Читать книгу Mõrv koidikul - Betty Rowlands - Страница 5

Kui üks teatud-tuntud kunstiajaloolane poleks hajameelsusest kahte juulikuist üritust ühele ja samale kuupäevale plaaninud ja sel moel Ravenswoodi kunsti- ja disainikolledži direktorit peaaegu paanikasse ajanud, ei oleks Melissa Craig iialgi sattunud tunnistajaks peagi ta enda ukse all ette kantud ning naist oma traagilisse ja vägivaldsesse embusse haaranud draama eelmängule.

Tegevus algas vaikselt ja vargsi eelnimetatud direktori mõnevõrra lääge kirjaga, mis oli läkitatud Melissa sõbrale ja naabrile Iris Ashile. See algas isikliku kiiduavaldusega „ühele kolledži kõige silmapaistvamale ja edukamale lõpetajale“ ja jätkus kaunisõnaliselt vormistatud kutsega tulla iga-aastasele õpilastööde näitusele auhindu üle andma. Kiri lõppes sõnadega: „Preili Ash, mulle oleks suureks auks, kui te esimesel teile sobival hetkel mulle kutse vastuvõtmisest teada annaksite.“

„Kena ju,“ tähendas Melissa kirja Irisele tagasi andes. „Ainult ta on sellega pisut hilja peale jäänud.“

„Küllap ta esimene valik hüppas alt ära.“ Irise hallides silmades vilksatas küüniline läige. „„Meil on vaja leida mõni loll, kes nii lühikese etteteatamisega õnge läheb!“ ütles doktor Mortimer kindlasti. „See vanamutt Cotswoldis, kes kardinaid ja tapeete kujundab … räägime tema ära!““

„Sa alahindad oma mainet,“ arvas Melissa. „Pärast konkursivõitu on kõik klantsajakirjad sinu kujundatud mustreid täis ja su aiaakvarellid on viimane mood. Keegi just kirjutas, et sa oled uus Helen Allingham.“

Iris kortsutas kulmu. „Ma ei taha mingi „uus“ olla,“ torises naine.

Melissa noogutas mõistvalt. „Ma tean, mida sa tunned. Inimesed nimetasid mind ikka uueks Agatha Christieks. Muidugi väga meelitav, aga …“

„Ma ei salli meelitamist!“ Iris lajatas kohvikruusid kandikule ja pani nende kõrvale taldriku endavalmistatud küpsistega. „Kas lähme välja?“ Naine marssis aeda, selle pahameele demonstratsiooni peale naeratav Melissa kannul.

Nad võtsid istet rohmakal pingil, mida ümbritses mööda Irise maja seinu ronivate lõhnavate mitmevärviliste ronirooside väätidest moodustunud džungel. Sel juuni keskpaiga hommikul kees aias elu. Musträstad tegid hoolikalt multšitud lillepeenardes inventuuri ja loopisid niidetud murukõrsi teerajale. Metsvint lasi leedripuuokstel ennastunustavalt laulu ja maamesilased sumisesid õietolmukoormaga mööda lennates rahulolevalt. Irise kallis pooleldi Pärsia verd kass Binkie vedeles soojadel kõnniteeplaatidel, kõht taeva poole, ja tundis end nii mõnusalt, et ei viitsinud lindude passimist isegi teeselda.

Melissa jõi kohvi ära, asetas tühja kruusi lauale, naaldus toolileenile ja sulges silmad. „Kas sa siis lähed või?“ küsis ta laisalt.

Iris mühatas. „Pole veel otsustanud. Ma ei seedi Londonit. Kõnede pidamist vihkan samuti.“

„See ei pea ju mingi pikk kõne olema. Ütled mõned sõnad, räägid neile, kui väga neil on vedanud, kuna nad õpivad selles imelises kolledžis, kus möödusid sinu elu mõned kõige õnnelikumad päevad …“

„Võeh!“ turtsatas Iris. „Ma ei õppinud seal ühtki asja, mida mul oleks vaja läinud.“

Melissa ei pööranud segamisele tähelepanu. „Ja siis,“ jätkas ta, „ütled andekatele võitjatele „Tubli töö!“ või „Palju õnne!“ ja pistad neile medalid või diplomid või mis neil seal on, pihku. Käkitegu, ja lisaks veel hea reklaam.“

Iris niheles ja ta pilk hakkaks igas suunas vilama. „Pole midagi selga panna,“ pobises naine. „Pean endale midagi ostma.“

„Ah selles siis ongi asi!“ Melissa pöördus naeratades Irise poole, kes kandis luitunud puuvillast kitlit – ühte kolmest, mis koos naise aiatööpükste, kirikus kandmiseks mõeldud linase kostüümi ja jahedateks päevadeks mõeldud lopsaka villase pleediga moodustas kogu ta suvise garderoobi. Iris tegi grimassi ja vedas kõhnad pruunid sõrmed läbi oma vetruvate kartulikoorekarva juuste.

„Ma ei salli enda üleslöömist. Aitad mul midagi valida?“

„Muidugi.“

„Tuled minuga Ravenswoodi?“

„Kui sa tahad.“

„Mulle meeldiks su seltskond, kui sa just liiga hõivatud pole.“

Kui see asi oli selgeks saanud, leppisid nad kokku kuupäeva, mil minna Irisele kleiti ostma ja juuksurisse – Melissa ettepanek, millega sõbranna üpris tõrksalt nõustus. Seejärel veetsid nad enne tuppa tagasipöördumist mõned nauditavad minutid sõnniku ja komposti omadusi arutades. Iris läks oma ateljeesse ja Melissa kabinetti, et lisada seal veel üks konks mõistatuslikule loole, mille kallal tema kuulus uurija, Scotland Yardis töötav Nathan Latimer, parasjagu pead murdis.

„Ma olen kindel, preili Ash,“ ütles doktor Mortimer, näol kõike muud kui kindel ilme, „et teile meeldiks enne ametlikku osa meie õpilaste töödele pilk peale heita.“

Mehe silmalaud võbelesid, kahvatu nägu tõmbles ja kõhnad käelabad luiste randmete otsas rapsisid otsekui õhku tõusmiseks valmistuvad linnud. Teda jälgiv Melissa küsis endalt mõttes, kuidas oli selline otsustusvõimetu olend ometi Ravenswoodi kunsti- ja disainikolledži direktoriks saanud. Ehk seetõttu, et ta oli ise kõigi jaoks teine valik, mõtles naine Irise tõustes küüniliselt.

„Miks ka mitte. Tuled, Melissa?“ Kerkinud kulm ja kergelt tõmblev huul andsid märku, et naise arvamus direktorist ei erine kuigi palju Melissa omast. Tema klatšimine kujuneb hiljem toredaks meelelahutuseks.

Nad väljusid direktori kabinetist ja suundusid uurimisretkele. Doktor Mortimer tutvustas neile erinevates klassiruumides asuvaid võidutöid ja väljendas – Melissa arvates liiga optimistlikult – oma arvamust tudengite tulevikuväljavaadete kohta. Iris ei öelnud suurt midagi, kuid ta pilgu eest ei jäänud miski varju. Pisut eemal seistes mõlemat jälgiv Melissa täheldas rahulolevalt, kui hea ta sõber oma uues sinivalges kleidis ja jakis välja nägi, ja küsis endalt mõttes, kui kauaks naise soeng püsima jääb.

„Ja lõpuks,“ kuulutas direktor noort naist kujutava maali ees seisma jäädes, „Lionel Prendergasti mälestusauhind portreemaali eest. Äärmiselt paljutõotav noor kunstnik, preili Ash! See ei läheks mitte,“ mees köhis ja itsitas seejärel närviliselt, „kui ma paluksin teil auhindu üle anda selliste tööde autoritele, keda te selle vääriliseks ei pea!“ Mehe rapsivad käed lausa anusid kiitvat vastust.

Iris, pea viltu ja silmad vidukil, ei kiirustanud portree hindamisega. Melissa teadis kindlalt, et sõbranna on oma jutukaaslase ootusärevusega kursis ja kiusab teda meelega.

„Hmm,“ tähendas Iris ja mehe käed peatusid õhus. Iris astus sammukese tahapoole ja kallutas pea viltu. „Huvitav,“ ütles naine viimaks. „Kahtlemata idealiseeritud. Küllap on kunstnik oma modelli armunud?“

Direktor näis seda kuuldes veidi üllatuvat. „Mul pole tegelikult aimugi, aga see oleks ju üksnes loomulik? Selline võluv piiga …“

Umbes meetri kaugusel Melissa kõrvast kostis sisin. End pooleldi hääle poole pöörates nägi naine teksades, lühikeseks lõigatud mustade juuste ja kõrvas rippuvate hiiglaslike terasspiraalidega tüdrukut. Tolle torssis nägu andis mõista, et ta ei jaga direktori arvamust portreteeritust.

„Jah, tõepoolest, pole üldse paha. Palju parem kui suurem osa ülejäänud väljapanekust,“ teatas Iris viimaks ja direktori naeratus hubises ja kustus otsekui küünlaleek tuules. „Pole kõige parem aasta,“ jätkas naine ja Melissa nägi, kuidas ta toimuvat oma ulakal ja üle võlli moel naudib. „Ei midagi eriti originaalset. Mõned paljutõotavad tööd, ülejäänud on keskpärased. Te olete parimad välja valinud.“

Järgnes lugupidav vaikus. Iris jätkas portree silmitsemist ja uuris signatuuri. „Ricardo Lorenzo – küllap itaallane. Tüdruku välimuse põhjal otsustades tema samuti.“ Ta noogutas portreed vaadates veel kord heakskiitvalt. „Täitsa hea, tema jõuab veel kaugele,“ kuulutas naine. Direktori naeratus sai sellest sära juurde.

„Jah, me loodame temalt palju,“ ütles mees ja ta käed jäid esimest korda lõdvalt ja liikumatult rippu. „No nii, preili Ash, kuidas oleks enne alustamist tassikese teega?“ Ta pilk laiendas kutset ka Melissale.

„Oleks tore,“ arvas Iris.

Melissa raputas pead. „Tänan, mina loobun. Küllap teil on omavahel paljust rääkida. Ma vaatan veel natuke ringi ja hiljem kohtume.“

Iris eemaldus koos direktoriga ja Melissa pöördus portreed lähemalt uurima. Pildil kujutatud tüdruk oli kahtlemata kaunis. Lopsakad kuldpruunid juuksed raamisid täiuslike proportsioonide ja peente joontega ovaalset nägu. Neiu jume oli tõmmukas, kui põskede kerge õhetus välja arvata; erkpunaste huulte kaar oli ühtaegu õrn ja sensuaalne, paotatud huulte vahelt paistis ühtlane lumivalgete hammaste rida. Silmis varjas end naeratus, otsekui vaadanuks portreel kujutatu peeglisse ja tundnuks seal nähtu üle heameelt.

Ka teksades piiga oli maha jäänud ja passis nüüd Melissa selja taga. Melissa, kes tajus, et neiu otsib kontakti, keeras pea viltu ja tähendas: „Millise rahuloleva ilmega kiisu! Kas sa tead, kes ta on?“

Tüdruku kriitvalge, mustade pliiatsijoontega ümbritsetud silmade ja veripunase suuga nägu muutus kalgiks. „Tõepoolest kiisu!“ pomises ta vastuseks. „Eks kassid ju võta, mis neile meeldib, ja kõnni siis minema?“

„Niisiis sa tunned teda?“

„Angelica Caroli. Selle aasta lõpetaja.“

„Ja Ricardo Lorenzo?“

Tüdruk tõi kuuldavale tasase põlgliku turtsatuse. „Enne selle plikaga kohtumist kõlbas vana hea Rick Lawrence küll. Tema vanavanaisa on pärit Napolist, niisiis oli neil kohutavalt palju ühist.“

„See modell vist ei meeldi sulle eriti?“

„Ma keeraksin tal hea meelega kaela kahekorra.“ Tüdruku kõhnad käed sikutasid õlakoti rihma, otsekui tõmbaks ta seda ümber Angelica kauni kaela koomale. „Ma teadsin kohe, kui Rick temaga sebima hakkas, et tüdruk teeb talle haiget, aga või ta mind kuulas.“ Napid teravad näojooned vajusid meigikihi all lössi, hääl hääbus ja vaikis. Melissa mõtles, et tüdruk näeb välja hapra ja alakaalulisena. Vaene lapsuke, ta oli nii haavatavas vanuses.

Mõned lähikonnas seisvad inimesed pöörasid pead. „Tasem, inimesed vaatavad,“ sosistas Melissa, kuid tüdrukule ei paistnud see korda minevat.

„Ta isegi ei …“ aga enne, kui ta jõudis Angelica uute vajakajäämistega lagedale tulla, andis hääl valjuhäälditest teada, et auhindade üleandmine algab viie minuti pärast.

Piiga silmitses Melissat anuva pilguga. „Kas te lähete ka? Kas ma tohin teie kõrvale istuda?“

„Jah, muidugi. Juhata teed.“

Suurem osa külalistest oli juba kolledžis laiali paigutatud eksponaatide juurest lahkunud ja sammud suurde saali seadnud. Melissa kaaslane leidis neile ruumi eesotsas rea otsas kaks kohta ja nad võtsid istet. Tüdruk näis kuidagi rahutu olevat ja end ebamugavalt tundvat ning aina vahtis ringi.

„Otsid sa kedagi?“ päris Melissa.

„Ricki. Ma kardan väga, et ta ei tule kohale. Ütlesin talle, et ta peab tulema auhinda vastu võtma. Ta ei saa lasta sel plikal seda enda jaoks ära rikkuda!“

„Täpselt nii,“ kinnitas Melissa, kes küll millestki eriti aru ei saanud, kuid tahtis vestluskaaslasele toeks olla. „Ära muretse, küll ta tuleb. Uhkus oma töö üle ja kõik muu!“

„Arvate või?“ Tüdruk näis rahunevat ja suutis isegi jõuetult naeratada. „Muide, minu nimi on Lou Stacey. Kuidas teie nimi on?“

„Melissa Craig.“

„Kas te olete kunstnik?“

„Ei, kirjanik. Ma tulin siia koos Iris Ashiga. Ta annab auhinda üle.“

Oli selge, et Melissa nimi ei öelnud Loule midagi, kuid Irise nime kuuldes läks ta elevile. „Tema kangamustrid on geniaalsed!“ teatas tüdruk. „Ja tema aiapildid samuti. Räägitakse, et ta on uus Helen Allingham.“

„Ära sa seda tema kuuldes ütle,“ keelas Melissa muigega, kuid Lou ei pööranud talle tähelepanu. Tüdruku silmad olid tähtedena särama löönud. „Rick on siin, ma näen teda!“

„No nägid, ma ju ütlesin!“ tähendas Melissa tohutu kergendustundega.

Kõik auhinna võitnud eksponaadid peale ühe olid juba platvormile sätitud ja sellal, kui publik istet võttis, kanti sisse ja asetati molbertile aukohale viimane ese – Angelica portree. Laekur seisis auhinnalaua kõrval, valmis neid võitjatele üle andvale Irisele ulatama.

Direktor esines laialivalguva ja banaalse kokkuvõttega kolledžiaastast, millele järgnes sõnarohke ülistuslaul Irisele ja tema saavutustele; naine reageeris sellele tardunud naeratusega ja ta muidu nii terve jume omandas tuhmi oranžika tellisetooni.

„Ta ei salli selliseid asju,“ sosistas Melissa Loule. „Ta ei talu, kui inimesed tema töödest räägivad.“

„Paljud kuulsad kunstnikud ei armasta tähelepanu,“ sosistas Lou elutarga ilmega vastu.

Iris sai kuidagimoodi maha lühikese kõnega, mida Melissa oli tal koostada aidanud, ja viimaks algas karikate, medalite ja aukirjade jagamine. Melissa tundis tähelepanuväärset heameelt, nähes Loud Irise käest Ravenswoodi moekujundusauhinda vastu võtmas. Kui liigutav, mõtles naine, et tüdruk polnud oma edu poole sõnagagi maininud, kuna mure Rick Lawrence’i pärast ei lasknud tal muust mõelda. Jäi üksnes loota, et poiss oli sellise ustavuse ja pühendumuse ära teeninud.

Kui Lou lavalt lahkus, oli lauale jäänud üksnes Lionel Prendergasti mälestusauhind portree eest. Direktori viimase kutse peale ilmus välja noor mees, kes astus Loust mööda, ilma et oleks tüdrukut märkamagi teinud, ja tõusis lavale. Ta võttis Irise käest vastu hõbedase karika, suudles naise kätt sellise aplombiga, et too taas õhetama hakkas ning publiku seas sahin tekkis, ja pöördus seejärel saali poole.

Melissa meelest polnud sugugi imekspandav, et Lou poisist nii sisse võetud oli. Too seisis oma lokkis mustade juuste, sähvivate tumedate silmade, aristokraatlike näojoonte ja uhke hoiakuga laval otsekui mõnelt renessansi maalilt maha astunud tegelaskuju, auhind kaenlas.

„Doktor Mortimer,“ alustas poiss direktori suunas kummardust tehes, „daamid ja härrad. Võtan uhkusega vastu selle auhinna ja sooviksin omalt poolt kolledžile kinkida portree, mille eest see mulle anti.“ Ta tegi lühikese pausi otsekui kõnekunstnik, kes ootab, et tema öeldu sisu kuulajatele pärale jõuaks. Direktor nõkutas tänumeele väljendamiseks pead ja publiku seast kerkis aplausilaine. „Aga te ei pruugi olla märganud,“ jätkas Rick, „et see ei ole päris valmis.“

Viimased sõnad tõi ta kuuldavale aegamööda, iga sõna järel rõhutatult pausi pidades, ning ta hääletoonist oli tunda ähvardust. Direktori naeratus lõi vankuma ja aplaus vaibus. Melissa tajus, et tagasi ta kõrvale istmele lipsanud Lou oli korraga pinges. Kostis kahin, kui kunstnik käe lõuendil kujutatud näo poole sirutas ning hellitavad sõrmed üle sileda lauba, kaunilt vormitud põsesarnade ja kaardus huulte libistas, lastes neil täiuslikult ümaral kaelal pisut pikemalt peatuda.

„Kaunis, kas pole?“ pomises noormees. Ta hääl oli vaibunud lavasosinaks: ta hoiakus ja tumedate ilmade mornis pilgus oli midagi teatraalset.

„Oh issand,“ ahhetas Lou. „Mis tal kavas on?“

„Mu portree vajab veel vaid ühte viimast pintslitõmmet,“ ütles Rick ja seekord oli ta hääl kalk ja vali. Direktor, kes oli selleks hetkeks juba väga ärevil, kargas oma kohalt püsti, kuid tegi seda liiga hilja, jõudmata ohjeldada kätt, mis noa Angelica kõrri torkas ning seda vihaselt allapoole rebis. Kostsid oiged ja mitu inimest kiljatas, otsekui oodates, et maalitud ihusse tekkinud haavast purskub verd. Karikas otsekui olümpiatõrvik käes, laskus Rick lavalt alla, marssis lähima ukse juurde ja kadus.