Читать книгу Sild - Bill Konigsberg - Страница 6

Aaron jälgib, kuidas nimetu tüdruk oma teisegi jala üle ääre tõstab ja end lahti tõukab. Poisi silme ees kukub ta alla. Langeb, kord külg, kord pea ees. Sööstab jõkke.

See ei näi millegi niisugusena, mida Aaron oli näha lootnud. Siin pole jälgegi ilust ega õilsusest. Tegu on mõistusevastane. See on ilma köieta benji-hüpe, laksatus lainetesse, väike keeris – ja vesi on ta neelanud.

Poiss ei suuda kuuldavale tuua ainsatki heli. Ta ei saa hingata. Tüdruk oli seal. Nüüd teda pole.

Ta ei taha isegi kaaluda, et teeb sama, millega tüdruk just hakkama sai.

Paaniliselt tõmbab ta jala üle serva tagasi kindlale pinnale, kogu ta keha judiseb. Mööda tuhisevad autod halvavad ta reaalsus­taju ja muudavad ta tegutsemisvõimetuks. Ta mõistus ei suuda seda vastu võtta. Tema pidi ju surema, kuid on elus, ja võõras tüdruk suri.

Kas ma peaksin helistama numbril 911? Mida ma ütlen? Kuidas see teda aitab?

Kuid ta perekond! Nad ei saa iial teada, kui ma ei …

Persse. Persse persse persse.

Ta võtab telefoni taskust ja valib numbri.

„Üheksa-üks-üks. Millises ohus te olete?“

Poiss peab karjuma, et teda kuuldaks, ja ta kurk on liiga kuiv, liiga kähe. „Ma ainult – üks tüdruk. Ta hüppas.“

„Teie asukoht, härra?“

Ta kisab selle välja nagu küsimuse. „George Washingtoni sild?“

„Ärge lahkuge, püsige paigal. Milline tasand? Lõuna või põhja pool?“

Poiss mõtleb, kas seda juhtub siin kogu aeg. Kindel, et juhtub.

„Ülemine tasand …“

„Ma ei kuule teid. Peate kõvemini rääkima.“

Ta röögib: „Ülemine tasand! Hm. Lõuna pool. Ma …“

„Kas te olete endale ohtlik?“ küsib naine ja ta mõtleb: hea küsimus.

Ta lõugab: „Ma ei tea! Võib-olla küll.“

„Püsige paigal. Ma jään liinile, olen koos teiega. Püsige paigal. Kas kuulete mind?“

Miski ei aja teda rohkem endast välja kui see, millise tooniga naine neid sõnu ütleb. Justkui oleks tema ohus.

Oh jumal, oh jumal, oh jumal.

Talle jõudis kohale:

ta oleks end peaaegu surnuks hüpanud.

Nii lähedal surmale.

Tüdruk jõudis lähemale.

Poiss hakkab nutma. „Olgu,“ ütleb ta lämbuval häälel, silmi sulgedes ja tundes, kuidas tuul jahutab mööda ta põski voolavaid pisaraid. Ta tahab kuuma kakaod. Kuuma kakaod ja tekki ja seda, et isa paneks oma vanad plaadid mängima. Ta tahab ka akent, mis eraldaks teda turvaliselt kõigest sellest siin.

Aaron püsib liinil ja naine ei lase tal vaikida, vaid küsib kogu aeg midagi. Poiss saab aru, et see on tema töö, kuid samal ajal on see kena, ning naine ei pane ta lühikesi vastuseid pahaks. Peagi hakkab talle meeldima, kuidas naine hingab ja oma nätsu naksutab – apelsinimaitselist, arvab poiss. Äkki peaks tema ülemusega rääkima ja kiitust avaldama? Ta kuuleb kaugelt kostvat sireenide undamist ning mõtleb, et toimunust teatatakse ta isale. See murraks isa südame. Ei.

„Kurat.“

„Mis juhtus, kullake?“

„Ma ei saa … Minuga on kõik hästi. See kiirabi … ei ole ju minu jaoks?“

„Püsi lihtsalt liinil,“ ütleb naine, hääl endiselt rahulik.

Poiss lõpetab kõne ja hakkab jooksma, läbiroostetanud metallist keerdtreppi mööda alla, tagasi Manhattanile. Ta jookseb, sest kui teda pole siin, ei ole ka midagi juhtunud. Ta püüab olla selline nagu tavaliselt ja soovib, et ka see kolmapäev oleks tavaline.

Aaron näeb tüdruku kukkumist. Ta ei saa seda mälupilti peast. Tüdruk kukub, poiss ei suuda teda takistada, kuigi tahaks. Ta tahab peatada kõik – välja arvatud, nagu ta nüüd teab, oma elu.

Jõudnud 178. avenüü parki, astub ta tuimalt ida suunas, metroo poole. Ta meenutab tüdruku kurba kukalt, kui too oma sihtpunkti poole sammus. Tema nuukseid. Ta silmi, mida poiss siis selgelt ei näinud, aga nüüd näeb.

Aaron esitab endale küsimuse:

mis inimene see on, kes hüppab …

Ja mõtleb siis:

nojah, muidugi.

Poiss paneb kõrvaklapid tagasi pähe, puudutades enne sõrmega kõrva. See tundub peaaegu ebamaisena. Tema nahk, need kehaosad. Elus, elutu. Peenike joon nende kahe vahel. See oleks nii kergesti võinud juhtuda. Ta teab seda. Kui tüdruk poleks välja ilmunud ja tema kohta endale võtnud, ei puudutaks ta elavat kõrva enam iial kellegi sõrmed. See ei kuuleks enam kunagi muusikat ega üldse midagi.

Ta tunnetas seda hetke, mis oleks lõppenud sulpsatuse ja unustusega.

Ta ei peaks enam siin olema.

Poiss haarab enesesse selle hetke väikseimagi pisiasja, naudib kõike, mida saab elava inimese meeltega tajuda. Piir elu ja surma vahel tundub olevat nii ebakindel, ja korraga naudib ta seda, kuidas tuul, mis on sillast madalamal leebem, ta juukseid silitab.

Ta hakkab naerma, nutma ja hingeldama, läbisegi ja korraga. Ta kummardub maani ning püüab vabaneda kõikjale kehasse kuhjunud halvast energiast, kus iganes see end ka peidab.

Silmade taga.

Varbaküüntel.

Igal tollil ta nahast.

///

Teisel pool Manhattanit, ülemisel idaküljel, harjutab Britt elutoas oma tavapärast tantsuprogrammi Cardi B „I like it“ järgi. Ta ootab Tilliet koju. Tüdruk ei jõua ära oodata, millal saab vanemale õele oma uusi tantsuliigutusi näidata. Tal käib see nii, et ta pöörab oma keha häbelikult kõrvale ja hüppab siis ette ning väristab end üleni. Tilliele meeldib see kindlasti väga! Kui Tillie tema tantsuloomingut jälgib, siis teeskleb ta alati, et on talendiotsija, kes otsustab, kas Britt pääseb edasi. See on lõbus. Täna on Brittil varuks uus nali, mida ta kuulis oma viienda astme kunstiklassis ja mis Tillie kindlasti naerma ajab. Õe naer on parim asi, sest kui Tilliel lohukesed põskedesse ilmuvad, on ka Britt alati õnnelik. Ta õde on ainus, kes suudab teda nii tundma panna, ja Britt näeb kõvasti vaeva, et ka Tillie rõõmus oleks.

Olgu, mõtleb Britt. Tagasi harjutuste juurde.

Selleks ajaks, kui Tillie koju jõuab, tahab ta kõike täiuslikult osata.

///

Linna teises servas lebab Molly Tobin roidunult oma mugavas voodis mõnusas kodus ning tunneb igavust. Tal on kõigest kõrini. Ta pole kogu päeva jooksul välja saanud, aga see ongi koolikeelu tagajärg.

Spence’is on kiusamise suhtes nulltolerants. Kuid mida siis Molly õieti tegi? Ta ei tahtnud kedagi haavata. Kui ta videos naeriski, tahtis ta öelda, et see on nii vale, mitte et muutke selle tüdruku elu täielikuks põrguks.

Ta tahtis lihtsalt … ah, ükskõik. Ta oli seal, Gretchen ja Isabella samuti, ning kambavaim võttis võimust. Nii tekkisidki natsid, taipab ta äkki, ning tunneb nördimust, et ta nii kergesti mõjutatav on. Veelgi enam aga piinab tüdrukut ebaõiglus. Ta ei saa sellest üle. Gretcheni seksikiisude video ei jõudnud avalikkuse ette. See läks üle igasuguste piiride ning oli palju hullem kui see, mida Molly paar minutit hiljem tegi.

Taevake. Kõik paistis liiga lihtne. Milline tüdruk, kellel on kaaluga kasvõi väikesi raskusi, rääkimata ilmselgest probleemist, esitab luulet, milles samastab ennast lehmaga? Ning nüüd on Molly koolist eemaldatud ning võib unustada Browni ja samuti Michigani (tõenäoliselt).

Kui ta saaks aega tagasi keerata, siis enam ta ilmselt nii ei teeks.

Kuid keegi ei paku tüdrukule võimalust juhtunut muuta.

///

Kuskil ida pool põrnitseb Amir Rahimi üht täppi oma magamistoa seinal.

Homme teeb ta seda. Mitte päris seda. Ta ei suudaks. See tapaks ta ema. Aga ta võib Tilliele sõnumi saata. Tüdruk väärib vähemalt niigi palju, ja ehk aitab see ka poisil tunda end vähem häbistatuna, taoline tunne on tema jaoks liig.

Amir võib talle oma tõe usaldada, kindel see.

Ta on ikkagi väga hea tüdruk. Kõige lahedam, keda ta eales kohanud on.

///

„Kuidas sul täna läks?“ küsib Aaroni isa, kui kell 20.45 töölt koju jõuab.

„Hästi,“ vastab Aaron. Ta pistab kausist suhu Froot Loopsi helbeid.

„Kas sa oled söönud?“

Aaron osutab kausile enda ees ja isa pööritab silmi.

„Kas sa midagi väärtuslikku sõid?“

Aaron raputab pead.

„Kas ma tegin valesti, et Magdal minna lasksin?“

Magda oli viimane Columbia ülikooli lõpetajatest, kes olid riburada Aaroni järele valvanud, ning vastutasuks oli isa andnud neile tasuta toa ja kosti. Muidugi valmistasid nad poisile ka süüa. Magda oli pärit Iisraelist, ta lõhnas nagu magus melon ja oli kord seganud Aaronit koduste ülesannete tegemisel: „Ma lähen oma sviitriga välja.“ Nüüd, kui Aaron ja ta isa välja pidid minema, saatsid nad mõnikord teineteisele sõnumi: ma lähen oma sviitriga välja.

„Ei-ei,“ ütleb Aaron, keskendudes ühele helbele kausis ja üritades seda piima seest päästa. Teda haarab värin, kui ta mõtleb nimetule tüdrukule kuskil Hudsoni jões. Kas ta vajus põhja? Kas ta keha tõmmati välja? Kas ta võib veel elus olla? Võis ta oma kõnega tüdruku elu päästa?

Ära ole rumal, noomib ta end. Tüdruk on surnud. Sina ei ole. Sa vedasid teda alt. Pole veel selge, kas sa ka ennast alt vedasid.

Aaron võtab telefoni ja trükib otsingumootorisse: tüdruk päästetud Hudsoni jõest pärast seda, kui ta George Washingtoni sillalt alla hüppas. Täna ikka mitte sõnagi. Võib-olla igast enesetapust ei teatatagi? Võib-olla on neid liiga palju? Ja mida see ütleb sulle meie maailma närususe kohta?

Isa ohkab, paneb oma portfelli köögilauale ja küsib: „Kas räägime oma päevast?“

Aaron noogutab. Ta isa nõuab nendevahelisi vestlusi alates ajast, kui ta paar aastat tagasi ühel sõjameeste kokkutulekul käis. Ta tuli sealt tagasi täis kirge elu vastu ja kahetsust nende kordade pärast, mil tal oli tulnud tööd isaks olemisest tähtsamaks pidada. Otsekohe loobus ta oma töökohast pangas ja läks tagasi kooli, kus õppis sotsiaaltöötajaks. Nüüd on Aaronil ja ta isal vähe raha, kuid oma korter, ja igal õhtul jagavad nad möödunud päeva muljeid.

Loomulikult ei räägi Aaron talle midagi. Vähemalt mitte sellistest asjadest, mis ta sillale ajasid.

„Kas sina alustad?“ küsib isa.

Aaron raputab pead, isa ei vaidle vastu ja alustab.

„Füüsiliselt olen surmväsinud. Kes seda teadis, et üks neetud praktikum võib olla kurnavam kui investeerimispangandus? Tead, mida ma ütlen: ma ei suuda ära oodata, kuni mul on oma firma ja ma ei pea enam Montefiore’is seda lõputut ühte ja sama asja tegema. Emotsionaalselt: rõõmus ja vihane. Rohkem küll rõõmus, aga üks munajoodik BMW-s vupsas punase tulega läbi, kuigi umbes sada inimest ootasid ülekäiguraja ees sooviga teed ületada. Sa ju tead, et rumalad ja isekad juhid panevad mulle pähe mõrvarlikud mõtted. Hingeliselt: tunnen mõningast selgust. Mediteerisin teise tööpausi ajal, kuid alati ei jõua ma tungida läbi buliimilise teismeea sündmuste jada. Vaimselt: päris terava mõistusega kuni kella üheksani, tuleb tunnistada. Kuidas sinul läks, semu?“

Aaron paneb lusika kõrvale ja vaatab üksisilmi isa laupa, mis on nii lähedal, et võimaldab mugavalt talle ka silma vaadata. Tal tuleb ajuti seda teha, vastasel korral hakkab isa küsimusi esitama. Aaron ei saa täna küsimustele vastata.

„Füüsiliselt: pole viga. Mu jalad sügelevad. Tõenäoliselt on see mingi rohust saadud allergia, kuna käisin pärast kooli jõeäärses pargis hulkumas ja panin midagi kirja ka.“

Ta isa naeratab oma järeleaimamatut naeratust – parem põselohk tõuseb umbes kaks millimeetrit kõrgemale kui vasak, kuid parem silm püsib paigal. Selle sai ta päranduseks näonärvi halvatuse põdemisest, kui oli kahekümnendates eluaastates.

„Emotsionaalselt: hästi. Olen rõõmus, aga ka veidi kurb.“

„Veidi?“ küsib isa.

„Noh olgu, kurb,“ ütleb Aaron ja pööritab silmi.

Poisi hääl on lustakas. See kõik on täielik jama ning tal on iseendast süda paha.

Kurb?

Kurb on uudistest sillalt alla hüppajast kuulda.

Kurb on, et see toimus sinu kõrval.

Kurb on teadmine, et see pidanuks olema sina.

„Jätka,“ ütleb isa kelmikalt naeratades.

„Hingeliselt: sama mis eile. Ei tea täpselt, mida uskuda. Vaimselt: terav kui nael. Kõik. Fini.“

Sõna fini jääb talle kurku kinni. Järgneb terve seeria kujutlusi kukkuvast tüdrukust ja nõrgast sulpsatusest, kui ta vette kukub. Tegelikkuses oli sulpsatus kõike muud kui nõrk. Isa vaatab talle ainiti otsa. Aaron pöörab pilgu kõrvale.

Isa tuleb poja juurde ja suudleb teda pealaele. „Mu isalik radar ei tööta ning ma ei taipa, miks. Kas ma mõtlen üle? Oled kindel, et sul midagi viga pole?“

Aaron kehitab õlgu. „“Avenue Q“ muusikalist ei saanud ma veel midagi teada. Arvasin, et täna see õnnestub, kuid ilmselt eksisin. Ja üldse, ma ei saa olla kindel, et …“

Isa vaatab poega, oodates lause lõppu. Aaron ei tee seda. Ei saa teha. See on tõele liiga lähedal. Tobe põhjus, mis ta sillal endast välja viis.

Kõik ei taandunud loomulikult vaid ühele asjale ning olgu Jumal selle eest tänatud. Teha enesetapp ainult seetõttu, et kellelegi ei meeldinud su osatäitmine näidendis, on isegi tema puhul liiga enesekeskne. Kuid tegelikult oli see viimane piisk karikas. Metroos, teel koolist koju, mainis Sarah Palmer, et oli näinud nende koolinäidendit „Rent“. Ning tema oma ülimas rumaluses küsis, kuidas see tüdrukule meeldis.

„Päris … hea,“ vastas neiu. Rong suundus Manhattanile, üle Bronxi jõe.

„Kas sa muud ei ütlegi?“ päris poiss.

Sarah libistas sõrmed läbi oma pikkade pruunide juuste. „Ma arvan, et Kelly Jameson mängis väga hästi.“

Kelly Jameson mängis Mimit, kes oli Aaroni Rogeri paariline. Kellyt ootas peagi AMDA – Ameerika Muusikali- ja Draama­akadeemia –, kõik teadsid, et ta on tegija. Sarah’ põiklev vastus pidanuks olema piisav, et sundida normaalset noort inimest edasisest küsitlusest loobuma. Kuid Aaron ei olnud normaalne ja tal puudus võime mõista teiste seisukohti nende näoilme, hääle­tooni või kehakeele järgi. Peamiselt aga ei tahtnud ta kogu öö õnnetuna ringi kõndida, juhul kui tüdruk lihtsalt unustas talle komplimendi teha. Lõppude lõpuks olid nad üsna head sõbrad. Ja kõik olid öelnud, et ta mängis Rogeri osa tõeliselt hästi. Marissa Jones oli märkinud, et tema ja Kelly duett „Ilma sinuta“ tundus peaaegu parem kui Broadway etenduse plaadistatud versioon. Seega uuris ta edasi.

„Aga mida sa minust arvad?“

Sarah ajas huuled prunti.

Sellest oleks pidanud piisama, aga ei piisanud. Miski polnud kunagi tema jaoks küllalt hästi ja ta vihkas ennast selle eest.

„Räägi siis, kas mina olin mannetu,“ käis poiss peale. „Mul ükskõik. Võid öelda küll.“

Sarah tõmbas sügavalt hinge ja toksis sõrmedega vastu aknaklaasi.

„Minu arvates ei olnud sa suurepärane,“ sõnas ta. „Su hääl on keskpärane. Ma arvasin, et tead seda. Palun vabandust. Ma tahan aus olla.“

Aaron naeris. Ta naeris alati, kui ta tundeid riivati. Ja praegu oli halb veel halvem, tüdruk ehk ei teadnud seda, kuid tõesti oli, ja poiss mõtles: suurepärane. Äge. Tänan sind, Sarah. Ma ei talu enam ühtegi su sõna. Suur tänu.

Kuid valjusti ütles ta hoopis midagi muud: „Jah. Ma tean. Olin päris nõme.“

Sarah näis kergendust tundvat. „Sel pole küll tähtsust, aga minu arvates esinesid peaaegu kõik äärmiselt halvasti.“

Öeldul ei olnudki erilist tähtsust, ning kui Aaron ukse juurde astus, et George Washingtoni silla peatuses maha minna, lootis ta kedagi küsivat, miks ta siin maha läheb, kui elab sada kvartalit lõuna pool, kuid keegi ei tundnud huvi. Kui poiss trepist üles ronis ja tänavale jõudis, mõtles ta: keegi ei saa iialgi teada, et see oli viimane piisk karikas ning et ma tapsin end sellepärast, et mu osatäitmine „Rendis“ Sarah Palmerile ei meeldinud. See on isegi minu kohta liiga haletsusväärne.

Aga asi polnud siiski ainult selles. Oli veel palju muudki.

Ta oli nii väsinud sügavast vastumeelsusest enda ja oma rumala aju suhtes.

Ta oli väsinud sellest, et alati kõik untsu keeras.

Ta ei suutnud ette kujutada, et see kunagi teisiti saab olema.

Tundus, et maailm ei teinud temast üldse välja, ning kui ta ühel päeval elust lahkuks, ei muutuks midagi.

Tal ebaõnnestus kõik, isegi see, mille peale tal enda arvates annet oli.

Eelmisel õhtul oli ta näinud YouTube’i postitatud video ränka läbikukkumist. Tähtsusetu lugu, kuid just sellisena sümboolne. Loo pealkiri oli „Jalutan üksi“, ja kui ta selle salvestatud sai, tundis ta, et see ongi pala, mis kõik ta tunded kokku võtab. Sõnad olid tõelised ja tulid sügavalt tema seest. Lugu oli ehk pisut retro … aga inimesed armastasid retrot. Sellest pidi tulema ta läbimurre Spotifys, jõuab Viral 50-sse. Ta tundis seda iga oma ihurakuga.

Laulu sõnad kirjutas ta inspiratsioonihoos.

Veedan aega iseendaga

Ainult seda teha saan

Jalutan täiesti üksinda

Kuna minu kõrvalt puudud sa

Mõnel korral näis talle, et need sõnad tungisid noana ta kõhtu. See tunne oli poisile tuttav kordadest, mil ta kirjutas midagi, mis anus, et teised teda kuulaks. Ta oli jõudnud arusaamisele, et need hetked olid tõelised, ja see oligi põhjus, miks ta oma umbes kahesajast tekstist oli muusika kirjutanud vaid kaheteistkümnele.

See oli üks neist.

Poiss avas garaažibändi ukse ja umbes tunni pärast oli muusika valmis. Ta toksis elektriklaveril aeglast nukrat meloodiat, aeglustas siis retrorütmi 120 löögist minutis 75-ni ja saavutas heli, mis oli lummav. Ta lisas korduvad bassinoodid ja seejärel tuli tema vokaal. Inimesed ütlesid, et ta laulab nagu Bob Dylan. (Ta teadis, et see tähendas loomuliku ilu puudumist, aga julgus meeldis paljudele, seega piisas ka sellest.) Laulus oli igatsust, mis pani ta kõhu surisema, kuna inimesed hakkavad seda kuulama ja mõistma. Nad mõistavad teda. Nad imetlevad teda.

Oli üks isa hiliseid tööpäevi Montefiore’is, seega jääb pikk vestlus tema magamistoas ja arutlemine uue muusika üle ära. Aga seda lugu pidid kõik otsekohe kuulma. Niisiis logis ta end oma YouTube’i kanalisse ja esitas oma lugu, äkki aga tuli talle geniaalne mõte salvestada meloodia ning laulda lugu kohe sisse. Selle variandi ta avaldaski ja saatis igaühele, keda tundis, e-kirja, milles teatas, et salvestas just oma parima laulu.

Nii see toimiski. Nii sai rohelise tule Viral 50. Teed hea laulu, paned inimesed YouTube’is endast rääkima, maksad ja saadad selle Spotifysse, püüad mõjuka esitusloendi tegija tähelepanu ja hops! Sinust saab Ed Sheeran.

Siis hakkas ta ootama. Möödusid tunnid. E-kirja oli saanud seitsekümmend neli inimest. Lugu oli mängitud kuus korda. Neli või viis tellis ta päris kindlasti ise.

Seitsmekümne neljast inimesest oli üks või kaks vajutanud „mängi“. Mitte ühtegi kommentaari ega laiki.

Kas ta oli nii vilets? Mis see võis olla, mida teised temast teadsid, aga millest tal endal aimugi polnud? Kommentaaride ja laikide puudumine lõhkus teda seesmiselt, läbistas ta organeid ja õõnestas keha, kuni temasse oli jäänud vaid tühjus.

Tal on meeles, kuidas ta eelmisel ööl voodis lamas, oma magamistoa seinalt pleki leidis ning seda jõllitas. Beeži värvi sein oli nii ilmetu. Midagi on vaja muuta, kuid kõik jääb endiseks nagu alati. Ta muudkui jõllitas ja jõllitas ning mõtles, see pole normaalne. Ta ei olnud kunagi varem üht plekki tundide viisi vahtinud, ning kui ta oleks suutnud end liigutada, oleks ta läinud arvuti juurde ja toksinud sisse tundide viisi seinal pleki vahtimine, et teada saada, mida see tähendab, kuid ta oli hangunud. Kui ta isa koju jõudis ja poja toa avatud uksel seisatas, sulges Aaron silmad ja teeskles magamist, kuigi tuled põlesid. Kui isa tuled kustutanud oli, avas poiss taas silmad ning põrnitses sama laiku, mida ta tegelikult ei näinudki, mõeldes samal ajal, kas üldse keegi tunneks temast puudust, kui ta siit maailmast lihtsalt kaoks.

„Aar…?“ ütleb isa nüüd.

„Mis? Jah.“

„Kus sa oled, Aaron Boroff?“

Poiss manab näole naeratuse. Sellise, mida ta isegi uskunud oleks. Ta on päris hea näitleja.

„Bermudal,“ vastab Aaron. „Vabandust, mõtlesin millegi naljaka peale.“

Isa naeratab. „Olgu. Oled kindel, et sinuga kõik hästi on?“

Aaron kallutab pea ühele küljele ja vaatab isale silmanurgast otsa. Isa naerab.

„Hästi. Ma ainult kontrollisin. Head und.“

„Lutikad, parem ärge tulge hammustama või kättemaks saab hirmus olema,“ sõnab Aaron.

Isa naerab jälle, embab poega, suudleb teda pealaele ja suundub oma magamistuppa.