Читать книгу Blacklands - Belinda Bauer - Страница 5

Exmoor nõretas räpastest sõnajalgadest, koredast värvitust heinast, torkivast astelhernest ja mullusest kanarbikust, kõik oli nii must, otsekui oleks märg tuli üle maastiku pühkinud ja puud endaga kaasa viinud ning jätnud nõmme lõdisema ja kaitsetuna talvega rinda pistma. Seenevihm hajutas lähedal rippuva silmapiiri ning hägustas taeva ja maa halliks kookoniks üheainsa nähtava maamärgi ümber. See oli läikmustade veekindlate pükstega ja ilma mütsita kaheteistkümneaastane poiss, labidas käes.

Sadanud oli juba kolm päeva, kuid maapinnas väänlevad heina ja kanarbiku ja astelherne juured tõrkusid labidale sellegipoolest vastu. Steven ei teinud seepeale teist nägugi. Ta lõi labida taas maasse ning tundis, kuidas tõuge meeldivalt kaenlaalusteni kiirgas. Sedapuhku oli ta endast jälje maha jätnud – kitsa inimtekkelise jälje kesk ümberringi laiuvat hiiglaslikku looduslaama.

Enne kui Steven jõudis järgmise jälje teha, oli esimene kitsas triip vett täis valgunud ja kadunud.

*

Kolm poissi rühkisid läbi Shipcotti vihma, käed sügaval taskus, kapuutsid üle näo tõmmatud, õlad kössis, otsekui ei suudaks nad ära oodata, millal vihma käest pakku pääsevad. Neil polnud aga kuhugi tormata ning nii nad lihtsalt uitasid ja tuiasid ringi ja naersid ja vandusid ülemäära valjusti eimillegi pärast, lihtsalt et maailmale näidata, et nad on olemas ja neil on omad ootused.

Tänav oli kitsas ja käänuline ning suviti pälvisid otse kõnniteele avanevate uste ja vanamoeliste luukidega, soolasest mereõhust valkjaks tõmbunud ridamajad mööduvate turistide naeratuse. Sellise vihmaga olid kollased ja roosad ja taevasinised majad aga lihtsalt luitunud mälestus päikesepaistest ning pakkusid pelgupaika vaid neile, kes olid lahkumiseks liiga noored, liiga vanad või liiga vaesed.

Steveni memm vaatas ainiti aknast välja.

Elu hakul oli ta Gloria Manners. Siis sai temast Ron Petersi naine. Seejärel oli ta Lettie ema, siis aga Lettie ja Billy ema. Seejärel oli ta tükk aega Vaene Mrs Peters. Nüüd oli ta Steveni memm. Kõige selle taustal oli ta aga igaveseks mõistetud olema Vaene Mrs Peters. Seda ei saanud muuta miski, isegi mitte tütrepojad.

Aknaklaas pitskardina kohal oli vihmatäpiline. Üle tänava rahvas oli juba tuled põlema pannud. Katused olid üksteisest niisama erinevad kui seinadki. Mõned olid endiselt kaetud vanade sammaldunud savist katusekividega. Teised olid jälle ühetasastest hallidest plaatidest, kust vesine taevas vastu peegeldus. Katuste kohalt oli läbi udu napilt paista nõmme kõrgemat osa – selle vahemaa tagant paistis see olevat lauge ja tasane. Keskküttega eestoa soojuses, teekann köögis vilistama puhkemas, nägi see lausa süütu välja.

Kõige väiksem poiss äigas peopesaga vastu akent ning Steveni memm hüppas ehmunult eemale.

Poisid naersid ja jooksid minema, ehkki keegi ei ajanud neid taga ja nad teadsid, et tõenäoliselt seda keegi tegema ei hakkagi. „Vahtija vanamutt!“ hüüdis üks neist üle õla tagasi, kuigi oli raske aru saada, kes neist, kuna neil olid kapuutsid niivõrd üle näo tõmmatud.

Lettie tormas ärevalt ja hingeldades tuppa. „Mis see oli?“

Steveni memm aga oli akna juures tagasi. Ta ei pöördunud tütre poole vaatama. „Kas õhtusöök on valmis?“ küsis ta.

Steven lahkus nõmmelt, vihmajope üle õla ning T-särk hiljutisest pingutusest läbimärk ja aurav. Mitme põlvkonna jalgadega kanarbikku uuristatud rada oli paksult porine. Ta jäi seisma, roostes labidas püssi kombel õlale visatud, ning vaatas alla küla poole. Tänavalaternad juba põlesid ning Steven tundis end kui ingel või tulnukas, kes hämarduvaid elamuid kõrgelt vaatleb, ise all elatavatest väetitest eludest kaugel eemal. Märjal tänaval kolme kapuutsi jooksmas nähes tõmbas ta pea vaistlikult õlgade vahele.

Ta peitis labida libeda ülekäigutrepi lähedale kivi taha. See oli küll roostes, kuid keegi võis selle ikkagi endale võtta, ning koju kaasa ta seda ka viia ei saanud, kuna see oleks võinud tekitada küsimusi, millele ta ei saanud – või ei söandanud – vastata.

Steven sammus mööda kitsast käiku maja kõrval. Ta hakkas maha jahtuma ning lõdises, kui tossud jalast võttis ja neid aiakraani all loputas. Kunagi olid need olnud valged, siniste triipudega. Ema läheks pööraseks, kui ta näeks, milliseks need läinud on. Ta hõõrus neid pöialdega ja pigistas pori välja, kuni tossud olid üksnes määrdunud, ning raputas neid siis kõvasti. Vastu majaseina pritsis porist vett, kuid vihm pesi selle kiiresti maha. Tema hallid koolisokid olid rasked ja vettinud ning ta kooris need jalast. Jalad olid täiesti lubivalged.

„Sa oled läbimärg.“ Ema kiikas tagauksest tema poole, nägu kahvatu ja tumesinised silmad niisama tuhmid kui põhjamaine meri. Vihm rabistas vastu ta väiksesse funktsionaalsesse hobusesappa põimitud linakarva juukseid. Ta tõmbas pea ruttu tuppa tagasi, et juukseid mitte märjaks teha.

„Ma jäin vihma kätte.“

„Kus sa olid?“

„Lewisega.“

See polnud rangelt võttes vale. Ta oli pärast koolipäeva lõppu Lewisega koos olnud.

„Mida te tegite?“

„Ei midagi. Lihtsalt. Tead küll.“

Köögist kostis memme hääl: „Ta peaks koolist otse koju tulema.“

Steveni ema vahtis, kui märg ta poeg on. „Need tossud olid jõulude ajal veel uued.“

„Anna andeks, ema.“ Poiss nägi rusutud välja. Sageli see aitas.

Ema ohkas. „Õhtusöök on valmis.“

Steven sõi nii ruttu, kui ta julges, ning nii palju, kui ta suutis. Lettie seisis kraanikausi juures, tegi suitsu ning raputas tuha äravooluavasse. Vanas majas – enne seda, kui nad memme juurde elama tulid – istus ema tema ja Daveyga lauas koos. Ta sõi. Ta rääkis Steveniga. Nüüd oli ta suu alati kinni, isegi kui seal oli sigaret.

Davey lutsis friikartulid ketšupist puhtaks ning lükkas need ükshaaval hoolikalt taldrikuservale.

Memm lõikas oma paneeritud kala küljest väikesi tükke ning uuris igaüht neist enne suhu pistmist kahtlustaval ilmel.

„Ema, kas sellega on midagi viltu?“ Lettie nipsutas tuha ülemäära jõuliselt maha. Steven vaatas närviliselt tema poole.

„Luud.“

„See on filee. Karbil on kirjas. Lestafilee.“

„Neil jääb alati mõni kahe silma vahele. Alati peab peale passima.“

Järgnes pikk vaikusehetk, mille vältel Steven kuulas, mis häält toit ta peas teeb.

„Söö oma friikaid, Davey.“

Davey krimpsutas nägu. „Need on täitsa märjad.“

„Oleks võinud sellele mõelda enne seda, kui neid lutsutama hakkasid, eks ju? Eks ju?“

Küsimuse kordamise peale lakkas Steven mälumast, kuid memme kahvel kraapis taldrikut edasi.

Lettie astus kiiresti Davey kõrvale ning võttis ühe ligunenud friikartuli näppude vahele. „Söö ära!“

Davey raputas pead ning ta alahuul hakkas tõmblema.

Memm pomises põlglikult: „Toitu järele jätta. Tänapäeva lapsed ei saa aru, kui hea elu neil on.“

Lettie kummardus ning andis Davey lühikeste pükste alt paistvale paljale kintsule tugeva laksu. Steven vaatas, kuidas valge käejälg venna nahal kiiresti punaseks tõmbus. Ta armastas Daveyt, aga Stevenil oli alati natuke hea meel, kui tema asemel keegi teine pähe sai, ning nüüd, kui ta vaatas, kuidas ema kisendava venna köögist välja ja trepist üles kupatas, oli tal tunne, et talle on osaks saanud au – au mitte olla emasse kuhjunud ärrituse sihtmärk. Jumal ise teadis, et ema oli oma tunded memme vastu enam kui korra Steveni peale välja valanud. See aga kinnitas taas seda, mida Steven oli juba mõnda aega lootnud – et viieaastasena oli Davey lõpuks piisavalt vana, et karistustemerest oma jagu ammutama hakata. See meri polnud sügav ega ohtlikki, kuid kama sellest. Ema süütenöör oli lühike ning jagatud karistus oli Steveni silmis pool karistust. Võib-olla isegi välditud karistus.

Memm ei olnud kogu selle aja vältel söömast lakanud, ehkki iga suutäis oli nähtavasti miiniväli.

Kuigi Davey nuuksed kõlasid nüüd summutatult, püüdis Steven memme pilku ning lõpuks vaataski too tema poole, mis andis Stevenile võimaluse silmi pööritada, otsekui jagaks temaga seda paha lapse koormat ning nagu see jagamine teeks neid teineteisega lähedasemaks.

„Sina pole parem midagi,“ ütles memm ning sõi kala edasi.

Steven läks näost punaseks. Ta teadis, et on parem! Kui ta ainult suudaks seda memmele tõestada, oleks kõik teistmoodi. Ta lihtsalt teadis seda.

Muidugi oli see kõik Billy süü – nagu ikka.

Steven hoidis hinge kinni. Ta kuulis ema nõusid pesemas – taldrikute kolinat voolava vee all –, ning memme neid kuivatamas – restilt ära võetavate nõude kõrgemat musikaalset kriginat. Siis avas ta aeglaselt Billy toa ukse. Toas oli vana magus lõhn, otsekui oleks keegi apelsini voodi alla unustanud. Steven tundis, kuidas uks tema selja taga vaikselt kinni klõpsas.

Kardinad olid ees – need olid alati ees. Need olid samast riidest kui hele- ja tumesiniste ruutudega kattetekk voodil, mis ei sobinud keerisemustrilise pruuni vaibaga. Põrandal oli pooleldi valmis ehitatud legoklotsidest kosmosejaam ning pärast Steveni viimast külaskäiku oli üks väike ämblik rohmakale põkkumisseadme moodi asjale võrgu kudunud. Nüüd ootas see seal luitunud magamistoa avakosmoses satelliitkärbseid.

Voodi kohal seinal rippus lontis plagu – taevasinine ja valge, Manchester City – ning Steven tundis Billy vastu tuttavat haletsus- ja vihasööstu. Isegi surnuna oli ta möku.

Steven hiilis vahetevahel siia, otsekui saaks Billy aastate tagant õepojale saladusi ja lahendusi kõrva sosistada. Õepojale, kes oli juba tähistanud ühe jagu rohkem sünnipäevi kui tema toona.

Steven oli juba ammu lakanud lootmast leida tõelisi juhtlõngu. Alguses meeldis talle mõelda, et onu Billy oli äkki oma surma ette näinud ja sellest mingeid märke maha jätnud. Mõni „Kuulsa viisiku“ raamat, millel just õige lehekülg on nurgast ära murtud, öölaua puitplaadile kraabitud nimetähed „AA“, maha puistatud legoklotsid, mis moodustavad otsekui kompassinoole ja X- märgi: kaeva siin. Midagi, mille tähelepanelik poiss võib hiljem avastada ja lahti muukida.

Aga midagi polnud. Ainult see ajaloo ja kibeda kurbuse hõng ning koolifoto, mis kujutas heledate juuste, roosade põskede ja puseriti hammastega kõhna last, kes naeratas nii laialt, et ta tumesinised silmad olid peaaegu kinni. Steven oli alles pikapeale aru saanud, et see foto on sinna pandud ilmselt hiljem – ükski endast lugupidav poiss ei pane iseenda pilti öölauale, kui see just ei kujuta teda kala või auhinda käes hoidmas.

Üheksateist aastat tagasi oli see üheteistkümneaastane poiss – kes oli tõenäoliselt üsna tema moodi – ühel soojal suveõhtul sellest kosmosefantaasia mängimisest tüdinenud ning läinud õue mängima, ise ilmselt – vihaseks ajaval kombel – teadmata, et ta ei tule kunagi tagasi mänguasju ära koristama ega pühapäeva pärastlõunal teleka ees oma Man City plagu lehvitama – ega isegi mitte voodit üles tegema. Seda tegi ta ema – Steveni memm – alles tükk aega hiljem.

Mingil hetkel pärast kella veerand kaheksat õhtul, mil mr Jacoby talle ajalehekioskist koti Maltesersi müüs, oli onu Billy astunud välja lapsepõlve mängumaailmast ning sisenenud kehastunud õudusunenägude maailma. Ajalehekioski ja sellesama maja vahele jääva 200 jardi sees – sellesama 200 jardi sees, mida Steven igal hommikul kooli minnes ja õhtul koolist tulles läbis – oli onu Billy lihtsalt haihtunud.

Steveni memm oli oodanud poole üheksani, enne kui Lettie venda otsima saatis, ning poole kümneni, kui väljas hakkas pimedaks minema, enne kui ise välja läks. Valgetel suveõhtutel mängisid lapsed veel kaua pärast talvist uneaega. Alles siis, kui naaber Ted Randall ütles, et äkki tuleks politseisse helistada, sai Steveni memmest Billy ema asemel igaveseks Vaene Mrs Peters.

Vaene Mrs Peters – kelle mees oli kuue aasta eest jalgrattaga Barnstaple’i bussi ette vänderdades lollakal kombel surma saanud – oli Billyt koju oodanud.

Alguses ootas ta uksel. Ta seisis seal päev otsa, kuu aega järjest iga päev, vaevu märgates, kuidas 14-aastane Lettie temast kooli minnes mööda lipsab ning täpselt 15.50 naaseb, et ema veel rohkem muretsema ei peaks – kui selline asi olnuks võimalik.

Kui ilm halvaks keeras, ootas Vaene Mrs Peters akna all, kust nägi mõlemale poole tänavat. Ta hakkas välja nägema nagu koer äikesetormis – valvel, silmad punnis ja närviline. Igasuguse liikumise peale tänaval tõusis tal süda nii kiiresti hingekurku, et ta võpatas. Siis vajus ta kössi, kuna mister Jacoby või Sally Blunkett või Tithecotti kaksikud muutusid nii äratuntavaks, et kuidas ta ka oma meeleheitel kujutlusvõimet ei pingutanud, ei olnud neis võimalik näha punetavate põskede ja heleda siilipeaga üheteistkümneaastast poissi, uued Nike tossud jalas ja pooleldi tühjaks söödud Maltesersi pakk käes.

Lettie õppis süüa tegema ja koristama ning oma toas püsima, et tal ei tarvitseks pealt näha, kuidas ema tänavat vaadates võpatab. Ta oli alati kahtlustanud, et Billy oli ema lemmiklaps, ning nüüd, kus teda enam polnud, ei olnud emal enam jõudu seda tõsiasja vaka all hoida.

Nõnda ehitas Lettie enda ümber vihast ja mässumeelsusest kesta, et kaitsta oma pehmet sisemust, mis oli neljateistkümneaastane ja kartis ning igatses võrdselt nii venda kui ka ema, otsekui oleksid need mõlemad temalt tol soojal juulikuu õhtul ära röövitud.

*

Kuidas võis onu Billy mitte teada? Vihjeteta elutus toas ringi vaadates tundis Steven taas seda vihasööstu. Kuidas saab keegi mitte teada, kui temaga midagi sellist juhtuma hakkab?