Читать книгу Mõrv koidikul - Betty Rowlands - Страница 8

Kesk-Cotswoldi kunsti- ja tehnikakolledž, mida halduspersonal ja õppejõud enamasti MIDCCAT-iks ja Stowbridge’i kohalik elanikkond lihtsalt tehnikumiks kutsus, oli oma 1960ndatel aastatel rajatud ülikoolilinnakust ammu välja kasvanud ja linna eri osades kinnisvara omandanud. Stowbridge’i kaugõppe- ja kutsevälise hariduse teaduskond asus tõmbetuulises Edwardiaegses hoones, mida ümbritses suures aias asuv tehasemoodulitest ehitatud majade rühm; selle juhataja oli doktor Rodney Shergold. Õpetatud doktorihärra pani esimesel korrusel asuvas kabinetis kokku kursuseplaane, kirjutas aruandeid ja edastas töötajatele puust treppidelt kostva jalgade müdina ja pea kohal asuvate vaipkateteta ruumide põrandat mööda veetavate toolijalgade kriuksatuste saatel erinevaid teadaandeid. Just sealt Melissa mehe oma esimest loovkirjutamise tundi läbi viima saabudes leidiski.

Kabinet oli suur kenade proportsioonide, kõrge lae ja lükandakendega ruum, mille mõõtmed lasid nii selles asuval mööblil kui ka kabineti valdajal pisikesena mõjuda. Kahte seina täitsid raamaturiiulid, puust kapp, arhiivikapp, lisaks olid ruumis mõned toolid, laud ja kaks kirjutuslauda. Väiksemal neist seisis kaetud kirjutusmasin, mis näitas, et tegemist on poole kohaga töötava ja hetkel eemal viibiva sekretäri töökohaga. Rodney Shergold, teravate näojoontega, prille kandev kiilanev mees istus kantseleiformaadis kirjapaberile märkmeid tehes teise laua taga, pea vabale käele toetatud, otsekui töösse süvenenud õpetlase kehastus.

„Te olete väga varane,“ tähendas mees, tõstes pärast hoolega mõõdetud hetke möödumist pea.

„Ma arvasin, et oleks mõistlik esimesel päeval oluliselt varem saabuda,“ tähendas Melissa ega pööranud tähelepanu mehe naeratuseta näole, mis tolle sõnadelt igasuguse tervitava või heakskiitva varjundi võttis. „Ma ju ei tea sedagi, millistes ruumides ma õpetama hakkan, ja tahtsin lisaks osalejate üle arvepidamise ja muude asjade kohta uurida. Kui mäletate, siis pole ma varem selliste asjadega tegelenud.“

„Ah jaa, muidugi.“ Mees pani kirjutusvahendi käest ja heitis pilgu nurgas seisva tühja kirjutuslaua poole. „Mu sekretär ei ole veel kohal. Küllap on parem, kui ma teid ise töötajate puhkeruumi juhatan. Sealt leiame kellegi, kes teile olukorda tutvustab.“

Shergold tõusis, ja üsna pahuralt, nagu Melissale tundus. Mees oli temast vaid õige pisut pikem, kuid hoidis end tikksirgelt, kael pikalt välja sirutatud ja pea kuklas, jättes niimoodi mulje, otsekui vaataks ta naisele ülevalt alla. Tegemist ei olnud mingi kehvalt riietatud ja kulunud küünarnukkidega teadlasega: mehe pintsak oli hea lõikega, särk laitmatult valge ja püksiviigid habemenoana teravad. Melissa nägi vaimusilmas vilksamisi aurava triikimislaua kohal koogutavat õhetavat ja ärevil Eleanori.

„Siiapoole.“ Shergold juhatas naise kahest trepist üles ja avas ukse, millel oli kiri „Personal“, selle tagant ilmus nähtavale päevi näinud, raamatute ja paberitega kaetud kirjutuslaudu, riiuleid ja kappe täis korratu ruum, mille ühes nurgas seisis koopiamasin. Ühe kirjutuslaua taga istus Guardiani lugev ja kollasest plastkarbist võileiba mugiv mees.

„Härra Willard, see on proua Craig,“ teatas Shergold oma järsu monotoonse häälega. „Tema hakkab läbi viima uut loovkirjutamise kursust. Näidake talle, kus miski asub. Mu sekretär tegi tema jaoks registreerimislehed valmis, aga ehk selgitate talle, kuidas neid täita. Teie ruum on C3,“ lisas ta Melissale ja lahkus.

„Muidugi, doktor Shergold.“ Willard pani ajalehe käest, pooliku võileiva karpi tagasi ja ajas end värviplekilistelt pükstelt purukesi maha lüües püsti. „Ennast täis persevest!“ pobises mees ukse sulgumise järel. „Proua Craig, härra Willard, minu sekretär – mõni mees elaks justkui üheksateistkümnendas sajandis.“ Mees oli umbes viiskümmend aastat vana, pikka kasvu ja kõrge laubaga, kenasti pügatud halli habeme, taanduva juuksepiiriga hallide juuste ja ümmarguste piimašokolaadi karva silmadega. Ta põsed olid lohkus ja sõrmed pikad ja nõtked. Kunstnikutüüp, mõtles Melissa, kui nad teineteisel kätt surusid. „Mina olen Barney,“ lisas mees naeratades. „Kas ma pean teid proua Craigiks kutsuma?“

„Ei, muidugi mitte. Mina olen Melissa. Meeldiv tutvuda, Barney.“

„Melissa Craig … kas juhtumisi krimikirjanik Mel Craig?“

„Täpselt nii. Mida sina õpetad?“

„Kaunite kunstide osakonna vanemõpetaja – jalgrattakuuride taga vasakult teine onn.“ Mehe naeratus oli leebe ja rahulik. Ta asus ruumis askeldama. „Registreerimislehti hoitakse nendes lahtrites siin. Sinu oma peaks olema neljapäeva pärastlõuna all – jah, leidsingi.“ Mees lõi kausta lahti. „Sul on kakskümmend õpilast ja nad kõik osalevad tasulisel kursusel. Ruum C3 on korrus kõrgemal, kohe meie kohal. Personali tualettruum on ülejärgmise ukse taga. Jäta registreerimislehed päeva lõpus Angy lauale. Angy on muide tema sekretär,“ ütles mees muigega ja osutas peaga ukse poole. „Ta on väga abivalmis. Tahad sa veel midagi teada?“

„Tänan, see on vist kõik. Söö rahulikult lõunat edasi.“

„Teen seda, kui sa pahaks ei pane.“ Mees kummardus ja lülitas sisse elektrilise veekeetja, mis oli tolmusel põrandal, poolenisti raamatute taha peitunud. Ta sõi võileiba ja õuna edasi ja küsis: „Kohvi soovid?“

„Tänan, ei.“

Barney kühveldas tassi lahustuvat kohvi. Melissa pidi just oma klassi otsima minema, kui uks lahti lendas ja sisenes korratu heleda juuksepahmakaga ja tugeva kehaehitusega noormees. Ta kaenla alla oli surutud kuhi raamatuid, millel ta toolile pudeneda lasi.

„Tere,“ ütles mees Barneyle ja kergitas Melissa suunas kulmu.

„Saa tuttavaks, Doug Wilson, ülikoolilinnaku Casanova,“ teatas Barney. „See on Melissa ehk Mel Craig, kuulus krimikirjanik.“

Doug lõi näost särama. Mehel olid suured hõredad hambad ja temast lausa õhkus sensuaalsust. Ta ei paistnud Barney tutvustust sugugi pahaks panevat, vaid pigem selle üle uhkust tundvat.

„Tere tulemast seksmaniakkide teaduskonda!“ ütles ta innukalt Melissa kätt raputades. Naise hämmeldunud ilmset nähes venis ta naeratus laiemaks. „Käivad kuulujutud, et maakonna haridusinspektor ja tema töötajad üritavad endiselt kaugõppe- ja kutsevälise hariduse teaduskonna nimele mingit viisakat lühendit välja mõelda,“ selgitas mees. „Vahepeal kasutame enda varianti, aga suured ülemused ei paista sellest vaimustuses olevat.“

„Ma usun, et teaduskonna juhataja kindlasti mitte,“ arvas Melissa, meenutades lõbustatult nimetatud härrasmehe naljavaest vastust paarile Fordide peol lendu lastud täiesti süütule kerglasele märkusele.

„Rodney palkas Melissa Stowbridge’i kodanikele kärtsu ja mürtsu täis tekstide kirjutamist õpetama,“ selgitas Barney.

„Mitte üksnes kärtsu ja mürtsu,“ parandas Melissa. „Nad võivad kirjutada, mida tahavad. Rodney antud juhiste kohaselt pean ma, tsiteerin, „olema neile abiks elementaarsete kirjaliku eneseväljendamise oskuste ja nende latentse loomingulisuse arendamisel“.“

„Muidugi eeldusel, et neil on mingid vastavad alged olemas,“ arvas Doug optimistlikult.

„Muide, kuidas sa temaga tutvusid?“ uuris Barney.

„Ta kolis koos abikaasaga mõne aja eest meie külla. Ma kohtusin nendega peol.“

Dougi kulmud kerkisid ja kadusid ta juuksepahmaka alla. „Raju Randy peol? See jooksutab mõistuse kokku.“

Melissa vaatas omakorda mehele kergitatud kulmudega otsa.

„Kui ta nimi oleks Sidney, siis me kutsuksime teda Särtsu-Sidneyks,“ andis Doug võrdlemisi hämara selgituse. „Meile meeldib oma heatahtlikule nöökimisele alliteratsiooniga vürtsi anda,“ jätkas mees, kuigi Melissa ei saanud endiselt millestki aru, „niisiis kutsume teda Rajuks Randyks, kuna ta on huumorimeeleta, soota ja ilmselt ka täiesti veretu kuju. Kui ta endale sisse peaks lõikama, siis hakkab haav tõenäoliselt mineraalvett jooksma. Minu jaoks tuleb üllatusena, et ta abielus on. Milline ta naine on?“

„Meeldiv, aga väga vaikne,“ ütles Melissa, meenutades kohmakat, umbes tema enda vanust naist, kelle riided olid moes umbes kakskümmend aastat tagasi ja kelle imeliste mereroheliste silmade pilk pidevalt imetlusega abikaasa suunas vilksas. „Naine paistab teda jumaldavat,“ lisas Melissa.

„Ma ei suuda ette kujutada, kuidas mõni naine Raju Randyt jumaldada võiks,“ tähendas Doug. „Huvitav, mida naine teeks, kui teada saaks, milline kompu ta sekretär on!“ Mehe silmadest säras vastu varjamatu lihahimu. „Kas sa oled juba meie hurmava Angyga kohtunud?“

„Ma rääkisin telefoniga ühe tõeliselt sireenihäälse tüdrukuga.“

„See oligi Angy!“ Doug tõi kuuldavale hirnatusi ja ta käed vormisid õhus kujuteldavat naisekeha. Melissa märkas silmanurgast Barney pahakspanevat ilmet, kuid Doug patras edasi, otsekui ei paneks ta õhkkonna jahenemist tähelegi.

„Iga viimane kui mees ülikoolilinnakus tahaks tüdrukuga magada, aga ma võin kihla vedada, et vana Randy pole ta dekoltee suunas ainsatki huvitatud pilku läkitanud. Küll nii külmal inimesel võib kurb elu olla,“ mõtiskles mees, ise juba niigi ülekoormatud lauale portfellist pabereid juurde kummutades. „Keegi peaks üritama temas lihalike naudingute vastu huvi äratada. Ma arvan, et soovitan Angyl seda teha. Sellest peaks tema jaoks paras väljakutse kujunema!“

Barney virutas toidukarbi kaane kinni ja hakkas sahtleid suvaliselt lahti sikutama ja taas kinni lööma. Mees haaras portfelli, võttis kohvikruusi kätte ja suundus ukse poole. „Sa ei tee midagi sellist!“ nähvas ta. „Ja oleks kena, kui sa pisut lugupidavamalt käituksid.“

„Olgu, olgu, ma tegin ainult nalja!“ Doug pöördus ukse paugatuse järel Melissa poole vaatama ja pilgutas naisele silma. „Tal käivad aeg-ajalt sellised hood peal,“ selgitas mees. „Klammerdub oma vanade viktoriaanlike väärtuste külge ja muud sellist värki. Ta olla kunagi „naiselikkuse ülevusest“ rääkinud!“ Mehe üks suunurk kerkis heatahtlikult üleolevaks muigeks.

„Väga värskendav on mõne sellise inimesega tutvuda,“ tähendas Melissa rõhutatult.

„Ah, nojah, eks ta ole …“ Mees ei pidanud vajalikuks lauset lõpetada, seda tegi ta üleolev muie: küllap sinu vanuses hinnatakse niisugust jama! Valjusti ütles ta nipsakalt: „Kas ma märkan su säravates silmades pahameelt?“

„Ei kommenteeri,“ vastas naine, püüdes mitte väga järsult mõjuda.

Doug kehitas õlgu, võttis kaustast mõned paberid, suundus koopiamasina poole ja lülitas selle sisse. Ta seisis, selg naise poole, ja vaatas, kuidas masin koopiaid alusele lennutab.

„Mida sa õpetad?“ küsis Melissa.

„Inglise keelt välismaalastele.“

„Küllap see on rahuldust pakkuv töö,“ oletas naine viisakalt.

Mees kehitas õlgu. „Enamasti ajab pigem hulluks.“

Melissa astus ukse poole. „Ma arvan, et lähen ja otsin oma klassi üles.“

Doug torkas veel mõned paberid masinasse. „Soovin edu!“ ütles ta.