Читать книгу Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat - Барбара Фритти - Страница 6

Alicia jõudis politseijaoskonnast koju alles pärast kümmet. Kuna ta oli õhtusöögi vahele jätnud, röstis ta saia ja keetis teed ning istus köögilaua taha einestama. Ta tegi arvuti lahti ja avas otsingumootori. Ta tahtis rohkem teada juhtumist, mille otsa ta oli juhuslikult komistanud, ja kui politsei talle rohkem infot anda ei taha, peab ta seda iseseisvalt otsima.

Ta oli varem juhtumi kohta lugenud ainult kaht artiklit. Nüüd plaanis ta uurida, mis oli öelda teistel uudistekanalitel. Kadumisloost oli avaldatud üsna palju materjali.

Liliana Valdez oli sündinud Miamis, ta oli pere neljast lapsest teine. Tema isa oli õpetaja, ema koduperenaine. Valdezte pere oli kodukohas armastatud ja austatud ja nad olid saanud ülevoolavat tuge ja abi sadadelt inimestelt, kes olid tulnud kohale, et kammida läbi piirkond, kus Lilianat oli viimati nähtud – Little Havana restorani parkimisplatsi ümbrus.

Nädalate jooksul oli otsing liikunud kõikjale üle Miami ja jõudnud ka Florida kaugematesse nurkadesse, aga mitte ühestki vihjest ei olnud abi olnud ja jäljed olid kiiresti jahtunud. Osaliselt seisnes probleem selles, et kuigi Liliana oli Miamis üles kasvanud, oli ta viimased kolm aastat elanud hoopis Texases, Corpus Christis.

Corpus Christi kohanime nähes tõmbus Alicia selg valvsalt sirgu ja tema keha läbis surin. Tema enda perekond oli kolinud Corpus Christisse, kui ta oli kaheteistkümneaastane. Ta oli Texasest ära kolinud neli aastat tagasi ehk aasta enne seda, kui Liliana sinna kolis, aga siiski oli see veel üks kummaline kokkusattumus, mis neid ühendas.

Artikli juures oli hiljutine foto Lilianast sõjaväevormis, juuksed kuklasse krunni pandud. Ta oli tugevate põsesarnade ja tõsiste pruunide silmadega kaunis naine.

Kui Alicia vaatas Liliana silmisse, tundus, justkui oleks naine saatnud talle palve teda aidata. See oli muidugi tobe, aga Alicia ei suutnud lahti saada tundest, et see lugu ei olnud tema jaoks veel kaugeltki möödas. Ta pidi naist aitama, aga kuidas?

Kui ta oli läbi lugenud veel mõne artikli, hakkas ta taipama, et selle juhtumi kohta ei olnudki enam rohkem infot leida.

Liliana oli tulnud tagasi Miamisse oma õe pulma. Ta oli jõudnud olla siin kolm päeva ja siis kadunuks jäänud. Tema töö, sõbrad ja elu olid teises osariigis tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Juhtumiga oli seotud ainult üks huvialune isik, Liliana vana sõber nimega Michael Cordero. Uudiseartikkel rõhutas, et noor, edukas ja jõukas kinnisvaraarendaja oli huvi alla sattunud ainult seetõttu, et Lilianal oli temaga olnud viimane kontakt, aga ridade vahelt võis lugeda, et tegelikult oli too mees politsei kahtlusalune, hoolimata sellest, et ta oli isiklikult välja pannud 25 000 dollarise leiutasu sellele, kelle vihje viib Liliana leidmiseni.

Michael Corderost leidus ainult üks viletsa kvaliteediga foto ja Alicia silmitses seda pikalt. Mees oli võluv, tumedate juuste ja heledate silmadega. Aga ta ei näinud välja ei väga sõbralik ega soe. Fotol olev tüüp oli kuidagi jahedalt eemalolev, varjud tema pilgus loetamatud.

Kas see oli olnud mees, keda ta oli koos Lilianaga pargis näinud?

Alicia soovis, et teaks seda kindlasti, aga aju ei nõustunud temaga koostööd tegema, et pakkuda talle selgemat ja detailsemat mälestuspilti. Pealegi muutus tema peavalu iga minutiga aina hullemaks. Adrenaliinitulv oli lakanud ja nüüd tundis ta end kurnatuna ja valudes.

Ta sulges arvuti ja läks voodisse, lootes, et suudab hommikul selgemalt mõelda.

Kahjuks ei tahtnud uni kurnatusest hoolimata kuidagi tulla. Selle asemel vilksatasid tema peas kujutluspildid Michael Corderost ja Liliana Valdezest. Kui ta unega maadles, hakkas ta aina enam kõhklema selles, mida ta oli õieti pargis näinud. Ta ei tahtnud endas kahelda, aga ta tõepoolest soovis, et oleks olnud võimeline pargis juhtunu filmile jäädvustama. Siis oleks tal mingigi füüsiline tõendus, mis tema mälestusi toetaks.

Kell viis loobus ta katsetest edasi magada ja läks tükiks ajaks kuuma duši alla, kus ta mõtted rahutuna aina edasi uitasid. Selleks ajaks, kui ta oli riidesse pannud ja jõi oma esimest tassi kohvi, teadis ta, mida ta tegema peab – naasma kuriteopaigale.

Ta läheb tagasi parki, kõnnib ringi, vaatab, mida ta meenutada suudab, ja uurib, kas seal leidub mõningaid muid vihjeid, mida ta ei olnud tähele pannud. Ta tahtis sinna jõuda enne, kui liiga paljud inimesed selle piirkonna segamini trambivad, kuigi kahtlemata oli politsei juba kogu karusselli ümbruse üksipulgi läbi otsinud.

Tõenäoliselt oli tagasiminek mõttetu, aga siiski ei suutnud ta peatada end võtmeid haaramast ja ukse poole suundumast.

Kell oli natuke kuus läbi ja väljas oli ikka veel väga pime, kui ta jõudis teetammile, mis oli õnneks uuesti avatud. Edasi pargi poole sõites pani ta raadio mängima ja kuulis ilmateate lõppu. Ilmajaam ennustas juba keskpäevaks Miamile tavapärast päikesepaistet.

Alicia juba ootas päikest. Kuigi tormiilmad olid tema kirg, tundis ta täna, et ta lausa vajab päikese soojust, et vabaneda tundest, nagu oleks midagi paha kas juba juhtunud või kohe juhtumas.

Kui ta parki jõudis, leidis ta parkla eest sama lagedana, kui viimane kord siin käies. Ta imestas, miks ei olnud piirkond täis politseinikke ja otsingukoeri. Võib-olla nad ootasid, kuni päike välja tuleb.

Kasutades telefoni taskulampi teeraja valgustamiseks, kõndis Alicia karussellist mööda, närvid iga sammuga aina enam pingule tõmbumas, nii et ta ei suutnud jätta aeg-ajalt selja taha vaatamata.

Ta sisendas endale, et keegi ei järgne talle, aga siiski oli tal kuklas kentsakalt näriv tunne, millest ta vabaneda ei suutnud.

Kui ta jõudis kohta, kust ta oli ametimärgi leidnud, kükitas ta maha ja uuris hoolikalt maapinda. Muld oli muutunud paksuks mudaks ja muru lirtsus vihmast. Ta ei näinud ei jalajälgi ega teisi märke.

Ohates ajas ta end püsti, aga kui ta kuulis lähedal asuvatest põõsastest sahinat, kasvas tema ärevus veelgi. Ta valmistus juba nägema mõnd looma, aga tema ehmatuseks ilmus põõsaste tagant nähtavale tumedasse kapuutsiga dressipluusi ja teksastesse riietunud mees.

Mees võpatas teda nähes, justkui ei oleks ka tema oodanud, et võiks siin kedagi kohata. Aga kui mees hakkas tema poole tulema, ei mõjunud see Alicia enesetundele sugugi julgustavalt.

Ta sundis end jooksma. Kuigi hahetav koit oli taeva kergelt heledamaks värvinud, oli siiski veel väga pime ja naine oli teadlik sellest, et pargis ei ole peale nende kahe kedagi. Aga mees seisis tema ja parkimisplatsi vahel ja oli nüüd juba nii lähedal, et naine kahtles, kas ta suudaks mehest mööda söösta.

Vahest on mees politseinik, mõtles ta lootusrikkalt, kuigi tema rõivastus seda teooriat ei toetanud. Mees oli pikk, tema liigutused kindlad ja otsustavad – see oli keegi, kes oli harjunud saama, mida tahab, mõtles ta.

Alicia tõmbas telefoni välja ja valis hädaabinumbri, ning hoides sõrme klaviatuuri kohal, ütles: „Te olete nüüd piisavalt lähedal. Mida te tahate?“

Mees peatus järsult, tema silmad tõmbusid pilukile. „Ma ei tee teile midagi paha.“

„Mida te siin teete? Park on veel suletud.“

„Ma otsin oma sõpra – Liliana Valdezt. Keegi leidis eile õhtul siit tema ametimärgi.“ Mehe pilk puuris teda teravalt. „Kas see olite teie?“

„Kes teile märgist rääkis?“ Võib-olla ei olnudki mees ohtlik, kui tal oli infot, mida tema ise oli ainult politseile andnud. Teisest küljest võis tema olla seesama mees, keda ta eile õhtul pargis oli näinud ja kes oli nüüd tulnud tagasi oma jälgi peitma. Ta kandis kapuutsi, just nagu too mees eelmisel õhtul, aga kui Alicia püüdis meenutada mõnd muud iseloomulikku tunnust, ei suutnud ta millegagi välja tulla.

„Ma pean minema,“ ütles Alicia lühidalt.

„Oodake! Teil ei ole vaja mind karta.“

„Kui oleks, ma kahtlen, et te seda mulle ütleksite.“

„Õige jutt, aga see on tõsi. Ma kuulsin märgist uurijalt. Niipea kui ühendustee saarele avati, tulin siia, et näha, kas siin ei leidu midagi muud, mõnd teist tõendit.“ Mees vakatas, tema pilk püsis kinni naise silmis. „Kas teie olete siin ka sellepärast? Et otsida mõnd muud vihjet, mille te võisite kahe silma vahele jätta? Teie oletegi see, kes märgi leidis, on mul õigus?“

Tundus, et ei ole mõtet valetada. „Jah. Ma ei suutnud magada, kuna mõtlesin kogu aeg sellele, mida ma olin siin näinud, seepärast tulingi tagasi.“

„Mida te täpsemalt nägite?“ küsis mees, tema hääletoon oli nüüd teravam. „Ma arvasin, et te leidsite lihtsalt selle märgi.“

„Ja mina arvasin, et teie ütlesite, et saite info politseilt.“

„Nad ütlesid mulle, et tunnistaja sai peatrauma ega suutnud seepärast üksikasju meenutada.“ Mehe pilk liikus uurivalt üle naise näo. „Mis teiega juhtus?“

„Välk lõi puusse otse mu kõrval ja põlevad oksad kukkusid mulle peale, aga see juhtus pärast seda, kui ma olin näinud paari võitlemas millegi pärast, mis nägi välja nagu nuga.“

Naise sõnade peale tõmbus mees pingule. „Ma ei teadnud, et mängus oli relv.“

„Ma ei olnud piisavalt lähedal, et saaksin seda kindlalt väita.“

„Kus nad seisid?“

„Täpselt siin.“

„Ja teie? Kus teie seisite, kui neid nägite?“

Naine viipas puude vahelt läbi minevale rajale viiekümne meetri kaugusel. „Ma olin seal üleval. Ma tulin rannalt tagasi siiapoole.“

„Kas te näitaksite mulle?“

See oli nii lihtne palve. Siiski ei tundunud mõte minna selle mehega pimedasse puude vahele eriti turvalisena. Alicia eelistas seda lagendikku, kus varahommikune valgus juba helendama hakkas. „Seal ei ole midagi näha. Vahest peaksime ootama politseid. Ma olen kindel, et nad on peagi kohal.“

„Kui te seda tõesti tahate, aga ma pean ütlema, et kui ma oleksin tahtnud teile halba teha, oleksin ma seda juba teinud. Mulle tundub, et teil ei ole relva ja ma ei usu, et keegi teaks, et te siin olete.“

Naine põrnitses talle vastu, nähes tema silmis otsustavust, kuid mitte ohtu. Siiski pidi ta mehest rohkem teada saama, enne kui ta veel ühe sammu astub. „Te ütlesite, et olete kadunud naise ammune sõber?“

„Jah. Me kasvasime koos üles. Liliana elas üle tänava. Ma ei mäleta aega, kui ma ei oleks teda tundnud. Tema vend Juan ja mina olime ühevanused, Liliana oli meist kaks aastat noorem, aga ikkagi kogu aeg meiega koos. Aja jooksul avastasin, et mul oli temaga rohkem ühist kui Juaniga. Ta oli imetlusväärne tüdruk.“

Nüüd oli mehe hääletoonis mingi tumedam noot, nagu ei usuks ta isegi, et tema sõber võiks ikka veel elus olla.

„Oli?“ küsis naine ettevaatlikult.

„On,“ parandas mees end otsekohe. „Kaks viimast kuud on olnud rasked. Ma – me oleme püüdnud lootust säilitada, aga sedamööda, kuidas päevad mööduvad...“ Tema hääl vaibus. „See on raske.“

Isegi hoolimata hämarusest võis naine näha tema valulikku ilmet. Mees tundus siiras ja aus. Alicia tahtis uskuda, et ta on sõber, mitte vaenlane. „Rääkige mulle temast midagi, mida ainult teie võite teada, mida ei ole olnud ei ajalehtedes ega politseiraportis,“ ütles ta.

„Nagu näiteks mida?“

„Midagi isiklikku.“

Mees mõtles tema palve peale. „Ma ei oska öelda. Ma tean temast nii paljusid seiku, mida pole lehtedes olnud.“

„Öelge mulle ükski asi.“

„Noh, näiteks see, et ta oleks seitsmeteistkümneaastasena peaaegu abiellunud – ta tahtis nii meeleheitlikult sellest kandist minema pääseda. Ma ei usu, et tema vanemad isegi teadsid, et tema suhe selle vanema kutiga, kellega ta käis, oli nii tõsine. Õnneks helistas ta enne mulle ja ma laitsin abiellumise mõtte maha. Selle asemel et kodust ära joosta, otsustas ta minna mereväkke ja edasi rajas ta endale eduka karjääri sõjaväeadvokaadina.“

„Kellega ta oleks peaaegu abiellunud?“

„Brad Harte’iga. Kas ma läbisin katse?“

„Paistab, et te tunnete teda, kuigi mul ei ole võimalik teada, kas te valetate mulle või mitte.“

„Te püüate välja mõelda, kas te võite mind usaldada – ma mõistan seda. Võib-olla ma lähen lihtsalt ise mööda seda rada edasi. Te seisite seal, kus on murdunud puu, eks ole? Seda ei tohiks olla liiga raske leida.“

„Ma näitan teile,“ ütles Alicia hooga. Nad olid juba kümme minutit kahekesi olnud. Kui mees oleks tahtnud talle halba teha, oleks ta seda juba teinud. Naine juhatas ta mööda teed edasi, peatumata enne, kui nad jõudsid puuni, mis oli teele langenud. „Ma käisin kõigepealt rannas, aga siis arvasin, et karusselli kuldsed vardad meelitavad äikest ligi, seepärast tulin siia ja mul oligi õigus. See oli uskumatu valgusemäng. Välk välgu järel – ma klõpsisin pilte nagu hull. Ühe eriti heleda välgusähvatuse hetkel nägin võitlust mehe ja naise vahel. Ma kuulsin naist karjatamas, aga siis langes välgutabamuse saanud raske oks mulle peale ning ma jäin selle alla kinni. Kõik mu ümber oli leekides. Mul läks oma viis minutit aega, et end põleva oksa alt vabastada. Selleks ajaks, kui ma karusselli juurde jõudsin, olid inimesed kadunud.“

„Kui kaua aega jäi selle vahele, kui te neid tülitsemas nägite ja kui te karusselli juurde jõudsite?“

„Umbes viis minutit või nii.“

„Või nii? Te ei tea kindlalt, on mul õigus?“

„Ma olin pisut uimane, aga see ei kestnud väga kaua.“

„Aga pildid, mis te tegite? Kas need näitasid midagi tülist, mille tunnistajaks te olite?“

„Ei. Välk pimestas kõik muu. Ainus, mida ma nägin, olid varjud.“

Mees noogutas, tema nägu oli morn. „Mis järgmiseks juhtus?“

„Ma läksin sinna, kus nad olid seisnud ja leidsin maast sõjaväelase ametimärgi. Pärast seda, kui ma koju jõudsin, otsisin Liliana nime internetist. Kui ma taipasin, et tegemist on kadunud isikuga, otsustasin kõigepealt pildid ilmutada, et näha, kas ma olen suutnud midagi filmile jäädvustada, siis läksin otse politseisse. Ma rääkisin juhtumit uurivale politseinikule kõike, mida ma just äsja teile rääkisin. Nad kinnitasid mulle, et naist hakatakse kohe uuesti otsima. Ma pean tunnistama, et olen natuke pettunud, kui ma siin praegu kedagi ei näe.“

„Siin saarel olnud politsei kammis pargi eile õhtul läbi, aga täna hommikul alustatakse uue otsinguga.“

„Tore. Ma loodan, et see märk aitab teda leida.“

„Kahtlemata annab see uurijatele uue juhtlõnga ja jumal teab, et neil läheb seda vaja. Need on olnud mu elu pikimad kaks kuud. Teil ei ole aimugi, mida tähendab midagi niisugust üle elada. Teadmatus lausa tapab.“

„Tegelikult kujutan ma seda päris hästi ette.“ Lugedes artikleid Liliana kadumise kohta, olid talle meenunud valusad mälestused ööst, kui tema isa lennuk oli tormis kadunuks jäänud, ja sellele järgnevatest päevadest, mis olid olnud täis küsimusi ja muret.

„Kas te olete samuti kellegi kaotanud?“

„Jah – see juhtus kaua aega tagasi. Tema ongi üks põhjus, miks ma täna hommikul siia tagasi otsustasin tulla. Ma tean, mida tähendab vastuseid oodata ja seepärast ei ole ma suutnud Lilianat peast välja saada. Ma lugesin eile õhtul juhtumi kohta kõike, mida leida suutsin. Vaatasin videot sellest, kuidas tema vanemad palusid tema turvalist kojunaasmist. Nägin tema nutvat õde ja kurba lootust tema sõprade silmis. Kui ma saan aidata teda koju tuua, pean proovima seda teha. Ma pean leidma võimaluse, kuidas tema karje peast välja saada.“

Mehe nägu kahvatus tema sõnu kuuldes. „Rääkige mulle mehest, keda te nägite. Kuidas ta välja nägi?“

„Ta oli pikk. Tema rõivad olid tumedad. Ta kandis kapuutsiga jakki või dressipluusi.“

Mehe käsi liikus tema enda kapuutsiga dressipluusi nööride juurde. „Dressipluus. Sellepärast te ehmusitegi, kui mind nägite.“

„Ma mõtlesin korraks...“

„See ei olnud mina. Ma ei olnud eile õhtul siin. Ma ei teeks ealeski Lilianale paha. Ta oli mulle väga hea sõber ajal, kui ma hädasti sõpra vajasin. Ma ei tea, mis temaga juhtus, aga ma kavatsen selle välja uurida.“ Mees vakatas ja tema pilk liikus tagasi teerajale.

Alicia märkas rõõmuga, et karusselli juurde oli kogunenud politseinikke, mõned neist koertega. „Näib, et otsingurühm on kohale saabunud.“ Ta tundis kergendust, et ta ei olnud enam üksinda koos selle mehega. Osa temast tahtis meest usaldada. Teine osa kartis teda. Ükski võõras ei olnud talle ealeski nii tugevat mõju avaldanud. Alicia süüdistas selles olusid, tontlikku varahommikust valgust, eelmise õhtu sündmusi, muhku peas – kõike, mis võis selgitada, miks tema kõhus keeras ja miks tema peopesad higistasid.

„Me peaksime minema nendega rääkima,“ ütles Alicia.

„Enne kui lähete – te võite kuulda minu kohta asju, mis ei vasta tegelikult tõele.“

„Mida te sellega mõtlete? Mida ma kuulda võin?“ Äkitselt tuli naisele pähe, et ta ei olnud küsinud mehe nime. „Kes te olete?“

„Michael Cordero.“

Külmavärin käis naisel üle selja. „Teie olitegi viimane isik, kellele Liliana sõnumeid saatis ja...“

„Politsei huvialune isik.“ Mees vaatas talle otse silma. „Mis tähendab, et mina tahan Lilianat leida rohkem kui keegi teine. Mitte ainult selleks, et olla kindel, et temaga on kõik hästi, vaid...“

„Selleks, et oma nime puhtaks pesta.“

„Just.“

Nüüd teadis Alicia, miks oli mees tulnud parki veel enne päikesetõusu, miks ta tahtis nii kangesti talle tõestada, et on süütu. Kuid ta ei teadnud, mida mehe loost arvata. Oli võimalik, et Cordero oli süütu, kuid samuti oli võimalus, et ta oli väga hea valetaja.

Naine ei usu teda, mõtles Michael, kui ta seisis puude varjus ja jälgis, kuidas Alicia Monroe politseinikega räägib. Ta oli naise nime teada saanud, kui uurija Kellerman oli tema kohaloleku üle imestanud. See oli juhtunud muidugi pärast seda, kui politsei oli esitanud sama küsimuse tallegi, kuigi palju vaenulikumal toonil.

Kui Michael oli Kellermaniga rääkinud, oli Alicia jälginud teda teraval, kahtlustaval pilgul. Michael oli arvanud, et oli jõudnud juba naise usalduse võita, aga oli ilmne, et nüüd mõjutasid naise arvamust ka uurija kahtlused.

Arvatavasti ei oleks ta pidanud siiski parki tulema ja end järjekordselt haavatavasse olukorda seadma, aga ta ei olnud suutnud eemale jääda – ja kui aus olla, oli tal täiesti ükskõik, mida uurija Kellerman temast arvab.

Uurija arvamuse muutmine ei olnudki oluline. Ainus, mis luges, oli leida Liliana. Siis tuleb ilmsiks ka tõde – milline see ka ei oleks.

Ta tahtis uskuda, et Liliana on veel elus, eriti pärast seda, kui Alicia oli talle rääkinud eelmisel õhtul nähtust. Aga tormi metsikus, suur oks, mis oli naise enda alla matnud ja isegi kahtlus Alicia enda hääles, panid ka tema kõhklema. Muidugi oli naine leidnud märgi ja ka ülejäänud loo osas paistis ta olevat üsna kindel, kuid pärast seda, kui Alicia oli oimetuna maha lebama jäänud ja paar oli lahkunud, oli tema mälus tühimik.