Читать книгу Inimkeha. Kasutusjuhend asukale - Bill Bryson - Страница 4

„Kui sarnane jumalale!“

William Shakespeare, „Hamlet“

Mulle meenub ammustest aegadest, mil ma alles Ameerikas põhikooli­õpilane olin, kuidas bioloogiaõpetaja meile rääkis, et kõik inimkeha ehitamiseks vajalikud kemikaalid saaks rauakaupade poest kätte umbes viie dollari eest. Täpset numbrit ma ei mäleta, see võis vabalt olla ka 2.97 või 13.50, aga igatahes oli see isegi 1960ndate vääringus kohuta­valt väike summa ja ma mäletan siiani hämmingut, mida tekitas teadasaamine, et minusuguse lodeva ja vinnilise asjapulga saaks valmis meisterdada sisuliselt kommiraha eest.

See erakordselt kainestav ilmutus on mind saatnud kõik need aastad. Vastuseta on jäänud vaid üks küsimus: kas see vastab tõele? Kas me oleme tõepoolest nii vähe väärt?

Paljud asjatundjad (suure tõenäosusega tuleks neid kirjeldada kui reaal­ainete tudengeid, kes pole endale reede õhtuks kohtingukaaslast leidnud) on korduvalt üritanud, enamasti lihtsalt oma lõbuks, välja arvutada, kui palju läheksid maksma inimese valmis meisterdamiseks vajalikud materjalid. Kõige värskema, arvestatavama ja põhjalikuma katse läbiviijaks võib ilmselt pidada Briti Kuninglikku Keemiaühingut; see hõlmab 2013. aastal Cambridge’i reaalainete päeva programmi raames tehtud arvutusi, mille eesmärgiks oli teada saada, kui palju läheksid maksma kõik näitleja Benedict Cumberbatchi (Cumberbatch oli tol aastal ürituse juht ja vastas oma näitajate poolest igati keskmisele inimesele) valmistamiseks vajalikud elemendid.

BKK arvutuste kohaselt läheb inimolendi meisterdamiseks kokku vaja viitkümmend üheksat elementi. Neist kuus – süsinik, hapnik, vesinik, lämmastik, kaltsium ja fosfor – moodustavad 99,1 protsenti meie koosti­sest, aga ülejäänud osa pakub üllatusi. Kes oleks osanud arvata, et me pole terviklikud ilma terakese molübdeeni või vanaadiumi, mangaani, tina ja vaseta? Tuleb öelda, et meie vajadused mõne nimetatud aine järele on erakordselt tagasihoidlikud ja neid saab mõõta miljondiku või koguni miljardikuna. Näiteks koobaltit kulub kõigi muude ainete iga 999 999 999 ja poole aatomi kohta vaid kakskümmend ja kroomi kolmkümmend aatomit.

Kõikide inimeste põhikomponent on hapnik, mis täidab 61 protsenti olemasolevast ruumist. Võib tunduda pisut ebaloomulikuna, et ligemale kaks kolmandikku meist koosneb lõhnatust gaasist. Me pole õhupallina kerged ega põrka ringi vaid seetõttu, et hapnik on suuremas osas seotud vesinikuga (mis omakorda moodustab kümme protsenti inimkehast), tekitades niimoodi vee – ja vesi on üllatavalt raske, nagu teavad kõik, kes on kunagi proovinud lastebasseini teise kohta nihutada või pidanud väga märgi riideid kandes ringi kõndima. Eks ta pisut paradoksaalne ole, et kaks looduses esinevat kõige kergemat ainet, hapnik ja vesinik, moodustavad ühinedes ühe kõige raskematest, aga selline see loodus juba kord on. Ühtlasi on hapnik ja vesinik kaks keha kõige odavamat koostisosa. Kogu see hapnik läheks maksma umbes 8 naela ja 90 penni ja vesinik veidi enam kui 16 naela (eeldusel, et oleme Benedict Cumberbatchiga umbes ühte mõõtu). Lämmastik (seda elementi on kehas umbes 2,6 protsenti) on veelgi odavam, seda leidub umbes 27 penni eest. Aga edasi läheb asi võrdlemisi kalliks.

Süsinikku läheb vaja umbes 13 kilo jagu ja Briti Kuningliku Keemiaühingu andmetel tuleb selle peale kulutada 44 3000 naela. (Nad kasutasid kõiki aineid üksnes kõige puhtamal kujul. Ega siis BKK hakka inimest mingist odavast kraamist kokku klopsima.) Kaltsium, fosfor ja kaalium, mida läheb küll tarvis palju väiksemas koguses, läheks maksma 47 000 naela. Kõigi ülejäänud ainete kilohind on veel palju kõrgem, aga õnneks kulub neid üksnes mikroskoopilistes kogustes. Tooriumi grammi hind on peaaegu 2000 naela, kuid inimkehas on seda üksnes 0,0000001 protsendi jagu, niisiis saame vajamineva koguse kätte vaid 21 penni eest. Keha jaoks tarviliku tina saame lunastada nelja penniga, sellal kui nii tsirkoonium kui nioobium läheksid kumbki maksma kaks penni. Ja mis puutub inimkehas leiduvasse 0,000000007 protsendisse samaariumi, siis selle eest pole mõtet raha maksma hakatagi. BKK arvutuste kohaselt on selle maksumus null naela.

Kakskümmend neli inimkehas leiduvast viiekümne üheksast elemendist kuuluvad makro- ehk asendamatute elementide rühma, kuna nendeta me toime ei tule. Ülejäänutega on nii ja naa. Mõned on ilm­selgelt kasulikud, mõned võivad küll kasulikud olla, kuid me ei tea veel täpselt, kuidas; teised pole kasulikud ega kahjulikud, aga nad lihtsalt on olemas, ja mõned ei tähenda midagi head. Näiteks kaadmium on inimkehas esinevate elementide pingereas kahekümne kolmandal kohal, moodustades üldmassist vaid 0,1 protsenti, kuid on väga mürgine. Inimkehas pole see esindatud mitte seetõttu, et meil nimetatud ainet tarvis läheks, vaid hoopis sellepärast, et see sattub pinnasest taimedesse ja taimede söömise järel omakorda inimeste kehasse. Põhja-Ameerikas elav inimene tarbib tõenäoliselt umbes kaheksakümmend mikrogrammi kaadmiumi päevas ja see ei too talle kõige vähemalgi määral kasu.

Üllatavalt paljude protsesside osas, mis toimuvad elementide sellisel tasemel, püütakse alles selgusele jõuda. Võtkem mistahes keharakk, ja selles sisaldub miljon või enamgi seleeniaatomit, ent ometi ei teatud veel hiljaaegu, miks need aatomid seal on. Praeguseks on teada, et seleen aitab toota kahte elutähtsat ensüümi, mille vaegust seostatakse kõrgvererõhu, artriidi, kehv­veresuse, teatud vähivormide ja ehk koguni spermatosoidide arvu vähenemisega. Niisiis on selge, et seleeni tarbimine tuleb kasuks (seda leidub ennekõike pähklites, täisteraleivas ja kalas), kuid selle võtmisega liialdades võime maksa pöördumatult ära mürgitada. Nagu paljude muude asjadega elus on ka siin õige tasakaalu leidmine peen kunst.

Aga üldiselt läheb BKK andmetel inimese nullist valmis tegemine – ikka ja alati abivalmis Benedict Cumberbatchi näitel – maksma täpselt 96 546 naela ja 79 penni. Tööjõukulud ja käibemaks mõistagi suurendavad seda summat veelgi. Kui hästi läheb, siis saate oma isikliku Benedict Cumberbatchi kätte vähem kui 200 000 naela eest – mis ei ole kõike arvestades ju mingi eriti suur summa, kuid kindlasti oluliselt kopsakam neist mõneteistkümnest tühisest dollarist, millest rääkis mu põhikooli­õpetaja. Muide, siinkohal ei saa jätta mainimata, et 2012. aastal viidi Ameerikas telekanalil PBS juba pikka aega jooksnud teadussarja „Nova“ ühes osas, mis kandis pealkirja „Elementide jahil“, läbi täpselt samasugune analüüs. Siis kujunes inimkehas sisalduvate põhielementide maksumuseks 168 dollarit, mis illustreerib üht ja selle raamatu lugemisel aina selgemaks saavat olulist tõsiasja: nimelt seda, et kui mängu tuleb inimkeha, on detailide osas asi tihtipeale üllatavalt ebaselge.

Aga muidugi pole see kõik kuigi oluline. Olenemata sellest, mis see kõik maksma läheb ja kui piinliku hoolega me neid materjale ka kokku ei paneks, inimolendit luua meil ei õnnestu. Me võiksime kokku kutsuda maailma kõige suuremad tarkpead ja anda nende kasutusse kogu inimkonna teadmised ja nad ei suudaks kamba peale luua isegi mitte ühtainust elavat rakku, Benedict Cumberbatchi teisikust rääkimata.

Just see ongi meie puhul kahtlemata kõige erakordsem – me koosneme inertsete komponentide kogumist, kõiki neid leiab vabalt suvalisest mulla­hunnikust. Olen seda ühes raamatus ennegi öelnud, aga see tõde väärib kordamist: kõik need elemendid, millest koosneb inimene, muudab eriliseks tõsiasi, et neist koosneb inimene. Selles elu ime seisnebki.

Meie elu möödub soojas tukslevas ihus, mille olemasolu me igati enesest­mõistetavaks peame. Kui paljud meie seast teavad umbkaudugi, kus asub põrn ja milliseid ülesandeid see täidab? Või mille poolest erinevad kõõlused ja liigessidemed? Või mis kasu on lümfisõlmedest? Mis te arvate, mitu korda päevas te silmi pilgutate? Viissada korda? Tuhat? Mõistagi pole teil sellest aimugi. Vaadake, inimene pilgutab päevas silmi neliteist tuhat korda – nii sageli, et silmad on ärkveloleku ajal kakskümmend kolm minutit suletud. Ja ometi ei pea me sellele üldse mõtlema, kuna keha täidab iga päev ja iga sekund sõna otseses mõttes loendamatul arvul ülesandeid – neid on kvadriljoneid1, noniljoneid2, kvinetsiljoneid3, vigintiljoneid4 (need on muide kõik päris arvud); igatahes nii palju, et seda pole võimalik isegi ette kujutada –, nõudmata seejuures hetkekski meie tähelepanu.

Sekundi jooksul, mis on möödunud selle lause lugemise alustamisest, jõudis keha toota umbes miljon punavereliblet. Juba kihutavad need mööda keha ringi, ringlevad soontes, hoiavad meid elus. Iga puna­vere­lible teeb kehale peale umbes 150 000 tiiru, varustades keharakke korduvalt hapnikuga ja siis, vaevatu ja kasutuna, laseb end taltsalt teistel rakkudel hävitada. Ikka selleks, et meile kasu tuua.

Inimkehas on kokku seitse oktiljonit (1027) (ehk 7 000 000 000 000 000 000 000 000 000) aatomit. Mitte keegi ei oska öelda, mis tekitab neis seitsmes oktiljonis aatomis sellist soovi meie kehas kokku saada. Lõpuks on ju tegu mõistuseta osakestega, mil puuduvad mõtted ja eesmärgid. Ja sellele vaatamata tulevad nad kogu meie olemasolu vältel toime arvutute inimese töös hoidmiseks vajalike süsteemide ja konstruktsioonide ülesehitamise ja käitamisega, teevad inimesest inimese, annavad meile kuju ja vormi ning pakuvad võimalust nautida harukordset ja äärmiselt meeldivat seisundit, mida tuntakse elu nime all.

See on suurem töö, kui me arvata oskame. Lahti pakituna võtaksime enda alla tohutu pindala. Näiteks laiali laotatud kopsud kataksid ära tenniseväljaku ja nendesiseste hingamisteede pikkus ulatuks Londonist Moskvani. Inimkehas olevate veresoonte pikkus on piisav, et maakerale kaks ja pool korda ring peale teha. Aga kõige tähelepanuväärsem on inimese DNA. Seda on igas rakus meetri­jagu, ja teades, kui palju on rakke, siis kujuneks kogu inimkehas sisalduva DNA üheks niidiks liitmisel selle pikkuseks kümme miljardit miili – ehk see ulatuks kaugemale kui Plutoni. Mõelge selle peale: ühtainust inimest on kokku nii palju, et ta ei mahuks päikesesüsteemi ära. Inimene on sõna otseses mõttes kosmiline olend.

Aga inimkeha aatomid on vaid ehitusmaterjal, need pole sugugi elusad. On raske öelda, kust elu täpselt algab. Elusorganismi väikseim talituslik osa on rakk – selles osas on kõik ühel meelel. Rakk on täis igasugu toimekaid tegelasi: ribosoomid ja proteiinid, DNA, RNA, mitokondrid ja igat seltsi salapärased mikroskoopilised osakesed, kuid eraldi võetuna pole ükski neist elus. Rakk ise on otsekui lahter – pisike ruum kõigi eelnimetatute koos hoidmiseks, ja omaette vaadatuna on see täpselt niisama elutu nagu iga teine lahter. Ja ometi, kui kõik need elemendid kokku saavad, tekib elu. See osa on teadusele tänini hoomamatu. Ma tegelikult loodan, et see jääb alatiseks nii.

Kõige tähelepanuväärsemaks teeb asja ilmselt see, et millelgi pole otseselt juhtrolli. Kõik raku komponendid reageerivad teistelt komponentidelt saadavatele signaalidele, sebivad, sagivad ja põrkuvad otsekui autod autodroomil ja ometi on kogu selle suvalise liikumise tulemuseks sujuv ja koordineeritud tegevus – mitte üksnes rakus, vaid terves inimkehas, kuna rakud suhtlevad teiste meie isikliku sisekosmose erinevate osade rakkudega.

Raku südameks on tuum. Selles sisaldub raku DNA – terve meetri jagu, nagu juba juttu oli, kokku pakituna ruumi, mida võib julgelt kirjeldada olematuna. Nii suur kogus DNAd mahub rakutuuma sisse ära seetõttu, et see materjal on erakordselt õhuke. Selleks et panna kokku kõige peenem juuksekarv, läheks tarvis kahtekümmet miljardit kõrvuti seatud DNA-ahelat. Iga inimkeha rakk (tegelikult küll iga tuumaga rakk) sisaldab kahte DNA koopiat. Seepärast ongi seda materjali piisavalt, et jõuda Plutoni ja kaugemalegi.

DNA eksisteerib vaid ühel eesmärgil – DNA taastootmiseks. Inimese DNA on lihtsalt kasutusjuhend inimese valmistamiseks. DNA molekul, nagu te kõik ilmselt teate, kui mitte tänu kooli bioloogiatundidele, siis arvututele telesaadetele, koosneb kahest ahelast, mida ühendavad omavahel sidemed ja mis moodustab kuulsa keerduva redelikujulise struktuuri ehk kaksikheeliksi. DNA jaguneb omakorda pikemateks, kromosoomi-nimelisteks lõikudeks, ja lühemateks individuaalseteks lookusteks, mida nimetatakse geenideks. Kõik geenid kokku moodustavad inimese genoomi.

DNA on erakordselt stabiilne. See peab vastu kümneid tuhandeid aastaid. Just tänu sellele on tänapäeva teadlastel võimalik sotti saada väga kauge mineviku antropoloogiast. On küllalt tõenäoline, et tuhande aasta möödudes pole enam alles ühtki teile kuuluvat eset – ei kirja, ehet ega mõnd kalliks peetud perekondlikku reliikviat –, aga teie DNA on päris kindlasti olemas ja leitav, kui vaid keegi võtab vaevaks seda otsima hakata. DNA edastab informatsiooni silmapaistva täpsusega, tehes vaid ühe kopeerimisvea iga miljardi kopeeritud ühiku kohta. Ja ometi annab see kokku kolm viga ehk mutatsiooni iga raku jagunemise kohta. Keha võib suurema osa niisugustest mutatsioonidest tähele­panuta jätta, kuid mõnikord on neil kestvamad tulemused. Seda protsessi nimetatakse evolutsiooniks.

Kõigil inimese genoomi komponentidel on vaid üks konkreetne ülesanne – meie pärilusliini ja olemasolu kestmise tagamine. On kummaline mõelda, et geenid, mida me kanname, on pööraselt vanad, ja pole võimatu – vähemalt siiani –, et ka igavesed. Meie sureme ja kaome aegade uttu, aga meie geenid elavad üha edasi ja edasi, kuni meie ja meie järglased jätkuvalt paljuneme. Ja mõte sellele, kuidas meie isiklik pärilusliin pole elu algusele järgnenud kolme miljardi aasta jooksul kordagi katkenud, võtab lausa tummaks. Selleks, et meie saaksime olemas olla, on kõik meie esivanemad enne lusika nurka viskamist või mingil muul moel taastootmisprotsessist kõrvale tõrjumist jõudnud edukalt oma geneetilise materjali uuele põlvkonnale edasi anda. Seda võib arvestatavaks eduahelaks lugeda.

Konkreetsemalt annavad geenid juhiseid valkude tekitamiseks. Valkude arvele läheb suurem osa kehas toimuvatest vajalikest protsessidest. Mõned neist kiirendavad keemilisi reaktsioone ja neid tuntakse ensüümide nime all. Teised edastavad keemilisi sõnumeid, kandes nime hormoonid. Kolmandad ründavad haigustekitajaid ja neid nimetatakse antikehadeks. Suurima teadaoleva inimvalkude rühma moodustavad titiinid, mis aitavad kontrollida lihaste elastsust. Nende keemiline nimetus koosneb 189 819 tähest ja võiks olla pikim sõna inglise keeles, kuid sõnaraamatud ei tunnista kemikaalide nimetusi. Mitte keegi ei tea täpselt, mitut eri tüüpi valkusid inimkehast leida võib, kuid erinevate oletuste kohaselt võib neid olla mõnisada tuhat kuni miljon või enamgi.

Geneetika suurimaks paradoksiks on tõsiasi, et me kõik oleme väga erinevad ja ometi geneetiliselt sama hästi kui identsed. Kõigil inimestel on 99,9 protsendi ulatuses identne DNA ja ometi on võimatu leida kahte täiesti ühesugust inimest. Minu ja teie DNA erinevus seisneb kolmes või neljas miljonis variatsioonis, mis on üldarvuga võrreldes kaduvväike, kuid põhjustab ometi suuri erinevusi. Lisaks on igal inimesel umbes sadakond isiklikku mutatsiooni – geneetiliste juhiste variatsiooni, mis ei klapi täpselt kummaltki vanemalt saadud geenidega, vaid on iseloomu­likud üksnes talle.

Seda, kuidas see kõik toimib, varjab suures osas endiselt saladuseloor. Vaid kaks protsenti inimese genoomist tegeleb valkude kodeerimisega ehk teisisõnu teeb vaid kaks protsenti midagi silmanähtavalt ja ümberlükkamatult praktilist. Me ei tea, millega tegeleb ülejäänud osa. Tundub, et suurem osa sellest on lihtsalt olemas, täpselt nagu tedretähnid nahal. Mõnest osast ei saa üldse sotti. Üks iseäranis lühike lõik, mis kannab nime Alu element ehk järjestus, kordub meie genoomis enam kui miljon korda ning mõnikord on selle keskel esindatud olulised valkusid kodeerivad geenid. Niipalju kui sellest hetkel aru saadakse, on see jupp täiesti kasutu, kuid moodustab ometi kümme protsenti meie geneetilisest materjalist. Seda salapärast osa nimetati mõnda aega rämps-DNAks, kuid nüüd on see saanud viisakama nimetuse: tume DNA. Teisisõnu, me ei tea, kuidas see toimib või miks olemas on. Mingi osa sellest osaleb geenide reguleerimisel, kuid kõik muu tahab alles uurimist.

Inimkeha võrreldakse sageli masinavärgiga, aga tegelikult on selles midagi palju enamat. See töötab aastakümneid kakskümmend neli tundi ööpäevas, vajamata (enamasti) ei korrapärast hooldamist ega varuosade paigaldamist, vajab tööks vett ja teatavaid orgaanilisi komponente, on pehme ja tihtipeale üsna kena, vastutulelikult liikuv ja nõtke, taastoodab end innukalt, viskab nalja, tunneb kiindumust, rõõmustab loojangukuma ja mahedalt paitava tuulekese üle. Teate te veel mõnda masinavärki, mis selleks suuteline oleks? Pole vähimatki kahtlust. Inimene on tõeline ime. Aga tegelikult saame sama öelda ka vihmaussi kohta.

Ja kuidas meie oma imelist olemasolu kasutame? Vähemalt suurem osa meist teeb seda end minimaalselt liigutades ja maksimaalselt süües. Mõelgem sellele, millist rämpsu me toiduks tarbime ja kui suur osa meie elust möödub enam-vähem vegetatiivses seisundis helendava ekraani ees vedeledes. Ja sellele vaatamata kannab keha meie eest, enamasti aastakümneid, heatahtlikul ja imelisel viisil hoolt, ammutab erinevast toidukraamist, mida me sisse ahmime, toitaineid ja hoiab meid toimivana, reeglina võrdlemisi kõrgel tasemel. Enda tapmine elustiiliga võtab väga palju aega.

Keha hoiab ja kaitseb meid ka siis, kui me enam-vähem kõike valesti teeme. Suurem osa meist on ühel või teisel viisil selle elav tõend. Viis suitsetajat kuuest ei haigestu kopsuvähki. Suuremal osal inimestest, kes on ideaalsed infarktikandidaadid, jääb see saamata. Praeguste hinnangute kohaselt muutub kehas iga päev üks kuni viis rakku vähirakuks ja immuunsüsteem saab need kätte ja hävitab. Mõelge selle peale. Meid tabab kümme kuni kaksteist korda nädalas, tublisti enam kui tuhat korda aastas meie ajastu kõige kardetum haigus, ja iga kord saab kehast meie päästja. Jah, muidugi, üksikutel juhtudel areneb vähk edasi ja võib tappa, aga üldiselt on vähk haruldane: suurem osa keharakkudest teeb replikatsiooni ilma midagi untsu ajamata läbi miljardeid kordi. Vähk võib olla sage surma põhjustaja, kuid kindlasti ei ole tegemist elus sageli aset leidva sündmusega.

Meie keha on 37,2 triljonist5 enam-vähem täiuslikus kooskõlas toimivast rakust koosnev universum. Meie ebatäiuslikkusest annavad elu normaalse kulgemise korral enamasti märku vaid valu, kerge kõhuhäda, juhuslik sinikas või üksik vinn. Asju, mis võiksid meid tappa, on tuhandeid – kui uskuda Maailma Terviseorganisatsiooni poolt koostatud „Rahvusvahelist haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilist klassifikatsiooni“, siis veidi enam kui kaheksa tuhat –, ja meil õnnestub vältida kõiki peale ühe. Valdava osa inimeste jaoks on see päris hea tulemus.

Otse loomulikult pole me ühestki otsast täiuslikud. Kuna meie lõualuud pole evolutsiooni käigus piisavalt arenenud, et meile kaasa antud hambaid ära mahutada, oleme sageli hädas purihammastega; inimese vaagen on liiga väike, et lapsed sellest ilma sünnitajale sõnul­seletamatut valu põhjustamata läbi mahuksid. Seljavalu näib olevat meid saatev paratamatus. Siseorganid ei tule enamasti enda parandamisega toime. Kui sebrakala süda viga saab, kasvatab see uue koe. Kui viga saab inimese süda, on lood halvad. Peaaegu kõik loomaliigid suudavad oma kehas sünteesida C-vitamiini, kuid inimene sellega toime ei tule. Me teeme läbi kõik selle protsessi etapid, välja arvatud – täiesti seletamatul põhjusel – viimane ehk ühe konkreetse ensüümi tootmine.

Inimelu ei muuda imeliseks mitte tõsiasi, et meil on ka teatud puudusi, vaid hoopis see, et neid on sedavõrd arvukalt. Ärme unustame, et meie geenid on suures osas pärit esivanematelt, kes polnud inimesed. Mõned nende seast olid kalad. Paljud neist olid pisikesed, karvased ja elasid urgudes. On olendeid, kellelt oleme pärinud keha üldise ülesehituse. Inimene on kolm miljardit aastat kestnud keerulise evolutsiooniprotsessi tulem. Meie kõigi käsi käiks palju paremini, kui me saaksime otsast alata ja luua endale keha, mis on välja töötatud just Homo sapiens’i vajadusi arvestades: lubades meil ilma põlvi ja selga kahjustamata sirgelt kõndida, ilma lämbumisohuta neelata, lapsi otsekui müügiautomaadist välja paisata. Aga seda meile võimaldatud ei ole. Meie alustasime oma teekonda läbi ajaloo soojas ja madalas meres ulpivate üherakuliste kämpudena. Kõik sellele järgnev on olnud üksainus pikk ja põnev, kuid samas ka särav juhus, nagu järgnevad leheküljed loodetavasti selgeks teevad.

1* 1015 Tõlkija märkus

2 1030 Tõlkija märkus

3 1048 Tõlkija märkus

4 1063 Tõlkija märkus

5 See arv esindab mõistagi teadmistele tuginevat hinnangut. Inimrakud on väga erinevat tüüpi, mõõtmete ja tihedusega ning sama hästi kui loendamatud. 37,2 triljonit on tulemus, milleni jõudis 2013. aastal rühm Euroopa teadlasi, keda juhtis Eva Bianconi Bologna ülikoolist Itaalias, ning see toodi ära ajakirjas Annals of Human Biology. Autori märkus