Читать книгу Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks. - Barbi Pilvre - Страница 6

Kui teise päeva hommikul valgeks läheb, otsustame saarele tiiru peale teha. Mis muud kui kaart ette: Vormsi saare peatee on kaheksakujuline, ristmikuga Hullo külas. 1999. aastal on läänepoolne suur ring veel kruusatee, nüüdseks on kruusateid veel Sviby ja Rumpo vahel ning Håkabackeni ja Borrby vahel.

Kiviklibu ja lahmakad vetesügavusse kaduvad paekiviastmed mere piiril uhke majakaga Saxby rannas avamere ääres on teise Vormsi-päeva hele laks. Saxby rannikuga võrreldavat kohta saarelt mujalt naljalt ei leia ja ma ei püüagi siin olla originaalne: turistidele siin meeldib ja kõrghooajal on siin alati keegi veel. Kunagisest Saxby sadamast on aga järel vaid muuliriismed.

Praegu on Vormsi vallas töös plaan Sviby jahisadam taastada ja see uuesti käiku lasta, sest saarele on kolinud ettevõtlikke ja mõjukaid laevaomanikke.

Lubjakivide kasinus, miniatuursed pihlakad ja kuused, mille oksad roomavad kiviklibuses pinnases kleidina laiali, on koos majaka üksildase torniga nagu postkaardi jaoks loodud kaader. Need roomavad kuused on Vormsile omased, võib-olla isegi ainulaadsed, arenenud soolases tuules vastupidamiseks.

Esimesest kohtumisest Saxbyga jääb meelde tuuline novembrivalguses rand, mis oligi veel paar aastakümmet tagasi kõige karmim piiritsoon, sest Saxby rannikult saab avamerele ja siitkaudu võis nõukogude kodanik põgeneda. See oli kõige suurem kuritegu NSVLis – riigi reetmine.

Saxby on tähelepanuväärne koht rannarootslaste dramaatilises ajaloos, millest pikemalt jutustan eraldi peatükis. 1990. aastal, kui Eesti jälle vabaks sai, tulid saarelt 1943–44 lahkunud rootslased valge Baltic Stari kruiisilaevaga just sellele rannikule tagasi kodusaart vaatama, tähistades ühe, suletud ajastu lõppu. Sajad inimesed toodi paatidega laevast maapinnale, kust oldi lahkutud peaaegu 50 aastat tagasi, lapsena.

Saare keskus Hullo tervitab meid 1999. aastal sovhoosikolhoosiaegse lagastatud maastiku, suvaliste töökodade, masinaromude ja väikese mahajäetud vene kirikuga. Eri ajastud ja võimud, mis siit üle käinud, on igaüks saare „pealinna“ oma jälje jätnud. Hullos on tollal kõik veel kuidagi eriti ripakil, põhjuseks võimu äkilised vahetused ja minnalaskmine.

Kiriku lagunema jätmine oli 1990ndatel ka poliitiline žest, mida tunnistab oma hinnangutes ka Maalehe kirjastuse 1999. aastal välja antud Vormsi teejuht¹, mis kiidab ehitise hülgamist takka. Kiriku ümbrus, mis võiks olla üks saare peaväljakutest, on töökodade ala, seda kasutatakse prügi mahapaneku kohana, see on täis vanu külmutuskappe, taara- ja olmejäätmete konteinereid.

Kiriku varemete taga on vana kalmistu, sealt läheb tee vanasse mahajäetud sovhoosiaegsesse bensiinijaama. Hüljatud olekuga kalmistul on helilooja Cyrillus Kreegi isa Konstantin Kreegi ja tuntud sordiaretaja Jaan Spuhl-Rotalia haud. Cyrilluse isa töötas saarel õpetajana.

Ühel garaažil, mis on siiamaani päästeameti kasutuses, jääb silma punastest tellistest hoolikalt laotud aastaarv 1964. Tee lähedal kõrge rohu sees ülekasvanud sirelipuhmas on viisnurgaga mälestuskivi – seal on suures isamaasõjas langenud nõukogude armee sõdurite ühishaud, kuhu on istutatud mõned lilled.

Kena rootslasteaegne Hullo keskus, mis on nüüdseks üles löödud, algab vana vallamaja ja koolimaja juurest. Saarele esimest korda tulles tasub Hullo ristmikul aga silmad kinni pigistada, et depressiivse maastikuga oma esimest muljet muidu igati armsast saarest mitte rikkuda. Tänapäeval on saare keskse ristmiku ümbruse kohta samuti arendusplaan olemas. Ristmiku ümbruse tööstuslik ala plaanitakse jätta parklaks. Ajaloolised objektid, ühishaua ümbrus ja kirik on korrastatud ja vähemalt konserveeritud. Ehk tulevikus ka avatud muuseumina või kasutusel kontserdipaigana. Päästeameti hoone läheduses on üks elamukrunt ja platsile peaks kerkima ka üks ärihoone.

Tee äärde rajatud Alexela tankla jätkab tööstuspiirkonna traditsioone – ja kus see kauaoodatud bensiinijaam peakski tänapäeval olema, kui mitte peamisel ristmikul, kuhu mahuvad ka suuremad masinad, näiteks metsaveoautod, diislit võtma!

Nüüdseks suletud pood vanas nõukaaegses tellismajas on saarel meie tuleku aastal üks koht, kus on elumärgid olemas.

Uks on lahti, mis muud kui uudistama. Ometi inimesed!

Leti juures viskab üks poolkasukas vindine külamees villast nalja elurõõmsa, õhetavate põskedega müüjaprouaga. Rohkem pole ega tule kedagi. Päris vormsilased! Üksikute külalistena pakume meie kohalikele ilmselt sama suurt mõtteainet kui nemad meilegi. Kes need poolearulised siia saarele sellisel ebatavalisel ajal tulnud on ja mida nad siit tahavad?

Hämaras ja kõledas poesaalis on külmletis lahtine vorst ja juust, mida müüja parajaks lõikab, piimatooted, Mehukatti, Voimix. Kasina, aga asjakohase toiduvaliku kõrval särab rikkalik alkolett, nagu siiamaani maapoodides tavaks. Kunstlilled, sellal kohustuslik dekoratsioon igas avalikus kohas, ja napp undav neoonvalgus süvendavad kõledat üldmuljet ja viivad ajas otsekui kümme aastat tagasi, ehkki ka Tallinnas on sellised poed kakskümmend aastat tagasi Lasnamäe keldrites veel alles. Peale selle on liiga suures ruumis pandud pooltühjadele lettidele välja suveniirid ja humanitaarabi riided, 1990ndate kohustuslik kaubaartikkel.

Ebasõbraliku interjööri ja napi kaubavaliku korvab müüja isiklik kohalolu, uudishimulik silmside ja sõbralik teenindus.

Külapoed pole 1990ndate lõpus arenguhüpet iseteenindusse, üleküllusse ja steriilsusse veel teinud, kõik on veel personaalne ja ka mõnusalt ebahügieeniline, aga see pole üldse probleem, pigem mõnus ja kodune!

Arvatavasti midagi ka ostame, nagu ikka maapoes, ja nosime autos.

Sama poe juures puruneb ühel sügistalvel 2005. või 2006. aastal ootamatult kildudeks mu mõned aastad vana väikese Škoda Fabia tagaklaas. Oleme lapsega poes, olen siis veel saareelanik ja lapsepuhkusel, ning auto on pargitud poe ette.

Igapäevane rutiinne poereis saab igatahes ootamatu pöörde: kui poest ostude ja poisiga auto poole tagasi läheme, on tagaklaasi asemel tühi auk. Ainus loogiline seletus näib olevat kellegi ootamatu püssikuul. Õnneks ei jätnud ma poissi autosse tagaistmel asuvasse turvatooli!

Teen muidugi ka politseile pöördumise, aga kuna mul puudub oma kaebuse tõenduseks püssikuul, siis menetlusest midagi välja ei tule. Vormsil politseid pole, Haapsalu asjaomane konstaabel käsib telefonikõnes mul endal autost kuul üles leida, ilma selleta süüdlast otsima ei hakata. Politsei versioon on, et auto tagaklaas võis puruneda ka klaasi oma sisemisest ülepingest.

No muidugi ei hakka ma oma väikese suhteliselt uue auto polstrit välja kiskuma, et kuskilt kätte saada võimalik kuul, võib-olla pisike haavel. Ma pole ka õppinud ballistik, et kuuli võimalikku teekonda välja rehkendada, otsimaks seda õigest kohast. Kuuli väljumise auku pole ja klaasi võis purustada ka tilluke õhupüssikuul, mille leidmine paksust polstrist nõuab põhjalikku tööd ja auto interjööri mahalammutamist.

Hiljem asja uurides tuvastan, et korrakaitsjatel on head suhted jahimeestega, käiakse vist isegi Vormsil metsades lõbutsemas. Jahipidamise reeglid on üldiselt sellised, et ka kilomeetrite kaugusel on rangelt keelatud lasta asulate poole, aga salaküttidele see ei loe. Purjakil jahiseltskonnas võib ikka olla keegi, kellel püss valel ajal vales kohas lahti läheb, tegijal juhtub!

Et olen sel eluperioodil üsna magamata ja depressiivne, ei jaksa autot ka mandrile menetlusse viia ja süüdlast selgitada. Kindlustus on olemas ja pääsesime ju eluga, klaas saab vahetatud. Ma ei mäleta, et oleksin oma ajakirjandusliku tegevusega sellal kellegi huvisid riivanud, ehk oligi siis õnnetus.

Vormsi on aga teada-tuntud nõidade ja nõiduse saar, Vormsi Ennu ja Hannese ehk Tokroda kodu. Neist teen hiljem juttu. Nii et võib-olla leidub minu Fabia plahvatanud tagaklaasi kohta ka mingi müstiline seletus, mis tahes energiavoole see auto tagaklaas siis ka järele ei andnud. Kes on telesarja näinud, see teab, mis Twin Peaksis² toimub: asjad vahel lihtsalt juhtuvadki, seletada polegi vaja. Äkki avanes ootamatult mingi energiasammas või oli vaja kellelgi ust teise dimensiooni… ja see sattus käima läbi minu auto tagaklaasi.

Söögikohti saarel talvel lahti ei ole, aga meil on sel novembrikuul oma esimese saarelkäigu ajal õnne.

Rootslasteaegse ilme säilitanud, tumepunaste puidust korrusmajadega Hullo peatänav mändide all meenutab pisut Narva-Jõesuud, mille ilmselgelt teisest ajastust pärit hoonestus jutustab samuti mineviku kuldajast. Inimtühjus ja kortermajad moodustavad kõledas novembrivalguses kuidagi eriti kurva kontrasti. Kujutan ette elu, mis siin kunagi olnud, tunnetan hoonetesse peidetud lugusid. 1999. aastal ongi kõik veel üsna kurvas seisus, aga vaieldamatult ehe. Tänapäeval on eurorahaga korda tehtud nii vallamaja, endine karskusseltsi maja kui külapood, üles on vuntsitud koolihoone, rajatud kiviparketist parkla ja elektriautode laadimise punkt.

Peatänavaäärses trahteris, hilisema nimega Feim ja Sull, mis asub ühe korrusmaja esimesel korrusel, põleb valgus. Uks on kinni, aga perenaine avab koputamise peale.

Saame söögis kaubale, ehkki kõrts on hooaja juba ammu lõpetanud. Hooaeg kestabki Vormsil tänaseni vaid paar suvekuud, juunist poole augustini. Igatahes meil veab, köögis on söögitegu juhuslikult pooleli ja üks karune sõber ka just söömas, viskavad seal kahekesi perenaisega nalja ja on lõbusad. Mäletan: oli kukeseenesoust ja hapukapsasalat. Ilmselt olime väga näljased!

Ette rutates: Moonika peab peale pikka saarelt äraolekut nüüd söögikohta Tare-Tareke minugi koduküla Sviby servas, viimane maja enne külapiiri silti.

Suuremõisa kinnistu hind on üle 110 000 krooni – kui õigesti mäletan – ja selle ostuks on mul plaanis võtta pangalaenu. Müüjal on aga kiire, ning õige pea tulebki minu suureks kurvastuseks teade, et maja on ära müüdud. Olgu märgitud, et krunt sai kindlasti parema omaniku kui mina. Kinnistu on praeguseks tundmatuseni muutunud, maja on ümber ehitatud, kerkinud on kõrvalhooned. Kardan, et mina poleks nii suurelt suutnud ette võtta.

Minu elu esimene reis Vormsile 1999 hilissügisel lõpeb igatahes otsusega „jah, sinna tahan!“. Tallinna läbipõlenud töönarkomaanile on selleaegne Vormsi saar teine dimensioon ja uus eluetapp.