Читать книгу Pole minu tütar - Barbara Delinsky - Страница 7

„Ma olen rase.“

„Armas,“ ütles Kate Mello oma noorimale tütrele ja valas makaronid keevasse vette. „Lissie!“ hõikas ta ülakorrusele, oma teisele noorimale tütrele. „Millal sa tuled? Mul on seda piima hädasti vaja.” Ta nõristas makaronid ja ütles rohkem endale kui Mary Kate’ile, kes seisis tema kõrval, toetades ennast ahju vastu: „Miks mul alati piim nii kiiresti otsa saab?“

„Ema, ma räägin tõsiselt. Ma olen rase.“ Hoides ühes käes kaant ja teises puulusikat, paitas Kate Mary Kate’i pead ja naeratas. „Me leppisime ju kokku, et sul on lihtsalt gripp.“

„See ei lähe mööda.“

„Siis on tegemist laktoositalumatusega,“ ütles Kate, pannes potile kaane peale. „Sina oled see, kes kogu meie kapist piima ära joob. Lissie? Varsti, palun?“

„Ma joon piima,“ ütles Mary Kate, „sest rasedad naised teevad seda.“

„Sa ei ole rase naine,“ ütles Kate oma tütrele ja otsis välja rahakoti, kui Lissie kööki ilmus. Seal polnudki eriti midagi: raha kadus kiiremini kui nende kapist piim. Ta võttis kahekümnelise ja andis selle talle. „Neli liitrit piima, karp mune ja kaks pätsi mitmeviljaleiba, palun.“

„Alex vihkab seda,“ tuletas Lissie talle meelde ja pani jaki selga.

„Alex on kahekümne ühe aastane. Kui talle ei meeldi, mida ma ostan, siis võib ta endale korteri võtta ja osta seal, mida ise soovib. Ja kui raha peaks üle jääma, siis palun osta õunu ka.“ Kui Lissie oli läinud, andis ta Mary Kate’ile taldrikud. „Täna õhtul kata kaheksa kohta, palun. Mike võtab sõbra kaasa.“

„Ma jäin rasedaks kaheksa nädalat tagasi,“ ütles Mary Kate ja võttis taldrikud.

Kate uuris oma tütart. Mary Kate nägi välja üsna kahvatu, aga ta on seda alati olnud. Ta nägi välja ka üsna nõrk. Tema juuksed olid küll pärit tema emalt – tihedad ja liivakarva, metsikud, mis siis, et tüdruk ise seda polnud. Kate sättis enda omad bambusest kudumisvarrast kasutades krunni. Mary Kate armastas neid siduda hobusesabasse, mis tema nägu veelgi väiksemana lasi paista.

„Kallis, sa ei ole rase,“ kinnitas Kate talle. „Sa oled alles seitsmeteistaastane ja võtad ju pille ning Jacob tahab tulevikus arstiks saada. Sinna on veel palju aega, enne kui teie kaks saate abielluda.“

„Ma tean,“ ütles Mary Kate entusiastlikult, „kui ma vanemaks saan, on juba raskem rasedaks jääda. Nüüd on õige aeg lapsi saada.“

Kate katsus tüdruku laupa. „Ei ole palavikku. Sa ei saa ometi sonida.“

„Ema...“

„Ema, kas Lissie lahkus juba?“ See küsimus tuli Kate’i kolmandalt tütrelt, kes ei leidnud oma kaksikõde kusagilt ning haaras köögilaualt telefoni, et talle helistada.

„Sara, see on minu oma,“ protesteeris Kate.

„Ema, see ei ole lihtsalt niisama helistamine, et lobiseda, mul on tampoone vaja.“

„Mul ei ole neid vaja,“ ütles Mary Kate vaikselt. Kuna Sara helistas Lissiele ja Mike kasutas juhust, et küsida, kas ta võib kaks sõpra õhtusöögile kaasa kutsuda, Kate kuulis vaevu, mida Mary Kate talle ütles.

„Söögiks on ainult makaronid juustuga,“ hoiatas ta teda.

„Ainult?“ ütles Mike. „Sa ütlesid, et need on vähiga tehtud makaronid juustuga.“

„Kas sellepärast nad tahavadki tulla?“

„Kindla peale. Sinu makaronid juustu ja vähiga on üsnagi kuulsad. Need kutid ootavad igal kolmapäeva hommikul, et ma neid sööma kutsuksin.“

„Mis siis, kui sinu onu otsustab reedel võrgud välja tõmmata?“

„Siis vahetame reede peale. Kas kaks sobib siis?“

„Las tulevad mõlemad,“ ütles Kate ja keskendas kogu tähelepanu jälle Mary Kate’ile, kui Mike ja Sara olid mõlemad läinud. „Õnneks on vähki üsna palju ja hind on madal.“

„Ema, ma püüan praegu sulle midagi rääkida. See on tähtis. Ma lõpetasin pillide võtmise.“

Kuuldes seda, keeras Kate ennast tema poole. Tema tütar tundus tõsine olevat. „Kas sina ja Jacob olete selles suhtes ühel meelel?“

„Ei. Mina otsustasin, et tahan last. Kas sa teadsid, et naine on rohkem viljakas, kui ta lõpetab pillide võtmise? Ma pole isegi Jacobile rääkinud. Ma tahtsin, et sina oleksid esimene, kes sellest teada saab.“

Midagi tema tõsises pilgus, pani Kate’i järele mõtlema. „Mary Kate? Ega sa nalja tee?“

„Ei.“

„Rase?“

„Ma muudkui teen rasedusproove ja need kõik on positiivsed.“

„Kui kaua aega?“

„Mõnda aega. Ma oleks sulle varem rääkinud, kuid ma tahtsin kindel olla. Ma olen asja uurinud. Ostsin raamatuid ja olen ka internetist selle kohta lugenud. Seal on tugigrupp teismelistele, kes varakult emaks saavad, aga ma ei vaja seda. Mul on juba keegi, kes mind toetab.“

Kate tardus. „Kes?“

„Alustuseks minu pere. Tavaliselt õhtustame seitsmekesi. Täna õhtul kaheksakesi ja nüüd üheksakesi. Mis siis, kui üks tuleb veel?“

Kate oleks saatnud Mary Kate’i tagumisele verandale klapptooli järele, sest neil oli seda vaja juba niigi ruuminappuses söögitoas, aga ta ei suutnud mõtteid tüdruku räägitust eemale saada. „Kas see on siis tõsi?“

„Jah. Muide, ma armastan lapsi. Kas sa siis ise pole neid saanud viis tükki viie aasta jooksul?“

„Mitte plaanitult,“ ütles Kate nõrgalt. „Nad lihtsalt hakkasid tulema ega saanudki otsa.“ Kuni Willile tehti vasektoomia, aga see ei olnud asi, mida nad oleksid eriti tahtnud lastele rääkida. Nad oleksid arutanud karskuse üle, kui lapsed oleksid neid kuulda võtnud, aga tegelikult rääkisid nad vastutustundest. „Oot-oot, aga mina olin abielus, kui ma oma esimese lapse sain.“

Tundus, et Mary Kate ei tahtnud seda kuulata. „Praegu on teistsugused ajad. Ma tahaksin olla esimene, kes lapse saab. Kõiges muus olen ma alati viimane olnud.“

„Otsus last saada, peaks ikka mõlemat vanemat puudutama,“ ütles Kate. „Sa pead Jacobilt ka küsima, enne kui sa midagi rutakat ette võtad.“

„Oh, Jacob on vahel lihtsalt nii tõsine. Ta oleks ei öelnud ja selleks ka mitu põhjust leidnud, aga mõnikord pead kuulama oma sisehäält. Mäletad seda viie aasta tagust Disney Maailma külastust? Sa vaidlesid isaga ja sõitsid Floridasse, mis siis, et oli talv ja meil polnud isegi hotellituba, kus ööbida, aga sa järgisid oma kõhutunnet ja ütlesid, et kõik läheb hästi.“

„Mary Kate, see oli kõigest reis. Praegu on tegemist väikese beebiga. Laps on ju kogu elu sinuga.“

„Ma oleksin talle hea ema. Eelmine suvi avas mu silmad, kui ma nägin, mida need emad oma lastega tegid. Neil polnud kannatust lastega tegelda, nad andsid lapsed meie hoolde, et ise ranna teises otsas peesitada. Mina oma lapsega küll nii ei teeks. Kui see on poiss, siis temast saab väike Jacob. See oleks imeline.“

Kate oli sõnatu. Tema viiest lapsest oli just Mary Kate kõige vaos hoitum ja kuulekam, ta polnud kunagi varem nii elevil olnud. Mida sa just nüüdsama ütlesid? „Väike Jacob?“

Mary Kate noogutas. „Ma ei tea praegu veel tema sugu, see võib olla ka tüdruk...“ Tema hääl murdus seda öeldes.

Segaduses vaatas Kate ringi. Köök oli väike. Terve maja oli üsna pisike. „Kuhu sa oma lapse paned?“

„Oma tuppa. Kuni minu beebi kasvab, on ehk Alex ja Mike siit juba välja kolinud ja oma elu alustanud ning siis on palju rohkem ruumi. Ja kui Jacob ükskord meditsiinikooli lõpetab...“

„Jacob pole veel keskkooligi lõpetanud,“ hädaldas Kate, olles ikka veel kuuldu absurdsusest pahviks löödud. „Mary Kate, kas sa räägid mulle tõtt?“

„Selle kohta, et ma olen rase?“ Tüdruk lihtsalt vaikis. „Ma ei valetaks sulle, eriti veel sellise asja kohta.“

Ei, ta ei teeks seda. Ta oli aus ja tubli tüdruk, võib-olla kõige andekam tema viiest lapsest ja tal oli ju terve elu veel ees. Tal oli plaanis abielluda arstiga ja ise tahtis ta õpetajaks õppida.

„Ma mõtlen, et sa oled alati öelnud, mida rohkem, seda uhkem ja et lärmakas ning lapsi täis kodu teeb sind õnnelikuks ja mida rohkem lapsi, seda rikkam ollakse.“

„Seda küll jah, aga me ju pole seda,“ ütles Kate otsekoheselt. „Sinu isa ja mina suutsime vaevu teie õppemaksud ära maksta, et su vennad saaksid õpinguid alustada, ja järgmisel aastal tahate sina ja su kaksikõed kolledžisse minna, aga sul pole see ju võimalik, kui sa lapse saad, kas pole? Kuidas saaks sinust inglise keele õppejõud, kui sa pole kolledžidki lõpetanud, rääkimata kooli lõputunnistusest?“

„Ma saan selle, aga lihtsalt natuke rohkem läheb aega.“

Kate ei suutnud uskuda, mida tema tark ja tubli tütar räägib. „Või et läheb natuke rohkem aega?“

„Vahepeal kasvatan ma meie last.“

„Kus? Kuidas? Jacobi isa on pikamaa-autojuht ja tema ema õpetab esimese klassi lapsi. Nad on sama piiratud võimalustega kui meie. Kui Jacob sind armastab, nagu ta väidab, siis tahab ta olla sinu ja beebiga, aga tema vanemad ei suuda teid kolme küll rahaliselt aidata.“

„Ma ei palukski neilt seda,“ ütles Mary Kate. „Praegusel hetkel ei taha ma veel Jacobiga abielluda. Ma tahan siia jääda.“

„Et siis meie saaks sind ja sinu last toetada?“

„Hästi,“ ütles ta, „eks ma pean siis välja kolima.“

Kate haaras tüdruku õlgadest. „Sa ei pea välja kolima, see pole mingi lahendus.“

„Seda pole ka abordi tegemine.“

„Ma olen nõus, aga on ka teisi võimalusi.“

„Nagu adopteerimine? Ma ei anna last kellelegi ära.“

Ta nööpis kampsunit lahti. „Näed seda? See oli Sara oma ja need püksid kuulusid Lissiele, aga see beebi on täielikult minu oma.“ Ta pani käe kaitsvalt kõhule.

Jah, Kate mõistis teda. Mary Kate sai sageli kaksikutelt riideid, tavaliselt asjad suurtes peredes nii ju käivadki. Mary Kate pidi alati jagama asju vanemate õdedega, välja arvatud armastus. Kate’i arvates polnud sellega probleemi. „Sinu õed kasvasid nendest lihtsalt välja,“ vaidles ta vastu. „Need on head riided.“

„Ema, ma ei tahtnud seda öelda. See beebi on minu oma.“

„Jah, täpselt nagu sina ja sinu vennad-õed on minu omad,“ ütles Kate. „Kui ma alles laps olin, tahtsin ma väga loomaarstiks saada. Ma armastan loomi, kuid ma armastasin sinu isa rohkem ja kui teie sündisite, armastasin ma teid nii väga ning tahtsin teie jaoks iga päev olemas olla ja teie kõigiga oli palju tegemist, et oleks tekkinud kaos, kui ma kõige selle kõrvalt veel kuskil töötanud oleksin. Selleks ajaks, kui te kõik juba koolis olite, polnud meil enam raha, et ma saaksin edasi õppima minna. Kas arvad, et ma töötan lõbu pärast?“

Mary Kate muutus rahulikuks. „Sa ju armastad oma tööd.“

„Jah, ma ei teeks seda, kui see raha sisse ei tooks. Meie peres on iga sent väga tähtis.“

„Minu beebi ei lähe kalliks maksma,“ ütles tüdruk alandlikult.

Kate võttis uuesti tütrel õlgade ümbert kinni, otsekui püüdes veenda tütar mitte loobuma oma unistustest. „Asi pole ainult rahas,“ ütles ta rahulikult. „Ma tahan, et sul oleks kergem elu, kui sa kunagi lapsed saad. Ma ei taha, et sa peaksid valima muusikatundide ja balleti tundide vahel, sest sa ei saa mõlema eest maksta.“

Uks avanes ja Kate vaatas, kes sealt on tulemas, oodates, et see võiks olla Lissie, aga see oli hoopis Will. Will, kes oli end sadamatöölisest osakonna töödejuhatajaks üles töötanud, olles seejuures veidi kiilamaks jäänud ja kaalus juurde võtnud, kuid ta oli Kate’i jaoks alati olemas.

Ta tundis alati, kui Will koju tuli, et ta ei pea kogu koormat üksi kandma, ega olnud kunagi tundud sellist kergendust kui praegu. „Sinu isa tuli. Will, meil on midagi, millest me peaksime rääkima.“

Viis kvartalit eemal tundis ka Sunny Barros peaaegu kergendust, kui tema mees töölt koju saabus.

„Mis ta on?“ küsis Dan temalt. Nende tütar seisis sealsamas, kuid mees vaatas ainiti Sunnyle otsa.

„Rase,“ ütles Sunny. Ta ei suutnud seda uuesti korrata.

„Jessica?“ küsis ta ja pööras pilgu tüdruku poole. „Kas see on tõsi?“

Ta noogutas.

„Kes see poiss on?“

„Isa, sa ei tea teda.“

Dan vaatas enda naisele otsa. „Kes ta on?“

Sunny raputas pead ja hoidis suu lukus. See oli parem kui karjuda.

„Ema on vihane,“ ütles Jessica rahulikult. „Ma ütlesin talle, et see on täitsa normaalne. Inimesed on alati lapsi saanud, juba vanal ajal oli see nii. Ta ütles, et see on nüüd maailma lõpp.“

„Vabanda mind, Jessica,“ nuuksus Sunny, aga lõpetas selle kui nende kümneaastane tütar tuppa ilmus. „Darcy.“ Ta osutas trepile. „Harjuta veel kümme minutit viiulit.“

Darcy tundus haavunud. „Ma tahtsin lihtsalt issile tere öelda. Tere, issi.“

Sunny näitas talle, et ta hakkaks juba minema, ja kui ta läinud oli, vaatas ta uuesti Jessicale otsa. „Ütle talle, mida sa mulle ennist rääkisid.“ Ta pööras pilgu Dani poole. „Jessica plaanis seda kõike.“

„Plaanis rasedaks jääda?“

„Ta otsustas, et tahab last saada,“ täpsustas Sunny.

„Kas see on tõsi, Jessica?“ küsis Dan.

Jessica vaatas teda rahulikult. Pikkade pruunide juustega ja pikka kasvu, oli tüdruk sama sõnaosav kui Dan ning ta ütles enesekindlalt: „Kõige tähtsam, mida inimene saab siin ilmas teha, on laps saada. Ma tahan, et minust jääks siia märk maha.“

„Seitsmeteistaastasena?“

„Vanus pole üldsegi oluline. Tähtis on see, kuidas sa ennast tunned. Ma oleksin maailma parim ema.“

„Seitsmeteistaastasena,” kordas Dan. Vaadates Sunnyle otsa, kratsis ta pead. „Kust see küll nüüd tuli?“

Sunny ei vastanud talle. Pannes käed rinnale risti, ootas ta lähenevat sõnasõda. Danil oli tarkust rohkemgi, kui oli vaja Perry & Cassy nimel lepingute sõlmimiseks, ta nägi põhjusi ja tagajärgi ning suutis hetkega ennustada, missuguseks olukord kujuneb. Just see meeldis Sunnyle temas kõige rohkem, kuid nüüd töötas see tema vastu.

Dani auks pidi ütlema, et ta mõtles kõigepealt ka muude võimaluste peale. Vaadates uuesti Jessicale otsa, küsis ta: „Kas asi on koolis või kardad sa kolledžisse minna?“

Jessica vaid naeratas selle peale enesekindlalt. „Minu hinded on väga head. See on ka üks põhjusi, miks ma võin seda teha.“

Ta oli sama tark kui tema isa, kuid sellel polnud midagi pistmist hinnete või mõistusega, otsustas Sunny. „Kas sul on üldse mingit aimu...“ alustas ta, kuid lõpetas, kui Darcy tagasi tuli.

„Minu lambil läks pirn läbi. Mul on uut vaja.“

„Ma vahetan selle varsti ära,” ütles Sunny end ringi keerates. „Niikaua palun kasuta laelampi.“

„Mulle ei meeldi seda kasutada.“

„Kasuta seda,“ käskis Sunny ja tema jaoks oli jutuajamine lõppenud. „Siin on ka teine probleem. Mida me Darcyle räägime, kui ta sedasama seitsme aasta pärast teeb? See oleks talle praegu väga halb eeskuju.“

Dan peatas ta käeviipega ja pöördus uuesti Jessica poole. „Sa rääkisid, et tahad Georgetowni minna.“

„Percy State on ka minu jaoks piisav.“

„Piisav?“ Ta tasandas häält. „Kas see on Adam?“

„Võib-olla. Võib-olla mitte.“

„Jessica!“ karjatas Sunny.

Dan tõstis käe, et teda rahustada. „Kas sa käid Adamiga kohtamas, on see nii?“

„Ma olen käinud küll, aga tema pole minu elu armastus.“

„Ta peab sinuga abielluma, kui ta lapse isa on,“ vaidles Sunny.

„Ma pole öelnud, et ta on lapse isa,“ jäi Jessica kindlaks. „Igatahes mehest, kes on ainult spermadoonor, ei saa minu lapsele kunagi isa. Ma kavatsen selle lapse ise üles kasvatada.“

„Sa tahad teda üksinda kasvatada?“ küsis Dan. „See pole üldse mõistlik.“

„Võib-olla mitte sinu ja ema jaoks. Kui kõik on siin maailmas nii korralik nagu see köök... “

„Mis sellel köögil siis viga on?“ küsis Sunny vihaselt.

Nende köök – kogu nende maja – oli üks suuremaid linnas ja ainult tänu sellele, et Dan töötas PC¹ juriidilise osakonna juhatajana ning Sunny oli juhataja kodukaupade poes. Ta ise oli kogu nende elamise disaininud ja tundis selle üle uhkust. See, et tema tööd nüüd niimoodi maha tehti, ei mahtunud talle hinge.

„Ema, sellel köögil ei olegi midagi viga,“ vastas Jessica talle rahulikult. „Selles ongi probleem. Iga asi on oma kohal, ei midagi korrapäratut, kõik ülimalt organiseeritud.“ Ta vaatas Danile otsa, kes omakorda pöördus Sunny poole.

„Kust ta seda küll võtab?“ küsis ta hämmelduses.

„Mitte minult,“ vandus Sunny, kuigi ta teadis, mis oli veel tulemas.

„Siis sinu emalt?“

See oleks ainus seletus kõigele. Sunny ei pidanud vaatama Jessica telefoni teadmaks, et tüdruk oli sageli vanaemaga suhelnud. Jessica ei kavatsenudki seda salata. Tema ja Delilah olid alati läbi saanud ja Sunny hoiatused poleks seda muutnud.

Delilah Maranthe oli keegi, kellega Sunny ei tahtnud üldse tegemist teha. Tema vanemad olid kohalikud ekstsentrikud ja tegid seda, mis heaks arvasid. Olles sündinud Stani ja Donnana, läksid nad kohtusse, et saada endale uued nimed Samson ja Delilah.

Nad ostsid maja äärelinnas ja keeldusid seal muru niitmast, sest neile meeldis niimoodi elada. Nad veetsid kaks nädalat halloween’iks küpsiseid küpsetades ja riputasid maja täis keerukat elektroonikat, aga ükski kohalik laps ei käinud nende ukse taga. Sunny äärmiseks alanduseks tulid nad tema koolilõpupeole, olles end riietanud koolilõpetajateks eelmisest sajandist.

Ka praegu käitusid nad kummaliselt ja kuigi mõned leidsid selles heatahtlikku sarmi, siis Sunny igatahes mitte, sest kui ta vanemad oleksid olnud heatahtlikud ja mõelnud kas või pisut tulevikule, poleks nad oma lastele nii tobedaid nimesid pannud. Missugune ema paneb oma tütrele nimeks Sunshine²? Sunny oleks läinud kohtusse, aga ta ei tahtnud jäljendada oma vanemate käitumist. Või siis Buttercup³? See oli tema vanema õe nimi, kes lihtsalt selle unustas ja ennast Jane’iks hakkas kutsuma.

Sunny kannatas sellepärast kaua koolikiusamise all ja kuigi Zaganacki elanikel polnud aimugi, et ta tegelik nimi on Sunshine, painas teda siiski hirm, et nad saavad teada. Ta oli kasvatanud oma mõlemat tütart nii, et nende elus oleks kõik normaalne.

Nüüd oli Jessica rase ja ütles, et sperma ei tee veel kellestki lapse isa ja et nende elu oli lihtsalt liiga tavaline ning Dan vaatas teda, nagu see kõik oleks Sunny süü.

Kuidas saakski ta Delilah Maranthet kontrollida? „Sellest on veel vähe, et mina pidin ta eest noorena põgenema, nüüd ajab ta juba mu tütrel pead segi!“

„Sellel pole midagi pistmist Delilah’ga,“ kinnitas Jessica, mis ärritas Sunnyt veel rohkem.

„Näed sa, Dan? Mitte vanaema. Delilah.“ Ta pöördus taas tütre poole. „Vanaema ei kutsuta ju eesnime järgi. Miks sa teda vanaemaks ei kutsu?“

„Sellepärast, et ta palus mul seda mitte teha. Ta ei tunne ennast vanaemana.“

„Siin see probleem ongi,“ ütles Sunny Danile.

„Miks sa alati kõiges teda süüdistad?“ vaidles Jessica vastu. „Delilah on üks põnevamaid inimesi, keda ma tundnud olen. Vaata tõele näkku, ema. Me oleme nii etteaimatavad.“

„Mul on töö, mida ihkaks igaüks siin linnas,“ ütles Sunny.

„Me järgime alati igat reeglit.“

„Ma olen vägagi austatud siin linnas.“

Jessica tõstis häält. „Ma tahan, et mind ükskord ometi märgataks.“

„Nüüdseks oled sa seda. Mida inimesed sellest mõtlema hakkavad?“

„Ema, nende arvates on kõik korras ja mina pole siin linnas ainus. Lily ja Mary Kate on seda samuti.“

Sunny ahmis õhku. „Mida?!“

1 PC, lühend: Perry & Cass

2 Päikesepaiste (ingl k)

3 Tulikas (ingl k)