Читать книгу Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks. - Barbi Pilvre - Страница 5

Metsik ja müstiline, maavillane Twin Peaks! Miski pole see, millena ta paistab…

Kuigi olen vooderdanud oma Lasnamäe Katleri tänava korteri rõdud lopsakate lillekastidega, et kassidel võimalikult looduslähedane keskkond oleks, süveneb järjekindlalt mõte, et loomadel oleks vaja suvekodu, kus rahulikult ringi joosta.

Ega ma ise ka ennast kivilinna karbis suvel hästi tunne, kuigi olen päritolult ja hingelt läbi-lõhki linlane.

Eksootilise Vormsi kinnistupakkumise leian juhuslikult Eesti Ekspressi kuulutuste hulgast: maja Suuremõisas, tööstusvool, heas korras, ehitus pooleli. Sobib seene-, marja- ja jahihuvilisele. Jahist pole mul küll sooja ega külma, aga seened sobivad eriti hästi.

Ma pole Vormsil kunagi isegi käinud.

Hilissügisene Vormsi võtab meid vastu kottpimeda sumedusega. Tühjad rannad, imelikult suured lagendikud vaheldumisi tiheda võsastunud metsaga.

Täielik maailma äär, inimtühi, pime. Sviby sadama ja Hullo metsa vahel asub lehtpuumetsast müüride keskel highway. Kiiruspiirang on sellel 50 kilomeetrit tunnis. Autotulede valgusvihus vahib saare suurima asula Hullo kesksel ristmikul meile vastu rohekaskollaste põlevate silmadega kitsesalk.

Ei ühtegi inimest, mõned vilkuvad tuled pilkases pimeduses!

Jõuame Suuremõisa. Lepavõsane ja niiske, pimedate lehtpuumetsadega kant – selline siis on minu tulevase suvekodu ümbrus, mõned kilomeetrid Hullo ristmikust edasi sõita.

See pole just armastus esimesest silmapilgust. Väike tiheda majade võrguga külatänav – Vormsi rannarootsi traditsioonile nii iseloomulik – jääb suurest teest ja mõisast pisut kõrvale.

Suuremõisa on küla Vormsi lõunapoolse osa keskel, rannikust mitte kaugel, ja see on tänapäevaks kokku sulanud Bussbyga. Bussbys asus pärast sõda, kui rootslased olid lahkunud, NSVLi vangilaager. Siia, maailma äärele, saadeti rahvast asumisele ja ümber kasvama.

Enne nõukogude aja rääma oli Suuremõisa aga Haapsalu linna omanike de la Gardie aadliperekonna ja hiljem von Stackelbergide valduses. Küla kujunes 17. sajandist pärit Magnushofi mõisa (selle omanik oli Magnus de la Gardie) ümber, mille maad Rootsi ja hiljem Vene riik koos kogu saarega 19. sajandi lõpul ära ostis.

Vana mõisapark on täiesti võsastunud: suured vanad lehtpuud ja kinnikasvanud tiigid, lubjakivist mõisahoone kokkuvarisenud sammastest jäänud tellisehunnikud üsna tee ääres. Mõisahoone, kus eelmise sajandi alguses töötas tütarlaste sanatoorium ja mis on arhiivipiltide peal üsna uhke kupliga ja akende riviga kahekorruseline valge hoone, lammutati 1930ndatel, sest oli seisnud aastaid kasutuseta. Hävingule aitas kaasa 1917. aasta revolutsiooni ajal mõisas majutatud Vene sõjavägi.

Hullo–Suuremõisa teele jääb mõisa majandushoone ja kaugemal on justkui uue elu ootuses viinavabriku tühjalt seisev, aga heas korras lubjatud valge hoone, millel on üks ovaalne trellitatud aken. Bussbyholmi ristmikule jäävad mõisa veski konserveeritud varemed.

Mõisast on praeguseks taastatud suur sisehooviga hobusetall, mis on muinsuskaitse all ja taas entusiastliku omaniku leidnud. Hoone, mis on korduvalt omanikku vahetanud, on tänapäeval ühe Vormsile kolinud tippkirurgi eestvõttel kasutuses elumaja ja kontsertide-näituste-laagrite paigana. 2019. aasta suvel näitab ta seal lahkelt enda ja oma ema ning teiste pereliikmete maale ja mootorrattakogu.

Hallist plokist üleelusuurused laudahooned ja muud kolhoosiaja jäänused jäävad pisut kaugemale, samuti kunagise esimese elektrijaama koht, töökojad ja teised ebamäärased tööstusrajatised nõukogude ajast.

Öömaja Suuremõisa pansionaadis mõisavaremete läheduses on rõske tuba nõukaaegse tellishoone teisel korrusel, kütteks elektriradiaator. Pisut kopitanud, aga puhas ja korras. 150 Eesti krooni magamiskoha eest, oma restoran pealekauba. Ilmselt on tuba pikka aega tühjana seisnud. Kes see novembris ikka Vormsi saarele niisama satub – peale jahimeeste ehk, kelle jaoks on inimtühi metsane saar ahvatlusi, põtru, metssigu ja kitsi, täis.

Oleme mu mehe Peikiga ainsad kliendid.

Turismiettevõtte juht, priske neljakümnendates mees, ongi hotelli ainus töötaja. Meile restoranis teed keetes ja pannkoogitainast segades toriseb ta, et õnneks on hooaeg läbi ja saab lõpuks ära linna, ära selle linnulaulu keskelt – kui püüan erutatult teha juttu puutumatust loodusest ja vaikusest ning kitsekarjast, kes teel oli. Ettevõttel ei lähe just hästi, taipan. Varsti pannaksegi Suuremõisa pansionaat kinni, et ärgata uuele elule pika vaikuse järel.

Kuulen hiljem, et pansionaadi pidaja oli Suuremõisa talli sisehoovis kunagi 1990ndatel Singer Vingeri kontserdi korraldanud, lootes suvitusärile elu sisse puhuda. Ettevõtmine sisse midagi ei toonud ja oli ehk viimane tõuge puhkekeskuse hääbumisel. Külalismaja on praegu kahjuks taas müügis.

Alles mõned aastad tagasi julgesid Hullo kõrtsi Krog 14 pidajad Singer Vingeri uuesti saarele kutsuda. Nüüd juba oma õue. Nende äri seisab kindlamatel jalgadel.

Aga missugused unustamatud hilisöised paksud pannkoogid õunamoosiga, jumalikud! Tagantjärele: tegu oli Vilma pannkoogisegu ja Põltsamaa moosiga, nii et täielik poekraam, aga maailma servale sattunult oli kuskilt toitlustus leida juba ise ime!

Kuni Magnushofi mõis on varemetes ja võsas, on vaja kõvasti fantaasiat ja raha, et siinsest ümbrusest vaimustuda. Või õieti tuleb ennast selle küla ajalukku sisse lugeda ja ette kujutada, mis siin kunagi olnud on. Sellest inspiratsioonist on ehk võimalik üles ehitada midagi, mis lisaks tegemisrõõmule ka sisse toob.

Suuremõisa pansionaadi kurb saatus pole küll mingi erand, turismi- ja meelelahutusettevõtlus ongi saarel väga hooajaline ja nõuab oskuslikku majandamist, et pikk, pime ja külm aasta üle elada, et siis kahe suvekuu jooksul kassat teha.

Kitsas rohtunud ja kruusane külatee suubub kõrgesse lepavõssa, aga sõidan oma tutika punase Škoda Fabiaga vapralt edasi.

Üksikud sääsed ja muud tiivulised tunglevad auto akende taga, on soe november. Telefonis seletas kena külanaine Riima täpselt, kuidas Hullo–Suuremõisa teelt ära pöörata. Bussipeatuse ja postkastide juurest vasakule.

„Siin see maja siis ongi.“

Krunt, mida osta tahan, kujutab endast paksu lepavõsa sees asuvat platsi külatee ääres, kus on pooleli jäänud, kuid korralik värvimata hall puitehitis abihoonetega. Trimmeriga on võsa värskelt üle käidud, lopsakast taimestikust on püsti teravad jämedad tüükad. Paljajalu siin ei käi!

Näen kohe rakendust oma pankroti läbi teinud, aga kuldsete kätega soome mehele, kes otsibki uusi katsumusi. Aga kas just selliseid? Ma ei tuvasta mehe silmis erilist entusiasmi, ent mina olen seda innukam. Siin on lõputu töömaa: võsaraiumine, maja lõpuniehitamine, siis niitmine, niitmine, remont.

Riima on aastaid olnud saare sotsiaaltöötaja, ta tunneb kõiki ja on näinud kõike ning räägib meelsasti saare eluolust. Hiljem saame temaga kassisõpradena headeks tuttavateks. Keegi laseb Riima kassil õhupüssist silma välja ja mina pakatan kaastundest. Kuritegu üles ei tunnistata. Pime kass ei taipa toimunust midagi ja saab hakkama, nagu polekski midagi olnud. Riima õpib hiljem sotsiaaltööd Tallinna ülikoolis ja töötab nüüd hoopis mandril. Tean, et ta on tänu Vormsi-kogemusele tõesti väga hea spetsialist.

„See pere läks saarelt ära laste kooli tõttu. Tulid küll alguses suure tahtmisega, aga kool millegipärast ei sobinud ja tööd oli ka linnas rohkem. Meil on siin rahulik ja vaikne, talved eriti. Mulle meeldib Vormsil just sügis, kui suvitajad ära lähevad.“

Riimal on võtmed ja me astume majja. Ronime mööda treppi teisele korrusele. Majas on tehtud korralikud ettevalmistustööd kodu rajamiseks.

Vaimusilmas juba tapetseerin ja värvin, aga Peik on üsna vait.

„Ta võttis kõik kuni palgini maha, palk oli korralik. Vooder on vahetatud. Siin on tööstusvool. Kaev on korralik ja vesi on majas sees. Naabrid jäävad üsna kaugele, olete siin üsna omaette.“

Et maja on kahekorruseline, on iseenesest juba luksuslik ja maakohas natuke harjumatu, aga eks see pajatabki küla hiilgavast ajaloost. See on ju lõpuks mõisaküla.

Riima käib ja seletab. Pole paha! Tean, et tööstusvool on oluline. Küllap on asi töökindluses ja suuremas võimsuses, pumbad ja muu selline vajavad voolu. Lause „vesi on majas sees“ tähendab maal hoopis enamat, kui igapäevase veevärgiga harjunud linlane ette kujutab.

Maamaja ja kõrvalhoonete kordaseadmine on suur ja kallis töö.

Ei mäletagi täpselt, kas Riima mainib ka, et maja kordaseadmine käis perele lihtsalt üle jõu, aga see on väga usutav. Maja korrashoidmine ja haljastustööd üksildases kohas on pidev töö, lisaks peab raha teenima. Laste kooliteema võis olla viimane piisk karikas, kõik kokku sundiski maja müüki panema.

Saarelt on kahjuks sageli lahkutud, kui lapsed teismelised, mitmekesisemate võimalustega linnakoolidesse. Samas on Vormsile viimastel aastatel ka tuldud just kooli ja laste pärast, kõigile ju ei sobi suured linnakoolid. Vormsi kool pakub praegu paindlikke õppimisvõimalusi, aga see pole sel hetkel minu maailm. Kahele täiskasvanule tundub koht igati sobiv suvitamiseks ja uuteks väljakutseteks.

Vormsi lugu aga lausa pakatab eksootikast. Minu jaoks on see raskesti ligipääsetav endine Nõukogude Liidu piiritsoon, täis avastamisvõimalusi. Mul pole Vormsiga küll mingeid sidemeid, aga olen oma lapsepõlved veetnud vanaema juures Saaremaal Metskülas Tuhkana ranna lähedal, seega tean, mida tähendab liidu läänepiir.

Mu soomerootsi juurtega mees Peik võib ehk mingit esivanemate kutset rohkemgi tunda, sest Vormsi asustus on justnimelt soomerootsi päritolu, peamiselt Uusimaa rannikurootslaste väljarännu tulemus.

Rannarootslaste järsult lõppenud ajalooga saan tuttavamaks hiljem, saarel ringi sõites, naabritega juttu ajades ja raamatuid lugedes.

Sellal näen ma vaimusilmas vaid kasside uskumatuid seiklusi krunti ümbritsevas tihnikus, põgenemist kährikute ja rebaste eest. Klõpsin pilte oma väikesest punasest Fabiast majade taustal, fantaseerin maaelust nagu ajakirjas: sõidad kohale ja hakkad grillima. Vahepeal ujud, istutad midagi või rohid, aga see pole kohustuslik. Kui tõesti tahad, kasvatad tomateid ja kurke! Kahe nädalaga saad iseenesest pruuniks ja keha on tänu aiatöödele igapäevastest grilliroogadest hoolimata vormis.