Читать книгу Tuulearmuke - Betti Alver - Страница 5

Ülal oma toas leian kaks kirja. Esimene on kasuvennalt, kirjutatud halvale paberile, täis tindiplekke ja vigu.

Armas Lea, miks ei kirjuta sa siis enam? Tule varsti Turvastele! Täna parandasin sinu pingi ära, oli päris mädanenud juba. Ja postid viltu. Tegin uue kasepuust istme ja vedasin rannalt käruga liiva. Homme hakkan paati värvima ja lähen Roimarajale uute aerude järele. Vanaema ootab sind väga ja ta selg valutab ka ühtepuhku. Iseäranis enne vihmaseid ilmu. Määrin teda siis tärpentiini ja arnikapiiritusega, arnikapiiritus on parem. Rästapuurid on juba ülal, kõrb lonkab natuke. Veebruari lõpus ostsime uue lehma. Nüüd ei tea me aga, kuidas teda nimetada. Mis sa arvad? Eila käis Lood meil ja käskis Jenoveevaks ristida, aga mõtlen, ta tegi nalja, see on ju väga ilus jutt.

Tule varsti! Jaan.

Teine kiri on vennalt.

Sõidan niipea kui saan. „Maastik“ jäi auhinnata. Saatke raha, manitsuskirju pole vaja.

Harald.

Hilja õhtul, kui juba voodis laman ja virvendavasse küünlatulle vahin, tuleb Eva, tekk ümber, jalas sinised vilttuhvlid. Kuulatab paar sekundit uksel, vaatab alla koridori, kuhu köögist nõrk valgus langeb, ja ütleb: „Küll need sääl all kaklevad täna! Kalev on jälle langenud. Isa tahab terve kupatuse edasi anda, ema ootab paremaid hindu. Pöörased!... Maksab sellepärast siis nii ärrituda ja kisendada?“

„Tead, Eva, Harald tuleb!“

„Harald? On see võimalik?... Kunas?“

Ulatan talle venna kirja.

„Ah kui tore, kui tore, Lea! Ta tantsib jumalikult. On sul aimu, kui noobel ta võib olla? Nii viisakas ja kena, kui polekski su sugulane, vaid keegi võõras, elegantne kavaler. Maalikooli preilid olid mineva talve viimaseni viha pärast kollased, et Harald järjekindlalt ainult minuga five-o’clock’il tantsis. Ah jah, välismaalt tagasi tulles lubas ta mind maalida. Mu jumal küll, ja ma pole veel mõteldagi suutnud, missuguses kleidis poseerida! Mis sa arvad, Lea?“

„Pole see siis ükskõik?“

„Pöörane! Nagu näen, pole sul maalikunstist aimugi! Kui palju tähendab kleidi lõige, värv! Lasen end milleski kerges, heledas, näiteks mu hiinakrepp kleidis maalida, juustes ja käes õunapuuõied, silmis säärane unistav ilme,“ Eva võtab öölaualt peegli – „ma nimetaksin selle pildi „Hommikuks“ või „Kevade ärkamiseks“. Poseeriksin aga oma tumepunases sametkleidis, süles vaagen verevate õunte ja kirsimarjadega – nägu kurbtõsine, suunurgis kannatus – vaata! – mis nime annaksid sellele maalile?“ Eva kivineb oma kannatusrikkasse poosi.

„Mina?...Nimetaksin ta „Kõhuvalu liigsöömisest“.

Eva vaatab mulle imestanult otsa, taipab siis ja puhkeb heledasti naerma.

„Ah sina, balsameeritud printsess! Või niisugune oled sa?“

Muutub siis äkki tõsiseks.

„Lea, pean sulle midagi tunnistama. Enne aga annad ausõna, et seda kellelegi ei ütle. Jah?“

„Hää küll. Ausõna.“

„Aga sa vaatad nii imelikult, Lea! Sule silmad, palun! Ah, seda saladust kannan enesega juba kaua, kaua. Ei, ma ei söanda sulle seda siiski öelda! Hihihii! Anna ausõna, et sa enne silmi ei ava, kui ütlen!“

„Kestab see proloog veel kaua, Eva? Kui jah, siis ütle, ja ma ei ava silmi enne homme hommikut.“

„Ei, ei! Kohe! Oota ainult veidi!“

„Hääd ööd!“

„Üks, kaks, kolm! Armastan Haraldit. Nüüd tead seda.“

„Rumalus, Eva! Sa ei usu seda ometi ise?“

„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?“ küsib Eva haavunult. „Sellepärast, et ta sinu vend on, mis?“

„Aga ma ei mõista, Eva! Vaevalt mõni tund tagasi vandusid ometi, et seda näitlejat armastad, alles hiljuti veel jumaldasid professor Režinskit, minevaasta, mäletan, kirjutasid armastuskirju Harry Ohakale?“

„See ei ütle midagi. Ei suuda sa seda taibata, et korraga mitut võib armastada? Ja õigust öelda – pääle Haraldi ei armasta ma praegu kedagi tõsiselt. Need taevalikud lokid, mis tal ometi olid!“

„Iga kolme päeva takka laskis ta neid Harti juures uuesti põletada.“

„Aga Lea! Tõesti? Põletada, kes oleks seda uskunud? Kuule, aga sa pole ka põrmugi õelik!“

„Tean, tean. Mul puuduvad ju üldse kõik õelikud, sõbralikud ja täditütrelikud omadused! kuulen seda iga päev enam kui vaja.“

„Harti juures käis ta, ütlesid?... Ah, tunnen, tunnen teda sellest! Hart on kõige moodsam ja tema soeng maksab ikka enam kui teistel. Tead, Hellmutil on üks katoliiklane apteegis, kes...“

Küünal paiskab seintele kõikuvaid varje. Nõrka vaha lõhna levib toas. Kauged, ammu kahvatunud mälestused ärkavad selle silitava lõhnaga. Jõulud kodus, lumisel rannal, ema, väike-Raldi, Jaan... Väike- Raldi on linnast koju sõitnud, suureks, pikaks kasvanud, nii et pintsak lühikeseks jäänud ja punetavad käerandmed käistest välja vaatavad. Uhke on ta nüüd oma kirju mütsi ja läikivate saabaste pääle. Jaaniga koos hellitavad nad Lead, veavad teda kelguga liumäele ja nikerdavad võidu puunukke. Jaani nukud said ikka kujukad ja siledad, Raldi omad olid aga vormitud, viletsad puutükikesed. Ent Lea armastas neid ebaõnnestunud kujukesi, vast rohkemgi kui teisi.

Kui Raldi jälle ära sõitis, istus ema köögiakna all ja vaatas suuril silmil lagedale lumeväljale. Küllap’ ema teadis, et ta enam oma punasuulist Raldit ei näe.

Lea pani pää ema sülle ja tundis, kuidas suur valu temagi südamesse valgus. Ja kõvasti-kõvasti võttis ta ema ümbert kinni.

Kui Raldi kevadel jälle tuli, polnud ema enam. Vanaema askeldas vaikseis kambreis, Raldi hulkus sihitult rannal, Jaan kuivatas nuuksuva Lea silmi, omal tedretähelisil põsil suured, ümmargused pisarad.

Möödusid üksluised, külmad aastad, täis undavat igatsusvalu ja peidetud ootusi. Kasvas Lea, muutudes ümbruse käte all trotslikuks ning kalgiks. Raldi sirgus, ja ikka võõramaks ja kaugemaks moondus ta.

„Kas sa siis ei kuule, Lea? Üks Harti õpilasist sai jalgadevõistlusel esimese auhinna.“

„Ja, ja.“

Ning nüüd tuleb Harald jälle tagasi? Miks ei ole ta enam endine? Miks on temas nii palju, palju kibedat pilget ja valet?

„Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? Vannun, mitte keegi ei saa seda teada!

Võid mind usaldada, tõesti, Lea! Ütle, keda armastad?“

„Jäta mind, palun. Ei armasta kedagi. Pääle iseenese, muidugi.“

„Soo? Pole ilus sinust. Kuid keegi meeldib sulle ikka vähemalt. Enne meeldib, pärast hakkad armastama. Mulle meeldisid alguses Harry ilusad käed. Oled tähele pannud ta käsi? Kitsad ja õrnad, küüned läikiv-roosad, lumivalgete äärtega. Professor Režinski kandis iga päev ise kaelasidet. Ja kõik olid nii maitserikkad, et tahtmata tema isikust huvitusin. Lea! Enne ma siit ei liigu, kui sa ei ütle, kellele sümpatiseerid!“

„Jäta! Turvaste Jaan on mulle sümpaatlik! Mine nüüd minema!“

„Mis see oli? Turvaste Jaan?... Hahahaa! See tedretäheline hirmutis? Jaan!... hahahaa! Võiksin end surnuks naerda! See pole ju üldse inimene, vaid kloun, karikatuur – ei, tore nali!“

„Siin pole midagi naerda. Mine ometi kord, kas sa siis ei kuule?“

„Lõhki pidime end emaga tookord suvel naerma! Ta hellitas sind ju kui päevast pardipoega! Kui abitu, kui naeruväärne ta oli!... See kuju, see nägu! Kui koer lonkis ta sulle kõikjale järele... prrr!... ma ei taipa, kuidas seda küll kannatasid? Tal olid alati kole totrad silmad ja niisugune rumal mood, ammuli sui vahtima jääda... Päris idioot...“

„Vaiki!“

„Kord istusime kõrvu trepil ja ta võttis mu käe. Issand jumal, missugused käed tal olid! Uu-uu! Suured, punased käpad – hirmus! Küüned puhastamata – oo, koledus! Ei, ta ülemine luuk oli tõesti lahti, usu mind. Idioot igast küljest oli see sinu sümpaatlik Jaan!“

„Kasi välja! Jaan pole idioot. Kasi välja, kuuled?“

„Jaan oli idioot ja on idioot. Idioot, idioot, idioot on ta!“

Kuum viha haarab mu ja teeb meeletuks. Undab midagi ja keerlevad tulised spiraalid, kõvasti, kõvasti surun nüüd hambad su käsivarde, Eva! Tunned, kuis on nad teravad, mis? –

Kui hele, lõikav kisa maja läbistab, kargan ehmunult põrandale. Mis ma tegin?

„Hull! Metsaline! Ai!“ sisistab Eva läbi hammaste. „Näed!“ tähendab siis padjale, millele tekkinud helepunane laik. Trepilt kostab samme ja hääli.

„Mis on? Kes karjus? Mis on juhtunud, rääkige siis ometi!“

Toetun külmale seinale, poolavatud aknast tungib sisse niisket tuult.

„Räägi nüüd, Eva!“ karjub minus – „räägi nüüd, et kõik, kõik kuuleksid, milline olen! Lea hammustas, kui hull peni hammustas ta inimeste last, kelle armust elab, kelle armust hingab! Jah, hammustasin, tänuks teie almusele hammustasin mina! Tulge aga, tulge lähemale, puren teidki! Näete nüüd, milline olen, milline mu tänu teile!“

Ent Eva mässub vaipa ning vaikib.

Põlevate küünaldega seisavad nad sääl, nägudel unesegane hirm. Tädi pärib vaheta:

„Mis oli? Kes karjus? Eva, sina? Lea, sina?“

Eva rahustab ema. Ta tulnud siia kingade järele ja löönud end pimedas ära, muud midagi. Tõesti, muud mitte midagi! Mingu nad aga alla tagasi, hääd ööd!

Juula, kes kogu aja vargaist ning mõrtsukaist soninud, laskub pahaselt alla. Tädi vaatab veel kord kõik nurgad läbi, paneb akna haaki ja läheb viimaks ometi, vanu hommikutuhvleid järele lohistades.

„Magab Juula alati, sukad jalas?“ pean mõtlema. „Miks näib tädi nii vana?“

Eva tõuseb voodist ja astub sõnalausumata välja. Kuulen, kuis kõrvaltoa uks avaneb, Eva haava peseb, kummutis sorib ja midagi kõlisevat maha pillab. –

Ei, ma ei suuda magada sel ööl!

Lähen varvastel Eva tuppa. Tuli põleb veel. Eva loeb paksu moodsat romaani.

„Eva, pean sulle midagi ütlema.“

Eva paneb romaani kõrvale, toetab pää käele ja uurib mind kaua.

„Noh, ilus see just polnud, Lea! Ent mine päälegi, sa veider, ma pole pahane!“ ütleb ta viimaks ja jääb oma sõnade mõju ootama.

„Ei, Eva, sa ei mõistnud mind. Tulin ütlema, et ma su suurmeelse vale eest tänulik pole, nagu vist ootasid. Võid rahuga tädile jutustada, ma ei karda teda. See on kõik. Hääd ööd!“

Eva silmis on vihapisarad.

„Mine, ma ei taha sind näha, sa jultunud tüdruk! Kelleks pead sa mind?“

Ma lähen.

Seisan kaua pimedas toas akna all, mille taga sajasilmaline, magav linn. Kirikute ja raekoja tornis lööb kell üks.