Читать книгу Tuulearmuke - Betti Alver - Страница 7

Kokkupõrge tädiga ei jää tulemata. Järgmise päeva õhtul kutsub mu magamistuppa, keerab ukse lukku ja peab pika, liigutava manitsuskõne.

Palub pisarsilmil, ma võtku kord ometi mõistus pähe ja püüdku end vähegi taltsutada. Voolab üle õrnusest, nõretab häätahtlusest, näol higipisarad väsitavast kõnelusest. Silmist piilub peidetud rõõm ja enesega rahulolemine.

Arusaadav. Kalevi hind on tunduvalt kerkinud.

„Eval on ju väga piinlik, et ta mulle läinud öö inetust loost pidi rääkima“ – lõpetab tädi Matilde. „Aga ta, hää laps, saab aru, milline vastutus meie õlul lasub!... Ja nüüd loodan, et ma sinuga enam kunagi sellest rääkida ei pruugi – jah? Vaikid? Tähendab, said aru oma süüst? Hääd und, maga rahuga!... Enne astud aga Eva juurde sisse ja palud paari sõnaga andeks, et ka tema selle loo unustaks. Lubad mulle seda?“

„Ei, tädi. Enne tulgu Eva ja palugu minult andeks.“

Aga sellast häbematust ei olevat tädi Matilde tõesti varemini kuulnud!

Vaatlen ta vihast punetavat nägu ja kärmelt liikuvat suud, millest langeb mu õlule ikka uusi etteheiteid ja süüdistusi, – ning ääretu tusk tõuseb minus. Kuulan häält, mille ülemised kiunuvad toonid vahelduvad madalamate hingeldavate ähkimistega ja korraga tuleb meelde vile, millist puhub konservatooriumi koridori seinale maalitud pungispõskne paan. Fistula panis... seitsmeharuline vinguv flööt! Kuis on mulle korraga vastik see mugav magamistuba, vihane, tüse kogu tumelillas kleidis, pudelikesed ja puudrikarbikesed peeglilaual! On rõhuv kogu see soe, mõnususega küllastunud õhk.

Olen rõõmus, kui tädi mu viimaks välja tõukab ja üles oma ärklituppa võin pugeda.

Köögis tikke otsides märkan, et Juula, kes puukastil istub ja saapaid puhastab, musta käega üle silmi pühib.