Читать книгу Pole minu tütar - Barbara Delinsky - Страница 5

Susan Tate poleks ilmaski uskunud, et temaga midagi niisugust juhtub. Ta teadis seda, et tema tütar on natuke teistsugune kui teised. Tüdruk, kes on alati olnud spontaanne ja avatud, oli nüüd üsnagi kinniseks muutunud.

Lily oli seitsmeteistkümneaastane. Võib-olla oli see üks põhjusi. Keskkooli viimase klassi õpilasena oli tal üsnagi palju loenguid, nendele lisaks mängis ta saalihokit ja võrkpalli ning laulis a cappella-rühmas. Susan oli sellega nii harjunud, et Lily ja tema olid sõbrad, ja mis peamine, see oli alati neid ühendanud. Nad olid harjunud kahekesi koos elama ning tundsid ennast mugavalt ja rahulolevalt.

Paratamatult tahtis Lily uusi asju proovida, Susan teadis seda vägagi hästi. Muidugi oli tal õigus ka muretseda. Lily oli tema südamerõõm ja kõige parem asi üldse, mis temaga nende kolmekümne viie aasta jooksul oli juhtunud. Kõige rohkem elus oli ta rahul, et on oma lapsele hea ema olnud ja see oli tema jaoks väga tähtis.

Väljas õhtustamine oli nende jaoks oluline, mis siis, et vahepeal segasid neid e-kirjad ja sõnumid, aga nad lihtsalt suhtlesid. Susan ja Lily nautisid seda aega, oodates, millal saab tellida ja millal söök serveeritakse ning muidugi millal arve tuuakse, nende jaoks oli see kvaliteetaeg kahekesi.

Susan soovitas, et nad võiksid minna Steak Place’i, mis on kindlasti palju rahulikum koht, pakkudes talle vaikust ja rahulikku õhtueinet, aga Lily eelistas minna õhtustama Carlinosse.

Carlino ei olnud isegi mitte Susani teine valik. Talle meeldisid küll selle koha omanikud ja menüü ning isegi kunst, aga kõik oli seal nii toscanalik. Hinnad olid siiski üsna head ja terve linn käis seal söömas. Susan tahtis privaatsust ja rahu, aga Carlino oli seevastu rahvarohke ja vali.

Kuna ta soovis Lilyle meele järele olla, andis ta seekord järele ja koos suundusid nad jahedas novembriõhtus sooja ning hubasesse restorani. Viimaks, kui nad olid sõbrad ära tervitanud ja endale istekohad leidnud, jagasid nad röstitud saiakesi hummusega. Kuigi Lily vaid näksis neid, arvas ta, et need olid väga head. Veel sõpru astus sealt läbi ja see polnud ainult Lily süü. Olles keskkooli direktor, teadsid kõik teda siinses linnas. Mõnel teisel korral oleks tal olnud hea meel neid siin näha.

Kuid tal oli sel õhtul üks ülesanne täita. Niipea kui ta oli Lilyga kahekesi, küsis ta tema koolipäeva kohta. Järgmise aasta eelarve oli kasin, kuna linna eelarve oli kokku kuivanud ja tuli teha üsnagi raskeid otsuseid. Mõned probleemid personaliga olid liiga tundlikud, et neid jagada oma seitsmeteistaastase tütrega, aga kui juttu oli uutest õppeplaanidest ja tehnoloogiatest, siis selles oli tüdruk tasemel.

Susani motiiv oli tegelikult sügavam, ulatudes emaks olemise tuumani. Ta uskus, et jagades erinevaid täiskasvanulikke probleeme tütrega, julgustab see Lilyt rohkem elu üle mõtlema. Ta uskus ka, et ta tütar on ettenägelik, ja see õhtu polnud mingi erand. Natuke aega mõelnud, küsis Lily õigeid ja häid küsimusi.

Kui nende eelroog toodi, Lilyle kana koos aedubadega ja Susanile lõhe artišokkidega, segasid nende söömist ainult paar Susani õpetajat, et lihtsalt tere öelda. Kohe, kui nad olid läinud, küsis Susan Lilylt keemiatasemetöö kohta, mis tal sel hommikul oli olnud. Kuigi Lily vastas ta küsimusele üsnagi sõnaohtralt, ja tema vastus oli täis fakte, paistis ta rääkides pingul ja rahutu. Ta küll sõi, aga üsna isutult.

Olles mures rohkem kui kunagi varem, otsis Susan Lily näolt muremärke. See oli südamekujuline ning armas nagu alati, ja tema nägu raamisid pikad säravad juuksed. Need oli ta saanud oma isalt, kuid tema silmad – samasugused kui Susanil – olid selged sarapuupähkli värvi, nahk seevastu oli sile ja kreemjas.

Ta ei paistnud haige olevat, otsustas Susan. Ta oli lihtsalt natuke haavatav. Või hirmunud, kuid mitte haige.

Isegi kui Lily krimpsutas nina ja kaebles restoranis leviva küüslaugulõhna üle, ei suutnud Susan ära arvata, mis võiks tal viga olla. Ta oli liiga hõivatud iseenda veenmisega, et need selged silmad välistasid kindlasti uimastite tarvitamise, ja mis puudutab alkoholi, siis pole ta Lily toas kunagi pudeleid näinud, olgu need siis tühjad või mitte. Ta pole saanud mahti otsida kõige ülemistelt riiulitelt, aga tema tuppa puhast pesu tuues ja pannes seda sahtlitesse ja riputades kappi, ei märganud ta, et midagi oleks seal valesti või teistmoodi.

Alkohol ei ahvatlenud teda kindlasti. Susan jõi küll koos sõpradega veini, kuid kunagi ei pidanud ta Lilyt mööda baare taga otsima. Sama oli ka retseptiravimitega. Susan teadis, kui lihtne on lastel neid interneti teel osta. Harva ei möödunud kuudki, kui selle eest mõnda õpilast kinni ei nabitud.

„Ema?“

Susan pilgutas silmi ja vastas. „Jah, kallikene?“

„Kohe on näha, kelle mõtted on mujal. Millest sa küll kogu aeg mõtled?“

„Sinust. Kas sa tunned ennast ikka hästi?“

Tundus, et Lily muutus selle peale pahaseks. „Sa küsid minult seda pidevalt.“

„Sellepärast, et ma muretsen sinu pärast,“ ütles Susan ja põimis sõrmed vaheliti Lily omadega. „Sa pole suvest saadik enam sina ise. Ma ju hoolin sinust ja sellepärast pole ma midagi öelnud, aga ma mõtlesin praegu, et võib-olla oled sa selline, sest soovid olla omaette nagu seitsmeteistaastased tavaliselt. Kas ma olen liiga pealetükkiv?“

Lily puterdas. „Ei, sa oled parim ema, keda võiks endale tahta.“

„Asi on siis koolis? Sa oled lihtsalt stressis.“

„Jah,“ ütles Lily, aga tema toon reetis, et ta jätab midagi ütlemata, ning ta hoidis veel kõvemini Susani käest kinni.

„Kas asi on koolitööga seotud?“

„Sellega pole probleeme.“

„Siis on asi matemaatikas.“ Matemaatikaõpetaja oli üks rangemaid nende koolis ja Susan arvas, et Lily lihtsalt kardab seda. Mis muu põhjus saaks üldse olla? Raymond Dunbar oli Susanist kolmkümmend aastat vanem ja oli olnud vastu tema direktoriks saamisele. Kui Susan paluks tal rahulikumalt võtta, siis süüdistaks ta teda soosimises.

„Härra Dunbar pole üldsegi nii hull,“ sõnas Lily.

Susan mudis Lily sõrmi. „Kui järele mõelda, siis toimus muutus sinus pärast eelmist suve. Ma olen mõelnud kõigele, millest sa mulle oma töö kohta rääkisid, ja arvasin, et sulle see meeldis. Ma tean, ma tean, sa olid rannas ja nautisid seal olemise aega, aga kümne lapse järele vaatamine, eriti kui nad on alla kaheksa-aastased, võis sinu jaoks raske olla. Suvised puhkajad võivad muidugi veel hullemad olla.“

Lily silus oma juukseid. „Ma armastan lapsi. Muuseas, ma olin ju koos Mary Kate’i, Abby ja Jessiga“. Need tüdrukud olid tema kolm parimat sõbrannat ja samuti Susani parimate sõbrannade tütred. Kõik kolm tüdrukut olid vastutustundlikud. Abby oli aeg-ajalt üsnagi hajameelne nagu ta ema Pam, Jessica seevastu oli üsnagi mässumeelne, kuigi ta ema Sunny seda polnud. Mary Kate oli tasakaalukas nagu tema ema Kate, kes oli Susanile peaaegu õe eest. Koos Mary Kate’iga ei saanud ka Lilyga midagi halba juhtuda.

Muidugi suutis Lily ka ise otsuseid teha, kuid Susan teadis, mida tähendab kaaslaste surve. Kui ta oli õpetajaametis oldud aja jooksul midagi õppinud, siis seda, et lapse elus olid kõige tähtsamal kohal tema sõbrad, kellega ta iga päev suhtleb ja aega veedab.

„Nendega pole siis midagi lahti?“ küsis Susan.

Lily muutus korraga valvsaks. „Kas Kate on sulle midagi rääkinud?“

Susan leebus. „Mitte midagi halba. Ta küsib alati sinu järele. Sa oled talle nagu kuues laps.“

„Kas ta on midagi rääkinud Mary Kate’ist? Kas ta on tema pärast sama mures kui sina minu pärast?“

Susan mõtles natuke aega ja vastas siis ausalt: „Ta on rohkem kurb kui murelik. Mary Kate on ju tema noorim tütar. Kate tunneb, et nad kasvavad üksteisest lahku. Mary Kate ei ole praegu siiski minu mure. Sina oled.“ Mitmest eemal olevast lauast kostis naeru. Olles natuke sellest ärritunud, vaatas Susan neid vihase pilguga. Kui ta oma tütart vaatas, tundus talle, et Lily on hirmul ja kardab midagi.

Susan oli seda pilku varemgi mitu korda näinud. See hirmutas teda tõsiselt.

Olles juba meeleheitel, hoidis ta Lily käest veel tugevamini kinni ja tasandades häält küsis ta: „Milles küll asi on? Ma peaksin ju teadma, mida sinu eas tüdrukud tunnevad ja millest nad mõtlevad, kuid viimasel ajal ei saa ma sinust aru. Nii sageli mõtled sa millestki muust ja oled kusagil, kuhu sa mind ei luba. Võib-olla käituvadki sinuealised nii ja see ei paneks mind muretsema, kui sa oleksid õnnelik, aga tundub, et sa pole seda. Sa näed välja hirmunud ja eemalolev.“

„Ma olen rase.“

Susan ahmis selle peale õhku. Vabastades käe, ajas ta selja sirgu. Ta ootas muiet, mis ütleks, et see oli nali, aga seda polnud. Kindlasti mitte. Lily ei naljataks kunagi selliste asjadega.

Ta peas tormles musttuhat mõtet. „See on võimatu. Ma mõtlen, et see ei ole füüsiliselt võimatu, seda ei saanud ju juhtuda.” Kui Lily midagi selle peale ei öelnud, surus Susan käe rinnale ja sosistas: „Või kuidas?“

„Aga ma olen,“ vastas Lily sosistades.

„Mis paneb sind seda arvama?“

„Kõik kuus rasedusproovi kinnitavad seda.“

„Kas sa oled hiljaks ka jäänud?“

„Mitte hiljaks, vaid kolm korda on vahele jäänud.“

„Kolm korda? Jumal küll, miks sa mulle midagi ei rääkinud?“ Susan nuttis, ta teadis, mida tähendab, kui menstruatsioon vahele jääb. See ei saanud tõsi olla, eriti veel Lily puhul, aga Lily ei valetanud. Kuigi Lily ütles, et on rase, arvas ta sisimas, et see pole tõsi. „Mõnikord võivad kodus tehtud proovid ka valetada.“

„Iiveldus, väsimus ja paisunud kõht?“

„Ma ei näe, et sul oleks kõhupuhitus.“ Susan ütles seda enesekindlalt. Kui tütar oleks kolmandat kuud rase, siis ta oleks seda juba märganud.

„Millal oli viimane kord, kui sa mind alasti nägid?“

„Mullivannis, kui me spaas käisime,“ vastas Susan.

„Ema, see oli ju juunis.“

Susani süda jättis löögi vahele. „See peab olema midagi muud. Sul pole isegi kallimat. Ta püüdis rahulikumalt hingata. „Või on?“ Kas ta tõesti jättis midagi märkamata? „Kes ta on siis?“

„See pole üldsegi tähtis.“

„Miks ei ole tähtis? Lily, kui sa oled...“ ta ei suutnud seda sõna kõvasti välja öelda. Mõte, et tema tütar võiks olla juba seksuaalselt aktiivne, oli tema jaoks uus. Muidugi, ta ju teadis sellekohast statistikat. Kuidas ta poleks saanudki, arvestades tema tööd? Kuid see oli tema tütar, tema tütar. Nad olid kokku leppinud – Lily oli lubanud, et ta ütleb Susanile, kui ta tahtis rasestumisvastaseid tablette. See oli vestlus, mida nad olid mitu korda pidanud. „Kes ta on?“ küsis Susan uuesti.

Lily oli ikka veel vait.

„Kui ta on sellega kuidagi seotud...“

„Ma ei räägi talle sellest.“

„Kas ta sundis sind seda tegema?“

„Ei,“ vastas Lily. Tema silmades ei peegeldunud enam hirm, vaid midagi muud, millele Susan ei osanud nime anda. „See oli natukene teistmoodi kui tavaliselt,“ ütles Lily. „Ma võrgutasin ta ära.“

Susan sirutas selga. Kui ta poleks paremini teadnud, siis oleks ta öelnud, et Lily näeb erutatud välja. Ja äkki oli selles vestluses kõik vale: see teema, see pilk ja isegi see koht. Ta sättis salvräti taldriku kõrvale ja kutsus kelneri. Selleks oli kohaliku perekonna poeg, kes kunagi oli olnud Susani õpilane ja kes nüüd kiirustas nende laua juurde.

„Proua Tate, te pole ju veel lõpetanud oma toitu. Kas sellel on midagi viga?“

Midagi viga? „Ei, hetkel pole lihtsalt sobiv aeg.“

„Kas ma pakin selle teile kaasa?“

„Ei, Aidan. Kas sa saaksid lihtsalt mulle arve tuua?“

Ta oli vaevalt jõudnud lahkuda, kui Lily kummardus lauale lähemale. „Ma teadsin, et sa lähed selle peale endast välja. Sellepärast polegi ma sulle midagi rääkinud.“

„Kui kaua sa kavatsesid sellega oodata?“

„Lihtsalt natukene kauem, võib-olla esimese trimestri lõpuni.“

„Lily, ma olen sinu ema.“

„See on minu beebi,“ ütles Lily malbelt, „mina olen see, kes otsuse tegi, ja ma polnud valmis sulle rääkima, isegi mitte täna õhtul, seepärast ma selle koha valisingi, aga isegi siin ma tunnen, et sa näed mind läbi.“

Susan tundis ennast haavatavana. Ta mõtles, et rasedaks jäämine on viimane asi, mida Lily oleks võinud teha. Ta sirutas selga ja hingas rahulikult välja. „Ma ei suuda seda uskuda. Kas sa oled ikka kindel?” Lily keha ei tundunud teistsugune, aga mida olekski näha, kui ta kandis samu lohvakaid toppe mis tema sõbrannadki, ja päevad, mil Susan teda vannitas, olid ammu möödas. „Kolm vahele jäänud menstruatsiooni,“ sosistas ta. „Siis see juhtuski...?“

„Üksteist nädalat tagasi.“

Susan oli taas tema ise. „Millal sa rasedusproovid tegid?“

„Kui mul esimene menstruatsioon ära jäi.“

Ja ei ühtegi sõna selle kohta? See oli kindlasti üks väiteid, aga milline neist? Kaitsest? Iseseisvusest? Lollusest? Lily võib ju olla lahke, sageli ka haavatav, aga samas ka kangekaelne. Kui ta millegagi alustab, siis ta tavaliselt nii kergesti alla ei anna. Muidugi oli see üks positiivsemaid asju, kui ta esitas võistlustöö, et võita teaduses peaauhinda, tal õnnestus see alles pärast kolmandat katset, aga siiski ta sai selle. Kui ta osales proovilaulmisel, et saada ansamblisse, alustades esmalt seal tavalise liikmena ja siis edasi pürgides, kuni ta oli saanud selle juhiks.

Seekord oli tegemist millegi muuga. Kangekaelsus polnud seekord põhjuseks, et vaikida, aga kui asi oli raseduses, siis oleks pidanud rääkima, kui tulevane ema oli alles seitsmeteistaastane.

Võimetu mõtteid koondama, mõistis Susan, et siin on mõned lahtised otsad. „Kas teised ka teavad sellest?“ Ta ütles seda, mainimata, et ta mõtles selle all Mary Kate’i, Abbyt ja Jessi.

„Jah, aga nende emad ei tea.“

„Ükski tüdrukutest ei saanud mulle sellest rääkida?“ Ta oli rohkem haavunud kui eales varem. „Ma ju kohtun nendega iga päev!“

„Ma vannutasin neid vaikima.“

„Kas su isa teab sellest?“

Lily nägi välja šokeeritud. „Ma ei ütleks talle enne kui sulle.“

„Vaat see on juba midagi.“

„Ema, ma armastan lapsi,“ ütles Lily taas, olles sellest üsnagi erutatud.

„See teeb siis kõik heaks?“ küsis Susan hüsteeriliselt, aga vaikis kohe, kui kelner lauda naasis. Vaadates arvet, pani ta lauale summa, millest jätkus ka tipi jaoks, ning tõusis lauast. Õhk, mis seal ruumis valitses oli liiga soe ja lõhnas kirbelt isegi kellegi jaoks, kes polnud rase. Ta kõndis ukse poole, Lily tihedalt tema kannul, mõeldes, et kõigi pilgud jälgivad ainiti neid. See oli mälestus tema enda minevikust, mille kajaks olid tema ema sõnad. Sa oled meid häbistanud, Susan. Mida sa küll mõtlesid?

Ajad on nüüd muutunud. Üksikemad on tänapäeval täitsa tavaline nähtus. Susan ei häbenenud tütart, vaid ta oli mures tema unistuste pärast. Unistused, mis tal temaga seoses olid, ei sisaldanud last. Laps muudab kõik.

Auto pakkus neile küll privaatsust ja natuke ka mugavust, kuid siiski laiutas Lily ja Susani vahel suur kuristik. Võideldes paanikaga, kuigi aega ei saanud enam tagasi keerata, kobas Susan võtmete järele ja käivitas auto.

Carlino asus linna südames. Sealt välja sõites möödus ta raamatukauplusest, apteegist, kahest kinnisvarabüroost ja pangast. Möödasõit Perry & Cassist võttis kauem aega. Viieteist aastaga, mis Susan oli elanud Zaganackis, oli see muudkui laienenud. Hõivates nüüd kolme kvartalit, olid seal kahekorruselised ehitised karmiinpunaste varikatustega. Perry & Cassile kuulus ka postisorteerimis- ja kõnekeskus, mis asus kaks tänavat eemal; tootmiskeskus, mis jäi umbes miili kaugusele maantee äärde, ning kaugemal asuv laevandusosakond.

Zaganack oli ainult Perry & Cass. Kolm neljandikku linnarahvast töötas seal jaemüügikohas. Ülejäänud pakkusid erinevaid teenuseid nendele kümnetele tuhandetele külastajatele, kes igal aastal seda poodi külastasid.

Perry & Cass polnud siiski see, mis Susanit siia tõmbas, vaid ta otsis kohta, kus oleks rahulik ja mugav last kasvatada. Ta oli pärit Great Plainsist, seega soovis ta rohkem merd ja rohelust. Zaganack asub Maine’is Casco lahe ääres, seal on ka tsuugad ja männid, mis on kogu aasta rohelised. Selle kallas oli hingematvalt graniidine ja sealne veider sadam oli koduks kohalikele kalameestele, kes seal osavalt tegutsesid. Linn, kus oli vahepeal inimesi kaheksateistkümnest tuhandest kuni kahekümne kaheksa tuhandeni suviti, oli piisavalt väike linnake, et olla kommuun, kuid liiga suur, et pakkuda eraldatust.

Muuseas, Susanile meeldis nimi Zaganack. Olles tuletatud penobscoti keelest, mis tähendas tõlkes „inimesi, kes on pärit kohast, kus valitseb igavene kevad“, ja kuna kohalik folkloor viitas indiaanlaste ütlusele suhteliselt pehme ilma kohta, siis püüdis Susan näha kõike avaramas perspektiivis. Kevad tähendab tavaliselt uusi algusi. Ta oli Zaganackis juba selle leidnud.

Ja nüüd see? Kas ajalugu tõesti kordab ennast?

Suutmata sellele mõelda, sõitis ta vaikuses. Jättes peatee selja taha, sõitis ta mööda Perryde ja Casside suurejoonelisest ja elegantsetest kodudest. Kohalike eluasemed, mis olid peamiselt pärit koloniaal- ja Victoria ajast, olid lihtsama ehitusega ning paiknesid üksteisele palju lähemal.

Susan elas ühes neist viimati mainitud majadest. See oli väike kahekorruseline elamu, milles oli kuus tuba ja pööning. Öösel värvus nende majake täpselt selliseks, nagu seda olid teised, aga päeval muutus sinine mereroheliseks, mis paistis üsnagi kaugele.

Värvid olid alati Susanile huvi pakkunud. Teismeliseeas meeldis talle punane, kuigi tema ema ütles talle, et see ei sobi tema tedretähnidega kokku. Tumeroheline oleks palju parem, soovitas Ellen Tate. Või pruun. Kuna Susani juuksed olid tumedat värvi, eelistas ta pigem punast, oranži ja roosat.

Siis sündis Lily ja Susani ema välistas üldse need värvid. Sul on fuksiapunane süda, süüdistas ta teda meelt heites, kui ta sai teada, et ta on rase. Kuigi Susan eiras enamikku ema öeldut, jäid need sõnad talle kauaks meelde, mida tahes ta ka tegi. Ta proovis alati jääda nähtamatuks, kandes nende üheksa kuu jooksul ainult musta, kuid ainult niikaua, kuni Lily sündis. Isegi kui ta alustas õpetajaametiga, kandis ta ainult neutraalseid värve ja hoidus kõigest, mis oleks teda liiga nooreks teinud.

Kuid fuksiapunane süda ei surnud kunagi. Ta lihtsalt ootab oma aega, et jälle ennast meelde tuletada. Kilpkonnakõrvarõngad, meresinised kivikesed ja safransallid. See oli tema hobi ja värvid muutusid järjest rohkem erksaks.

Keerates oma sissesõiduteele, parkis ta auto ja ronis sealt välja. Astudes majja, suundus ta kohe kööki. Köögikappide alt langevas kohtvalgustite mahedas valguses – Susan oli nende saamiseks kolm aastat pidanud kõvasti säästma ning peaaegu ise nende paigutuse kujundanud – vaatas ta Lily poole.

Tüdruk oli Susani pikkune, saledam, aga ta seisis sirgelt, pannes käed jakitaskusse. Rase? Susan ei suutnud siiamaani uskuda, et see võiks tõsi olla. Jah, viimastel kuudel sõi ta küll valikuliselt, oli tüdinud ja väsinud ning hommikuti unine, aga kõik oli tundunud nii tavaline. Kui sul on lihtsalt palavik.

„Võib-olla aitab, kui antibiootikume võtta,“ ütles ta rahulikult.

Lily oli pahviks löödud. „Antibiootikumid?“

„Kui sul on palavik...“

„Ema, ma olen rase. Tegin kuus proovi ja kõik need on olnud positiivsed.“

„Võib-olla lugesid sa neid valesti.“

„Ma näitasin neist kahte Mary Kate’ile ja ta kinnitas seda.“

„Mary Kate pole mingi ekspert.“ Susan tundis ennast reedetuna. „Kui mitu korda olen ma temaga sestsaadik kohtunud? Kolmkümmend? Kuuskümmend?“

„Ära ole tema peale pahane. Tal polnud õigust sulle rääkida.“

„Ma olen ta peale vihane. Ma olen temaga kõige lähedasem ja see on sinu tervis, millest me, Lily, praegu räägime. Mis siis, kui sul on midagi muud viga? Kas Mary Kate ei peaks siis sellepärast üldse muretsema?“

Lily surus sõrmed juustesse. „See on lihtsalt veider. Kogu selle aja olen ma kartnud sulle rääkida, sest ma ei tea, kuidas sa sellele reageerida võiksid, aga ma poleks arvanud, et sa ei usu mind.“

Susan ei tahtnud vaielda. On üks moodus, kuidas selles kindel olla. „Mis see ka oleks, me lepime nii kokku. Esimese asjana helistan ma homme dr Brantile. Ma tahan, et ta su läbi vaatab.“

Ta polnud kunagi olnud hea unega ja see õhtu mõtles Susan kõigi põhjuste peale, miks tema tütar ei saanud rase olla. Susan oli Lilyle juba varakult õpetanud, et kõige eest, mida sa elus teed, tuleb ka vastutada.

Ka koolis oli Lily vastutustundlik. Ta õppis palju ja sai häid hindeid. Ta oli oma sõpradele lojaalne ja rääkis kõigest ausalt, olles vägagi vastutustundlik. Kui Abby tahtis saada klassi presidendiks ja Lily aitas tal kampaaniat korraldada, siis tegi ta seda südamega. Kui Abby kaotas, siis lohutas Lily teda ja magas kolm ööd tema pool.

Lily suhtus kõigesse vastutustundlikult: hoolitses auto eest, jälgides, et kütusepaak oleks alati täis, tuli alati koju kokkulepitud ajal ega hilinenud kunagi, kui ta pidi Susanile järele minema.

Töökas. Lojaalne. Usaldusväärne. Vastutustundlik. Ja... rase? Susanil oleks olnud hea meel, kui Lilyl oleks olnud kindel kallim, aga mis tehtud see tehtud.

Ta ei suutnud uskuda, et Lily oleks maganud kellegagi, keda ta vaevu tundis. Kas armas Lily Tate, kes end vaid tagasihoidlikult meikis ja magas flanellpidžaamas, oli üldse võimeline kedagi ära võrgutama?

Susan mõtles, et see polnud võimalik. See pidi olema kuidagi teistmoodi, aga võimalus, et see on tõsi, hirmutas teda. Kella kahe ajal hommikul, kui ta oli igasuguseid asju ette kujutanud ega suutnud enam mõelda, otsustas ta magamisest loobuda ja läks läbi koridori ning avas tasakesi Lily toa ukse. Lily tuba valgustas ainult liblikatega lamp ja tüdrukust paistis üksnes peanupp, tumedad juuksed padjal laiali. Tema püksid ja sviiter olid pandud toolile ja tema soojad saapad – üks püsti ja teine pikali – lebasid voodi lähedal põrandal. Kummutil olid juukseharjad ja klambrid, helmestega kaetud peapaelad ja sokk, mille kudumine oli tal veel pooleli. Ta telefon lebas öökapil koos mitme pooleli oleva raamatuga ja seal oli ka poolik pudel veega.

Susan sosistas tema nime, aga ühtegi vastust ta ei saanud ja tüdruk isegi ei liigutanud end. Ta oleks teda nimetanud tüdrukuks, kellel on liblikatega öölamp. Tüdruk. Nii noor. Nii haavatav.

Süda valutamas, lahkus ta toast, sulges vaikselt ukse ja läks ülakorrusele tagasi. Istunud tammepuust laua taha ja keeranud märkmikul uue lehekülje, võttis ta välja karbi pastelle ja tõmbas sinna esimese joone. Fuksiapunane süda? Loomulikult. Kui miski suudaks tema tuju paremaks teha, siis ainult see. Ta tõmbas järgmise joone, lisas natuke kollast, et rohelist pisut mahendada, siis tumesinist, et anda punasele tumedamat tooni.

Tavaliselt tulid tal kõige paremad tööd välja ainult siis, kui ta oli stressis või millestki häiritud, ja tänane öö ei olnud erand. Selleks ajaks kui ta valmis sai, oli tal viis lehekülge joonistusi erinevates värvides. Need võiksid olla uute lõngavihtade värvid just kevadest. Ta pani neile isegi nimed: Märtsihullus, Kevadhoovus, Kevadvarjutus, Koidu-punarind ja muidugi Loovus.

Viimane oli eriti entusiastlik. Intensiivne? Ei, otsustas ta. Võib-olla. Kas siis looming ei peakski olema plahvatuslik? Kas igal loomingul on oma tagajärjed? Mis siis kui Lily sees ei kasvagi laps, vaid midagi muud salapärast?

Susan läks tagasi voodisse, kuid iga kord, kui ta suigatas, ärkas ta hirmunult üles. Kella viie ajal hommikul kaotas ta lootuse, et võiks magama jääda, ja oli veendunud, et tema tütrel oli tsüst, mis kahandaks tema lootusi last saada. Kas see või siis kasvaja. Selle raviks oli vaja ju kemoteraapias käia ja võib-olla ei saakski ta peale seda üldse last. See oleks traagiline.

Hoides oma hirmud endale, ajas ta Lily üles ja viis ta Mary Kate’i juurde ja sõitis siis ise kooli poole. Tüdrukud pidid hiljem tulema, aga Susanil oli hommikul kaks probleemset lapsevanematega kohtumist, seejärel pidi ta minema trepile õpilasi tervitama. Kell oli umbes pool üheksa, kui ta arsti juurde jõudis.

Ainus vastuvõtuaeg, mille ta Lilyle sai, oli alles pärast lõunat ja senikaua pidi Susan närveldama. Ta küll vastas e-kirjadele, kuid ta mõtted olid tööd tehes eemal.

Ta suutis mõelda ainult ühest asjast ja see ei paistnud hea asi olevat.