Читать книгу Blacklands - Belinda Bauer - Страница 7

Austatud härra!

Mu vanaema sõi teie lestakala, talle läks luu kurku ja ta lämbus ära. Karbil oli kirjas, et see on fillee.

Palun öelge, mida te selle koha pealt kavatsete ette võtta.

Siiralt teie

Steven Lamb, Shipcott.

Missis O’Leary ütles, et „siiralt“ on vale sõna. Äriasjus olla kombeks kirjutada „austusega“. Steven muutis sõna ära, kuid arvas, et õpetaja eksib. Ta oleks pigem austanud inimesi, keda ta tunneb ja armastab, mitte kohaliku supermarketi juhatajat, kust ostetud kala kvaliteet oli võrreldes reklaamituga niivõrd langenud, et viis ta vanaema hauda.

Isiklikku kirja kirjutades kõlas „siiralt“ väga kangelt ja ametlikult. Ta mõtles aga pragmaatiliselt, et hindamine on missis O’Leary teha ning sellisel juhul on parem tema sõna juurde jääda.

Missis O’Leary juhtis tähelepanu ka tema kirjaveale, kuid ei teinud sellest suurt numbrit. Ta ütles, et kiri on väga hea ja aus – ning luges selle kogu klassile ette.

Steven oleks eelistanud, et ta poleks seda teinud. Ta tundis, kuidas teised poisid talle pilkudega otsekui lasertätoveeringuid kõrvetasid. Küll me sulle pärast selle eest teeme, sa persepugeja – see oli see, mida nad talle kuklale põletasid. Niimoodi klassis esile tõstmine tähendas hukatust mänguväljakul ning ta ohkas, kui mõtles järgmistele päevadele täis põiklemist ja peitu pugemist ja õpetaja lähedusse hoidumist. „Mis sul viga on, Lamb? Mine mängima!“

Õnneks ei märgistatud teda nõnda just väga sageli. Steven oli kõigest keskmine õpilane, vaikne poiss, kes ei teinud sageli muret ega pälvinud tähelepanugi. Kui missis O’Leary veerandi lõpus tunnistusi kirjutas, läks tal kõhna tumedapäise poisi ja nimekirja kantud nime kokku viimisega sekund või paar aega. Ühes Chantelle Coxi, Taylor Laughlani ja Vivienne Khaniga oli Steven Lamb laps, kes torkas silma vaid siis, kui teda polnud, kui rist tema nime kõrval tekitas tema vastu põgusat statistilist huvi.

Söögivahetunni veetis Steven koos Lewisega võimla ukse juures nagu tavaliselt. Lewisel olid juustu ja marineeritud kurgiga võisaiad ning Marsi batoon, Stevenil oli kalapasteet ja kaks Kit Kati pulka. Lewis keeldus vahetuskaupa tegemast ning Steven sai tast aru.

Kolm kapuutsiga poissi mängisid asfalteeritud netball’i-väljakul jalgpalli ning neil oli vaid vahel harva aega Steveni poole pilke saata või teda pihkuriks kutsuda, kui pall vasakusse äärde veeres. Üks neist tegi, nagu hakkaks talle palliga vastu nägu viskama, mispeale Steven pilgutas koomiliselt silmi ning too poiss kõkutas rõõmutult tema üle naerda, kuid kõik oli siiski talutav.

„Kas tahad, ma annan talle sinu eest tappa?“ küsis Lewis šokolaadise suuga.

„Äh, pole vaja.“ Steven kehitas õlgu. „Aga tänan pakkumast.“

„Pole tänu väärt. Ütle ainult.“

Lewis oli Stevenist natuke lühem, kuid ego poolest kaalus temast oma kakskümmend naela rohkem. Steven polnud küll kunagi Lewist kaklemas näinud, aga üldiselt leidsid nad mõlemad, et Lewis oli võrdväärne vastane kõigile kuni kaheksanda klassini – välja arvatud. Pooleldi nähtamatu Chantelle’i vend Michael Cox käis kaheksandas klassis, ta oli üle kuue jala pikk ning lisaks lausa mustanahaline. Oli üldteada, et mustad on sitkemad ning et Michael Cox on kõige sitkem sell üleüldse.

Steven leidis, et kui Michael Cox välja arvata, saab Lewis hakkama kellega tahes. Küll aga ei saanud isegi Lewis kakelda kõigi kolme kapuutsiga korraga ning just see talle olekski osaks saanud, kui ta oleks otsustanud ühega neist kaklema hakata. Mõlemad teadsid seda, mistõttu vahetasid nad vaikival kokkuleppel jututeemat.

„Paps viib mind homme mängu vaatama. Tahad ka tulla?“

Steven teadis, et üks vastastest on kohalik meeskond Blacklanders. Et läheduses ühtegi tippliiga vutimeeskonda polnud, oli Lewis koos isaga pragmaatiliselt asunud ummisjalu toetama Blacklandersit, kohalike pooltalentide kirevat kampa, ning Lewis jälgis selle käekäiku niisama innukalt kui tema klassikaaslased Liverpooli või Manchester Unitedi oma.

Jalgpallimängudel käimine oli ainus asi, mida Lewis isaga kunagi koos tegi.

Tema isa oli lühikest kasvu punapäine prillidega mees, kes rääkis haruharva. Ta kandis vanamehe pükse ja tegi ühes Mineheadi kontoris mingit tööd, kuid Lewis polnud viitsinud välja uurida, mida täpselt. „Mingit juuraasjandust,“ kehitas ta Steveni küsimuse peale õlgu. Õhtuti lahendas Lewise isa Telegraphi ristsõna ja uuris internetis oma sugupuud. Talvel käisid nad Lewise emaga kord nädalas külakeskuses sulgpalli mängimas. See oli naeruväärne mäng ning veel hullem oli see, et Steven oli neid vahel vilksamisi spordivarustuses näinud, isa kahvatuid krussis jalakarvu ja ema lihavaid reisi miniseeliku all.

Kõigi nende aastate vältel, mil Steven ja Lewis olid sõbrad olnud, oli Lewise isa otse talle ainult kolme asja öelnud: „tere, Steven,“ mida tuli ette sageli, „kas teil on tore olla?“, kui ta kogemata juhtus neile luuramise ajal peale, ning ükskord – piinlikkust tekitaval kombel –: „kes, kurat, on köögipõranda koerasitta täis tassinud?“

Nagu ka tema palju suurem ja elavam ema, ignoreeris Lewis üldiselt isa. Steveniga koos olles reageeris ta kõigele isa öeldule silmade pööritamise ja keelenaksatuse või trotsliku vaikusega.

Ükskord oli Steven Lewise perega Mineheadis liivalossivõistlust vaatamas käinud. Selleks ajaks, kui nad kohale jõudsid, oli suvine vihm hunnitutest ehitistest ebamäärase kujuga laialivalguvad kuhilad vorminud, nii et muinasjutuloss nägi välja nagu Titanic ja elusuurune mõõkvaal oli kui ragbipall. Lewise isa oli sellest hoolimata oma Berghausi veekindlates pükstes hunniku juurest hunniku juurde kõndinud, pildistanud neid kõiki mitme nurga alt ning püüdnud Lewist innustada, korrates variatsioone teemal „on näha, kuidas see enne välja nägi!“. Kõik see aeg lõdisesid Lewis ja ema laperdava vihmavarju all, pööritasid silmi ja vingusid valjusti, kuidas nad tahaks kuhugi sooja minna ja piimaga teed juua.

Ehkki ta polnud söandanud Lewisele selga pöörata ja liivalosside poolele asuda, oli Steven seisnud sõbrast, tema emast ja vihmavarjust natuke maad eemal. Ta eelistas pigem märjaks saada, kui teha midagi tegemist sellega, kuidas nad isa kurva entusiasmi niimoodi ära põlgasid.

Ta pidas seda isa raiskamiseks.

Lewis tegi suu lahti ja tõi ta praegusse hetke tagasi. Ta ütles ahvatlevalt: „Batten on vigastuspausilt tagasi.“

Steven raputas pead. „Ei saa.“

„Aga laupäev on ju.“

Steven kehitas õlgu. Lewis raputas haletsevalt pead. „Ise tead, millest ilma jääd.“

Steven kahtles, et ta millestki eriti ilma jääb. Ta oli Blacklandersi mängu näinud küll.

Laupäeval oli kuiv, ja kui mitte soe, siis vähemalt jaanuari kohta mitte eriti külm. Steven kaevas lõunaks kaks auku valmis ning sõi maasikamoosiga võisaia. Laupäevased võisaiad tegi ta endale alati ise, et ei peaks kalapasteedi käes kannatama. Ta oli võtnud kannikad, kuna kannikatest oli kõigil ükskõik. Ühel neist oli väike hallitusplekk peal ning ta näpistas selle määrdunud sõrmedega ära. Seepeale meenus talle onu Jude.

Kõigist Steveni onudest oli onu Jude tema lemmik. Onu Jude oli pikk, kohe väga pikk, ning tal olid tihedad tusased kulmud ja Hammeri õudusfilmide sügav hääl.

Onu Jude oli aednik, tal oli neli aastat vana veoauto ja kolm meest palgal, kuid ta küünealused olid alati mustad ning memm ei sallinud seda silmaotsaski. Steveni ema ütles alati, et see on hea puhas muld, mitte mingi rentslisopp. Seda muidugi enne seda, kui nad lahku läksid. Pärast seda reageeris ema memme kriitikale onu Jude’i kohta ainult suu pisukese kokkusurumisega ning lühema süütenööriga Steveni ja Davey suhtes.

Labida oli Steven saanudki onu Jude’i käest. Steven oli talle öelnud, et tahab tagaõue juurviljapeenra kaevata. Seda ta polnud muidugi teinud, aga onu Jude ei teinud sellest numbrit. Ta astus kööki, vaatas läbi vihma põldmarjatihnikut ning ütles: „Kuidas tomatitel läheb, Steve?“ Või: „Ma näen, et oad kasvavad jõudsalt.“ Ning nad naeratasid Steveniga teineteisele pilklikult ja see täitis Steveni rinna rõõmuga.

Mõnikord mängis onu Jude pärast õhtusööki Frankensteini, mis tähendas seda, et ta ajas Stevenit ja Daveyt mööda maja taga, vaarus välja sirutatud kätega toast tuppa ja püüdis poisse kätte saada, ise aga kõmistas samal ajal kurjakuulutavalt: „Hoo-hoo-hoo! Jookske aga, pugege aga peitu, Frankenstein saab teid ikka kätte!“

Steven oli tol ajal peaaegu kümme ning piisavalt suur, et naljast aru saada, kuid onu Jude’i tohutult suur kogu ja kolmeaastase Davey hüsteeriline kiljumine panid temagi päriselt kartma. Ta tegi näo, nagu mängiks Davey pärast kaasa, kuid kui ta diivani taga kükitas või end eestoa kardinasse mässis ja juuksed paksu rohelise kanga vahele kinni jäid, sai ta aru, et tema katkendlik hingeldamine ja pekslev süda ei valeta.

Suutmata pinget taluda, andis Davey alati alla, hüppas peidukohast välja ning tormas anuvalt onu Jude’i jalgade poole, ise nuttes: „Ma olen Frankensteini sõber!“ Steven kasutas juhust ning tõusis ka ise püsti, pööritas Davey poole silmi, et too mängu ära rikkus, kuid tundis ise salamisi kergendust, et see läbi sai.

Vesine talvepäike soojendas pisut ta selga, kui ta onu Jude’i peale mõtles. Tema oli kaks onu tagasi. Pärast teda oli tulnud onu Neil, kes pidas vastu vaid umbes kaks nädalat ja kadus siis ema käekoti ja poole kanaroaga, ning seni kõige viimane oli olnud onu Brett, kes istus ja vaatas religioosse andumusega telekat, kuni memm ja ema „Countdowni“ ajal üle tema pea raevukalt tülitsesid. Kui onu Brett palus neil vait jääda, et ta telekas esitatud mõistatust kuuleks, kargasid nad koos temale turja. Pärast seda onu Brett enam tagasi ei tulnud.

Parajasti emal ühtegi onu ei olnud. Stevenile onud alati ei meeldinud, kuid tal oli ikka kurb meel, kui nad minema läksid. Tema pere oli väike ja üksildane ning oli tervitatav, kui selle read täienesid, isegi kui see iga kord ajutiseks osutus.

Labidas lõikus maasse ning tabas midagi kõva. Steven kummardus ning ajas mulla kätega laiali. Tavaliselt tuli välja, et tegu on kivi või juurikaga, kuid sedapuhku kõlas see teisiti.

Stevenil tõmbus kõhus õõnsaks, kui ta rammusas tumedas mullas siledat kahvatut luud nägi. Ta laskus põlvili ja kraapis nõmme tihedat, juurikaist läbi kasvanud mulda. Muid tööriistu tal polnud, üksnes see rohmakas labidas, ning ta tundis, kuidas muld valusalt küünte alla pressib.

Ta sai sõrme juba selle alla pista ning püüdis seda välja kangutada. See liikus vaid millimeetri jagu, kuid sellest piisas, et näha – see oli hammas.

Hammas.

Süda kurgus, kummardus Steven allapoole ja puudutas hammast.

See logises lõualuus pisut.

Ta toetus taas kandadele. Taevas ja kanarbik pöörlesid ta ümber. Ta vaatas kõrvale ja öökis astelhernestesse. Suust ja ninast voolas löga ning ühe erksa sekundi vältel tundis ta, kuidas ta enda kehavedelikud teda nõmme külge köidavad, kuidas nad sikutavad teda nägupidi mulda, tõmbavad teda aina allapoole, nõnda et ta nina ja suu saavad mulda ja juurikaid ja multši ja väikesi hammustavaid putukaid täis.

Steven rapsas pea ülespoole ning ajas end vaevaliselt jalule.

Ta pühkis nina ja suu palja käsivarre külge puhtaks ning sülitas mitu korda, et kurku puhtaks saada. Okse happeline maitse oli tal ikka veel kurgus.

Ta piilus tosina jala kauguselt ettevaatlikult madalasse auku. Ta pidi kaks sammu ettepoole astuma, enne kui ta lõualuud nägi, ning siis jäi ta seisma.

Ta oli sellega hakkama saanud.

Ta oli hakkama saanud sellega, mida politsei oma soojusdetektorite ja jäljekoerte ja kogu kriminalistika abiga kõigi oma inimressursside ja tehnikaga ei olnud suutnud.

Ta oli Billy Petersi üles leidnud.

Ning ta oli tema hammast puudutanud.

Kõhus hakkas selle mõtte peale jälle keerama, kuid ta surus selle alla.

Steven tundis end ühtäkki jõuetult. Ta potsatas kanarbikust ja villpeadest pehmele padjale istuma.

Kergendustunne oli käegakatsutav.

Ta oligi parem!

Nüüd saab memm seda ise näha ning kõik muutub. Ta jätab akna all seismise ja asjatu ootamise, et poiss koju tuleks, ta hakkab teda ja Daveyt tähele panema, ning mitte üksnes tigedal ja vastikul kombel, vaid niimoodi, nagu üks vanaema neid tähele panema peab – armastuse, saladuste ja viiekümne penniga maiustuste jaoks.

Ning kui memm teda ja Daveyt armastab, on nad emmega võib-olla teineteise vastu kenamad, ning kui nad on teineteise vastu kenamad, oleksid nad kõik rõõmsamad, oleksid tavaline perekond ning ... noh ... kõik oleks lihtsalt ... parem.

Ja kõik see sõltus sellest siin – sellest siledast kreemikarva luukõverikust ja poisihambast selle sees. Stevenile kangastus, kuidas onu Billy hambahari üle selle kolletuva purihamba käib, ning ta pidi selle kujutise kiiresti mõtteist minema pühkima.

Ta nihkus aeglaselt, kuid otsusekindlalt välja kaevatud lõualuu poole tagasi, elevus sisimas pulbitsema hakkamas.

Steveni mõtteis lahvatasid ilutulestikuna särama uued võimalused, mis valgustasid ust tulevikku, mille olemasolust ta oli vaevu unistada söandanud. Temast saab kangelane! Temast kirjutatakse ajalehtedes. Missis Cancheski annaks sellest koosolekul teada ning kõik oleksid hämmingus, kuidas see tavaline poiss oli saanud hakkama millegi nii erakordsega. Võib-olla antaks isegi mõni autasu või medal. Ema ja memm oleksid väga uhked ja tänulikud. Nad oleksid valmis talle kõiki maailma asju pakkuma, aga tema paluks vaid rula, et ta saaks suuremate poistega rambil käia ja õppida, kuidas olla kottis teksade ja võtmekettide ja lahinguarmidega teismeline. Veel parem, kipslahasega, aga rulatamast see teda ei takistaks. Muidugi kukuks ta alguses, aga peagi lausa lendaks ning oleks külas kõige parem. Ta õpetaks ka Davey rulaga sõitma ning oleks temaga kannatlik ja haaraks tal käest ning aitaks ta püsti, kui ta kukkuma juhtub. Ja tüdrukud itsitaksid üksteisele ning saadaksid teda silmadega, kui ta eritellimusel valmistatud rula kaenla all hoides ja kokat juues koju läheb. Võib-olla oleks nokamüts ka peas. Ning valged kõrvaklapijuhtmed jookseksid üle ta palja rinna, kui õhtupäike sinirohelises taevas allapoole vajub. Kõik tahaksid tema sõbraks saada, kuid tema jääks Lewisele ustavaks. Lewis on tõeline sõber, isegi kui ta Marsi batooni kahe Kit Kati pulga vastu vahetada ei taha.

See avali uks hirmutas teda. Kõigele sellele liigse mõtlemisega kaasnes tohutu pettumispotentsiaal. Parem mitte midagi oodata ja saada natuke, nagu ema alati ütles. Nõnda lasi ta ilutulestikul ämbrisse torgatud säraküünalde kombel sisinal kustuda. Ta peaaegu lausa tundis seda niiskete leekide hõngu kuival novembrikuu õhtul. Ta sai esimest korda üle mitme minuti aru, et ta hingab.

Ning ta oli Exmooril tagasi.

Tõusnud oli kõle tuul ja selja taga kogunesid vihmapilved ning Steven teadis, et au pälvimiseks peab ta kiiresti tegutsema.

Ta nägi, et ta käed värisevad samamoodi kui onu Rogeri omad enne napsi.

Püüdes peast visata Billy koolifotot, kus ta laia naeratusega näitas oma rohkeid väikesi valgeid hambaid, kraapis Steven lõualuu ümbert seni, kuni sai selle viimaks maa seest kätte.

Ta jõllitas seda juhmilt mitu minutit.

Sellega oli valesti.

Sellega oli kõik valesti.

Steven puudutas omaenda lõualuu otsa, et aru saada, kuidas see liigub ja ühendatud on. Üks osa läks näo küljelt kõrvani. See nägi õige välja, kuid just see polnudki õige. See lõualuu oli liiga pikk. Ning hambad olid samuti valed. Need polnud korralikud poisihambad, need olid pikad ja lapikud ja kollased. Steven tõmbas sõrmega üle iseenda alumise lõualuu hammaste. Purihambad läksid laias eesotsas üle teravateks silmahammasteks. Lõualuus tema käes aga olid suured jurakad purihambad ning kitsas eesotsas vaid paar pikka silmahammast. Kõik oli valesti.

Stevenit ajas taas iiveldama, ehkki sedapuhku ta oksele ei hakanud. Ta tundis end rampväsinuna, otsekui see lakkamatut ootamist ja pidevaid pettumusi täis elu ei saakski kunagi läbi. Temast oli rumal arvata, et see kunagi läbi saab.

See oli lamba lõualuu.

Muidugi oli see lamba lõualuu. Nõmmel oli lambaid ja veiseid ja ponisid igal pool ning nad surid siin täpselt samamoodi, kui nad siin elasid – ehk siis kogu aeg. Nende luid on siin kindlasti tuhat – või lausa miljon – korda rohkem kui mõrvatud laste omi.

Kuidas ta küll võis nii rumal olla? Steven vaatas ümberringi, ega keegi seda häbi pealt näe. Ta tundis ebaõnnestumisvalu, ja veelgi sügavamalt valu selle tuleviku kaotamise pärast, mis oli tal küll niivõrd põgusalt, kuid see-eest hiilgavalt silme eest läbi vilksatanud.

Ta ajas end püsti ja lasi lõualuul lõtvade sõrmede vahelt kukkuda mannetusse mullaauku, mille nõmmest välja uuristamiseks oli tal kulunud kaks tundi. Ta võttis labida ning tümitas lõualuud, kuni ära väsis ja enam ei jaksanud. See oli nüüd neljas tükis ning suurem jagu hambaid oli välja löödud. Ta lõi jalaga sellele mulda peale.

Pisarad silmis tulitamas, viskas Steven labida õlale ja läks koju.