Читать книгу Blacklands - Belinda Bauer - Страница 6

Aasta pärast Billy kadumist võeti üks Exeteri kuller kusagil mujal millegi muu eest vahi alla.

Alguses kuulas politsei Arnold Avery lihtsalt üle, kui üks poiss nimega Mason Dingle oli teda liputamises süüdistanud.

See polnud esimene kord, kui Arnold Avery lapsele liputas – ehkki politseile ta seda alguses ei öelnud –, kuid kaubikusse teed näitama meelitatud 15-aastase Mason Dingle’i näol oli Avery ise seda teadmata saanud kokku oma Nemesisega.

Ka Mason Dingle ise polnud politseile tundmatu. Tema väike kasv ja kooripoisi nägu olid pelgalt õnnekombel saadud petukaup, mille all peitus Plymouthi Lapwingi linnaosa hirmu tõeline nägu. Grafiti, ähvarduste toel raha nõudmine, sissemurdmised – kõik see oli Mason Dingle’il veres ning politsei teadis, et oli ainult aja küsimus, mil noorsand Dingle jätkab oma vendade kannul perekondlikke traditsioone – ehk siis trellide taga elatud elu.

Aga enne seda, kui ta selleni jõudis (ning sinna ta kahtlemata jõudis), aitas Mason Dingle kinni nabida mehe, kelle kõmulehed hiljem Kaubikukägistajaks ristisid.

Politsei muidugi ei teadnudki, et selline lapsemõrtsukas üldse tegutseb. Lapsed jäid alatasa kadunuks ning mõned neist leiti surnuna. See kõik toimus aga üle kogu riigi ning 1980. aastate politseil oli omavahel andmete võrdlemiseks ressursse vaid kõige suuremat kõneainet pakkuvate mõrvajuhtumite puhul. Kogu selle orwelliliku kaagutamise juures arengu, inimjõu ja andmebaaside teemal, mida tõi kuuldavale valitsus, püsisid politsei lahendusnäitajad umbes samal tasemel, nagu need oleksid olnud siis, kui tavapäraste kahtlusaluste nimekirja vaid vahetevahel nööpnõelu oleks torgatud.

Ning üleüldse – seni, kuni Mason Dingle polnud sündmustesse sekkunud, polnud leitud ühtegi Arnold Avery ohvrit, Averyt ennast polnud kunagi vahistatud ja talle polnud isegi mitte kiiruse ületamise eest trahvi tehtud, nii et isegi kõigi maailma andmebaaside abiga poleks tema nimi juurdlust toimetanud uurijate lauale jõudnud.

Nii siis juhtuski, et Mason Dingle’it Lapwingi päevinäinud mänguväljakul ihuüksinda punase plastkiige istmele tõenäoliselt midagi roppu kraapimas nähes jättis Avery oma valge kaubiku tema juures seisma, sättis end valmis ning vilistas, et poiss teda märkaks – ise Devoni ja Cornwalli ning üleüldse igasuguse politsei käpardlikkuses täiesti veendunud.

Mason vaatas üles ning Avery süda rõkkas tema kena nägu nähes. Ta viipas, et poiss lähemale astuks, ning Mason lonkis kaubiku poole.

„Teed juhatad mulle?“

Mason Dingle kergitas nõusolevalt kulme. Avery nägi nüüd, et ta meenutab igati väikest meest. Sellel poisil olid kindlasti vanemad vennad, ta oli selles kindel. See, kuidas ta õlgu längus hoidis, kuidas ta mehelikult mitte ülemäära innukalt appi tuli, paljaks pöetud oimukoha kõrvale õrna väikese kõrva taha sigaret torgatud. Kuid tema nägu, oo! See oli ingli nägu!

Mason kummardus kaubiku akna juurde, vaadates ise kaugusse, otsekui oleks tema tihedas päevakavas selleks vaid napilt aega.

„Mis on?“

„See suur,“ ütles Avery, „kas sa saad mulle kaardilt äriparki näidata?“

„Lase otse edasi ja siis vasakule.“

„Kas sa mulle siit kaardilt saad näidata?“

Mason ohkas ning pistis siis pea kaubikusse Avery sülle laiali laotatud kaarti vaatama.

„Kas sa näpuga näidata saad?“

Hetkeks ei saanud Mason Dingle aru, mida ta näeb, siis ta võpatas ning tonksas peaga vastu ukseraami. Avery oli seda reaktsiooni varemgi näinud. Nüüd pidi juhtuma üks kahest: poiss kas läheb näost punaseks, hakkab kokutama ning taganeb kiiresti, või siis tõmbub ta näost punaseks, hakkab kokutama ning tunneb kohustust – kuna Avery oli täiskasvanu, kes oli talle küsimuse esitanud – osutada kaardil soovitud piirkonnale, nii et ta käsi on sellest vaid mõne sentimeetri kaugusel. Sellisel juhul võis juhtuda mida tahes – ning vahel oli juhtunudki. Avery eelistas teist reaktsiooni, kuna niimoodi oli kohtumine pikem, kuid ka esimene oli hea – hea selleks, et näha nende nägudelt hirmu, segadust – ja ka süüd –, kuna lõppude lõpuks tahtsid nad kõik seda. Tema oli selle koha pealt lihtsalt ausam.

Mason Dingle käitus aga kolmandat moodi. Kaubikuaknast välja taganedes napsas ta süütelukust võtmed kaasa. „Sa vana kiimakott!“ ütles ta muiates ning kõlgutas võtmeid.

Avery sai otsekohe maruvihaseks. „Anna jalamaid siia, väike tattnokk selline!“ Ta ronis kaubikust välja ning tõmbas püksiluku raskustega kinni.

Mason kepsutas tema eest ära ja naeris. „Käi persse!“ hüüdis ta – ning pistis jooksu.

Arnold Avery mõtles Mason Dingle’i koha pealt ümber. Välimus oli osutunud petlikuks. Poisil oli ingli nägu peas, aga ilmselgelt oli tegu sitke selliga. Seetõttu arvas Avery, et poiss tuleb peagi võtmetega tagasi ning kas nõuab raha või on temaga kaasas vähemalt üks vanem meessoost sugulane või politseinik.

See ei hirmutanud Averyt. Dingle’ile oli tänavapoisikavalusest seni küll kasu olnud, aga Avery arvates oli seda võimalik ka tema vastu keerata. Sellist juttu ei usutud isegi heade laste suust ning tülikaid jõmpsikaid ei usutud ammugi. Eriti kui sellises rüveduses ja perverssuses süüdistatav mees jäi politsei saabumist ootama, selle asemel et käituda nii, nagu tal oleks midagi varjata. Nii pani Avery suitsu põlema ja ootas mänguväljakul, kus teda polnud võimalik üllatada, Mason Dingle’i naasmist.

Alguses ei kippunud politsei Mason Dingle’i juttu tõsiselt võtma. Too teadis aga oma õigusi ja käis aina peale ning lõpuks võtsid kaks politseinikku ta autosse – olles teda hoiatanud politseinike aja raiskamise eest – ning sõitsid temaga koos mänguväljakule, kust leidsid eest valge kaubiku. Nad olid just kindlaks teinud, et Masoni käest saadud võtmed olid tõesti selle kaubiku omad, kui Arnold Avery vihaselt ligi astus ning seletas, et poiss oli talt võtmed varastanud ja püüdnud nendega raha välja pressida.

„Ta ütles, et kui ma talle ei maksa, räägib tema politseile, et ma püüdsin teda kabistada!“

Politsei keskendus taas Masonile, ja ehkki poiss rääkis tõtt märkimisväärselt üksikasjalikult, nägi Avery, et politsei kippus mehe versiooni juhtunust märksa innukamalt uskuma.

Ning nõnda läkski kõik esialgu nii, nagu Avery tahtis, kuni ta nägi lähenemas väikest poissi koos mehega, kes nägi välja nagu sõjakäigule asunud isa, ja ta süda vajus saapasäärde.

Ehkki politseinikega suheldes ta enesevalitsust ei kaotanud, needis Avery sisimas oma lollust. Tal tarvitsenuks üksnes oodata. Kõik oleks olnud hästi, kui ta oleks lihtsalt oodanud. Siin aga oli mänguväljak, mänguväljakutel käisid lapsed, ning kuigi röökides tema suunas kulgev turske kaheksa-aastane polnud tegelikult tema maitse, oli eelmisel poisil läinud naasmisega niivõrd kaua. Mida ta siis tegema pidi?

Analüüsi lõpptulemus oli seega see, et kõik oli Mason Dingle’i süü. Kui aga Arnold Avery selle seisukoha mõrvarühma politseinikule välja käis – pärast seda, kui vihmaselt Exmoorilt oli madalatest haudadest leitud pool tosinat väikest laipa –, oli politseinik üheainsa käeseljalöögiga tal ninaluu puruks äianud ning tema enda advokaat seepeale lihtsalt õlgu kehitanud.

Kõik varises kokku.

Aeglaselt, kuid vältimatult leiti üles seosed, tõmmati punktide vahele jooned ning Arnold Averyle esitati süüdistus kuues mõrvas ja kolmes lapseröövis. Mõrvasüüdistuste arv piirnes nende laipadega, mida nad nõmmelt olid leida suutnud, ning lapseröövisüüdistuste arv piirnes Avery kodust ja autost leitud esemetega, mida oli kindlalt võimalik seostada teadmata kadunud lastega – ehkki Avery ei tunnistanud neist ühegi röövimist üles. Ühekäeline Barbie kuulus kümneaastasele Mariel Oxenburgile Winchesterist, kastanpruun bleiser ükssarviku embleemiga taskul oli kunagi andnud sooja Paul Barrettile Westward Ho! külast ning valge kaubiku kaasreisija istme alt leiti paar peaaegu uusi Nike tosse, mille keelte alla oli uhkelt vildikaga kirjutatud Billy Petersi nimi.