Читать книгу Pole minu tütar - Barbara Delinsky - Страница 6

Arst kinnitas seda. Lily oligi rase. Saades teada, et tema tütrel pole mõnd surmavat haigust, tundis ta kergendust, aga vaid korraks. Ta teadis omast käest, mida tähendas olla seitsmeteistaastaselt rase.

Susan jäi samuti rasedaks, kui ta alles keskkoolis käis. Richard McKay oli tema vanemate parimate sõprade poeg. Sel suvel, kui ta oli just saanud ajakirjaniku paberid ja ka tööpakkumise, millest ta keelduda ei suutnud, juhtus midagi nende vahel. Tema isa otsustas, et see oli lihtsalt lõbutsemine, aga Susan ja Rick veetsid sel suvel nii palju aega koos, et asi sai olla ainult seksis. Nende ühine soov oli Oklahomast ära kolida ja Rick oli see, kes Susanile abiellumiseks ettepaneku tegi. Susan muidugi keeldus sellest.

Ta ei kahetsenud siiamaani oma otsust. Ta nägi Ricki näol kergendust, kui ta pead raputas ja eitava vastuse andis. Rickil olid omad unistused ja Susan austas seda. Muidugi oli ka aegu, kui ta Ricki taga igatses. Aga Susan ei suutnud võistelda põnevusega, mis Ricki tema töö poole tõmbas, ja ta ei tahtnud teda enda küljes kinni hoida.

Ricki edu veenis teda veel rohkem, et ta oli õige otsuse teinud. Kui ta alustas, oli ta olnud üksnes riikliku uudistekanali produtsendi assistent. Nüüd, pärast kõiki neid lugusid, mida ta oli teinud igast maailma otsast, oli ta üks tuntumaid reportereid. Ta polnudki kunagi abiellunud ja tal polnud rohkem lapsi. Kui temast sai nägu kaamera ees, mitte enam selle taga, saatis ta Lily jaoks raha, mis tuli iga kuu ega jäänud kunagi hiljaks. Ta ei unustanud kordagi tema sünnipäeva, aga ta oli isa, kes ei üllatanud kordagi Lilyt, ilmudes tema hokivõistlusi vaatama. Rick suhtles sageli Lilyga telefonitsi, ta oli hea isa, keda polnud ealeski kohal.

Rick oli alati Susanit usaldanud. Ta jättis tüdruku Susani hoolde. Nüüd, elades tema juures, oli tüdruk rasedaks jäänud.

Susan kuulas vaikselt, kui Lily arsti küsimustele vastas. Jah, ta tahab seda last ja ta teab, mis see tema vanuses tähendab. Ta ei arutanud seda emaga ja kui vaja on ta valmis last ka üksi kasvatama. Ta ei taha, et lapse isa sellest teaks. Ei, ta ei joo. Jah, ta teadis, et ta ei tohi mõõkkala süüa.

Muidugi oli temalgi arstile küsimusi: kas tal on võimalik oma maahoki hooaeg edukalt lõpetada (jah), kas ta talvel saab võrkpalli mängida (võib-olla) ja millal ta võib Tylenoli peavalu vastu võtta (ainult siis, kui väga vaja). Ta tundus nii täiskasvanulik ja teadis, mille eest ta vastutab. Kui Susan poleks nii tuim olnud, oleks ta naernud.

Mõlemad lahkusid arsti juurest vaikides ja Susan ulatas Lilyle autovõtmed. „Ma tahan koju jalutada.“ Lily küll protesteeris, aga ta jäi endale kindlaks. „Sina mine. Mul on lihtsalt vaja värsket õhku hingata.“

See oli küll tõsi, aga ta mõtles kõigele sellele, kui ta jahedas novembriõhtus jalutas. Ta polnud enam tuim, vaid temas kees viha. Ta teadis, et see on vale – kindlasti polnud see tunne, mida üks ema peaks tundma, kui ta sellisest uudisest teada saab, aga siis meenus talle oma ema ja ta ei teadnud, kuidas rahuneda.

Külm õhk aitas. Ta oli juba natukene rahulikum, kui ta majale lähemale jõudis. Siis nägi ta Lilyt. Tüdruk istus trepil, kootud sall ümber kaela ja jakk – vägagi Perry & Cass – tihedalt keha ümber. Kui Susan sinna jõudis, ajas ta end sirgu ja ütles pelgliku häälega: „Palun ära ole vihane.“

Kuid Susan oli seda. Vihaselt surus ta käed taskusse.

„Palun sind, ema?“

Susan hingas sügavalt sisse. Ta vaatas naabermajadest mööda tänava lõpuni, kus vahtrad kahel pool alleed näisid ühinevat. „Seda poleks ma sulle soovinud,“ suutis ta viimaks öelda.

„Aga ma armastan lapsi. Ma olen sündinud selleks, et lapsi saada.“

Minevikule mõeldes surus Susan oma tunded alla. „Ma olen sinuga nõus, aga minu arvates on selleks vale aeg. Sa oled seitsmeteistaastane. Sa käid keskkooli viimases klassis ja saad mai lõpus lapse, just enne eksameid? Kas sul on üldse aimu, mis tunne on üheksa kuud rase olla? Kuidas sa kavatsed õppida?“

„Mind on juba kolledžisse vastu võetud.“

„See asi ka. Kuidas sa saad sinna minna? Ühikatoas pole sul lapsevoodile ruumi.“

„Ma lähen Percy State’i.“

„Oh, kallikene, sa saad paremini hakkama.“

„Sina läksid sinna ja vaata, kuhu sa nüüd jõudnud oled.“

„Ma pidin sinna minema, kuid ajad on ju muutnud. Tööd on nüüd raskem leida, isegi kui sul on kõige parema kooli lõputunnistus.“

„Täpselt. Seega ei loe see praegusel hetkel üldse. Kõik on võimalik, ema. Kas just sina pole seda mulle õpetanud?“

„Kindlasti. Ma lihtsalt ei mõelnud, et see käib ka beebi kohta.“

Lily silmades helkis lootus. „Kuid ma saan selle beebi.“ Ta nuttis ja ka Susan tahtis nutta. Lily ei teadnud, mis tähendab ema olla. Suvel emade aitamine oli lapsemäng võrreldes ise emaks olemisega.

„Oh kallikene,“ ütles ta ja olles kõigest väsinud, vajus lihtsalt trepile. Unusta ära, et see on võimalik. Mis saab mõistlikkusest? Või vastutustundest? Me oleme ju rasestumisvastastest pillidest rääkinud. Sa oleksid võinud neid kasutada.“

„Sa ei saa ikka veel aru, ema,“ ütles Lily, liikudes Susanile lähemale, et teda kallistada. „Ma tahan seda last. Ma tean, et ma oleksin talle hea ema – isegi parem kui need emad, kelle juures me sel suvel koos töötasime, ja minu kõige parem eeskuju olid ju sina. Sa oled alati öelnud, et emaks olemine on imeline. Sa ütlesid mulle, et sa armastasid mind sellest hetkest alates, kui ma sündisin. Sa ütlesid, et ma olen parim, mis sinuga üldse juhtuda sai.“

Susan ei olnud veel maha rahunenud. „Peale selle rääkisin ma sulle sedagi, kui raske on üksikemana hakkama saada ja et ma ei tahtnud, et sina peaksid läbi tegema sama mis mina. Mõtle oma õpingutele. Sa ütlesid, et tahad bioloogiks saada, aga see tähendab ju magistriõpet. Kui sa tahad head töökohta saada...“

„Ma tahan seda last.“

„Ta poleks beebi ainult suveks ja ta ei jää beebiks, ta hakkab käima ning rääkima, temast saab isiksus. Kuidas jääb siis isaga?“

„Ma ütlesin sulle. Ta ei tea lapsest.“

„Tal on õigus teada.“

„Miks? Tal pole õigust selle kohta midagi öelda.“

„See on siis aus, Lily?“ küsis Susan. „Mis siis, kui beebi on täpselt tema moodi? Kas arvad, et inimesed ei hakka sellest rääkima?“

Lily näol oli märgata kangekaelsuse märke. „Mind ei huvita, kui inimesed räägivad.”

„Võib-olla isa huvitab. Mis siis saab, kui ta ükskord sinu juurde tuleb ja küsib, miks on sellel lapsel, kes on sündinud üheksa kuud pärast seda, kui te viimati seksisite, tema juuksed ja silmad? Mis saab, kui su laps tahab teada, kes tema isa on? Osal lastel on issid. Nüüd on sinu kord emme olla. Mida sa siis talle ütled?“

Lily muutus morniks. „Ma tegelen sellega siis, kui aeg käes. Ema, sa muudad selle palju raskemaks, kui see peaks olema. Praegu ei pea lapse isa midagi teadma.“

„See on ka tema laps,“ vaidles Susan vastu. Olles meeleheitel ja tahtes kedagi selles süüdistada, küsis ta järgmist. „Kas see on Evan?“

„Ma ei ütle sulle, kes ta on.“

Susan mõtles, et Lily kaitseb kedagi mingil põhjusel. „Kas tema oli see, kes last tahtis?“

Lily tõmbas käe tema haardest vabaks. „Ema,“ ütles ta nuttes, vihased silmad välkumas, „kuula, palun, mind! Ta ei tea sellest. Me pole kunagi lapse saamisest rääkinud. Ta arvas, et ma kasutan pille. Mina tegin seda. Mina.“

Susanil oli väga raske sellega leppida. See oli nagu löök näkku, kõik tema õpetussõnad olid asjata olnud.

Meeleheitel ja püüdes mõista ütles ta: „Oled sa kindel, et see polnud lihtsalt juhus? Ma mõtlen, et see oleks päris hea, kui oleks. Juhuseid tuleb ikka ette.“ Lily raputas pead. „Sa lihtsalt otsustasid, et tahad last.“

„Ma olen alati tahtnud last saada.“

„Õde või venda.“ Kui Lily oli väike, küsis ta alati, kas tal oleks võimalik endale õde või vend saada.

„Nüüd olen ma piisavalt vana, et ise laps saada. Ma tean, et sina ei tahtnud seitsmeteistaastaselt rasedaks jääda, aga mina tahtsin. See on minu keha ja minu elu.“

Susan oli teda kasvatanud iseseisvaks ja tugevaks, aga et ka isekaks? Ei. Eriti kui oli raskusi, millest tuli üle olla.

„Kes ravikulud maksab?“

„Meil on ju kindlustus.“

„Jah, mida ma iga kuu maksan. Seega on otsus minu teha,“ ütles Susan. „Ma maksan ravikulude eest. Mis saab mähkmetega? Ja imikutoit?“

„Ma toidan teda rinnaga.“

„Tore, kui nii oleks, aga mõnikord pole see võimalik, sel juhul on sul vaja imikutoitu. Mis saab toidust ja riietest? Ja varustusest. Nad ei lase sul haiglast lahkuda, kui sul pole nõuetele vastavat turvatooli. Kas sa tead ka, palju lapsevanker maksab? Mul pole sinu oma alles, sest ma müüsin selle maha, et sulle jalgratas osta. Kes su last hoiab, kui sa koolis oled? Mulle meeldiks koju jääda ja tema järele vaadata, aga üks meist peab tööd ka tegema.“

„Issi kindlasti aitab,“ ütles Lily vaikselt.

Jah. Rick teeks seda kindlasti. Kas Susan oleks valmis temalt seda paluma? Kindlasti mitte.

Lily puhkes nutma. „Ma tõesti tahan seda last.“

„Sa võid saada lapse, millal tahad, aga mitte praegu!“ vastas Susan nuttes.

„Päris kindlasti ei tee ma aborti.“

„Keegi pole seda sulle soovitanudki.“

„Ma olen juba beebi südamelööke kuulnud. Ema, sa peaksid ka seda kuulama. See oli imeline.“

Susanil oli niigi probleeme, et leppida sellega, et tema tütar on rase, veel vähem sellega, et tema kõhus on laps.

„Tal on juba jalad ja küünarnukid. Samuti kõrvad ja sel nädalal arenevad tal häälepaelad. Ema, ma tean sellest kõike. Ma teen kodus juba eeltööd.“

„Selge see,“ ütles Susan, suutmata häält valitseda, „siis sa lugesid sedagi, kui ohtlik on sinu vanuses rasestuda ja millised komplikatsioonid võivad tekkida.“ See oli osalt tema ema hääl, kes praegu rääkis. Osalt oli see õpetaja hääl, kelle ülesanne oli hoiatada noori tüdrukuid selle eest, mida temagi oli kunagi läbi elanud. See õpetaja oli praegu oma kodu trepil läbi kukkunud.

„Ma käisin kodunt läbi, et vitamiine võtta,“ ütles Lily. „Mis sa arvad, kas beebiga on kõik korras?“

Kui tahes tüdinud, pettunud või hirmul Lily ka oli, ta võis alati ema peale loota. „Jah, kõik on hästi,“ ütles ta. „Ma tahtsin lihtsalt asjad selgeks teha.“

Lily naeratas talle selle peale. „Ma arvan, et ma saan tüdruku nagu sina.“ Ta ei oodanud sellele vastust, sest Susan ei osanud hetkel talle midagi öelda. „Kui tegemist on tüdrukuga, siis arenevad tal praegu munasarjad. Ta on nii suur.“ Ta näitas Susanile pöidla ja nimetissõrmega. „Minu beebi oskab juba mõelda. Tema aju annab talle signaale, et ta ennast liigutaks. Kui ma panen sõrme sinna, kus ta on, siis ta reageerib sellele. Ta on tõeline inimene. See ei tule kõne allagi, et ma nüüd aborti teeksin.“

„Palun, Lily. Kas ma olen sul palunud seda teha?“

„Ei, aga võib-olla sa mõtlesid sellest minuga millalgi rääkida.“

„Kas mina katkestasin raseduse?“

„Ei, aga sa oled ju vihane.“

Susan silmitses peaaegu raagus puude latvu. „Oh, Lily, ma olen kõike muud kui vihane ja ma ei oska seda sulle isegi seletada. Me oleme nüüd heal järjel, aga see pole tulnud lihtsalt. Ma olen pidanud töötama kaks korda rohkem kui teised emad. Kõikidest inimestest peaksid sina seda ometi teadma.“

„Sellepärast, et ma olen senimaani hea tütar olnud? Kui ma olen nüüd rase, kas see teeb mind sinu silmis halvaks?“

„Ei, kallikene.“ Ei, sellel pole midagi pistmist ei hea ega halvaga. Susan oli samamoodi oma emaga vaielnud.

„Sa oled ju pettunud.“

Pigem murest murtud. „Lily, sa oled ju alles seitsmeteistaastane.“

„See on ju laps,“ anus Lily.

„Sa oled ise alles laps,“ sõnas Susan nuttes.

Lily tõusis püsti ja ütles vaikselt: „Ei, ema, enam mitte.“ Susan oli ise ka mõelnud sama asja peale. Lily polnud enam ammu laps. Ta ei ole kunagi enam laps.

See mõte tekitas kaotusetunde. Kas lapsepõlve kaotuse? Süütuse kaotuse? Kas tema enda ema tundis sedasama? Isegi kõige parematel aegadel ei suhelnud nad omavahel nagu Lily ja Susan praegu.

„Ära muutu selliseks, nagu vanaema oli,“ palus Lily, otsekui lugenuks tema mõtteid.

„Ma pole kunagi olnud selline nagu vanaema minuga.“

„Ma sureksin, kui sa minust lahti ütleksid.“

„Ma ei teeks seda kunagi.“

Pöörates näo ema poole, haaras Lily tal käest ja hoidis seda kurgu all. „Ma vajan sind, ema, rohkem kui kunagi varem,“ ütles ta raevukalt, siis rahunes natuke. „See on meie pere ja me teeme seda lihtsalt suuremaks. Sa tahad seda samuti nagu minagi, ma teadsin, et sa seda tahad. Kui asjad oleksid teistmoodi, oleks sul samuti viis last nagu Kate’ilgi.“

„Mitte viis, vaid kolm.“

„Kolm, näed sa siis. Laps polegi nii halb.“

Ei olegi halb, Susan teadis seda. Laps pole kunagi halb. Lihtsalt ta muudab su elu totaalselt.

„See on ju sinu lapselaps,“ ütles Lily.

„Um-hm,“ kokutas Susan. „Ma oleksin juba kolmekümne kuue aastaselt vanaema, see on minu jaoks natuke piinlik.“

„Ma arvan, et see on lausa suurepärane.“

„Sellepärast, et sa oled alles seitsmeteistaastane ja unistaja, mis on hea, kullake, sest kui sa praegu ei naerataks, oleksid edaspidises elus hädas. Lily, sa jääd siis üksi. Meil on ennegi olnud kaks rasedat keskkooliõpilast ja üks põhikooliõpilane. Ükski neist ei tahtnud enam kolledžisse minna. Sinu sõbrad lähevad sinna kindlasti. Nad tahavad karjääri teha. Ma ei usu, et nad suudaksid sinuga kogu raseduse aja koos olla.“

Lily silmad läksid erutusest suureks. „Ema, see ei ole tõsi. See teebki selle nii ilusaks.“

Susan tegi nägusid. „Mida see peaks veel tähendama?“