

Kui ta oli näo ära kuivatanud, tõmbas ta märgadest juustest juustekummi ja tuulutas fööniga oma lainjaid tumepruune niiskusest ja tuulest sasitud juukseid. Need olid pikad ja paksud ning ulatusid abaluude alla ja ta nägi pidevalt vaeva, et taltsutada jonnakaid lokke, mis olid nüüd tuule ja vihmaga veelgi enam pusasse tõmbunud.

Kui ta vaatas end peeglist, oli ta üllatunud, kui suur oli tema otsaesisel tuikav muhk. See oli hakanud võluvalt lillakasmustaks tõmbuma ja paistis tema muidu ebatavaliselt kahvatul nahal hästi välja. Aliciat kui oliivikarva nahaga tumedasilmset brünetti iseloomustas tavaliselt pisut eksootiline välimus, aga täna ei olnud see päev. Selle vähese meigi, mis ta oli täna näole kandnud, oli vihm maha pesnud ja peas tuikav valu oli tekitanud silme ümber väsinud jooned.

Ta pani fööni käest, võttis ravimikapist kaks tabletti ibuprofeeni ja kinnitas endale, et tunneb end poole tunni pärast juba tunduvalt paremini. Siis läks ta elutuppa.

Ta võttis Liliana ametimärgi ja läks sellega köögilaua taha. Avanud sülearvuti, tippis ta otsingusse Liliana nime, vanuse ja sünnikuupäeva. Perekonnanimi Valdez on tuhandete Kuuba ja Puerto Rico immigrantide elukohana tuntud Miamis kindlasti väga levinud, seepärast teadis ta juba ette, et teda ootab ees keeruline ja pikk otsing.

Üllataval kombel ei olnud see ei ühte ega teist.

Juba esimesel leheküljel hakkas talle silma artikli pealkiri: „Sõjaväekohtu advokaat jäi Miamis teadmata kadunuks“.

Artiklit lugedes avastas ta, et Liliana Valdez, mereväeleitnant ja kõrgema sõjaväekohtu advokaat oli jäänud kadunuks, kui tuli juuli lõpus õe laulatusele. Teda oli viimati nähtud Paladari, Little Havanas asuva populaarse Kuuba restorani juures asuval parkimisplatsil. Sealt oli leitud tema auto, kuid mingeid vägivallamärke ega vihjeid tema asukoha kohta ei olnud avastatud.

Alicia ohkas, toetus vastu diivani seljatuge ning vaatas välja, kus vihm nüüd vihaselt vastu aknaid peksis ja neid mööda alla nirises.

Liliana Valdez oli kadunud kaks kuud tagasi ja pärast seda ei olnud mitte keegi teda näinud.

Alicia võttis ametimärgi uuesti kätte, see oli ikka veel pisut niiske ja mullane, ning silitas sõrmega Liliana nime, tundes sedasama kummalist sidet, mida ta oli ka varem tundnud.

Tal oli vihje kadunud naise kohta. Ta pidi selle politseisse viima.

Ta oli jõudnud juba püsti hüpata, kui ta peatus ja mõtles, et tegelikult võib tal olla vihjeid isegi rohkem kui üks. Ta tõi fotoaparaadi ja viis selle magamistoaga külgnevasse garderoobi, mille ta oli isiklikuks pimikuks ümber teinud.

Kui pildid olid ilmutatud, hakkas Alicia entusiasm kahjuks raugema.

Paari, keda ta oli karusselli juures näinud, ei olnud näha ühelgi võttel. Välguvõtted olid küll imelised, aga need olid nii heledad, nii lähedalt pildistatud, et oli pea võimatu näha midagi valgusest kaugemale, kindlasti ei olnud seal võimalik näha ühtki konkreetset inimest, mis tähendas, et tal ei olnud rohkem vihjeid peale ametimärgi. Siiski oli see midagi. Loodetavasti oli sellest küllalt, et kadunud naist leida.