Читать книгу Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat - Барбара Фритти - Страница 5

Kell oli üheksa läbi, kui Alicia istus kõvale toolile Miami-Dade’i politseijaoskonna kriminaaluurimise üksuses uurija Ron Kellermani laua taga. Uurija oli keskealine, kiilanev mees, kelle vöökoha ümber oli paari lisakilo moodustatud polster. Mees oli ootamatult jaoskonda kutsutud, mistõttu ta oli pidanud jätma katki oma reedeõhtused plaanid ja tegelema juba viimase tund aega sellega, et esitada Aliciale kaks kuni kolm korda järjest ühtesid ja samu küsimusi. Alicia oli hakanud end tundma pigem kahtlusaluse kui tunnistajana.

„Ma tahan teada, kas ma olen teist õigesti aru saanud,“ ütles mees. „Te olite fotografeerimas tormi, kui nägite karusselli juures kahe inimese rüselust. Siis lõi äike teie kõrvale puusse ja raske oks paiskas teid maha. Selle ajaga jõudis paar kaduda. Kas ma sain õieti aru?“

Alicia ohkas. „Jah, jah ja jah. Kui mitu korda te mulle neidsamu küsimusi esitate?“

„Nii mitu korda, kui läheb vaja, et kõik üksikasjad oleksid selged.“ Mees vaatas teda teraval pilgul. „Kuidas teie peaga on?“

„Mul ei ole viga midagi. Ma tahan lihtsalt Lilianat aidata.“

Mehe kulmud tõmbusid kipra, kui ta vaatas naist kahtleval pilgul. „Te ütlete tema nime nii, nagu tunneksite teda.“

Mingil kummalisel põhjusel tunduski Aliciale, nagu ta tunneks Lilianat, aga ta ei kavatsenud hakata seda kentsakat tunnet tollele küünilisele ja kahtlustavale politseinikule selgitama. „Ei, ma ei ole temast enne tänast päeva midagi kuulnud. Kui ma pargist tagasi jõudsin, otsisin internetist tema nime. Kui avastasin, et tegemist on kadunud isikuga, arvasin, et olen leidnud olulise vihje tema kadumise kohta.“

„Te ütlesite, et olite pargis kella viie ja kuue vahel. Praegu on kell üheksa. Miks teil siiajõudmine nii kaua aega võttis?“

„Ma tahtsin kõigepealt ilmutada ära aparaadis olnud filmi, et näha, kas see rüselus oli peale jäänud. Kahjuks ei olnud.“

„Kas te võtsite fotod kaasa?“

„Ei. Neil ei olnud midagi näha, seepärast ma ei arvanud, et need oleksid olulised.“

Mees heitis pilgu paberile, millele ta oli vestluse käigus märkmeid teinud. „Mehel oli kapuuts peas ja naisel oli seljas pikk tume mantel. Kas nii?“

„Ma arvan küll.“ Alicia kortsutas murelikult kulmu, soovides, et suudaks anda parema kirjelduse.

„Kas te saite aimu nende pikkusest, kaalust, juustevärvist?“

„Mees oli naisest vähemalt viisteist sentimeetrit pikem. See oli kõik, mida ma nägin.“

„Kas nad rääkisid midagi omavahel?“

„Mina ei kuulnud küll midagi.“

„Kas nemad teid nägid?“

Naine kõhkles, üllatudes uuest küsimusest. „Ma ei usu, et nägid.“ Vastusele järgnes mure. Kas nad olid teda näinud? Ta tõesti ei teadnud, mis oli toimunud nende mõne minuti jooksul pärast seda, kui oks oli ta maha paisanud. „Kas teil on kahtlusaluseid? Kas te saate mulle öelda, kuidas on uurimine seni edenenud?“

„Mul on kahju, kuid ma ei saa teile käimasoleva uurimise üksikasju avaldada. Tänan, et te kohale tulite! Me jätkame siit ise.“

Naine kortsutas kulmu, ta oli lootnud saada rohkem infot, kui politseinik oli valmis talle andma. „Kas te arvate, et see ametimärk võib teid edasi aidata?“

„Ma loodan. See on esimene vihje, mille me oleme kahe kuu jooksul saanud. Me saadame otsingurühma parki niipea kui võimalik.“ Mees tõusis. „Kas te olete rääkinud veel kellelegi sellest märgist või pargis nähtud juhtumist?“

„Ei,“ vastas naine ja tõusis samuti.

„Mitte kellelegi Chronicle’i juurest?“

„Ei. Miks te küsite?“

„Ma tahaksin välja anda pressiteate, nii et teie nimi välja jääb – teie enda turvalisuse huvides.“

Nende sõnade peale jooksis üle naise selja külmavärin. „Kas mind ähvardab oht?“

„Ma ei usu seda, aga me ei tea, kellega meil on tegemist ja üks naine juba on kadunud.“ Mees ulatas talle oma visiitkaardi. „Helistage mulle, kui teile meenub veel midagi või kui teil tekib mingeid muresid.“

„Tänan! Ausalt öeldes ajate te mulle natuke hirmu peale.“

„Parem karta kui kahetseda, nagu ma alati oma tütardele öelda tavatsen.“

Sedasama oli ka Alicia ema alati temale öelnud, aga ta ei olnud teda kunagi kuulanud. Nagu tema isagi, oli ka Alicial olnud kalduvus pigem oma elu täiega elada kui seda elu kaitsta. Vahest oli aeg seda harjumust muuta...

Viibida keset ööd alles poolelioleva maja kuueteistkümnendal korrusel, eriti kui sellel puuduvad seinad ja aknad, mis oleksid võinud pakkuda kaitset Miami kesklinnas märatseva tormi, tugeva tuule ja vihma eest, oli kahtlemata ohtlik, kuid Michael Cordero väljus liftist majas, millest pidi ühel päeval saama Barkley keskuse kontorihoone, isegi mõtlemata kõikvõimalikele riskidele.

Kuna mees oli Janseni kinnisvaraarenduse projektijuht, oli ta harjunud liikuma kõikvõimalikes ehitusjärkudes olevates kõrghoonetes ja paljud neist tõusid pea pilvedesse. Tema vanaisa William Jansen oli rajanud selle kinnisvarafirma, mis oli sama suur kui mehe unistused, ja kõik tema ehitised peegeldasid alati sedasama uhket suursugusust.

Barkley kontorihoone dekoratiivsete merekarbikujuliste rõdude ja maast laeni ulatuvate akendega pidi saama uue hiiglasuure kaubanduskeskuse nurgakiviks – see pidi enda alla võtma kolm kvartalit ja hõlmama luksushotelli, messikeskust, peeneid lukskortereid, restorane ja poode, millest kõigist pidi kord avanema vaade Atlandi ookeanile. Kõige valmimine pidi võtma veel kaks aastat aega, aga see pidi muutma Miami linnapilti igaveseks.

Miami. Mees ohkas, vaadates alla linnale, kus ta oli sündinud, linnale, kust olid saanud alguse kõik tema probleemid ja kus ta oli sattunud pahandustesse – mitte üks, vaid koguni kaks korda.

Ta oleks pidanud enne mõtlema, kui siia tagasi tuli. Aga sellest oli möödas kaheksa aastat, kui ta oli käinud kodus kauemaks kui ainult nädalavahetuseks, nii et kui ta oli kuulnud sellest uuest projektist, oli ta otsustanud selle juhtimise üle võtta, vähemalt kuni esimese etapi valmimiseni. Tema vanaisa oli teda hoiatanud, et see ei ole hea mõte. Ta oli öelnud, et Michael ei tohiks enam kunagi koju tagasi tulla ja isegi kui tohiks, ei maksaks tal seda teha.

Ta oleks tõesti pidanud oma vanaisa kuulama, kuna kolm nädalat pärast seda, kui ta oli saabunud, oli põrgu lahti läinud. Mitte ehitusprojektiga. Esimese etapi arendus oli püsinud kenasti eelarve ja aja piires. Tema tööelu oli korras, aga tema isiklik elu oli täielikult pea peale pööratud.

Kõik Liliana pärast.

Tuulehoog pani tal judinad üle selja jooksma. Ta oli end kogu päeva rahutuna tundnud ja torm, mis oli just läbi linna tuuseldanud, oli olnud kui tema rahutute tunnete peegeldus.

Päevasel ajal suutis ta oma mõtteid talitseda, aga öösel tulid hirmud alati tagasi. Ja koos nendega tuli süütunne, vastamata küsimuste nõiaring.

Tavaliselt püüdis ta oma mõtteid füüsilise koormuse abil eemale peletada, aga kuuekilomeetrine jooksuring, mille ta oli õhtul tuule ja vihma käes teinud, ei olnud aidanud pingeid piisavalt maandada, seepärast oli ta tulnud siia – sellesse kõrgesse, pooleliolevasse ehitisse, mis pidi nüüd loodetavasti avama tema meeled ja lõdvendama pinged.

Ta hingas mõned korrad sügavalt sisse-välja, püüdes Lilianat oma meeltest välja saada, aga sellest ajast peale, kui naine oli kadunud, tundus, nagu oleks too püsivalt tema pähe elama asunud. Iga kord, kui ta naist oma peas nägi, vaatasid tema tumepruunid silmad talle paluvalt otsa, et ta aitaks teda leida, aitaks teda päästa. Aga ta ei teadnud, kus pagana kohas naine on.

Tegelikult ei olnud ta Lilianat näost näkku näinud juba kaheksa aastat – alates nädalavahetuse kestnud reisist, ainsast käigust koju pärast New Yorgi ülikooli lõpetamist. Sellest alates olid nad saatnud teineteisele sõnumeid ja e-kirju, sedagi mitte korrapäraselt. Nende lapsepõlvesõprus oli juba tükk aega tagasi seljataha jäänud. Seepärast oligi olnud nii kummaline, et naine oli saatnud talle just oma kadumise päeval kümneid sõnumeid, väites, et tal on vaja teda näha ja mees oli olnud sunnitud tema palvega nõustuma.

Ta oli nõustunud, aga ta oli kakskümmend minutit restorani hilinenud. Selle ajaga oli Liliana väljunud autost Michaeli isa restorani ees parkimisplatsil ja jäljetult kadunud.

Politsei oli pärast naise kadumist ta oma küsimusterahe alla matnud, uurides temalt kümneid kordi suhte kohta, selle kohta, millest naine oli tahtnud temaga rääkida, miks oli naine nii otsustavalt mehega kohtumist nõudnud, miks oli too kohtumisele hilinenud – ühesõnaga kõige kohta. Michaelil ei olnud vastuseid, mis oleks rahuldanud politseid või teda ennastki. Ta ei teadnud, miks oli Liliana tahtnud teda kõigi nende aastate järel näha, miks olid naise sõnumid tundunud nii oluliste ja edasilükkamatutena.

Michael oli nüüd kolmekümneaastane ja Liliana kakskümmend kaheksa. Sellest ajast, kui nad olid lastena teineteise Little Havana kandis asunud kodudest sisse-välja lipanud, oli möödunud tükk aega. Tema oli Miamist lahkunud viieteistkümneaastasena ja Liliana oli pärast keskkooli lõpetamist mereväkke läinud, et saada ülikooliharidus ja hiljem ka magistrikraad õigusteaduses. Nende elud olid läinud täiesti eri suunas.

Michael ei tahtnud lootust kaotada, aga nüüd oli Liliana kadumisest möödas kaks kuud ja jäljed olid juba algusest peale leiged olnud, kui välja arvata suund, mis osutas Michaeli enda suunas. Seda mööda oligi politsei jälgi ajades tulnud. Aga ükskõik kui mitu korda nad teda küsitlesid, tema lugu jäi alati samaks. Sellepärast et tal ei olnudki mingit lugu, oli vaid tõde.

Lifti äkiline kõlksatus pani Michaeli pead pöörama ja ta ehmus, nähes sellest välja astumas vormis politseinikku. Kuid Michaeli ärevus lahtus, kui mees edasi astus ja tema telefoni taskulambi valgus mehe näoni jõudis.

„Diego,“ pomises ta, nähes tuttavaid pruune silmi, mis kuulusid ühele tema vähestest sõpradest ajal, kui ta oli Miamist lahkunud.

Tema ja Diego olid põhikooli ajal kuulunud samasse kahtlasesse kampa ja nad olid temaga koos sattunud igasugustesse jamadesse. Michael oli olnud sunnitud oma elukombeid muutma, kui tema vanaisa ta Miamist minema viis ja internaatkooli saatis.

Diego oli väljunud oma elu keerdkäikudest, hakates politseinikuks.

Kuigi Michael hindas seda, et Diego oli nüüd seaduse poolel, oli kunagise semu amet hakanud nende uuenenud sõprusesse kiilu lööma.

Diego peatus temast mõne sammu kaugusel. Ta oli saja seitsmekümne viie sentimeetri pikkune ja ta oli tänu oma kandilisele ning jässakale kehaehitusele olnud kunagi väga hea liinikaitsja.

„Diego, mida sina siin teed?“

„Sama tahtsin sinult küsida. Ma käisin läbi sinu juurest kodust ja kontorist. Oleksin pidanud teadma, et sa siin oled. Sind on ju alati ikka pilvede poole kiskunud.“ Ta naeris oma nalja peale. „Ma räägin muidugi sinu armastusest kõrguse vastu.“

„Loomulikult,“ vastas Michael. „Miks sa mind otsisid?“

Selle küsimuse peale kadus huumor Diego pilgust. „Ma pean sinult midagi küsima. Kus sa täna õhtupoolikul olid?“

Michael tundis, kuidas ta keha üleni pingesse tõmbus. „Kas sa küsid seda sõbra või politseinikuna?“

„Mõlemana.“

„Midagi on juhtunud.“ Ta nägi tõde Diego silmis. „Mis lahti?“

„Leiti Liliana mereväelase ametimärk.“

Michaeli süda hakkas peksma. „Kust?“

„Esiteks pead sa mulle ütlema, kus sa täna olid ja miks sa oled läbimärg.“ Diego pilk libises üle tema märgade riiete.

„Ma käisin pärast tööd jooksmas. Väljas sajab.“

„Mis kell sa oma kontorist lahkusid?“

„Umbes kella nelja ajal. Me sulgesime täna tormi tõttu varakult. Ma tegin kodus natuke aega tööd ja kui ilm paranes, läksin välja.“

„Kas keegi nägi sind jooksmas või kohtusid sa mõne oma maja inimesega?“

Iga järgmine küsimus tõmbas tema närvid rohkem pingule. „Ma nägin liftis oma naabrit, proua Spidowskit korterist 12B. Sa võid temalt küsida, kui tahad. Kas sa nüüd kavatsed mulle rääkida, kust Liliana ametimärk leiti?“

„Virginia Key pargist.“

Michael oli Diego vastusest üsna üllatunud. „See ei ole isegi lähedal kõigile neile kohtadele, kust me oleme otsinud.“

„Ma tean. Keegi naine tuli täna jaoskonda. Ta ütles uurija Kellermanile, et oli näinud meest ja naist karusselli juures võitlemas. Kui ta oli läinud lähemale asja uurima, oli ta leidnud maast mereväelase märgi Liliana nimega.“

Diego sõnade peale sööstis uuest lootusest tekkinud adrenaliinitulv läbi Michaeli keha. „Nii et Liliana on elus?“

„Kahjuks ei suutnud tunnistaja naist selgelt näha. Asja tegi hullemaks see, et ta sai kuidagi viga ja tal oli suur muhk otsa ees. Kellerman ei ole täiesti veendunud, kas tunnistaja üldse nägi midagi muud kui lihtsalt varje, aga ta tõi ometi selle märgi. See osa tema jutust peab klappima.“ Diego ohkas. „Sa ju tead, mida ma järgmiseks küsin – kus sa jooksmas käisid?“

„Igatahes mitte pargi lähedal.“ Michael tõmbas käega läbi märgade juuste, suutmata uskuda, et ta on ikka veel kahtlusalune. „Kuni su üksuse omad ikka veel minu poole vaatavad, ei leia nad Lilianat kunagi, sest mina teda ära ei röövinud ega tea, kus ta on.“

„Ma usun sind, Michael, aga mina ju tunnen sind. Uurijad ei tunne. Ja sina olid viimane inimene, kellega Liliana rääkis.“

„Ma ei rääkinud temaga. Me saatsime sõnumeid. Mis järgmiseks saab? Kas ma peaksin ootama visiiti Kellermanilt?“

„Arvata on. Ta on juba terve Valdeze perekonnaga rääkinud ja informeerinud ajakirjandust uuest pöördest. Ta tahab heita välja võimalikult laia võrgu ja välja uurida, kas keegi võis täna pargi läheduses Lilianat näha.“

„Ma tahan ise sinna parki asja uurima minna.“

„Mina samuti. Kahjuks on sinna viiv teetamm veel mõneks tunniks suletud, aga saarel olev politsei on pargi juba läbi kamminud. Nad ei leidnud kedagi. Me saadame sinna hommikul veel mehi ja koeri. Samuti oletan ma, et ka naise perekond tuleb sinna otsingule appi.“

„Jumal küll, ma loodan, et ta on elus,“ ütles Michael, tundes väikest lootuskiirt tärkamas.

„Mina samuti,“ Diego vakatas. „Sa mõistad, Michael, et ma püüan olla võimalikult hea sõber ja hea politseinik.“

„Nii palju kui mina asjast aru saan, ei ole võimalik mõlemat olla, aga ma hindan su püüdlusi. Sina oled üks vähestest, kes on nõus mind ette mitte süüdi mõistma.“

„Paljud usuvad sind.“

„Diego, mulle ei pea sa jama ajama. Me mõlemad teame, et ma olen siiani politsei ainus kahtlusalune.“

„Huvialune persoon.“

Michael kehitas õlgu. „Nimeta seda, kuidas tahad.“

„Kuidas sul siin asjad lähevad? Tundub, et kõik areneb jõudsalt?“

„Esimene etapp peab jõuludeks valmis olema.“

„Millal järgmine algab?“

„Millalgi jaanuaris. See kestab ligikaudu poolteist aastat.“

„Siis jääd sa siia ju päris kauaks.“

„Pärast jõule ei kavatse ma enam siia jääda. Ma pean minema tagasi New Yorki. Ma ei kuulu siia, pole kunagi kuulunudki. Ma ei tea isegi, miks ma tagasi tulin.“

„Ju sa igatsesid minu järele,“ ütles Diego naljatades.

„Ma olin sinu täiesti unustanud.“

„Seda on küll valus kuulda.“

Michael muigas. Diego oli alati osanud teda naerma ajada, mitte võtta elu nii kole tõsiselt.

„Kuidas sul isaga läheb?“ küsis Diego.

„Kuidagi ei lähe. Sellest peale, kui Liliana kadus, on mu isa kõige selle keskele sattunud ja kui aus olla, on ta praegu lähedasem Liliana perega kui minuga. Pagan võtaks, Liliana vend Juan töötab ju mu isa restoranis kokana. Ta on temale justkui see alati igatsetud poeg.“

„Küll kõik jälle paremuse poole pöördub. Kui me Liliana üles leiame, muutub kõik muu samuti normaalseks.“

„Ma loodan. See ametimärk on üldse esimene tõeline asitõend, mille oleme leidnud. Ma lihtsalt loodan, et see ka kuhugi viib.“

„Mina ka. Lähme, ma teen sulle õlle välja,“ ütles Diego.

Michael kergitas kulme. „Kui sa teed mulle õlle välja, on kõik su võmmidest sõbrad sul hammastega kõri kallal.“

„Ei. Nad arvavad, et ma püüan sinult infot välja meelitada,“ ütles Diego kõveralt muiates.

Diego küll aasis, aga korraks mõtles Michael, kas ehk ei olnud keegi Diegot tagamõttega siia saatnud, vestlema tema kui sõbraga.

„Ma jätan täna õlle vahele. Teine kord. Laseme siit jalga.“ Kui nad lifti poole jooksid, hakkas jälle kallama. Torm ei olnud veel kindlasti möödas.