Читать книгу Inimkeha. Kasutusjuhend asukale - Bill Bryson - Страница 5

„Ilu on vaid pinnapealne, kuid inetus ulatub luudeni välja.“

Dorothy Parker

I

See võib küll üllatavalt kõlada, kuid inimese nahk on ta suurim elund ja ilmselt ka kõige mitmekülgsem. See ümbritseb teisi organeid ja kaitseb neid välisilmast lähtuvate ohtude eest. See pehmendab lööke. Nahk lubab meil tajuda puudutust, edastades naudingu-, soojus- ja valutunnet ja sisuliselt kõike muud, mis on meie jaoks elutähtis. See toodab päikesekiirguse eest kaitsvat melatoniini. Ühtlasi annab see meile silmaga nähtava ilu. Nahk hoolitseb meie eest.

Nahk kannab ametlikult katteelundkonna nimetust. Selle pindala on umbes kaks ruutmeetrit (ligikaudu kakskümmend ruutjalga) ja teadaolevalt kaalub inimese nahk keskeltläbi neli kuni kuus ja pool kilo, kuigi see on mõistagi suures osas seotud inimese pikkuse ja naha sisse ära mahutuma pidavate tuharate ja kõhu mõõtmetega. Kõige õhem nahk katab silmalaugusid (selle paksus on vaid üks tuhandik tolli), kõige paksem on see jalakandadel ja käepäkkadel. Erinevalt südamest või neerudest ei ütle nahk kunagi üles. „Meie õmblused ei rebene, me ei hakka ootamatult lekkima,“ ütleb Pennsylvania osariigi ülikooli antropoloogiaprofessor Nina Jablonski, naine, kes teab naha kohta kõike.

Nahk koosneb sisemisest kihist ehk pärisnahast ja seda katvast marrasknahast. Marrasknaha välimist kihti nimetatakse sarvkihiks ja see koosneb täielikult surnud naharakkudest. Veider mõelda, et meid teeb ilusaks miski, mis on surnud. Keha ja õhu kokkupuutepinnal oleme kõik laibad. Välimised naharakud asenduvad iga kuu uutega. Me ajame nahka rikka­likult, vaat et hoolimatult: umbes kakskümmend viis tuhat helvest minutis, tunnis kokku ligi miljon. Sõrme mööda tolmust riiulit vedades rajame endale suuresti teed läbi oma kunagise mina jäänuste. Me pudeneme hääletult ja halastamatult põrmuks.

Need lamedad surnud nahapudemed meenutavad soomuseid. Igaühest meist jääb aasta jooksul maha umbes pool kilo tolmu. Tolmuimeja tolmukoti sisu põletades lööb eksimatult ninna juuste põlemisele iseloomulik kärsahais. See on tingitud tõsiasjast, et nahk ja juuksed koosnevad peamiselt samast ainest ehk keratiinist.

Marrasknaha all on peidus oluliselt viljakam pärisnahk, kus on endale asukoha leidnud naha aktiivsed süsteemid: vere- ja lümfisooned, närvilõpmed ja -retseptorid, karvanääpsud, higi- ja rasunäärmed. Selle all, piirkonnas, mis tegelikult enam naha osa ei ole, asub nahaaluskude, kus peidab end rasv. See ei pruugi küll enam katteelundkonna osa olla, kuid ei jää sellele tähtsuselt eriti alla, kuna siia talletatakse energiat, see on isoleeriv kaitsekiht ja seob nahka selle all asuva kehaga.

Mitte keegi ei tea täpselt, kui palju inimese nahas auke on, aga me oleme ikka korralikult mulgustatud. Enamasti ollakse arvamusel, et karvanääpse on kahe kuni viie miljoni jagu ning higinäärmeid ehk koguni kaks korda nii palju. Karvanääpsudel on kaks ülesannet: nende põhjas olev karvasibul surub nahale karva ja nende kaudu eritub rasu (mida tekitavad rasunäärmed), mis moodustab higiga segunedes naha pinnale õlija kihi. See aitab nahal elastsena püsida ja muudab selle paljude võõrorganismide jaoks ebasõbralikuks kohaks. Mõnikord ummistuvad poorid väikeste surnud naha ja kuivanud rasukorkidega, mida nimetatakse komedoonideks. Kui nüüd nakatub ka karvanääps ja seda tabab põletik, on tulemuseks vinnid – iga teismelise hirm. Vinnid on noortele ristiks kaelas üksnes seetõttu, et nende rasunäärmed, nagu üldse kõik nende näärmed, on väga aktiivsed. Kui see seisukord krooni­liseks muutub, ongi tulemuseks akne. See on muide väga ebaselge päritoluga sõna. Tundub, otsekui oleks see seotud kreekakeelse sõnaga acme, mis tähistab suurt ja imelist saavutust, milleks nägu katvat vinniloori kindlasti pidada ei saa. Pole selge, mismoodi selle sõnani jõuti. Esimest korda leidis termin inglise keeles niisuguses tähenduses kasutust 1743. aasta Briti meditsiinientsüklopeedias.

Lisaks on pärisnahas endale koha leidnud erinevad retseptorid, mis meid välismaailmaga sõna otseses mõttes ühenduses hoiavad. Kui tuuleke hellalt põske puudutab, siis teame seda tänu Meissneri kehakestele6. Kui käsi kuumale pliidile asetada, tõstavad kisa Ruffini kehakesed. Merkeli rakud reageerivad pidevale survele, Pacini kehakesed aga vibratsioonile.

Meissneri kehakesed on kõigi lemmikud. Need tajuvad kerget puudutust ja on eriti arvukalt esindatud erogeensetes ja teistes kõrgendatud tundlikku­sega tsoonides: sõrmeotstes, huultel, keelel, kõdistil, peenisel ja nii edasi. Oma nime said need Georg Meissneri nimeliselt Saksa anatoomilt, kes need väidetavalt 1852. aastal avastas, kuigi mehe kolleegi Rudolf Wagneri väitel oli tegelikult nende avastaja hoopis tema. Kahe mehe omavahelised suhted läksid selle küsimuse tõttu sassi, mis kinnitab, et teaduses pole ükski detail vaenu põhjustamiseks liiga väike.

Kõik loetletud retseptorid on maailma tunnetamise võimalda­miseks ülimalt peenelt häälestatud. Pacini kehake tajub isegi 0,00001 millimeetrist liikumist, mida sisuliselt ei saagi liikumiseks nimetada. Enamgi veel, nad ei vaja tajutava materjaliga isegi reaalset kontakti. Nagu David J. Linden oma raamatus „Touch“7 ütleb, on võimalik liival ja kruusal vahet teha neisse labidat sisse surudes, kuigi me puudutame üksnes labidat. Huvitaval kombel puuduvad inimesel märja tunnetamise retseptorid. Meil on üksnes temperatuuriretseptorid, mistõttu märja koha peal istet võttes ei suuda me reeglina öelda, kas istumisalune on ka päriselt märg või üksnes külm.

Sõrmede puutetundlikkus on naistel hoopis paremini arenenud kui meestel, kuid arvatavasti on see tingitud tõsiasjast, et neil on tillemad käed ja seega ka tihedam retseptoritevõrgustik. Puudutuse osas pakub huvi seegi, et millegi puudutamisel aju ei ütle meile üksnes seda, mis tunne sellega seoses tekib, vaid sedagi, mis tunde see tekitama peaks. Just seetõttu tundub kalli inimese puudutus imelisena, aga kui võõras meid samamoodi puudutab, tekitab see hirmu- või jubedustunnet. Sellepärast on ka enda kõditamine nii raske.

Üks kõige meeldejäävam ootamatu sündmus, mida ma seda raamatut kirjutades kogesin, jõudis minuni Nottinghami ülikooli meditsiini­teaduskonna lahkamisruumis, kus Ben Ollivere’i nimeline õppejõud ja kirurg (temast tuleb edaspidi veel pikemalt juttu) tegi laiba käsivarde ettevaatlikult sisselõike ja eemaldas umbes millimeetripaksuse naha­liistaku. See oli nii õhuke, et näis läbi kumavat. „Siia,“ ütles mees, „ongi peidetud kogu meie nahavärv. Niipaljukest seda rassi ongi – kõigest marrasknahaliistakas.“

Mainisin seda Nina Jablonskile, kui naisega peagi pärast seda Pennsylvania osariigi ülikoolis tema kabinetis kohtusin. Ta noogutas ägedalt. „See on erakordne, millist tähtsust omistatakse meie olemuse sedavõrd tillukesele tahule,“ ütles ta. „Inimesed käituvad niimoodi, otsekui oleks meie naha­värvus iseloomu mõttes määrav tegur, kui tegelikult on see hoopis reaktsioon päikesevalgusele. Bioloogilisest seisukohast pole sellist asja nagu rass olemas – ei nahavärvis, näojoontes, juuste tüübis, luustikus ega milleski muus pole mitte midagi sellist, mida saaks lugeda inimeste seisukohast määratlevaks tunnuseks. Ja vaadake, kui paljusid inimesi on sellegipoolest kogu ajaloo vältel nahavärvi pärast orjastatud või vihatud või lintšitud või inimõigustest ilma jäetud.“

Jablonski, hõbedaste lühikeseks lõigatud juustega pikka kasvu elegantne naine, töötab Pennsylvania ülikoolilinnaku antropoloogiahoone neljandal korrusel tillukeses kabinetis, ent tema huvi naha vastu sai alguse kolmkümmend aastat tagasi – ajal, mil naine oli Perthis asuva Lääne-Austraalia ülikooli primatoloog ja paleobioloog. Primaatide ja inimeste nahavärvuse erinevusi käsitleva loengu ettevalmistamisel taipas ta, et sel teemal on üllatavalt vähe teavet, ning pani aluse elukestvaks kujunenud uuringule. „Väikese ja võrdlemisi tagasihoidlikuna alanud projekt on tänaseks nõudnud suure osa mu professionaalsest elust,“ ütleb naine. 2006. aastal sai ta valmis kõrgelt hinnatud raamatu „Skin: A Natural History“8 ja kuus aastat hiljem järgnes sellele „Living Color: The Biological and Social Meaning of Skin Color“9.

Nahavärv osutus teaduslikus plaanis palju keerulisemaks, kui keegi oli aimata osanud. „Imetajate pigmentatsiooni määramisel on oma osa enam kui saja kahekümnel geenil,“ ütleb Jablonski, „niisiis on väga raske seda kõike üksikasjalikult määrata.“ Öelda saame kindlalt vaid seda: nahk saab värvuse erinevatelt pigmentidelt, kuid kõige olulisemaks neist on molekul, mille ametlik nimetus on eumelaniin, kuid mida üldiselt tuntakse melaniinina. Tegemist on bioloogia seisukohast ühega kõige vanematest molekulidest ja seda leidub kogu elusmaailmas. Molekul ei piirdu üksnes nahale tooni tekitamisega. See annab värvuse ka lindude sulgedele, annab kalade soomustele tekstuuri ja luminestsentsi, kalmaari tindile lillakasmusta värvitooni. See osaleb isegi puuviljade pruuniks tõmbumises. Inimese puhul mõjutab see ka juuksevärvi. Vananedes väheneb selle tootmine suurel määral ja seetõttu eakamate inimeste juuksed halliks lähevadki.

„Melaniin on suurepärane looduslik päikesekaitse,“ ütleb Jablonski. „Seda toodavad melanotsüütide nime kandvad rakud. Kõigil meil on rassist olenemata ühesugune arv melanotsüüte. Erinev on nende poolt toodetav melaniinikogus.“ Melaniin reageerib päikesevalgusele sageli laiguti ja tulemuseks on tedretähnid, mis on sisuliselt pigmendilaigud.

Nahavärvus esindab klassikalist näidet konvergentsest evolutsioonist ehk kohastumisest, teisisõnu, kahes või enamas kohas on tekkinud sarnased tulemused. Nii on Sri Lanka ja Polüneesia elanikel helepruun nahk mitte vahetu geneetilise sideme tõttu, vaid nad on iseseisvalt sellisteks arenenud, et tulla toime elukeskkonnast lähtuvate tingimustega. Kunagi arvati, et pigmentatsiooni kadumiseks kulus kümme kuni kakskümmend tuhat aastat, kuid praeguseks on tänu genoomikale teada, et see protsess võib kulgeda kiiremini – võimalik, et piisab vaid kahest või kolmest tuhandest aastast. Ühtlasi teame sedagi, et seda on juhtunud korduvalt. Hele ehk depigmenteerunud nahk, nagu Jablonski seda nimetab, on Maal evolutsiooni tulemina tekkinud vähemalt kolm korda. Inimnaha vaimustava värvigamma kujunemine on pidevas muutumises olev protsess. Jablonski sõnul „on hetkel käimas inimese evolutsiooniprotsessi uus eksperiment“.

On oletatud, et hele nahavärvus võib olla inimeste rände ja põllu­majanduse tekke tagajärg. Väidetakse, et kütid-korilased said oma D-vitamiini suures osas kaladest ja saakloomadest ja põllukultuure kasvatama asudes ning ennekõike põhjapoolsetele laiuskraadidele elama minnes toimus ses osas järsk muutus. Niisiis muutus heledam nahk väga oluliseks, kuna see aitab sünteesida D-vitamiini.

D-vitamiin on tervise seisukohast ülioluline. See tugevdab luid ja hambaid, toetab immuunsüsteemi, tõrjub vähki ja tugevdab südant. Tegemist on läbi ja lõhki väärt kraamiga. Seda on võimalik saada kahel viisil: söödavast toidust või päikesevalguse abil. Probleemiks on siinjuures tõsiasi, et liigne kokkupuude päikesevalguse üheks osaks oleva UV-kiirgusega kahjustab rakkude DNA-d ja võib põhjustada nahavähki. Õige koguse ammutamine on paras tasakaalutrikk. Inimesed on sellega toime tulemiseks evolutsiooni käigus vastavalt päikese­kiirguse intensiivsusele erinevatel laiuskraadidel välja kujundanud terve nahatoonide vikerkaare. Inimkeha kohandumist muutunud tingimustega nimetatakse fenotüübiliseks plastilisuseks. Me muudame oma nahavärvi pidevalt: päevitudes või ereda päikese all päikesepõletust saades või siis piinlikkusest punastades. Päikesepõletuse taga on nahaaluste veresoonte laienemisel ja verega täitumisel tekkiv punetus, nahk tundub puudutades kuumana. Päikesepõletus kannab ametlikult nime erüteem. Rasedatel naistel tuleb suurenenud melaniinitootmise tõttu sageli ette nibude ja nende ümbruse tumenemist ja vahel pigmendi­laikude teket kõhule ja näole. Seda protsessi nimetatakse melasmaks, kuid selle põhjus pole teada. Pisut vastuoluline on ka vihastamisel tekkiv õhetus. Kui keha on valmis võitluseks, suunatakse veri valdavalt sinna, kus seda reaalselt vaja läheb – nimelt lihastesse –, niisiis on täielik müsteerium, miks organism suunab vere ka näkku, kus sellest ju mingit tuntavat füsioloogilist tulu ei tõuse. Ühe Jablonski poolt välja pakutud võimaluse kohaselt võib tegu olla vererõhku reguleerida aitava meetodiga. Või siis on tegu vastasele mõista andmisega, et me oleme väga vihased, ja see võiks ta taanduma sundida.

Igal juhul toimis erinevate nahavärvide aeglane evolutsioon kenasti seni, kuni inimesed püsisid paiksetena või toimus nende migratsioon aegamisi, kuid praegusel ajal tähendab suurenenud mobiilsus seda, et paljud inimesed satuvad kohadesse, kus päikesekiirguse intensiivsus nende nahavärviga kohe kuidagi ei sobi. Näiteks on Põhja-Euroopa ja Kanada sellised piirkonnad, kus talvekuudel pole tervise tagamiseks vajalikku D-vitamiini kogust nõrgema päikesekiirguse tõttu kuidagi võimalik kätte saada, olgu nahk kuitahes hele. Seega tuleb tarbitav D-vitamiin peamiselt toidust ja niisiis seda napib – mis pole sugugi üllatav. Vajaliku vitamiinikoguse üksnes toidust kättesaamiseks tuleks iga päev süüa näiteks viisteist muna või ligemale kolm kilo Šveitsi juustu. Või tuleks päevas võtta pool supilusikatäit kalamaksaõli, mis on koguse mõttes vastuvõetavam, kuigi maitse jätab ilmselt soovida. Ameerikas lisatakse elu lihtsustamiseks piimale D-vitamiini, kuid see katab üksnes kolmandiku täiskasvanu päevasest vitamiinivajadusest. Kõige selle tagajärjel oletatakse, et ligemale 50 protsenti maakera elanikkonnast kannatab vähemalt mingil ajal aastast D-vitamiinivaeguse käes. Põhja pool võib selliseid inimesi olla koguni 90 protsenti.

Sedamööda, kuidas inimeste nahk heledamaks muutus, läksid heledamaks ka nende silmad ja juuksed, kuid see toimus võrdlemisi hiljuti. Heledamat värvi silmad ja juuksed tekkisid evolutsiooni käigus Läänemere piirkonnas umbes kuue tuhande aasta eest. Pole päris selge, miks. Juuste ja silmade värvus ei mõjuta D-vitamiini ainevahetust ega füsioloogilises plaanis üldse mitte midagi, niisiis paistab, et mingit praktilist kasu sellest ei ole. Oletatakse, et need omadused jõudsid valimisse kui hõimutunnused või siis seetõttu, et tundusid inimestele atraktiivsematena. Kui teil on sinised või rohelised silmad, ei tähenda see, et teie silma vikerkestas on rohkem värve kui teistel inimestel – hoopis muid värve on vähem. Silmadele annab sinise või rohelise tooni hoopis teiste pigmentide nappus.

Nahavärvuse muutumine seevastu on aset leidnud oluliselt pikema perioodi, vähemalt kuuekümne tuhande aasta jooksul, kuid see protsess pole alati olnud sirgjooneline. Jablonski sõnul on „mõned inimesed depigmenteerunud ja mõned repigmenteerunud. Osade inimeste nahatoon on uutele laiuskraadidele liikudes muutunud olulisel määral, teistel sisuliselt üldse mitte“.

Näiteks Lõuna-Ameerika põlisrahvad on heledama nahaga, kui nende poolt asustatavaid laiuskraade arvestades eeldada võiks. See on tingitud asjaolust, et evolutsiooni mõistes on nad värsked saabujad. „Neil õnnestus troopikasse välja jõuda võrdlemisi kiiresti ja neil oli üksjagu igasugu varustust, kaasa arvatud rõivaesemeid,“ ütles Jablonski. „Niisiis kavaldasid nad evolutsiooni sisuliselt üle.“ Lõuna-Aafrikas elava khoe sani rahvaga seonduvat on aga raskem seletada. Nad on alati elanud kõrbepäikese all ja mingist erilisest rändest ei saa nende puhul rääkida, kuid ometi on nende nahavärvus 50 protsenti heledam, kui keskkonda arvestades eeldada võiks. Praegu hakkab tunduma, et heledat nahavärvust põhjustav geenimutatsioon toodi neile mingil hetkel umbes kaks tuhat aastat tagasi väljastpoolt. Samas pole teada, kes need salapärased toojad olid.

Iidse DNA analüüsimiseks kasutatavate tehnikate areng viimastel aastatel tähendab seda, et me saame pidevalt üha rohkem ja paljuski üllatavaid asju teada – ja osa uuest infost ajab segadusse ning seda peetakse kohati küsitavaks. Londoni ülikooli kolledži ja Briti Loodusmuuseumi teadlased andsid 2018. aastal DNA-analüüsi tulemuste põhjal inimeste suureks üllatuseks teada, et muistsel Cheddari Mehe nime all tuntud britil oli „tume kuni musta värvi nahk“. (Tegelikult ütlesid nad küll seda, et ta oli seitsmekümne kuue protsendise tõenäosusega tumeda nahavärvusega.) Ühtlasi paistab, et tal olid sinised silmad. Cheddari Mees oli üks esimesi pärast viimast jääaega, umbes kümme tuhat aastat tagasi Inglismaale naasnud inimestest. Tema esivanemad olid Euroopas ringi rännanud kolmkümmend tuhat aastat, heleda naha tekkimiseks piisavalt kaua, niisiis saaksime juhul, kui ta tõesti tumedanahaline olnuks, rääkida suurest üllatusest. Aga teised asjatundjad on oletanud, et ehk oli tema DNA liialt kehvas seisus ja meie teadmised pigmentatsioonigeneetikast liiga napid, et saaksime Cheddari Mehe naha ja silmade värvuse osas mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Võib-olla oli ennekõike tegemist meeldetuletusega selle kohta, kui palju meil veel õppida on. „Kui nahast rääkida, siis oleme paljuski alles lapsekingades,“ ütles mulle Jablonski.

Nahka on kahte tüüpi: karvadega ja karvutu. Karvutu nahk kannab nimetust silenahk ja seda pole kuigi palju. Ainsateks karvututeks piirkondadeks on huuled, rinnanibud ja suguelundid ning peopesad ja jalatallad. Ülejäänud keha on kaetud kas silmanähtavate ehk pikkade karvadega, milleks on peas kasvad juuksed, või siis udukarvadega, näiteks lapse põski katvad karvaudemed. Tegelikult oleme niisama karvased kui meie lähisugulased inimahvid. Ainult meie karvad on udejad ja heledamad. Inimkehal arvatakse olevat umbes viis miljonit karva, kuid nende tegelik arv sõltub vanusest ja muudest asjaoludest ja on nii või teisiti puhtalt oletuslik.

Karvastik on omane just imetajatele. Nagu nahal on ka karvkattel mitu ülesannet: see annab sooja, pehmendab ja maskeerib, kaitseb keha ultra­violettkiirguse eest ja lubab rühma liikmetel teistele oma vihast või erutusest märku anda. Kuid ilmselgelt ei toimi mõned neist funktsioonidest inimese puhul, kes on sisuliselt karvutu. Kõigil imetajatel tõmbuvad karvanääpsu ümbritsevad lihased külmatunde korral kokku ning tulemuseks on nähtus nimega ihukarvade püstitõusmine, mida küll reeglina kananahaks nimetatakse. Karvaste imetajate puhul tekib selle tõttu naha ja karvade vahele isoleerimise seisukohast igati kasulik õhukiht, kuid inimeste puhul pole sellest füsioloogilises plaanis vähimatki kasu ja see tuletab meile meelde ennekõike seda, kui karvutud me teistega võrreldes oleme. Kananahk ajab imetajate karvad turri (lisades loomadele niimoodi suurust ja hirmuäratavat välimust) ja see ongi kananaha tekkimise põhjus hirmu või närvilisuse korral, aga inimeste puhul mõistagi selline efekt taas puudub.

Inimese karvkatte seisukohast vaevavad meid kõige visamalt kaks küsimust: miks me muutusime sisuliselt karvutuks ja miks jäid silmanähtavad karvad alles just teatud üksikutes kohtades? Mis esimesse küsimusse puutub, siis pole võimalik täie kindlusega öelda, millal inimeste karvad kaduma hakkasid, kuna fossiilide karvad ja nahk pole säilinud, kuid geneetilised uuringud lubavad oletada, et tume pigment hakkas tekkima umbes 1,2 kuni 1,7 miljonit aastat tagasi. Kui me alles karvased olime, ei olnud tume nahk oluline, niisiis saab selle tekkimise aja päris kindlalt seostada ka karvkatte kadumise algusega. Seda, miks ühes või teises kehapiirkonnas karvad säilisid, saab üsna konkreetselt põhjendada vaid pea ja juuste puhul, muude kehaosade puhul pole pilt kuigi selge. Pead katvad juuksed pakuvad külma ilma korral võrdlemisi head isolatsiooni ja on kuumal ajal heade peegeldavate omadustega. Nina Jablonski sõnul toimivad selles osas kõige paremini tihedate lokkidega juuksed, „kuna need suurendavad juuste pinna ja peanaha vahelise kihi paksust, kust õhk vabalt läbi käib“. Teiseks, kuid samas mitte vähem oluliseks põhjuseks on see, et juukseid on hallidest aegadest alates kasutatud võrgutusvahendina.

Häbeme- ja kaenlaaluste karvadega on vastuse leidmine natuke keerulisem. Raske on ette kujutada, mil viisil võiksid kaenlaalused karvad inimese elu rikastada. Üheks väidetavaks võimaluseks on oletus, mille kohaselt sekundaarset karvastikku kasutatakse seksuaalselt ergutavate lõhnade ehk fero­moonide (olenevalt teooriast) ohjamiseks või eritamiseks. Selle teooria muudab problemaatiliseks tõsiasi, et inimestel ei paista feromoone olevat. Austraalia Kuningliku Avatud Teadusseltsi poolt 2017. aastal avaldatud uuringu kohaselt ei ole mingeid inim­feromoone tõenäoliselt olemas ja päris kindlasti ei mängi need külgetõmbe seisukohast olulist rolli. Teise hüpoteesi kohaselt kaitseb sekundaarne karvastik nahka mingil moel hõõrdumise eest, kuigi teatavasti on palju inimesi, kes ilma nahaärrituse olulist suurenemist kogemata kogu keha karvadest lagedaks teevad. Pisut usutavam tundub teooria, mille kohaselt on sekundaarne karvastik pigem demonstratiivse otstarbega, andes teada seksuaalse küpsuse saabumisest.

Igal inimese kehal oleval karval on oma kasvutsükkel, mis koosneb aktiivsest ehk kasvu- ja sellele järgnevast puhkefaasist. Näokarvade puhul on tsükli pikkus reeglina neli nädalat, kuid juuste kasvutsükkel võib venida koguni kuue- või seitsmeaastaseks. Kaenla all kasvavad karvad peavad vastu umbes kuus, jala­karvad kaks kuud. Keskmine karv kasvab päevas umbes kolmandiku millimeetri jagu, kuid tegelik kasv sõltub inimese vanusest, tervislikust seisundist ja koguni aastaajast. Karva eemaldamine, olgu lõigates, raseerides või vahatades, ei avalda juure tasandil toimuvale mingit mõju. Me kõik kasvatame elu jooksul umbes kaheksa meetri jagu juukseid, aga kuna kõik karvad kukuvad mingil hetkel välja, ei kasva ükski juuksekarv enam kui meetri pikkuseks. Juuste kasvutsükkel on vahelduv, niisiis ei pane me karvade väljalangemist enamasti lihtsalt tähele.

II

1902. aasta oktoobris kutsuti politsei korterisse, mis asus aadressil rue du Faubourg Saint-Honoré 157, rikkas kandis vaid mõnesaja meetri kaugusel Triumfikaarest, kaheksandas arondissement’is. Keegi mees oli tapetud ja varastatud mõned kunstiteosed. Mõrvar polnud endast maha jätnud mingeid silmale nähtavaid jälgi, kuid õnneks oli uurijatel võimalus pöörduda abi saamiseks Alphonse Bertilloni nimelise mehe poole, kes oli osav kurjategijate tuvastaja.

Bertillon oli välja töötanud tuvastamissüsteemi, mida ta ise nimetas antropo­meetriaks, kuid mida imetlev üldsus hakkas kutsuma bertiljonaažiks. Selles süsteemis võeti esimest korda kasutusele kurjategijast tehtud ülesvõte: igast kinni peetud isikust tehti nii otsevaates kui profiilis fotojäädvustus. Kuid ennekõike paistis bertiljonaaž silma põhjalike mõõtmiste poolest. Mõõtmiseks oli välja valitud üksteist väga spetsiifilist tunnust: pikkus istuvas asendis, vasaku käe väikese sõrme pikkus, põse laius – Bertillon valis need välja põhjusel, et need ei muutu vananedes. Bertilloni süsteem polnud mõeldud mitte kurjategijate süüdimõistmiseks, vaid korduvaid kuritegusid toime pannud isikute tabamiseks. Kuna Prantsusmaal ootas korduvate õigusrikkumiste toimepanijaid karmim karistus (ja sageli väljasaatmine kaugetesse ja kuumadesse paikadesse, näiteks Kuradisaarele), tegid paljud kurjategijad kõik mis võimalik, et jätta mulje, otsekui oleks tegu nende esimese õigusrikkumisega. Bertilloni süsteem oli ette nähtud just nende tuvastamiseks ja täitis seda otstarvet väga hästi. Mehel õnnestus juba esimesel tegevusaastal paljastada 241 sullerit.

Sõrmejälgede võtmine oli tegelikult Bertilloni süsteemi kõrvalise tähtsusega osa, aga kui mees avastas rue du Faubourg Saint-Honoré 157 korteri aknaraamilt sõrmejälje ja tuvastas selle põhjal mõrtsukana Henri-Léon Schefferi nimelise mehe, põhjustas see sensatsiooni mitte üksnes Prantsusmaal, vaid kogu maailmas. Sõrmejäljed kujunesid kiiresti kõikjal politseitöö üheks kõige olulisemaks osaks.

Sõrmejälgede ainulaadsuse esmaavastaja läänemaailmas oli üheksateist­kümnenda sajandi Tšehhi anatoom Jan Purkyně, kuigi tegelikult olid hiinlased sama avastuseni jõudnud juba tuhat aastat varem ja Jaapani keraamikud olid aastasadu enda valmistatud esemete märgistamiseks enne nende põletamist savisse oma sõrmejälge vajutanud. Charles Darwini nõbu Francis Galton ja Jaapanis tegutsenud šotlasest misjonär nimega Henry Faulds olid sõrmejälgi kurja­tegijate tabamiseks kasutada soovitanud juba aastaid enne Bertilloni. Bertillon polnud isegi esimene, kes kasutas sõrmejälge mõrtsuka kinni­püüdmiseks, seda oli tehtud kümme aastat varem Argentinas, kuid kogu au ja kuulsus läks Bertillonile.

Millise evolutsiooni aje tagajärjel tekkis inimese sõrmeotstesse muster? Vastust sellele küsimusele ei tea keegi. Inimkeha on salapärane universum. Väga suur osa nii selle pinnal kui ka sees aset leidvatest protsessidest on tingitud põhjustest, mis on meile teadmata – ja tihtipeale kahtlemata polegi mingeid põhjuseid. Evolutsioon on olemuselt ikkagi juhuslik protsess. Sõrmejälgede ainulaadsus on ju tegelikult lihtsalt oletuslik. Mitte keegi ei saa täieliku kindlus­tundega öelda, et mitte kellegi teise sõrmejäljed ei sarnane tema omadega. Öelda saab üksnes seda, et mitte keegi pole veel leidnud kahte komplekti täiesti sarnaseid sõrmejälgi.

Sõrmejälgi võib tegelikult nimetada nahamustriks. Vaokesed, millest sõrmejäljed koosnevad, on papillaarkurrustik. Oletatakse, et need abistavad haaramisel, täpselt nagu rehvimuster parandab haarduvust teedel, kuid kellelgi pole seda tegelikult tõestada õnnestunud. On neidki, kes oletavad, et kurrustik sõrmedel hõlbustab vee paremat tõrjumist või muudab sõrmede naha elastsemaks ja annab sellele parema venivuse või suurendab tundlikkust, kuid needki on üksnes oletused. Samamoodi pole mitte keegi suutnud ära seletada, miks sõrmeotsad pika vannis viibimise järel kipra tõmbuvad. Ka seda põhjendatakse kõige sagedamini vee parema äravoolu tagamise ja haarde parandamisega. Aga tegelikult pole neis selgitustes erilist loogikat. Eks vaja inimesed head haardevõimet just kohe pärast vette kukkumist, mitte pärast seda, kui on seal juba mõnda aega olla jõudnud.

Väga-väga harva juhtub sedagi, et inimene sünnib täiesti siledate sõrmeotstega; seda seisundit nimetatakse adermatoglüügiaks. Sellistel inimestel on ühtlasi tavalisest vähem higinäärmeid. Seda võiks ju lugeda geneetiliseks seoseks higinäärmete ja sõrmejälgede vahel, aga mida see seos endast kujutada võiks, tuleb alles selgitada.

Naha omaduste seisukohast on sõrmejäljed tegelikult võrdlemisi tühised. Higinäärmed on neist palju olulisemad. Me ju ei pruugi niimoodi arvata, kuid higistamine on inimeseks olemise seisukohast elutähtis. Nagu ütleb Nina Jablonski: „Just vana hea ilu ja võluta higi on teinud inimesest selle, kes ta täna on.“ Šimpansidel on higinäärmeid meist umbes poole vähem ja niisiis ei suuda nad keha nii kiiresti jahutada kui inimene. Neljajalgsed jahutavad end enamasti lõõtsutades, mis pika­ajalise jooksmise ja sellega kaasneva raske hingamise puhul kohe kuidagi tulemust anda ei taha, eriti kuumas kliimas ja karvaste loomade korral. Palju parem on teha nii nagu meie ja eritada vedelikke läbi naha pinna, kus need aurustudes keha jahutavad ja meid omalaadseteks elavateks kliimaseadmeteks muudavad. Jablonski on selle kohta kirjutanud nii: „Keha katva karvastiku suures osas kaotamine ja kehasoojuse higi­näärmete abil jahutamise võime omandamine andis meile võimaluse kõige temperatuuri­tundlikuma organi – aju – oluliseks suurendamiseks.“ Just niimoodi aitas higi meil tema sõnul targaks saada.

Me higistame ka puhkeolekus, olgugi märkamatult, aga kui sellele lisada aktiivne tegutsemine ja rasked tingimused, saab meie veevaru kiiresti otsa. Peter Stark kirjutab oma raamatus „Last Breath: Cautionary Tales from the Limits of Human Endurance“10, et 70 kg kaaluv inimene sisaldab veidi enam kui 40 liitrit vett. Kui ta midagi tegemata jõude istub ja üksnes hingab, kaotab ta keha higistades, hingates ja urineerides kokku umbes 1,5 liitrit vett päevas. Aga kui ta füüsiliselt pingutama peaks, võib veekadu kasvada 1,5 liitrini tunnis. Selline veekaotus osutub kiiresti ohtlikuks. Ränkades tingimustes, näiteks kuuma päikese käes kõndides, võib inimene vaevata välja higistada 10 kuni 12 liitrit vett päevas. Ime siis, et palava ilmaga tuleb keha vedelikuvaru pidevalt täiendada.

Kui inimene ei saa vedelikku juurde, hakkavad teda juba kõigest kolme kuni viie liitri vedeliku kaotamise järel piinama peavalu ja letargia. Pärast seda, kui kaotatud on kuus või seitse liitrit vedelikku, on tõenäoline vaimsete häirete kogemine. (Just seepärast lahkuvad vedelikukaotuse käes piinlevad matkajad rajalt ja suunduvad kuskile padrikusse.) Kui 70 kilo kaaluv inimene on kaotanud veidi enam kui kümme liitrit vedelikku, järgnevad šokk ja surm. Teise maailmasõja ajal uurisid teadlased, kui kaua võiksid sõdurid kõrbes ilma veeta toime tulla (eeldusel, et nad olid teele asumise eel korralikult joonud), ja järeldasid, et 28 oC kuumuse korral võiksid nad liikuda umbes 72 kilomeetrit, 38 soojakraadi korral umbes 24 kilomeetrit ja 49 oC korral üksnes 11 kilomeetrit.

Inimese higi koosneb 99,5 protsendi ulatuses veest. Ülejäänu on poolenisti sool ja poolenisti muud kemikaalid. Kuigi sool moodustab higist vaid kaduvväikese osa, võib inimene palava ilmaga kaotada kuni kaksteist grammi (kolm teelusikatäit) päevas ja selline kogus võib olla ohtlikult suur, niisiis on oluline täiendada nii soola- kui ka veevaru.

Higistamise käivitab adrenaliinitulv, just seepärast hakkamegi stressi korral higistama. Erinevalt ülejäänud kehast ei higista peopesad füüsilise pingutuse või kuumuse, vaid üksnes stressi tagajärjel. Valedetektori kasutamisel mõõdetakse just emotsionaalset higistamist.

Higinäärmeid on kahte tüüpi: ekriin- ja apokriinnäärmed. Ekriinnäärmeid on arvukamalt ja just need toodavad vesist higi, mis palaval päeval särgi läbi leotab. Apokriinnäärmed asuvad valdavalt kubemepiirkonnas ja kaenlaalustes (ehk kaenaldes) ja toodavad viskoossemat ja kleepjamat higi.

Just jalgade ekriinnäärmete toodetud higi – tegelikult küll jalgade higi keemiline lagundamine bakterite poolt – on nende lopsaka lõhnabuketi taga. Higi iseenesest on tegelikult lõhnatu. Lõhna tekkeks on tarvis baktereid. Kahte peamist haisu põhjustavat kemikaali, isovaleerhapet ja metaandiooli, toodavad bakterid ka mõne juustusordi laagerdudes ja just seetõttu võivad jalad ja juust tihtipeale üsna ühtemoodi lehata.

Nahamikroobid on igal inimesel suuremas osas omased just temale. See, millised mikroobid kehal elavad, sõltub üllataval määral sellest, millist seepi või pesupulbrit me kasutame, kas eelistame puuvillaseid või villaseid riideid, käime duši all enne või pärast tööd. Mõned neist mikroobidest on püsi­elanikud. Mõned jäävad paika nädalaks või kuuks ja kaovad seejärel märkamatult otsekui rändsuguharu.

Igal ruutsentimeetril nahast on end sisse seadnud umbes 100 000 mikroobi ja neist vabanemine pole sugugi lihtne. Ühe uuringu kohaselt tegelikult kasvab bakterite arv vannis või duši all käimise järel, kuna nad uhatakse voltide ja uurete vahelt välja. Isegi kui me proovime end piinliku hoolega kasida, pole see sugugi lihtne. Selleks et arstliku läbivaatuse järel käed korralikult puhtaks saada, tuleks neid vähemalt minut aega vee ja seebiga pesta – ja seda standardit on paljude patsientidega tegelema pidaval inimesel sisuliselt võimatu järgida. Just sel põhjusel saab igal aastal keskmiselt kaks miljonit ameeriklast haiglas viibides mõne tõsise nakkuse (ja 90 000 neist sureb selle tagajärjel). „Kõige raskem,“ on kirjutanud Atul Gawande, „on panna minusuguseid prakti­seerivaid arste tegema ainsat asja, mis järjekindluse korral nakkuste levikut piirata aitab: käsi pesema.“

2007. aastal New Yorgi ülikoolis läbi viidud uuringu tulemusel järeldati, et suurema osa inimeste nahal elab umbes kakssada erinevat mikroobiliiki, kuid liigid on inimeste lõikes ääretult erinevad. Kõigil katseisikutel olid esindatud vaid neli tüüpi. Teise ja laialdast vastukaja leidnud uuringu, Põhja-Carolina osariigi ülikooli poolt läbi viidud Inimnaba Bioloogilise Mitmekesisuse projekti raames lasksid kuus­kümmend juhuvalimisse kuuluvat ameeriklast oma nabast tampooni­proovi võtta, et teada saada, millised mikrobioloogilised õudused end seal varjavad. Kokku leiti projekti raames 2368 bakteriliiki, millest 1458 olid teadusele tundmatud. (See teeb iga naba kohta keskmiselt 24,3 teadusele senitundmatut mikroobiliiki.) Liikide arv inimese kohta jäi vahemikku 29 kuni 107. Ühelt vabatahtlikult leiti bakter, mille esinemist väljaspool Jaapanit, kus katsealune kordagi käinud ei olnud, poldud selle ajani registreeritud.

Antibakteriaalsete seepidega on see häda, et need tapavad nahal valimatult nii head kui halvad bakterid. Sama lugu on käte desinfitseerimise vahenditega. 2016. aastal keelustas USA toidu- ja ravimiamet üheksateistkümne anti­bakteriaalsete seepide tavapärase koostisaine kasutamise põhjendusega, et seebitootjad polnud suutnud tõestada nende ohutust pikaajalisel kasutamisel.

Mikroobid pole ainsad, kes meie nahka asustavad. Just praegu kasutavad meie pead (ja muid rasuseid pindu, kuid ennekõike siiski pead) karjamaana tibatillukesed Demodex folliculorum’i nime kandvad lestalised. Taevale tänu, need on reeglina nii kahjutud kui ka nähtamatud. Need on koos meiega elanud juba nii kaua, et ühe uurimuse kohaselt on nende DNA-d võimalik kasutada selleks, et jälgida meie esivanemate sadade tuhandete aastate taguseid rändeid. Nende mõõtmeid arvestades on inimese nahk nende jaoks nagu üksainus pirakas kausitäis krõbedaid maisihelbeid. Kui silmad kinni panna ja kujutlusvõimet kasutada, siis kuulete, kuidas nad krõmpsutavad.

Nahale on omane veel üks asi, mille põhjust tihtipeale ei teata – see nimelt sügeleb. Kuigi suures osas on sügelust lihtne selgitada (sääsehammustused, lööbed, kokkupuuted kõrvenõgestega), on siiski väga palju ka seda, mis jääb seletamatuks. Seda lõiku lugedes võib teis pead tõsta kihu hakata kratsima erinevaid kohti, mis hetk tagasi sugugi ei sügelenud – üksnes seetõttu, et ma sügeluse jutuks võtsin. Mitte keegi ei tea, miks me sügeluse osas nii vastu­võtlikud oleme, ega isegi seda mitte, mis seda silmanähtavate ärritite puudumisele vaatamata ikkagi põhjustab. Mitte ükski ajupiirkond pole konkreetselt sügelusele keskendunud, niisiis on seda neuroloogiliselt sama hästi kui võimatu uurida.

Sügelus (selle seisundi meditsiiniline nimetus on pruriit) tekib naha väliskihis ja paaris niiskemas paigas – peamiselt silmades, kurgus, ninas ja pärakus. Olgu meie muud kannatused millised tahes, põrn ei hakka kunagi sügelema. Sügamist uurides on selgunud, et kõige suuremat kergendust pakub seljasügamine, sellal kui kõige meeldivam on pahkluu kratsimine. Kroonilist sügelust põhjustavad väga erinevad haigusseisundid: ajukasvajad, insuldid, autoimmuunhaigused, ravimite kõrvaltoimed ja veel palju muud. Üheks selle kõige vaevarikkamaks vormiks on fantoomsügelus, mis sageli kaasneb amputatsiooniga ja kindlustab õnnetule kannatajale sama hästi kui katkematu kiheluse, millest lihtsalt ei ole võimalik vabaneda. Aga kõige hämmastavam vaigistamatute kannatuste juhtum on tõenäoliselt seotud patsiendiga, kellele viidatakse lihtsalt tähega M; tegemist on Massachusettsist pärit hilistes kolmekümnendates naisega, kel tekkis pärast vöötohatise põdemist otsmiku kohal asuvas piirkonnas talumatu kihelus. See muutus sedavõrd väljakannatamatuks, et naine kraapis umbes pooleteisetollise läbimõõduga lapilt peanahal naha täielikult maha. Ravimitest polnud abi. Eriti ägedalt kratsis ta seda kohta magades – koguni nii hullusti, et ühel hommikul ärgates avastas ta ajuvedeliku mööda nägu alla nõrgumas. Ta oli puruks kratsinud oma koljuluu ja ajuni jõudnud. Praegu, umbes kaksteist aastat hiljem, suudab ta väidetavalt end suuremaid vigastusi põhjustamata sügada, kuid kihelus pole kuskile kadunud. Mis kõige hämmastavam – naine sisuliselt hävitas kõik kratsitaval nahalapil olnud närvilõpmed, kuid hulluksajav sügelus ei kadunud sellegipoolest.

Kuid mitte ükski meie väliskestaga seotud müsteerium ei suuda tõenäoliselt tekitada suuremat nördimust kui inimesele omane veider kalduvus vananedes juustest ilma jääda. Inimese peas on umbes 100 000 kuni 150 000 karvanääpsu, kuigi kõigil on see arv erinev. Keskmiselt kaotame päevas viiskümmend kuni sada juuksekarva ja mõnikord ei kasva need enam tagasi. Umbes kuus­kümmend protsenti meestest kiilaneb viiekümnendaks eluaastaks märkimis­väärselt. Üks mees viiest saavutab selle seisundi kolmekümnendaks eluaastaks. Sellest protsessist teatakse vähe, kuid niipalju on ometi teada, et vananedes hakkab hormoon nimega dihüdrotestosteroon kehas tembutama ning annab peas asuvatele karvanääpsudele korralduse töö lõpetada ja ninasõõrmetes ja kõrvades asuvatel tuurid üles võtta. Kastreerimine on kiilaspäisuse puhul ainus toimiv ravivõte.

Arvestades seda, kui lihtne on mõnel meist juukseid kaotada, on juuksed paradoksaalsel kombel lagunemise suhtes võrdlemisi vastupidavad ja peavad teadaolevalt haudades vastu tuhandeid aastaid.

Kõige positiivsem oleks ilmselt asjasse suhtuda niimoodi, et kui mõni osa meist on sunnitud keskeale alla vanduma, siis ei ole karvanääpsud kokkuvõttes kõige suurem ohver. Kiilaspäisuse kätte pole küllap veel keegi surnud.

6 Anatoomilises plaanis on sõna „kehake“ võrdlemisi hämara tähendusega. See võib tähistada vabalt liikuvaid rakke, näiteks vereliblesid, või siis iseseisvalt toimivaid rakukogumikke, mille hulka kuuluvad ka Meissneri kehakesed. Autori märkus

7 Puudutus. Tõlkija märkus

8 Nahk: selle saamislugu. Tõlkija märkus

9 Elav värvus: nahavärvuse bioloogiline ja sotsiaalne tähendus. Tõlkija märkus

10 Viimane hingetõmme: hoiatavad lood inimese vastupidavuse piiridest. Tõlkija märkus