Читать книгу Mõrv koidikul - Betty Rowlands - Страница 6

Järgnenud rabatud vaikuse katkestas ahastav karje „Oota, Rick!“ ja Lou tormas talle järele, auhind vastu rinda surutud ja kentsakad kõrvarõngad kahel pool nägu pendeldamas. Doktor Mortimer tegi kangelasliku katse normaalse olukorra taastamiseks ja tõusis, et lõpusõnad öelda, kuid keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Üritus oli ilmselgelt läbi ja kõik olid hetk tagasi nende ees toimunud draamast liiga elevil, et veel mingite banaalsuste kuulamisele aega kulutada.

Melissa trügis nördimuse, hämmingu ja oletuste risttule alt läbi lava juurde, kus Iris nende murtud võõrustajale praktilisi soovitusi jagas.

„Puhas lõige, lihtne parandada,“ kinnitas ta vigastuse üle vaatamise järel. „Selle pärast pole mõtet endast välja minna. Mingit vana meistri taiest sellest niikuinii ei saa,“ lisas naine ulaka naeratusega.

Doktor Mortimer manas näole kahvatu naeratuse ja pomises midagi suupistetest.

„Tänan, ärge meie pärast muretsege,“ teatas Melissa kindlalt. „Me peame rongile jõudma.“ Ta haaras Irise käsivarrest ja juhtis ta mehe tänukõnet katkestades väljapääsu suunas.

„Kuhu meil nii kiire hakkas?“ tahtis Iris teada. „Rong läheb alles pool seitse.“

„Ma tahan Lou Stacey üles otsida. Vaene tüdruk on väga endast väljas.“

„See klouninäoga laps, kes tekstiilikunstiauhinna sai? Nägin, kuidas ta minema tormas. Mis tal viga on?“

„Hiljem seletan.“ Nad olid lahkujatest ümbritsetuna peasissepääsu juurde jõudnud. „Küllap parklast on kõige mõistlikum vaadata.“

„Mitte sinna. Tudengid pargivad maja taha.“ Iris suunas Melissa koridori, siis küljeuksest välja ja sealt edasi mööda rada hoone taha. Nad olid just väravani jõudnud, kui sihvakas sportauto, katus alla lastud, mööda kihutas ja enne ristumist peateega vaid hetkeks hoo maha võttis, et siis rehvide vilinal heitgaasipilves kaduda. Rick Lawrence lahkus Ravenswoodist.

„Tüdrukut temaga kaasas ei olnud,“ tähendas Iris.

„Oh taevake!“ hüüatas Melissa. „Kuhu ta küll jääda võis?“

„Seal.“ Iris osutas peaga tudengite parklasse viiva jalgraja suunas. Lou lentsis nende suunas, auhind endiselt käes, ise jalgu järele vedades, otsekui võiks ta iga hetk väsimusest pikali kukkuda. Melissat nähes sööstis ta naise juurde ja puhkes ta rinnale langedes nutma.

„Ta isegi ei rääkinud minuga!“ nuuksus tüdruk. „Ta teeb midagi rumalat, ma tean seda!“

„Lollus!“ tähendas Iris asjalikult. „Tegi oma žesti ära, nüüd saab ta süda rahu. Kus su taskurätt on?“ Lou kobas asjatult taskutes ja Iris surus talle pabersalvräti pihku. „Võta see ja tee ennast puhtaks, sa näed jube välja.“

Lou tupsutas silmi ja nuuskas nina. Vapustatud äratundmine, kellega ta räägib, näis kurbust ta näol mõnevõrra vähendavat.

„Oi, preili Ash, tänan, te olete väga lahke!“ kogeles plika.

„Kust siin teed saab?“ nõudis Iris.

„Söögisaal on kella viieni avatud.“

Iris heitis pilgu käekellale. „See sobib, kui me kiiresti teeme.“ Naine marssis kolledži poole tagasi, Lou ja Melissa otsekui hanepojad haneema kannul sabas.

Kell oli veerand viis, söögisaal peaaegu tühi ja raevukas energia, mida sinistes tunkedes töötajad laudu pühkides ja toole kohale sättides rakendasid, andis selgelt mõista, et külalisi enam ei oodatud ja nad polnud teretulnud. Vaenulikele pilkudele vilistades sättis Iris oma hoolealused laua taha istuma ja suundus seejärel leti poole, kust peagi kolme kandikule sätitud teetassiga naasis.

„Näeb jube välja, aga peab asja ära ajama.“ Ta võttis tassist lonksu, tegi grimassi ja pani selle käest. „Sama jälk kui minu ajal!“ tähendas naine. „Nii, Lou, millest selline tragöödia?“

Lou toetus küünarnukkidele, surus närvilised sõrmed turris juustesse ja tõi kuuldavale valju melodramaatilise ohke. „Oi, see on üks jube jama,“ ägas tüdruk. „Ma isegi ei tea, millest alustada.“

„Las ma siis arvan. Sina oled Ricki armunud, aga tema oli sisse võetud sellest … mis ta nimi oli?“

„Angelica.“

Iris muigas. „Kõlab nagu umbrohi!“ Lou huuled kaardusid naeratuseks, mis teenis ära julgustava noogutuse. „Niisiis põlgas Angelica Ricki ära ja tema otsustas oma haavatud uhkuse päästmiseks tüdruku portreele avalikult nuga anda. Oli nii?“ Lou avas suu, kuid Iris polnud veel lõpetanud. „Mitte just kõige andekam,“ teatas naine ükskõikselt. „Mina sinu asemel ei raiskaks tema haletsemise peale aega.“

„Te ei mõista!“ teatas Lou kirglikult. „Selle tüdruku tegu oli kuratlik! Igaüks oleks selle peale ära pööranud.“ Ta nina otsast veeres alla pisar, mis maandus plopsatusega teetassis.

„Ära pisarda ja räägi siis meile kõik ära!“ kamandas Iris. „Me peame kohe minema hakkama, töötajad jõllitavad meid nagu tigedad härjad.“

„See kõik on üks jube jama!“ kordas Lou ripsmetušist mustaks tõmbunud salvrätiga nägu nühkides. „Oli Angy sünnipäevapidu. Ricki vanemad korraldasid selle koos tüdruku onu Vittorio ja tädi Rosinaga – ta vanemad on surnud, noh – ja Rick tõi sõrmuse lagedale ja torkas selle Angyle sõrme.“

„Rick ja Angelica on siis kihlatud?“ uuris Melissa.

„Enam ei ole ja ega tegelikult päriselt olnudki. No ma mõtlen, et tegelikult ei teinud Rick talle ju abieluettepanekut, ta lihtsalt oletas, et nad on paar, tüdruk jälle … no küllap oli see Ricki meelest romantiline. Ta lihtsalt on selline.“ Lou ohkas igatsevalt, otsekui ilusamaid aegu meenutades.

„Niisiis ütles Angelica „tänan, ei“ ja andis sõrmuse tagasi?“ oletas Melissa. Lou huuled kõverdusid.

„See ju oleks peo ära rikkunud. Angyle ei meeldi, kui inimesed õnnetud on, ja stseene ei salli ta samuti. Tema otsib alati lihtsamat väljapääsu. Ja lisaks olid kõik kohad täis peomeeleolus itaallasi, kes rõõmsasti oma pitsasid pistsid ja spagette Bolognese kastmes vitsutasid ja vana tohmakas tädi Rosina hüüdis „mamma mia!“ ja poetas oma Chianti sisse rõõmupisaraid.“ Lou tühjendas suhkrupaki leige teega täidetud tassi ja ründas seda lusikaga. „Ta ju ei saanud kõiki neid toredaid inimesi pahandada. Kus sa sellega!“

„Aga abielluda ta Rickiga ei tahtnud?“ käis Melissa peale.

„Ei, aga saadud asju ta ka ära anda ei tahtnud.“ Lou silmad särasid pahatahtlikult. „Ta sai ju uhke sõrmuse, mis oli kunagi kuulunud ühele Ricki vanavanatädidest, ja kui me tol õhtu koju jõudsime, sukeldus tädi Rosina oma vanasse tubakakarpi ja andis talle lisaks viissada naela, mida ta Angelica pulmakleidi jaoks oli kogunud.“

„Sa nägid seda pealt?“ uuris Iris.

„Ma elan Carolide juures ja meie Angyga peaksime sõbrad olema, kujutate ette? Ma käisin Rickiga ja poiss tuli ühel õhtul läbi ja nägi Angyt.“ Lou hääl värises ja ta silmadesse kerkisid taas pisarad, kuid tüdruk tõrjus neid vapralt. „Nad õppisid erinevatel kursustel ja poleks pruukinud muidu kunagi kohtudagi.“

„Ja mis edasi sai?“ päris Melissa.

„Angelica lasi jalga.“

„Sa tahad öelda, et ta lahkus kodust? Kas ta võttis sõrmuse ja raha samuti kaasa?“

Lou noogutas. „No muidugi, need olid ju tema omad. Keegi polnud küsinud, kas ta neid tahab; need lihtsalt anti talle ja tema võttis kõik vastu. Ta ongi selline. Elu on üksainus suur kirsipuu ja miks ta ei peaks endale suhu kippuvaid parimaid kirsse ära sööma? Küll keegi teine välja sülitatud kivid ära koristab.“ Lou jõi tassi tühjaks ja virutas selle sellise jõuga alustassile, et lusikas tantsu lööma hakkas. „Vaene Ricky,“ halises tüdruk.

„Endasse armunud noor lollpea!“ turtsatas Iris. „Tal polnud mingit õigust tüdrukusse nii suhtuda. Ta oleks pidanud selge sõnaga neiu kätt paluma, ja kõigil oleks palju probleeme olemata olnud!“

Lou ilme oli nördinud. „Ta tahtis tüdrukut üksnes õnnelikuks teha ja tema murdis Ricki südame!“ protesteeris ta.

„Lollus. Ta ego sai väikese kõksu, ei muud. Tädi rahaga jalga laskmine polnud muidugi ilus. Seda poleks tohtinud. Oskad öelda, kuhu Angy minna võis?“

„Veel mitte, aga ta võtab kindlasti tädiga ühendust. Vana Vittorio on ta peale hetkel tulivihane, aga küll ta maha rahuneb. Armsale Angelicale annavad kõik andeks … mina muidugi välja arvatud. Mina ei suuda andestada, mida ta Rickile tegi.“

„Küll poiss selle üle elab,“ teatas Iris kuivalt.

„Mis te arvate, kas ta tuleb minu juurde tagasi?“ küsis Lou värsket pisaravoolu pühkides haledalt.

Irise silmi tekkis ulakas sära. „Väga võimalik,“ arvas naine, „aga mitte siis, kui ta sind sellisena näeb. Mine koju ja pese nägu sellest sodist puhtaks!“ Naine tõusis. „Aeg minna. Saad sa kenasti koju?“

„Jaa, tänan, mul on jalgratas.“ Lou vaatas neile mõlemale otsa. „Te olite nii kenad.“

„Tühiasi,“ teatas Iris. „Sa osutasid mu sõbrale teene. Ta kirjutab vinge loo Itaalia perekonna veritasust, ainult tapja pussitab plikat, mitte tema pilti.“

Lou vahtis Melissat, suu ammuli. „Kas te olete krimikirjanik?“

Melissa noogutas naeratades.

„Sa ju oled kindlasti Mel Craigist kuulnud!“ arvas Iris.

„Muidugi!“ hüüatas Lou taas aupaklikult. „Ma oleksin pidanud teid ära tundma, ainult …“ Tüdruku põsed tõmbusid roosaks ja ta näppis koti õlarihma.

„Ainult sul olid muud asjad mõttes.“ Melissa patsutas teda õlale. „Ära selle pärast küll muretse.“

„Tegelikult peaksin … Ma nägin eelmisel kuul telekast „Raamatukoid“! Ma veel ei suutnud uskuda, et teil on täiskasvanud poeg. Te näete ikka nii noor välja!“

„Oi, ma tänan sind,“ sõnas Melissa.

„Mõelda vaid, ma olen täna kahe kuulsa inimesega tuttavaks saanud!“ Lou sättis peaaegu rõõmsalt koti õlale, jättis hüvasti ja lahkus.

Kui naised Paddingtoni jaama jõudsid, oli rong juba ees.

„Tänu taevale, et see mööda sai!“ Iris viskas jaki nagisse, sättis end aknaalusel kohal sisse ja vedas sõrmedega läbi juuste.

Tema vastas istuv Melissa lausa võpatas, nähes, kuidas juuksuri pingutuste vili kaob.

„See Mortimer on idioot,“ jätkas Iris. „Ilmselgelt kõigi teine valik!“

„Mina mõtlesin täpselt sedasama,“ nõustus Melissa. „Ma nägin, millist piina tema ülistuslaul sulle põhjustas. Mina sulle ju augu pähe rääkisin – loodetavasti polnud asi väga hull.“

„Ma ei pane seda sulle pahaks,“ teatas Iris. „Mehe nägu hetkel, kui Rick noa pildi sisse torkas, kaalus kõik üles!“

„Angelica võib taevast tänada, et poiss üksnes pilti pussitas! Mõnel tüdrukul ei ole ikka mingit au- ega häbitunnet.“

„See on osalt poisi enda süü. Nägin kunagi kõrvalt ühte samasugust lugu.“ Iris muutus mõtlikuks. „Üks minu kursusekaaslane kujutas endale ette, et tüdruk õhkab tema järele, aga plika ajas samal ajal hoopis kellegi teisega liini.“

„Ära nüüd tule ütlema, et see poiss samuti tüdruku portree ära rikkus?“

Iris kõkutas. „Seda mitte. Lõi plikal silma siniseks ja peksis siis teise kuti mehemoodi läbi. Tõeline suvesemestri sensatsioon!“ Naine haigutas ja sulges rongi liikuma hakates silmad. „Aga nüüd koju, kus meid ootavad rahu ja vaikus.“