Читать книгу Tuulearmuke - Betti Alver - Страница 3

Konservatooriumist tulles silman haigemaja ees puiesteel jälle sama poisikest. Iga lõuna kõnnib ta sääl pruuni koeraga edasi-tagasi, näol sügav tõsisus. Vaatab oodates haigemajale, mille uksest kell kaksteist kõrge hallis mantlis mees astub, lapse käekõrvale võtab ja parki sammub.

Nüüd langeb mõlema silmist minule vaid pikk, uuriv vaade, kuna esmakordsel kohtamisel laps valjusti karjatas ning päranikistud niiskeil silmil, laotatud kätega mulle vastu jooksis. Ka mees seisatus hämmastunult, näol mingi teadvusetu küsimus, silmis rõõmusädelus.

See kestis ainult hetke.

Järgmisel sekundil süvenes mehe suunurgis endine kibedus, näole laskus jälle ükskõiksuse mask.

Lapse silmis aga püsis küsimus, kangekaelne ootus. – Mis võis neid mu isikus üllatada? Täna olen veidi hiljemaks jäänud, linnas lööb kell veerand üks.

Näen, kuidas vanapoolne mees kliiniku uksele ilmub ja laps talle vastu jookseb. Üle poriloikude hüpates hüüab ta:

„Tead, isa? Ta pole veel tulnud!“

Mees astub trepist alla ja vastab midagi tasa.

Taevas on üleni halliks muutunud, tuul paiskab aeg-ajalt jämedaid vihmapiisku näkku. Puiesteel on täna elutu, eemal logiseb unine voorimehe vanker. Pargi sisemusest läheneb üleni märg müürsepasell, vilistades äärmiselt kõvasti ja valesti „Ahviarmastust“.

Gert on lapse nimi.

Kuulen, kuidas mees talle kõvasti ütleb:

„Ei, Gert, meie läheme koju.“

Ent laps kordab trotslikult üht ja sama, väikesed jalad trambivad poris ja kõigest jõust rebib ta isa käest.

„Ootame siis ometi, ootame, isa! Ta tuleb kohe, küll sa näed!“

„Ole mõistlik, Gert!“

Ent paluv hääl muutub ikka nõudvamaks.

Siis märkavad nad mind. Mees haarab kõvemini lapse käe ja pöörab pilgu savisele poisile, kes juba „Lõbusa leseni“ jõudnud.

Koer ta vasemal uriseb tasa ja näitab hambaid.

„Isa, isa, kuule, isa,“ räägitakse mu selja taga vurinal – „kuule, isa, ma küsin nüüd? Eks, ma küsin nüüd...“

„Ära jookse siis ometi vette! Vaiki, Gert!“

Pööran imestanult pääd. Üle tõsise lapsenäo veerevad suured pisarad, silmad sinise madrusemütsi all vaatavad mulle laiunult järele.

Ah, milline naljakas nööpnina ja see väike nutuviril suu!

„Väike Gert, mis on sinuga?“ tahaksin küsida, ent pilk karmiltvaatavale mehele sunnib mind vaikima. Miks ta ei lasknud siis ometi lapsel kõnelda, see vana sapine mehekoi? Naeratan korraks lapsele ja pööran ümber. Haaran noodimapi tugevamalt kaenlasse ja sammun kiirelt läbi pori vasemale.