Читать книгу Sild - Bill Konigsberg - Страница 7

Hommikuks on uudised lõpuks kohal. Kui Aaron pärast ärkamist telefoni kontrollib, näeb ta neid Daily News’i veebilehel.

Erakooli tüdruk hüppas sillalt alla

Hudsoni jõe idaküljel asuva erakooli tüdruk tunnistati surnuks pärast seda, kui ta kolmapäeva pärastlõunal George Washingtoni sillalt alla hüppas.

17-aastase tüdruku laip leiti kolmapäeva õhtul Hudsoni jõest silla lähedalt, teatasid ametiisikud. Vigastused on vastavuses nii kõrgelt alla hüpanud inimese omadega.

New Yorki politsei teavitab perekonda. Teismelise nime ei ole avalikustatud.

Käesoleva aasta esimese nelja kuu jooksul on sillal sooritatud üksteist enesetappu. Seitsme puhul neist oli tegemist teismelisega.

Puuduliku informatsiooni tõttu ühtaegu tuim ja ärritunud, proovib Aaron leida midagi Heavy.com-ist, kuna seal võib mõnikord olla tavalistest saitidest rohkem, kui asi puudutab info edastamist. Ta vajab nime. Viimase kahekümne nelja tunni jooksul pole alla hüpanust midagi kirjutatud. Poiss proovib ka Twitterit, toksides sisse mitmesuguste erakoolide nimesid ja sõna enesetapp. Niipea kui ta trükib nime Spence, ilmuvad viieteistkümne minuti tagused postitused.

LYT@lyt_tenor

See oli Spence’i tüdruk, kes enesetapu sooritas. Oh jumal. Ma ei tundnud teda. Keegi Tillie?

Ja siis vastus:

MoseDuBose@mosedubose

Täitsa perses. Ma ei tundnud teda.

Aaron lööb sisse Tillie Stanley enesetapp, kohe ilmub hulgaliselt tviite.

SammiLovesLemons@SammiQ10028

Oh jumal, Spence’i rahvas. Tillie Stanley enesetapp. Vaene Molly. See tapab ta, ma ei suuda isegi …

Ja vastus:

Natasha Out!@mikedropnatNYC

@Sammi Q 10028 kas sa tõesti ei hooli faktist, et Tillie on surnud ja muretsed kuradi Molly Tobini pärast, ei hooli ka enesetapu põhjusest? Sa oled sõna otseses mõttes kõige halvem inimene.

Järgneb see:

SammiLovesLemons@SammiQ10028

@mikedropnatNYC Kõigepealt puhka rahus, Tillie Stanley. Teiseks, keegi ei räägi siin sinuga. Mitte iialgi. Jäta see meelde.

Vastus:

Natasha Out!@mikedropnatNYC

@SammiQ10028 Üks kena näide niisugusest online kiusa­misest, mis tappis Tillie, seega … palju õnne sel puhul.#worldsworstperson

SammiLovesLemons@SammiQ10028

@mikedropnatNYC sa siis nimetad mind kõige halvemaks inimeseks ega pea seda online kiusamiseks, aga seda pead, mida mina ütlesin? Kas sellepärast, et minul on sõbrad, aga sinul ei ole? #wrongpersonjumped

Aaron sulgeb silmad. Tillie Stanley. Ta ei näinud teda kuigi lähedalt, kuid tüdruk ei paistnud olevat Tillie Stanley. Võis see hüppaja olla keegi teine? Ta trükib Tillie täisnime Google Imagesisse ning ühel välja ilmuval fotol on kolm teismelist tüdrukut mingil ametlikul tantsupeol või galal. Üks neist on tumedanahaline ja laia naeratusega. Teine on valge, lühike ja väga kõhn, heleblondide juustega. Kolmas on asiaat, lühike ja tüse, tundub, et tal on lause pooleli jäänud, sest suu on paokil. Aaroni süda vajub saapasäärde, kui ta taipab, et kolmas tüdruk ongi see õige. Poiss vaatab tüdruku silmi ning suud. Anna andeks, Tillie Stanley, puhka rahus.

Miks, miks, miks ei võinud ta midagi öelda? Minna tüdruku juurde? Lakata olemast nii neetult isekas. Ta on täiesti isekas, täiesti kasutu.

Isa kopsib uksele oma rütmilist koputust.

„Kuidas Aaronil läheb?“

Aaron oigab. Ta oleks nagu autopiloodil. Seda osa ta mängibki. Väsinud, laisk teismeline. Kuid täna ei taha ta sellele mõelda.

„Oled juba kooliminekuks valmis?“

„Jah,“ vastab Aaron, kellele meenub korraga, et lisaks kõigele on eilne koolitöö tegemata. „Tulen!“

Teisel pool ust valitseb vaikus, ta ei kuule, et sammud eemalduksid.

Aaron tõuseb üles, sukeldub avatud seinakappi ning riietub räbaldunud mantlisse, mida ta vahetevahel kannab. Siis avab poiss ukse.

„Tere hommikust, kallis isa,“ sõnab ta.

Isa kortsutab nina ning lükkab näo nuusutamiseks ette. „Aaron. Sa pead seda rõivatükki pesema. Silmapilk. Või selle hoopis ära põletama. Mulle tundub, et mul tuleb sulle uus Magda leida.“

„Ma võin pesu pesta, isa.“

„Jah, võid küll, aga sa ei tee seda. Mul on kahju. Vabandust, kuid niimoodi ei tervitata uut päeva. Tere hommikust, kallis poeg.“

Aaron kummardab lugupidavalt. Ta rinnakorvis on aga peidus see, mida ta just lugenud oli. Poiss surub seda alla ning suleb selle kõhukoopasse koos kõige muu eelmisel päeval juhtunuga.

Isa vaatab teda umbes samal ilmel nagu eile õhtul. „Ma vannun, et miski on korrast ära. Oled sa masenduses, semu? Sa tead, et võid alati mulle rääkida ja et ma teeksin ükskõik mida, millal ja mis moel, et sind aidata? Et ma peataksin sinu nimel maakera pöörlemise?“

„Jah,“ lausub Aaron. „Sa peatad maakera. Ma tean.“

See ongi see sõna. Masendus, depressioon. Talle jõuab kohale, et vähem kui kakskümmend neli tundi tagasi oleks ta peaaegu surnud. Kuid see sõna ei tundu päris sobivana. Kui depressioon tähendab kurbust, siis jah, ta on kurb. Mõnel hetkel tunneb ta ka rõõmu, enamiku ajast siiski seda, kui tobe ta on, ja peaaegu alati midagi kummalist ning ebatavalist. Tema tunded kuuluvad talle. Need ei sobitu karpi, neil ei ripu küljes korralikku silti. Juhtuda võiks paljugi, mis ta enesetunnet tõstaks. Näiteks kui inimesed ta laule kommenteeriksid või tema öeldud sõnade peale naeraksid. Ta on seda kogenud. Korra naerdi ja siis läheb kõik halvasti? Näib, nagu poleks midagi taolist kunagi juhtunud. Selle kohta ei saa öelda masendunud; see on tema arvates ainult Aaronile omane seisund. Igatahes on depressioon sisemine, poiss teab seda oma isa haiguse põhjal. Kuid tema puhul – purunenud on ta elu, mitte aju.

Isa uurib teda pilgul, nagu oleks poeg mõni teadusprojekt, võib-olla midagi, mida ta ühes Petri nõus kasvatas.

„Ma hoian sul silma peal, härra,“ lausub ta.

Aaron sulgeb vasaku silma ja kõõritab paremaga isa poole. „Ja mina hoian sinul silma peal, proua.“

Isa irvitab ja pööritab silmi. „Üks hommikusöök?“

„Röstitud kaneelisai. Apelsinimahl, kaks väikest jääkuubikut. Ümmargust.“

Isa kummardab. Aaron teab, et see on lugupidamisavaldus ühele ainult temale omasele liigutusele.

„Mine duši alla. Ja põleta see mantel ära, eks? Ma armastan sind!“

Aaron naerab. Kui maailmas on üks asi, mida kahtluse alla panna ei saa, siis on see ta isa armastus.

„Ja sind armastan mina?“ küsib poiss vastu nagu Yoda, tegelane „Star Warsist“. Isa irvitab jälle ning jätab poja ta mõtete ja haisva mantliga üksi.

Duši all käitub poisi aju harjumuspäraselt, hüpates ühelt juhuslikult mõttelt teisele. See ongi põhjus, miks ei saa temast kunagi teadlast, arsti, juristi või kedagi sellist, kes vajab kaalukat, normaalset ja keskendumisvõimelist mõtlemist. Ta mõtleb Tillie Stanleyle ja värin jookseb läbi keha, kuigi torudest tulev kuum vesi üle ta selja voolab. Ta aju lülitub ümber härra O’Mahoneyle põhikoolist, kes on siiani ja jääb alatiseks ta mentoriks. Siis libisevad mõtted treeneri tagumikule hallides lühikestes pükstes, „Avenue Q-le“, sellele, et täna on uus päev ja ta surub kohutava kogemuse alla ning keegi ei saa eilsest mitte iialgi teada. Jumal tänatud, et ta kavatsust teoks ei teinud, samal ajal soovib ta, et oleks läinud, kuna tal on loovtöö kirjalik ülesanne tegemata ning õpetaja Hooper vaatab teda pettunud ilmel, aga see meeldib Aaronile tema ilmetest kõige vähem. Ja härra O’Mahoney, kes kummardub, et maast jalgpalli võtta. Püha taevas, nad peaksid selle marmorist välja tahuma ja ausamba tegema ja kas ta üldse kunagi tõelist seksi kogeb ning kus on seep. Seal ta seisab, läbimärg, kuid seebitamata. Kuidas ta küll mõnikord seebi unustab, sellest võib väike probleem kujuneda, kui ta kunagi päriselt seksida tahab, ja kas võib tõsi olla, et Evan Hanson on gei? Mitte see muusikali-Evan Hansen1, vaid tõeline Hanson koolist. Kuidas seda ette kujutada, et sul on nimi ja korraga on etendusel sama nimi ja kogu edaspidise elu jooksul, kui kedagi kohtad, hakkab nii olema: kas sina oled see muusikali-Evan Hansen? Ta muudaks nime ära. Täiesti, täiesti teistsuguseks, aga igatahes Evan Hanson vanem, kes mõnikord lavastab … Ja see takso­sõit Cecili peolt koos temaga, kui nad lääne poole suundusid, oli nii piinlik, samas nii oivaline, ja võib-olla tekkis nende vahel kerge seksuaalne pinge? Ei oska öelda, ei oska öelda. Aga Tillie, Tillie Stanley kukkumine? Mis hiljem juhtub? Ta oma ema – mida tema oleks mõelnud, kui ta oleks – kas ta oleks mõelnud, et kõik on tema kui ema süü? Ta isa teaks kahtlemata, et ei olnud … Kostab koputus vannitoa uksele, poisi pea muutub selgeks ja ta taipab, et tal pole aimugi, kui kaua ta seal voolava vee all seisnud on.

„On sinuga kõik korras?“

„Uh, jah. Väga mõnus!“

„Kaneeliröst on valmis, hakkab nätskeks muutuma.“

„Olgu!“

Aaron lõpetab. Ta üritab keskenduda. Kuid iga kord seda tehes tuleb Tillie’ foto silme ette ja keerleb ta mõtetes.

Jälle ei suuda ta end kokku võtta.

///

Teisel pool linna istuvad liikumatult oma elutoa diivanil kaks kogu – Winnie ja Frank Stanley.

Winniele tundub, nagu oleks politsei ta keskkoha lõhki lõiganud ning kõik organid üksteise järel välja rebinud, jättes südame viimaseks. Ta ei tea, kas kunagi saabub aeg, mil ta on suuteline sellelt diivanilt tõusma. Ta võib siia nüüd elama jäädagi.

Frank on vait. Tema ei paista üllatunud olevat.

Kuid tegelikult hoiab ta hinge kinni. Ta ei tee välja ta keha laastavast hävitustööst, kõri ja kaela riismetest, ning ta keeldub hingamast. Ta peab siit minema saama. Nii kiiresti kui vähegi võimalik.

Britt on oma toas ning vaatab telefoni, mis pole sisse lülitatud. Võib ju juhtuda, et kui ta seda pidevalt vaatab, kerib maailm tagasi selliseks, nagu see oli olnud enne politsei tulekut. Enne toimunut. Kuid see on mõttetu soov. Tüdruk tahab, et isa astuks sisse ja ütleks talle, et miski siin pole tõsi, kõik on vaid halb nali. Koerustükk. Ta soovib, et ema muudaks selle olematuks.

Keegi ei astu sisse. Britt vahib edasi hääletut ja pilditut telefoni.

///

Metroos istub Aaron Topher Flaherty kõrval, kes lakkamatult pomiseb nimbusest, Rage’ist ja „Flowerist“ ning on seejuures justkui deliiriumis. Miski sellest ei huvita Aaronit vähimalgi määral. Kaheksakümne kuuendal tänaval tuleb rongi Sarah ning istub Aaroni kõrvale.

„Hei, kas hispaania keel on tehtud?“ küsib ta.

Aaron raputab pead, sundides end unustama, mida tüdruk eelmisel päeval tema osatäitmise kohta „Rendis“ ütles.

„Jama,“ lausub ta. „Kas sa olid kogu öö mängupõrgus või?“

Poiss kratsib nina. „Midagi taolist jah.“

„Võib-olla õpetaja Higuera ei kontrolligi täna.“

„Ma loodan, et ta kannab midagi lillelist.“

Sarah naerab. „Ma arvan, et selleks on kena põhjus.“

„Äkki on see vanemate inimeste mood? Suur apelsin ja roosad liiliad rindade asemel?“

Sarah naerab jälle. „Tõenäoliselt.“

„Ma mõtisklen poistele mõeldud riietusstiilist. Pikad püksid, mille jalgevahes on hiiglaslik tulp.“

„Pane oma tulbid minu jalgevahesse,“ sõnab Topher ning Sarah ja Aaron vaatavad teda üllatunud pilgul, umbes nagu: kas sina tegid just praegu suu lahti?

Kui nad hakkavad 242. tänavale lähenema, täitub tühi koht Aaroni vastas Fieldstonist pärit lastega, kes Aaronile meeldivad. Vonte Mendoza. Emily Claiborne. Jebeze. Ta naeratab, tundes end hetkeks veidi kodusemalt ning kõhus olnud ebameeldivast õõnsusest täiesti vabana. Kui see läinud on, tundub raske ette kujutada, et ta üldse midagi sellist oma sisemuses tajus.

Metroost väljumine ja jaama ning kooli vahel sõitva bussi ootamine on alati kainestav, kuna peaaegu kõik teised õpilased lähevad Manhattanil erabussi peale. Tema isa ei saa selle eest maksmist neile võimaldada. Lapsed on selleks liiga heatahtlikud, et stipendiumi saavale õpilasele avalikult ülalt alla vaadata, kuid ta tunneb sellest hoolimata, et erineb teistest. Tema on metroo poiss.

Van Cortlandti pargiala tänavad oma üles tõstetud ja grafi­tiga kaetud metrooradadega ning pitsabaarid ja suitsupoed jäävad maha, asemele tulevad kiiresti vaiksed, puudega ääristatud Riverdale’i tänavad, ja siin ta siis on: järjekordne päev ühes kallimas erakoolis kogu riigis.

Meenub suvepäev pärast üheksandat klassi, kui ta oli ema juures Cape Codis – lihtsas majas, mitte mõnes Hyannise mõisas. Naine lehitses ta aastaraamatut ja raputas pead.

„Kõik lapsed näevad välja nagu modellid. Kuidas sa seal üldse toime tuled?“

„Hm,“ mõmises Aaron nägu krimpsutades.

„Oh, kullake,“ sõnas ema. „Sina oled samuti ilusa välimusega. Ära pahanda. Need lapsed on kõik nii toretsevad.“

„Ma tean, et sinu arvates muutus öelduga kõik paremaks, kuid nii see pole,“ ütles Aaron lahkudes. Ema lehvitas talle järele.

Kui ta kõnnib mööda siseõue peahoone poole, hakkab kogu see ebavõrdsus poisi aju kõverpeeglis oma kuju muutma ning mitme­kordistuma. Ainus põhjus, miks nad elavad 78. tänava kenas korteris vaatega Hudsoni jõele, on see, et vanaema pärandas pärast surma oma vara Aaroni isale. Poiss oli tol ajal kümneaastane. Ainus põhjus, miks ta õpib riigi kõige kallimas erakoolis, on see, et isa kasutas oma tutvusi ja sai talle peaaegu täieliku stipendiumi. Ta ei ole imeline, tegelikult ei kuulugi ta sinna, ta pole piisavalt hea, ta on idioot, ohmu, totakas, üks hale kloun, halb, nii halb.

Klassiruumi suunas astudes möödub ta „Avenue Q“ sildist ega näe ikka veel näitlejate nimesid. See on ebaõiglane. Seejärel uurib ta nimekirja, kus on osavõtjad talendiotsingust, mis toimub kahe nädala pärast laupäeval. Ta jääb seda ainiti vahtima. Siis purskab naerma ning pööritab silmi. No muidugi. Teid ei tohi isegi nii palju häirida, et te võtaksite vaevaks ühte laulu kuulata, kui ma selle teile saadan. Ma ei raiska oma …

Teine mõte tuleb esimese asemele. Aga nad ju ei kuulanudki seda. Reageeritud oli vaid mõned korrad, seega ei tähenda see, et laul neile ei meeldinud. Nad lihtsalt ei kuulanud.

Ja siis, kui ta seal seisab ja vaatab Sharpie markeritega tehtud plakatit, mis ripub nööri otsas ja on knopkaga osavõtjate nimekirja serva külge kinnitatud, hakkab ta kujutlusvõime tööle. Ta seisab laval ja esitab oma laulu „Jalutan üksi“. Teda ümbritseb vaimustunud tähelepanu, kui ta kooriga ühineb: Jalutan üksinda, kuna ei saa olla sinuga … ja ta pilk kohtub Evan Hansoni omaga, hetke vaatavad nad teineteisele otsa, tundub, nagu kerkiks kahe inimese vahel kardin, ning süda väreleb. See juhtub siis, kui keegi teda näeb, näeb tema tõelist olemust. Ta kuuleb Evani häält: sinus, Aaron Boroff, on sisu ja sügavust. Sinus on palju enamat, kui nad arvata oskavad. Kas sina su laulus … olen mina? Palun, kas see oleks võimalik? Aaron naeratab totakalt, kuna teab, et see on vaid ettekujutus, kuid kõigest hoolimata üks ülimalt tore ettekujutus, ja sellest piisab, et lisada ka oma nimi osavõtjate lehele.

///

Molly Tobini ema tühistab oma Pilatese treeningu, et tütre juures olla.

„On sinuga kõik hästi, kullake?“ küsib Molly voodiserval istuv ema.

Molly vaatab teda nutust punaste silmadega. On olemas teadma­tus ja on olemas ka ootamatus.

Tüdruk, kelle üle naermise eest oli ta koolikeelu saanud ja kes oli kuuendas klassis ta parim sõber olnud, hüppas äsja sillalt alla. Sooritas enesetapu. Ta on surnud.

Õige oleks öelda, et Molly ei tunne ennast kuigi hästi.

///

Mõned kvartalid põhja pool Browningi koolis istub üks poiss täiesti vapustatult pimedal teatrilaval. Ta pidi tüdrukule ju sõnumi saatma. Täna. Oh, miks ta küll sellega viivitas? Miks?

Kui ta semu Mike talle küsimuse läkitas – On see tema? – viibis Amir Rahimi inglise keele tunnis.

Mike oli juures olnud, kui Amir Tilliet kohtas. Mike teadis vaid mõnda üksikasja, mida Amirilt kuulnud oli: et tüdruk oli Amirist sisse võetud ja siis tõmbas poiss uttu.

Amiri lugu on aga tõsisem. Palju tõsisem.

Ja see oligi Tillie. Poiss vajutas lingile ning jooksis kohe klassist välja. Tal õnnestus jõuda viie jala kaugusele tualettruumist, enne kui põrandale oksendas. Ta vaatas mõlemale poole, nägi, et oli koridoris üksi, ning kiirustas teatrisaali, kus sai oma häbi ja muserdava šokiga üksi olla.

Ta oli kavatsenud asjad korda ajada. Ta ootas vaid õiget aega, et närvilisusest lahti saada. Ta tahtis tüdrukuga olla tema ise. Miks küll ei võinud Tillie talle veel üht päeva anda?

Mõnikord ei ole eemaldumine eiramine, mõtleb Amir seal istudes ja laupa peopesadele toetades. Vahel on see, mis tundub ründamisena, soovina kellestki lahti saada ja teiste täieliku ignoreerimisena, hoopis midagi muud.

Aga teised inimesed ju ei tea seda.

Ja see ongi kõige hullem.

///

Niipea kui Michael Boroff haiglasse oma vahetusse jõuab, tunneb ta kõhus seletamatut ärevust.

„Kas sa oled kurb?“ küsis ta pojalt, teades vastust juba ette. Aaron arvab, et on parem näitleja, kui ta tegelikult oli.

Michael kutsub oma kaasvõitleja Morrise.

„On sul mõni minut aega?“ küsib ta, sukeldudes väikesesse varustust täis ruumi. „Mul on vaja, et sa aitaksid mul tõele lähemale jõuda.“

„Lahendan just oma hommikust sudokut,“ ütleb Morris. „Mis lahti?“

„Ma ei suuda Aaronit rääkima panna. Ta ei ütle mulle midagi. Ta ei arvesta minuga.“

„Ma kuulen küll,“ vastab Morris. „Kuidas sina ennast tunned?“

Kuigi ta kaasvõitleja jutt talle abiks on, tekivad tal mõnikord mõrvarlikud mõtted.

„Kuradi sitasti!“ vastab Boroff turtsakalt.

„Tubli teadlikkus.“ Morris jääb rahulikuks. „Räägi sellest veidi rohkem.“

Ja Michael annab endale voli see välja karjuda. „Olen kontrolli täielikult kaotanud! Tundub, nagu juhiksin pimedana autot, ning see on neetult vastik!“

Kaks meest hingavad mõnda aega ühes rütmis. Korraga tunneb Michael end paremini. Mitte hästi, kuid paremini. Ta naerab. Ka Morris naerab koos temaga.

„Jah,“ ütleb Morris. „Tänan sind. Ma usun seda.“

Michael saab hingerahu tagasi. Ta süda avaneb. Olgu Jumal selle eest tänatud. Rahamaailm oli selle aastateks lukku pannud. See oli peaaegu tappev, et ta midagi tunda ei suutnud. Ta ei olnud toimuvast natukestki taibanud. Ja nüüd. Kerge ei olnud. Peaaegu mitte kunagi polnud kerge. Kuid ta tundis ennast palju paremini, justkui oleks alles praegu tegelikkusest aimu saanud.

„Tänan sind,“ sõnab Michael. „Ja tänan sind ka selle eest, et sa mulle nõu ei andnud, oleksin sind taga ajanud ning su maha löönud.“

Morris naerab. „Oh-oo. Milline ründav tegelane.“

Mehed naeravad koos.

„Tänan,“ lausub Michael veel kord ja ta hääl kõlab nüüd hulga pehmemalt. „Tänan, et minu jaoks olemas oled.“

„Alati, vend.“

///

Loovkirjutamise tunnis on täna Aaroni töö see, mille üle arutlema hakatakse. Asja meeldiv külg on, et poiss ei unustanud eelmisel õhtul kellegi teise kirjutist lugemata. Ebameeldiv on aga see, et ta ise pole midagi uut kirjutanud. Õnneks on tal üks asi välja pakkuda, kuna ta on Aaron, kes loomulikult hätta ei jää. Ta saadab e-kirjad laiali, et kõik saaksid jälgida, ning hakkab närvi minema, kurgus on imelik tunne, mis tekib siis, kui tal tuleb tähelepanu keskpunktis olla. Kuid talle meeldib see üliväga ning ta ei ütle mitte kunagi ühelegi hingele, kui väga ta seda naudib.

Kui kõik oma faili avavad, naeratab õpetaja Hooper Aaronile ja kõnnib tema laua juurde esimeses reas. Naine osutab talle, liigutades nimetissõrme küljelt küljele.

„Mulle meeldis see laul väga,“ sõnab ta. „Vaimustav.“

Aaron tunneb, kuidas ta nägu õhetama hakkab. Mõistatus kahest kuulajast ühe puhul on lahendatud. „Mmm, tänan. Ma tean, et see pole suurem asi.“

„See ei ole tõsi. Otse vastupidi. Mulle meeldib, kuidas sa oma lauludes väljendusrikkaks muutud. Nii saad hea võimaluse endas pingeid maandada.“

Aaron neelatab. Ta teab, et tulevastele muusikalegendidele midagi taolist ei öelda, kuid on liiga väsinud, et sellele keskenduda, niisiis naeratab ta veel kord ja juhib mõtted sõna „vaimustav“ juurde.

„Tänan.“

Ta loeb oma kirjatükki, mis on tema jaoks vaid muutuste otsimise lugu.

Suurem osa ta kirjutatust räägib ta enda elust, õrnalt looritatud lugudest, mis temaga juhtunud on, või sellest, mis tal parajasti meeles mõlgub. Näiteks lugu lapsest, keda hirmutati peidukohast välja tulema. Lugu ütles seda, mida ta ise öelda ei suutnud. Kõik olid tõesti väga toetavad ning kolm tüdrukut tulid hiljem Aaroni juurde ning embasid teda ja kutsusid ta lõunasöögiks oma lauda. Selline asjakorraldus kestis ainult mõned päevad, aga ta oli alati tänulik, kui klassikaaslased tema ümber koondusid. Varsti pärast seda sai ta tuntuks, see oli hea.

Tänane lugu on palju naljakam. Ta loob dialoogi samuti trennis käiva veidrikust sotsiaaltöötajaga, meeste gruppi kuuluva isa-tüübiga, ja siis järgneb enam-vähem juhuslik, kuid naljakas sisemonoloog metroorongist. Üks klassikaaslane teeb kohatu nalja, mida Aaron tõesti kummaliseks peab ja mõtleb vastuseks omaette: oled sa mingi autist või?

Kui lugu on läbi ja algab kriitika, tõstab Staci Raimey käe.

„Ma mõtlen, kui huvitav see on, et Aaron palub oma homo­staatusele täielikku toetust ja heakskiitu,“ ütleb tüdruk, keerutades krässus juukseid ümber sõrme, „aga näiteks autism tundub talle naljakana.“

Aaron ei tohiks arutluse ajal rääkida, aga see rabab teda jalust.

„Mis?“ küsib ta. See oli möödaminnes tehtud märkus. Ta ei mõelnud sellega midagi. „Ma …“

„Kuss!“ ütleb õpetaja Hooper. „Ei sõnagi, kui sinu tööd arutatakse.“

„See oli ülimalt solvav,“ ütleb Stacy. „Ta kasutab sõna autistlik, nagu see oleks mingi halb asi.“

Aaron teab, et tegi tobeda vea. Ta oli selle ilma mõtlemata kirja pannud, ning kui Kwan räägib inimeste õelusest ta Aspergeri sündroomiga venna vastu ning sellest, et sõnad võivad tõesti väga haiget teha ja et Aaron peaks seda teadma, tunneb poiss, et väike osa temast sureb.

Ta läheb hispaania keele tundi, pidades end kõige halvemaks inimeseks maailmas. Ja ta ongi. See, et ta on õel olnud, vihjab asjaolule, et ta on ennast kaotanud, kuhugi maha jätnud, sest temas pole kunagi mingit õelust olnud. Talle on vastuvõetamatu mõelda endast kui kellestki, kes teistele haiget teeb. Haiget tehakse pigem talle. Kuid ta laskis tüdrukul sillalt alla hüpata, jättes ise hüppamata. Õpetaja Higuera küsib Aaronilt, kuidas läheb, ja poiss vastab, et hästi, tegelikult on kõik aga halvasti. Ta ei kuula tunnis peaaegu midagi.

Lõunalauas on ta üksinda, tume udu langeb ta peale, mõtted liiguvad aina sügavamale kuristikku, meenutades talle eilset juhtumit sillal. Kuidas saavad tunded kehale kahju teha? Kuid nii see on. Need suruvad vastu ta rinnakorvi nagu suureks paisuv saatanlik mull ning korraga taipab ta, kui raske on hingata.

Kwan asetab oma kandiku lauale ja küsib: „Kas ma tohin siia istuda?“

Aaron noogutab ja ütleb vaikselt: „Loomulikult.“ Hetkel ei suuda ta valjemini rääkida.

Kwan viipab käega ning korraga on kohal Ratiya Song, Ebony McClendon ja Josh Porter. Õud tungib Aaroni südamesse. Ta ei ole võimeline sellega toime tulema, mis nüüd ees ootab. Mitte mingil juhul.

„Meie teadusringis kehtib ai/oi-poliitika,“ ütleb Ratiya.

„Jah,“ lisab Ebony. „Kui sa tahtmatult nõrgemaid häbistad, sekkub keegi ja ütleb: „Ai-ai.“ Siis selgitatakse, miks nii öeldi, ja häbistaja saab võimaluse vastata: „Oi!“ ning oma vea parandada.“

„Oi,“ lausub Aaron enda ees olevale lauale, vältides kõikide pilke, kuna kardab, et teistele otsa vaadates saavad need aru, kui läbi ta omadega on. Eluga. Kõigega. Ta oleks nagu pihtide vahel. Nad ei tea seda ja see pole midagi niisugust, millest inimestele rääkida võiks. Et nad võiksid häbistajaga õrnalt käituda, kuna päev varem oli too valmis sillalt alla hüppama ja tunneb, et võiks veel kord proovida. Seda juba ütlema ei hakka ja ta ei väärigi mõistmist.

Samal ajal kui klassikaaslased talle selgitusi jagavad, Aaron aina noogutab ja noogutab, palub ja palub vabandust, kuni nad viimaks lahkuvad, minut pärast seda, kui ta tunneb oma keha ja vaimu kokku varisevat. Ta on nagu rikkis arvuti, mis tuleb lõpuks välja lülitada, ning ta pea suriseb ja asjad ta ümber tunduvad olevat valedel kohtadel ning vales asendis, nagu koridori seinad, mis kalduvad kergelt vasakule, ja talle näib, et ebatasane põrand ta jalgade all võib teda komistama panna.

Ta ei vaata uimaseks tegevas viltuses koridoris kellelegi otsa, sest kindlasti räägivad kõik, kuidas ta kirjutas midagi solvavat. Kui ta oleks eile hüpanud, räägiksid inimesed temast vaid head, kuid ta on ikka veel elus ja igaüks vaid vihkab, vihkab, vihkab teda, ja mida küll koridorides Tilliest kõneldakse, tõenäoliselt põhiliselt head. Kui ta vaid saaks ka sellest osa ilma surma mängu toomata, kui ta vaid suudaks teha nii, et teised on ta vastu sõbralikud isegi siis, kui ta on paha, isegi siis, kui ta eksib.

Tillie, kas seal on parem, kus sina oled? Kas sa said lõpuks rahu? Oli su otsus õige? Kas see toimis? Füüsikatunnis näeb ta aine kuulamisega vaeva, erinevus tsentripetaaljõu ja tsentrifugaaljõu vahel tungib otse läbi tema ning ta mõistab, et tegelikult ei lähe talle enam miski korda. Kõik vaid läbistab põgusalt ta keha. Kui kell heliseb, juhtub midagi väga naljakat.

Poiss ei liiguta end.

Aaron vahib ainiti valget tahvlit. Pragu vasakul ülemises neljandikus, peaaegu diagonaalne, suundub parema kõrgema nurga poole, kuid mitte päris täpselt. Joon on puudulik.

„Aaron?“ hüüab dr Sengupta klassiruumi eest. Klass võib olla tühi või tühjenemas. Aaron ei tea. Ta ei suuda pead liigutada.

Hmm, mõtleb ta. See on midagi uut. See on huvitav. Aaronile meeldivad uued huvitavad nähtused, aga toimuv uus ja huvitav teda ei vaimusta. Ta on hirmunud, kuna ei saa sõna otseses mõttes ennast liigutada, ning kui tal oleksid tunded alles, tekitaks see paanikat. Kuid ka tunded on läinud.

„Aaron?“ kordab dr Sengupta ja Aaronile näib, et ta vaatab mingit filmi, ise seda nägemata. Ta teab, et siin on klassiruum ja tema on selle sees, kuid üldine pilt jääb tabamatuks. Mõistus ütleb talle: sul oleks kõige parem nüüd püsti tõusta ja klassist välja kõndida, kuna tagajärjed ei jää tulemata – aga tal ei ole seda võimalust. Ta ei saa end liigutada.

Järgmised viisteist minutit on märkimisväärsed, poiss on teadlik, et tund pole kellahelinast hoolimata alanud. Miski või keegi hoiab õpilasi klassiruumist eemal. Sengupta ja Nimetud Nemad kord räägivad temaga, kord vaikivad, püüdes teda klassist välja saada. Lõpuks lepitakse liikumatu objekti olemasoluga, Aaron Boroffiga, ja kõik on nii, nii veider. See ei mõju ta mainele hästi, kuid talle ei lähe miski enam korda. Tal ei ole jaksu.

Tundub, et kanderaam on uus. Uus moodus füüsikaklassist välja viimiseks. Ta kantakse minema, nagu oleks tegu mingi kahtlase Egiptuse vaaraoga. Ta peas on mõte, et parem on hetkel teadvusele mitte tulla, kuna tõenäoliselt ei oleks tema jaoks midagi ebameeldivamat kui see, mis just praegu toimub, kuigi see ei toimu ju temaga? On mingi sündmus, milles osaleb keegi teine. Ta aju on mattunud valgesse pilve. Ta silmad on pärani lahti, aga ei näe midagi. Ta kõrvad on seestpoolt tualettpaberit täis topitud, see ummistab kuulmiskanalid.

Kiirabi on.

Ka haiglakoridor on.

On. On. On. Aeg lainetab, muutub pronksjaks. Siis hõbevalgeks.

Küsimused, mida arst esitab, ei ole suunatud talle, ja hääletoonist, mida ta kuuleb, tundub, et see on arusaadav, pigem nagu matemaatiline tehe, kus on selge, et X on positiivne täisarv, võib-olla. Lahendus Y-le. Ta ise ongi Y. Keegi on seal koos temaga, isikul on oma värv, midagi sinist, kuid hallika tooniga ja nurkadest tuhmunud, ja see keegi ei vii kunagi kedagi kooli lõpuõhtule. Kellelegi ei meeldi selline sinine, keegi ei heiska seda reede õhtul loodusloo muuseumi ette.

Topher? Sengupta? Koolijuhataja asetäitja? Kellel on ka nimi? Nemad?

Issi?

1 „Dear Evan Hansen“ on tuntud Broadway muusikal.