Читать книгу Sild - Bill Konigsberg - Страница 5

Palun, kas ma ei saaks ainsatki hetke omaette olla?

See soov valdab Aaron Boroffi mõtteid, kui nuuksuv tüdruk temast möödub. Too on poisi üksindust häirinud ja takistanud teda George Washingtoni silla lõunapoolsel küljel all lainetavat Hudsoni jõge põrnitsemast.

Ta tajub tüdruku kohalolekut sama tugevasti kui betoonist jalgtee metsikut rappumist oma jalge all. Poiss heidab pilgu paremale ja jälgib, kuidas tüdruk, pea rinnale vajunud, New Jersey suunas kõnnib. Siis jääb ta Aaronist umbes saja jala kaugusel seisma, läheneb käsipuu servale ning vaatab enda all olevasse tühjusse, täpselt samuti, nagu oli teinud poiss.

Aaron pöördub ja silmitseb tüdrukut. Nii kaugelt on raske kõike märgata. Neiu on lühikest kasvu, pikkade pigimustade juustega. Täiesti muserdatud. Kas ta on siin samal põhjusel? Tõenäoliselt.

Poiss mõtiskleb: kumb meist on hullemas olukorras? Ta tunneb iiveldust. Loomulikult tüdruk. Mina olen üks neetud argpüks, kes oma elule lõpu tegemisest isegi mõelda ei julge. Inimesed unustavad mu, sest liiga piinlik on minust mõelda. Olen täielik hädavares ega tule ilmselt ka enda tapmisega toime.

Samal ajal ei suuda ta ette kujutada, kuidas võiks seda tühjust oma rinnus kasvõi hetkegi kauem taluda. Kõike on liiga, liiga palju. Nagu siis, kui ta oli kaheksa-aastane ja tahtis oma ema juurde – ainult selleks, et talle meenuks: ema ei ela enam koos nendega. Need mõtted panevad ta kuuldavalt nuuksuma, ning kuigi sõidukid, tuul ja kõikuv sild teevad suuremat ja kaootilisemat müra kui ükskõik milline lärm ta kõrvaklappides, pöörab tüdruk oma pea Aaroni poole, tema nuuksete poole.

Silmsideks on vahemaa liiga pikk. Põhimõtteliselt soovivad nad teineteisele silma vaadata. Aaron tunnetab kohmetust nende mõlema eest.

Miks ei võinud tüdruk veidi kaugemale jalutada?

///

Praegu on Tillie Stanley aeg ja siin on keegi, kes teda segab, üks eksinud eluheidik, poiss, kelle juukseid sasib metsik tormituul. Pikk, kiitsakas, kummargil nagu murduma hakkav puuoks. Ja tüdruk mõtleb: kas see poiss peab siin olema? Järgmiseks mõtleb ta: tead mis? Käigu ta kuradile. Olen nii väsinud sellest, et teised inimesed ette kirjutavad, kuidas ma oma elu elama pean.

Ta vaatab kõrvale, haarab käega jäigast metallkäsipuust ning tõstab jala üle selle, istudes reelingul kaksiratsa. Juhul kui poiss püüabki tema suunas tulema hakata, laseb ta lahti ja lõpetab kõik. Tal on tõsi taga. Tüdruku kurk on tuhkkuiv, hinges valitseb tühjus. Teda haarab meeletu peapööritus.

Ka poiss tõstab ühe jala üle käsipuu ja Tillie mõtleb: noh, hüppa juba. Korraga vaatavad nad teineteise poole, nagu mängiksid surmavat julgusmängu.

///

Aaron tahab talle karjuda: jäta mind rahule! See hetk kuulub mulle. Rohkem pole mul midagi.

///

Tillie pea on täis vastuolulisi mõtteid, millest ta ei suuda päris täpselt aru saada – ta teab vaid seda, et need on tal tee peal ees. Ole ometi suur tüdruk, noomib ta end. Tõsta oma neetud paks jalg alla ja kõnni piisavalt kaugele, et see poiss sind enam ei näeks. Kuid see koht hoiab teda seal kinni. Ta on läinud liiga kaugele, ülemäära kaugele, et suuta kujutleda veel kasvõi ainsat minutit kannatusi, mida elu talle pakub. Ei. Ainsaks väljapääsuks on unustus. Ükskõik mis hiljem ka ei tuleks – kas mitte midagi või palju ettearvamatut –, see ei saaks olla halvem kui siin ja praegu. On aeg peatuda. Lõpp on lähedal.

///

Nii püsivad mõlemad paar sekundit paigal. Ning veel hetke. Silmside ilma teineteise silmi nägemata.

Ja siis, kell 15.57 …