Читать книгу Ülestähendusi väikeselt saarelt - Bill Bryson - Страница 3

Proloog

Оглавление

Ma nägin Inglismaad esimest korda 1973. aasta udusel märtsihommikul kesköise praamiga Calais’st saabudes. Kahekümne minuti jooksul, mil sõidu- ja veoautod hakkasid edasi trügima, tolliametnikud täitsid oma kohuseid ja kõik asusid Londoni poole teele, kihas terminali ümbruses elu. Siis järgnes äkitselt vaikus ja mina lonkisin läbi uniste ja halvasti valgustatud uduste tänavate nagu mõnes Bulldog Drummondi filmis. Üksnes mulle kuuluvas Inglise linnas viibimine tekitas üsna toreda tunde.

Ainsana põhjustas teatavat meelehärmi tõsiasi, et kõik hotellid ja külalistemajad näisid olevat uksed ööseks sulgenud. Kõndisin kuni raudteejaamani välja, pidades plaani rongiga Londonisse sõita, kuid ka jaamahoone oli pime ja selle aknad luukidega suletud. Seisin ja mõtlesin, mida ette võtta, kui märkasin teisel pool tänavat seisva külalistemaja ülemise korruse aknas kumamas teleri halli valgust. Hurraa, mõtlesin, keegi on ärkvel, ja kiirustasin üle tänava, kavatsedes paiga heatahtliku omaniku käest oma hilise saabumise pärast alandlikult vabandust paluda, kujutades ette reibast jutuajamist stiilis „Oi, mul ei tuleks pähegi tahta, et te mulle nii hilisel ajal midagi süüa annaksite. Ei, ausõna – no kui see päris kindlasti tüli ei tee, siis ehk üks võileib rostbiifiga ja pirakas hapukurk ja võib-olla natuke kartulisalatit ja pudel õlut”. Jalgrada oli kottpime ja tänu oma innule ja Briti ukseavade ebapiisavale tundmisele komistasin astme otsa ja maandusin mürtsatades näoli vastu ust, saates seejuures kolinal lendu pool tosinat tühja piimapudelit. Ülemise korruse aken avanes peaaegu kohe.

„Kes seal on?” küsis valvas hääl.

Astusin nina masseerides sammukese tagasi ja kiikasin lokirullides silueti poole üles. „Tere. Ma otsin tuba,” vastasin.

„Me oleme suletud.”

„Oih.” Aga mis mu õhtusöögist saab?

„Proovige Churchilli. Seal ees.”

„Mille ees?” küsisin, kuid aken oli juba kinni prantsatanud.

Churchill oli luksuslik ja hästi valgustatud ja näis külaliste vastuvõtmiseks valmis olevat. Läbi akna kiigates nägin baaris mõne Noël Cowardi näitemängu tegelasi meenutavaid elegantse ja klanitud välimusega ülikonnastatud inimesi. Kõhklesin varjude vahel seistes ja end tänavakaltsakana tundes. Olin nii sotsiaalses plaanis kui ka riietuse osas sellise asutuse jaoks täiesti sobimatu ja lisaks polnud see ilmselgelt mulle taskukohane. Olin alles eelmisel päeval ulatanud erakordselt paksu pataka mitmevärvilisi franke õela pilguga Picardie hotelliomanikule, seda ühe muhklikus voodis veedetud öö ja taldrikutäie salapärase chasseur’ eest. See toit näis sisaldavat erinevate väikeloomade luid, millest suurema osa olin endast viisakat muljet jätta üritades salvrätikusse poetanud, samas kindlalt otsustades edaspidi oma väljaminekute osas tagasihoidlikum olla. Niisiis pöördusin tõrksalt Churchilli ahvatlevast soojusest eemale ja rühkisin pimedusse.

Veidi eemal seisis Marine Parade’il ilmastikutingimustele avatud, kuid siiski katusega bussiootepaviljon, ja ma otsustasin, et see peab asja ära ajama. Heitsin seljakotti padjana kasutades pikali ja sikutasin kuue endale tihedasti ümber. Lippidest valmistatud pink oli kõva ning kinnitatud suurte ümmarguse peaga poltidega, mis mugava lamamise võimatuks muutsid – nagu nende eesmärk kahtlemata oligi. Lamasin tükk aega ja kuulasin, kuidas lained kuskil taamal kivisele kaldale laksusid, ja viimaks võttis võimust pikk ja külm öö, täis segaseid unenägusid, milles ma pagesin üle Arktika jääväljade, kannul õelate silmadega hotelliomanik, kelle käsutuses olid katapult, kotitäis polte ja erakordne sihtimisoskus, ja kes mulle linasesse taskurätikusse topitud vesise toidu näppamise ning selle oma hotellitoa öökapi sahtlisse peitmise eest korduvalt vastu taguotsa ja jalgu virutas. Ärkasin umbes kella kolme paiku öösel õhku ahmides, üle kere kange ja külmast värisevana. Udu oli hajunud. Õhk oli nüüd liikumatu ja selge ning taevas tähti täis. Muuli kaugemas otsas seisva tuletorni valgusvihk liikus väsimatult üle vee. See kõik oli äärmiselt kaunis, kuid minul oli selle hindamiseks liiga külm. Tuhnisin värisedes seljakotis ja tirisin sealt välja kõik esemed, mis võinuks vähegi sooja anda: flanellpluus, kaks kampsunit, lisa-teksapaar. Kasutasin villaseid sokke kinnastena ja tõmbasin meeleheitlikus katses pead soojendada pähe flanellist bokserid, vajusin seejärel raskelt tagasi pingile ja jäin kannatlikult surma halastavat suudlust ootama. Seda siiski ei saabunud, ma jäin hoopis magama.

Mind äratas udusireeni ootamatu huile, mis mind mu kitsukeselt õrrelt peaaegu lendu saatis, ning ma ajasin end kohutava enesetundega, kuid siiski pisut vähem külmetavana istukile. Maailm kümbles piimjas koidueelses valguses, mis näis tulevat eikusagilt. Kajakad tiirutasid ja kriiskasid vee kohal. Taamal, kivist muulist kaugemal, liugles kuninglikult merele hiiglaslik ja hästi valgustatud praam. Istusin seal mõnda aega – noor mees, kelle peas oli mõtteid rohkem kui materjali nendega toime tulemiseks. Üle vee veeres mööduva laeva udupasuna järjekordne kume kaebehääl, mis tüütud kajakad taas ärevile ajas. Võtsin sokkidest käpikud käest ja vaatasin kella. See näitas 5.55. Vaatasin kaugusesse kaduvale praamile järele ja küsisin endalt, kuhu inimesed küll sellisel kellaajal teel võiksid olla. Kuhu mina sellisel kellaajal minna võiksin? Võtsin seljakoti ja hakkasin vere soontes käima saamiseks mööda tänavat astuma.

Nüüdseks rahulikku und magava Churchilli juurde jõudes kohtusin väikese koeraga jalutava vanamehega. Koer üritas kõigest hingest iga vertikaalse pinna peale jalga tõsta ja selle tagajärjel mitte niivõrd ei jalutanud, kuivõrd lohises kolmel jalal.

Kui ma mehega kohakuti jõudsin, noogutas ta mulle tervituseks. „Täna võib veel ilma ilusaks pöörata,” teatas mees, pilk lootusrikkalt märgade käterätikute virna meenutava taeva poole pööratud. Küsisin temalt, kas kuskil võiks asuda mõni restoran, mis juba avatud oleks. Ta teadis ühte lähikonnas asuvat kohta ja juhatas mind sinna. „Kenti parim transpordikohve,” sõnas mees.

„Transpordikoht?” küsisin mina ebakindlalt ja taganesin paar sammu, olles märganud, et ta koer üritab kõigest väest mu püksisäärt niisutada.

„Veoautojuhtide seas väga populaarne. Nemad teavad alati kõige paremaid söögikohti, kas pole?” Mees naeratas sõbralikult ja tasandas minu poole kummardudes pisut häält, nagu oleks tal plaanis mingit saladust jagada. „Mina teie asemel võtaksin enne sinna minekut need aluspüksid peast ära.”

Haarasin peast kinni – „Oih!” – ja tirisin punastades ununenud bokserid peast. Üritasin mingit vähegi asjalikku seletust välja mõelda, kuid mees silmitses taas uuriva pilguga taevast.

„Läheb päris kindlasti selgemaks,” otsustas ta ja lohistas oma koera uute vertikaalsete tasapindade otsingul minema. Vaatasin neile järele, pöörasin seejärel ringi ja jalutasin vidutama hakanud vihma käes mööda promenaadi minema.

***

Kohvik oli viimase peal: elu täis, aurune ja mõnusalt soe. Tellisin taldrikutäie mune, ube, praeleiba, peekonit ja vorsti ning sinna kõrvale taldrikutäie leiba margariiniga ning kaks tassitäit kohvi, mis läks kõik kokku maksma 22 penni. Pärast seda väljusin röhatades, hambaork näpus, end otsekui uuesti sündinuna tundes kohvikust ja lonkisin ellu ärkavat Doverit vaadates rõõmsalt mööda tänavaid. Tuleb öelda, et päevavalgus ei andnud Doverile suurt midagi juurde, kuid mulle seal meeldis. Mulle meeldisid linnakese väiksus ja hubane õhkkond ja see, kuidas inimesed ütlesid üksteisele „Tere hommikust” ja „Terekest” ja „Kohutav ilm, loodetavasti läheb pärast selgemaks”, ja teadmine, et tegemist on ühe järjekordse päevaga põhitoonilt rõõmsate, hästi korraldatud ja meeldivalt sündmustevaeste päevade jadas. Kui mina ja käputäis tol päeval sündinud lapsi ja vahest ka üks koeraga jalutanud ja aluspükse peas kandva noormehega kohtunud vana mees välja arvata, polnud mitte kellelgi terves Doveris mingit erilist põhjust 1973. aasta 21. märtsi meeles pidada.

Ma ei teadnud, mis kell oleks Inglismaal viisakas toa küsimisega alustada, niisiis otsustasin selle keskhommikuks jätta. Kuna mul oli piisavalt aega, otsisin hoolega külalistemaju, mis nägid välja vaiksed ja meeldivad, olles samas sõbraliku ja mitte eriti kalli olemisega, ning kui kell lõi kümme, maandusin ühe põhjaliku otsingu järel valikusse jäänud koha lävel, pingutades seejuures, et mitte piimapudeleid ümber lüüa. Tegemist oli väikese hotelliga, mis oli tegelikult külalistemaja ja tegelikult päriselt hoopis pansionaat.

Ma ei mäleta selle koha nime, küll aga on mulle väga hästi meelde jäänud paiga omanik, hilises keskeas hirmuäratav proua Smegma nimeline olend, kes mulle tuba näitas ja seejärel terves asutuses ringkäigu korraldas, andes samal ajal ülevaate paljudest pansionaadis kehtivatest keerulistest reeglitest: millal pakutakse hommikusööki, kuidas vannitoaradiaatorit sisse lülitada, millistel kellaaegadel tuleb mul päevasel ajal majutusasutusest lahkuda ja millal on see napp ajavahemik, mil mul on lubatud vanni minna (huvitaval kombel tundusid need kaks omavahel kokku langevat), kui pikalt tuleb ette teatada soovist lasta endale helistada või saabuda pärast kella kümmet õhtul, kuidas tualetis vett tõmmata ja potiharja kasutada, milliseid materjale tohin visata magamistoa prügikorvi ja millised tuleb toimetada õues asuvasse prügikasti, kus ja kuidas iga sissepääsu juures jalgu pühkida, kuidas kasutada minu magamistoas asuvat kaminat ja millal on selle kasutamine lubatud (põhimõtteliselt jääaja saabudes). See kõik tekitas minus segadust. Seal, kust mina tulin, võttis inimene endale motellitoa, keskendus kümne tunni jooksul seal suurejoonelise ja arvatavasti pöördumatu kaose tekitamisele ning tegi järgmisel hommikul varakult minekut. Praegust olukorda seevastu võis võrrelda sõjaväkke astumisega.

„Minimaalne peatumisaeg,” jätkas proua Smegma, „on viis ööd hinnaga üks nael öö ja see sisaldab täielikku Inglise hommikusööki.”

„Viis ööd?” küsisin kergelt õhku ahmides. Mina olin kavatsenud jääda vaid üheks ööks. Mida mul Doveris viis päeva teha oleks?

Proua Smegma kergitas kulmu. „Kas te lootsite kauem peatuda?”

„Ei,” vastasin mina. „Ei. Tegelikult …”

„Tore, kuna nädalavahetusel saabub üks Šoti pensionäride seltskond, nii et see oleks keeruline. Tegelikult lausa võimatu.” Naine takseeris mind kriitilise pilguga nagu plekki vaibal ja kaalus, kas oleks veel midagi, millega annaks mu elu põrguks teha. Oli ikka. „Ma lähen varsti välja, niisiis, kas te saaksite toa veerand tunni jooksul vabastada?”

Olin taas segaduses. „Vabandust, kas te tahate, et ma lahkuksin? Ma just jõudsin siia.”

„Selline on kodukord. Kell neli võite tagasi tulla.” Naine asutas minekule, kuid pöördus siis tagasi. „Ah jaa, ja olge nii kena, võtke ööseks päevakate ära. Meil on siin esinenud väga ebameeldivaid intsidente plekkidega. Kui te katte ära rikute, oleme sunnitud selle eest arve esitama. Te muidugi saate sellest aru?”

Noogutasin kohtlaselt. Seejärel naine kadus. Seal ma siis seisin ja tundsin end eksinu, väsinu ja kodust kaugel viibivana. Olin veetnud õues kirjeldamatult ebamugava öö. Lihased tulitasid, olin poldipeade otsas magamisest üle kere mõlke täis ja mu keha kattis kahes riigis kogutud mustuse ja räpa tõttu kerge õlikiht. Olin end selle hetkeni püsti hoidnud mõttega kuumast ja vaevusi leevendavast vannist, millele järgneks neljateistkümne tunni pikkune sügav, rahulik ja mõnus uni pehmel padjal sooja suleteki all.

Kui ma seal siis seisin ja harjusin teadmisega, et mu õudusunenägu ei näita vähimaidki lõppemise märke, vaid tegelikult hakkab alles hoogu sisse saama, avanes uks ja proua Smegma marssis üle toa valamu kohal rippuva valgusti ripplüliti juurde. Ta oli mulle näidanud, kuidas seda sisse lülitada: „Rapsida pole vaja. Piisab kergest tõmbest,” ja küllap oli talle meenunud, et lamp oli põlema jäänud. Ta kustutas nüüd selle minu meelest järsu rapsuga, heitis seejärel mulle ja toale viimase kahtlustava pilgu ning tegi uuesti minekut.

Kui olin kindel, et naine on tõepoolest läinud, keerasin vaikselt ukse lukku, tõmbasin kardinad ette ja soristasin kraanikaussi. Sikutasin seljakotist raamatu välja ja seisin seejärel terve pika minuti ukse kõrval oma üksildase toa korras ja harjumatut sisustust silmitsedes.

„Ja mis kuradi kattest ta rääkis?” küsisin tasase ja nukra häälega ning tegin seejärel vaikselt minekut.

1973. aasta kevadel oli Inglismaa praegusest väga erinev koht. 2,46 dollari eest sai ühe naela. Nädala keskmine töötasu oli 30,11 naela. Pakk kartulikrõpse maksis 5 penni, karastusjook 8 penni, huulepulk 45 penni, šokolaadiküpsised 12 penni, triikraud 4,50 ja elektriline veekann 7 naela, mustvalge teleri hind oli 60 naela, värviteleri sai 300 naela eest, raadio maksis 16 ja väljas söödud eine keskmiselt 1 naela. Talveperioodil sai pileti liinilennule New York – London kätte hinnaga 87,45 £ ja suvel 124,95 £. Kaheksapäevane Cook’s Golden Wings Holiday puhkusepakett Tenerifel läks maksma 65 £ ja viieteistkümne päeva eest tuli välja käia 93 naela. Ma tean seda kõike, kuna vaatasin selle nüüd järele ajalehe The Times 1973. aasta 20. märtsil ehk minu Doverisse saabumise kuupäeval ilmunud numbrist, ja selles oli terve lehekülje suurune valitsuse tellitud reklaam, mis andis ülevaate paljude nimetatud asjade hindadest ja sellest, kuidas neid hakkab mõjutama uus vahva maks, nimelt käibemaks, mis pidi hakkama kehtima umbes nädala pärast. Reklaami abil taheti selgeks teha, et kuigi teatud asjade hind käibemaksu tõttu tõuseb, on ka selliseid, mille hind selle kehtestamise tulemusel langeb. (Haa!) Ühtlasi õnnestus mul oma aju aina kahanevaid ressursse kasutades meelde tuletada, et õhupostiga Ameerikasse postkaardi saatmine maksis neli penni, pindi õlut sai 13 penni eest ja kõige esimene minu ostetud kirjastuse Penguin raamat („Billy Liar” e „Valetaja Billy”) läks maksma 30 penni. Kümnendsüsteemile üleminekust oli just mööda saanud kaks aastat, kuid paljud inimesed teisendasid summasid mõttes ikka vanaviisi – „Armas taevas, see teeb ju peaaegu kuus šillingit!” – ja niisiis tuli teada sedagi, et kuus penni oli tegelikult väärt 2 ½ penni ja gini vastas ühele naelale ja viiele sendile.

Üllatavalt paljud toona ajalehes figureerinud pealkirjad oleksid ka täna asjakohased: „Prantsuse lennudispetšerid streigivad”, „Valitsus kutsub Ulsterit üles võimu jagama”, „Tuumaenergia uurimisega tegelevat laborit ootab sulgemine”, „Torm katkestas rongiliikluse” ja muidugi vanad head kriketiülevaated: „Inglismaa hävis” (seekord saadi peksa Pakistani käest). Aga selle hägusalt meenuva 1973. aasta nädala puhul on minu jaoks ajalehepealkirjade osas kõige köitvam tööstussektoris toimunud rahutuste tohutu osakaal: „British Gas Corporation silmitsi streigiohuga”, „2000 riigiteenistujat streigivad”, „Daily Mirrori Londoni väljaanne ei ilmu”, „Pärast Chrysleri turult lahkumist koondatakse 10 000 inimest”, „Ametiühingud kavandavad 1. maiks halvavat streiki”, „12 000 õpilast saavad õpetajate streigi tõttu vaba päeva” – see kõik üheainsa nädala jooksul. Sellest pidi saama OPECi kriisi aasta, mil ühtlasi kukkus Heathi valitsus (kuigi üldvalimised leidsid aset alles järgmise aasta veebruaris). Veel enne, kui aasta lõppes, hakati bensiini normeerima ja kogu riigis looklesid bensiinijaamades miilidepikkused sabad. Inflatsioon kerkis 28 protsendini. Muuhulgas valitses suur puudus tualettpaberist, suhkrust, elektrist ja söest. Pool riigi elanikkonnast streikis ja ülejäänutele kehtestati kolmepäevane töönädal. Inimesed käisid jõulukingitusi ostmas küünaldega valgustatud poodides ja pidid meelehärmiga nägema, kuidas teleriekraanid pärast uudistesaate „News at Ten”1 edastamist valitsuse korraldusel kustusid. Sellest pidi saama aasta, mil sõlmiti Sunningdale’i kokkulepe2, Mani saarel leidis aset Summerlandi õnnetus3, lahendati sikhide ja mootorrattakiivritega seotud vastuolusid4, Martina Navratilova tegi Wimbledonis debüüdi. Sel aastal ühines Ühendkuningriik Ühisturuga ja – kuigi see tundub praegu uskumatuna – alustas Islandiga sõda tursapüügi pärast (kuigi see toimus õnneks võrdlemisi hädiseid „andke meie tursad kohe tagasi, või muidu” stiilis meetodeid kasutades).

Lühidalt, sellest pidi kujunema üks kõige erakordsemaid aastaid Ühendkuningriigi lähiajaloos. Mina seda tol vihmaudusel märtsihommikul Doveris viibides mõistagi ei teadnud. Ma ei teadnud tegelikult üldse mitte midagi, mis kujutab endast haruldaselt imelist seisundit. Kõik ees ootav oli täiesti kujuteldamatult uus ja salapärane ja põnev. Inglismaal kasutati kõikvõimalikke sõnu, mida ma polnud kunagi elus kasutanud: läbikasvanud peekon, short back and sides, Belisha lamp5, servjetid, tugev õhtuoode, jäätisetuutu. Ma ei teadnud, kuidas hääldada sõnu scone või pasty või Towcester või Slough. Ma polnud elu seeski kuulnud sellistest kohtadest nagu Tesco’s, Perthshire või Denbighshire, munitsipaalmajadest, Morecambe’ist ja Wise’ist6, raudteekoridoridest, paukkompvekkidest, pangapühadest, rannakaljudest, piimamehe kärudest, kaugekõnedest, munadest Šoti moodi, Morris Minorsist ja moonipäevast7. Minu meelest võis L-täht auto numbrimärgil vabalt tähistada roolis istuvat lollpead. Tähekombinatsioonid GPO, LBW, GLC või OAP ei öelnud mulle mitte muhvigi. Minust sisuliselt kiirgus teadmatust. Ka kõige lihtsamad tehingud olid tõeliseks mõistatuseks. Nägin, kuidas mees ajaleheputkas küsis „kahtekümmet Number Kuut”8 ja talle anti sigaretipakk, ning arvasin tükk aega hiljemgi, et ajaleheputkas käib ostude sooritamine numbrite alusel nagu Hiina toitu kaasa müüvates kohtades. Istusin pubis lauas tubli pool tundi enne, kui mulle koitis, et tellida tuleb leti juurest, ja kui teemajas letist tellida üritasin, siis kästi mul istet võtta.

Teemaja perenaine nimetas mind kullakeseks. Poes nimetasid peaaegu kõik müüjad mind kullakeseks ja mehed semuks. Ma polnud seal veel kahtteist tundigi veeta jõudnud, ja olin juba kõigi kullake. Ja nad kõik sõid täpselt nagu mina. See tekitas minus tõsist elevust. Olin aastaid ema meeleheitele ajanud, kuna keeldusin vasakukäelisena viisakalt Ameerika moodi söömast ehk siis kahvlit lõigatava toidu fikseerimiseks vasakusse kätte võtmast ja seda seejärel toidu suhu toimetamiseks paremasse kätte ümber tõstmast. Minu meelest oli see täiesti naeruväärselt vaevaline protsess. Ja järsku viibisin riigis, kus kõik sõid minu moodi! See oli nagu paradiis. Päev polnud veel poole pealegi jõudnud, kui ma juba teadsin, et just siin tahan ma olla.

Veetsin pika päeva sihitult ja rõõmsalt mööda elumajade piirkondi ja poetänavaid uidates, kuulates pealt jutuajamisi bussipeatustes ja tänavanurkadel, uudistades huviga köögiviljapoodide ja lihunike ja kalakaupluste vaateaknaid, lugedes kuulutusi ja planeerimistaotlusi ning kõike tasapisi seedides. Ronisin vaate ja edasi-tagasi sõeluvate praamide imetlemiseks kindlusesse, silmitsesin lugupidava pilguga valgeid kaljusid ja vana linnavanglat ning läksin, ahvatletuna plakatist, mis kujutas võrgutavas meeleolus napilt riietatud noori daame, ja väljavaatest pisut soojust nautida hilisel pärastlõunal impulsi ajel kinno.

„Rõdu või põrand?” küsis naine piletikassas.

„Ei, „Äärelinna naistevahetus”, vastasin mina hämmeldunud, argliku häälega.

Kinos sees avanes minu jaoks terve uus maailm. Nägin oma esimesi filmireklaame, esimesi Briti aktsendiga peale loetud filmitreilereid, esimest Briti Filmitsensorite Nõukogu sertifikaati („See film on seda vaadanud ja nautinud lord Harlechi poolt täiskasvanud vaatajaskonnale sobilikuks tunnistatud.”) ning avastasin oma teatavaks heameeleks, et Briti kinodes oli suitsetamine lubatud, kerigu nad kõik oma tuleohuga teadagi kuhu. Film ise osutus ühiskondlikus plaanis ja sõnavara osas rikkalikuks infoallikaks, pakkudes ühtlasi võimalust tuld löövaid jalgu puhata ning näha korraga palju vallatlevaid noori nägusaid naisi. Kuulsin mitmeid enda jaoks uusi väljendeid, näiteks „vallatu nädalavahetus”, „kemps”, „täielik tuhnus”, „au pair”, „paarismaja”, „pede” ja „kiire kepp külmkappide vahel”, millest kõigist mul on edaspidi erinevates olukordades palju kasu olnud. Vaheajal – mis minu jaoks samuti uueks ja põnevaks nähtuseks osutus – ostsin tohutult tüdinenud olemisega noore daami käest, kellel oli erakordne anne ilma kuskil sinavates kaugustes asuvalt punktilt pilku pööramata valgustatud kandikult soovitud asjad võtta ja raha tagasi anda, oma esimese Kia-Ora9. Hiljem sõin väikeses Itaalia restoranis, mida oli soovitanud Pearl & Dean10, ning pöördusin öö Doveri kohale laskudes rahulolevalt külalistemajja tagasi. Päev oli kokkuvõttes osutunud igati rahuldust pakkuvaks ja valgustavaks.

Olin kavatsenud varakult magama heita, kuid teel oma tuppa märkasin ust, millel oli kiri ELANIKE PUHKETUBA, ja piilusin üle ukse sisse. Tegemist oli suure leenikaitsetega kaetud tugitoolide ja sohvaga sisustatud külalistetoaga, selles olid veel mosaiikmõistatuste ja pehmekaaneliste raamatute tagasihoidliku valikuga täidetud raamaturiiul; paar kapsastunud ajakirjadega lauda ning suur värviteler. Lülitasin teleka sisse ja lappasin selle soojenemist oodates ajakirjad läbi. Need olid eranditult naisteajakirjad, kuid ei sarnanenud sugugi nendega, mida lugesid mu ema ja õed. Ema ja õdede ajakirjades avaldatud artiklite teemaks olid alati seks ja endale rahulolu pakkumine. Neil olid sellised pealkirjad nagu „Mida süüa mitmikorgasmi saavutamiseks”, „Seks kontoris – kuidas selleni jõuda”, „Tahiti: uus kuum koht seksimiseks” ja „Kaduvad vihmametsad – kas hea koht seksimiseks?”. Briti ajakirjad keskendusid oluliselt tagasihoidlikumatele ambitsioonidele. Neis jäid silma pealkirjad stiilis „Koome endale seeliku ja kardigani”, „Raha säästa aitav nööbipakkumine”, „Tee ise viimase peal kootud seebitasku” ja „Suvi on käes – on majoneesiaeg!”.

Telekas hakkas mängima teleseriaal pealkirjaga „Jason King”11. Kui te olete jõudnud teatud vanusesse ning ei elanud seitsmekümnendate alguses reede õhtuti erilist seltsielu, võite mäletada, et selle peategelaseks oli naeruväärne avarat kaftanit kandev elumees, kes mingil arusaamatul põhjusel naistele peale läks. Ma ei suutnud otsustada, kas see peaks mulle lootust andma või mu masendusse ajama. Kõige tähelepanuväärsem selle seriaali juures oli see, et kuigi ma olen seda järgmise kahekümne aasta jooksul veel vaid korra näinud, pole ma siiski kunagi vabanenud soovist sellele sellile naelu täis taotud pesapallikurikaga piki pead lajatada.

Seriaali lõppema hakates sisenes veel üks elanik, kaasas kauss aurava veega ja käterätt. Ta ütles mind nähes üllatunult „Oi!” ning võttis akna all istet. Mees oli kõhn, punetava näoga ning täitis ruumi linimendilehaga. Ta nägi välja nagu mõni ebatervete seksuaalsete eelistustega mees, sedasorti inimene, kelleks me oma kehalise kasvatuse õpetaja hoiatuste kohaselt masturbeerimisega liialdades pidime muutuma (lühidalt, selliseks nagu teie kehalise kasvatuse õpetaja). Ma ei olnud küll päris kindel, kuid võinuks siiski peaaegu vanduda, et olin seda meest samal päeval kinoseansil puuvilja-kummikomme ostmas näinud. Ta piilus vargsi minu poole, mõeldes ilmselt midagi sarnast, ning kattis seejärel pea käterätiga ja kummardus kausi kohale, jäädes sellesse asendisse sisuliselt kogu ülejäänud õhtuks.

Mõni minut hiljem sisenes kiilakas keskealine vennike – välimuse põhjal ütleksin, et kingamüüja –, ütles mulle „Terekest!” ja käterätiga kaetud peale „Õhtust, Richard” ning võttis minu kõrval istet. Kohe pärast seda ühines meiega vanem jalutuskepi, loksuva kunstjala ja tõreda olemisega vanemapoolne mees. Ta silmitses meid kõiki süngelt, noogutas peaaegu märkamatult tervituseks ja räntsatas raskelt toolile, kulutades järgmised kakskümmend minutit oma jalga üht- ja teistviisi sättides, nagu üritaks mõnd rasket mööblitükki paika panna. Oletasin, et need inimesed olid pikaajalised asukad.

Telekas hakati näitama olustikukomöödiat pealkirjaga „Minu naaber on ruberoid”. See ei olnud vist selle sarja pärispealkiri, kuid annab sisust teatava ülevaate: nimelt püüti mõista anda, et kõrvalmajas elavates mustanahalistes on midagi erakordselt koomilist. See oli täis repliike stiilis „Tule taevas appi, vanaema, sinu kapis sitsib mingi värviline vennike!” ja „No kuidas ma oleksin saanud teda pimedas näha?”. Terve saade oli lootusetult debiilne. Kiilaspäine sell mu kõrval naeris nii, et pisarad silmis, ja käteräti alt kostsid aeg-ajalt lõbustatud turtsatused, kuid ma panin tähele, et kunstjalaga sell ei naernud kordagi. Ta üksnes jõllitas mind, nagu üritaks meelde tuletada mingit minu osalusel aset leidnud sünget minevikusündmust. Iga kord, kui ma tema poole vaatasin, tabasin endal tema pilgu. See tekitas rahutust.

Ekraanil plahvatas reklaamipausist märku andes täht ja kiilaspäine mees kasutas seda aega selleks, et minult sõbralikult, kuid segadust tekitavalt seosetul viisil välja uurida, kes ma olen ja kuidas elu mind nendega kokku toonud oli. Teadasaamine, et olen ameeriklane, paistis teda rõõmustavat. „Ma olen alati tahtnud Ameerikat näha,” tähendas mees. „Öelge mulle, kas teil seal on ka Woolworth’s?”

„Noh, tegelikult on Woolworth’s Ameerika firma.”

„Kas te kuulete!” ütles mees. „Kolonel, kas te kuulsite? Woolworth’s on Ameerika firma.” Selline tarkusetera ei paistnud koloneli kõigutavat. „Ja kuidas on maisihelvestega?”

„Vabandust?”

„Kas Ameerikas maisihelbeid ka on?”

„Tegelikult on maisihelbed samuti Ameerikast pärit.”

„No mis sa kostad!”

Naeratasin jõuetult ja anusin oma jalgu, et nad mind püsti tõstaksid ja sealt minema viiksid, kuid mu alakeha oli veidralt inertne.

„No mõelda vaid! Mis teid siis Inglismaale toob, kui teil seal juba maisihelbed olemas on?”

Vaatasin mehele otsa, et aru saada, kas ta mõtles oma küsimust tõsiselt, ning asusin seejärel tõrksalt ja kogelemisi oma elu hetkeseisust lühikest ülevaadet andma. Hetk hiljem taipasin, et saade jätkus ja mees ei vaevunud mu kuulamist isegi teesklema, niisiis jäin vait ja veetsin teise osa näitamise aja tervenisti koloneli hõõguvat pilku taludes.

Saate lõppedes olin just valmis end püsti vedima ja selle lustaka kolmikuga soojalt hüvasti jätma, kui uks avanes ja sisse astus proua Smegma, kaasas kandik teenõude ja sedasorti küpsistega, mida minu meelest tuntakse teeküpsiste nime all. Kõik ärkasid ühtäkki ellu, hakkasid innukalt käsi hõõruma ja ütlesid: „Oi kui tore.” Mulle avaldab tänase päevani muljet erinevas vanuses ja ühiskondliku taustaga brittide võime kuuma alkoholivaba joogi rüüpamise väljavaate üle siirast elevust tunda.

„Ja kuidas tänane „Linnuriigis” oli, kolonel?” küsis proua Smegma kolonelile teetassi ja küpsist ulatades.

„Ei oska öelda,” vastas kolonel kõrgilt. „Televiisor …” mõistaandev pilk andis mulle hoobi vastu pead „… oli teisele kanalile lülitatud.” Proua Smegma läkitas mulle omakorda lõikava pilgu. Ma arvan, et nad jagasid voodit.

„„Linnuriigis” on koloneli lemmik,” ütles naine mulle häälega, milles oli vihkamisest midagi hullemat, ning ulatas tassi teed koos valkja küpsisega.

Tõin näugudes kuuldavale mingi haletsusväärse vabanduse.

„Täna näidati lunne,” pahvatas punase näoga vennike ja näis endaga kohutavalt rahul olevat.

Proua Smegma jõllitas teda hetke, justkui üllatudes, et mees kõnevõimet omab. „Lunne!” kordas naine, ja mulle sai osaks veel hävitavam pilk, mis küsis, kuidas keegi saab olla igasugusest elementaarsest inimlikust sündsustundest sedavõrd ilma jäetud. „Kolonel jumaldab lunne. Eks ole, Arthur?” Nad jagasid raudselt voodit.

„Seda nüüd küll,” nõustus kolonel õnnetult oma šokolaadiküpsist haugates.

Rüüpasin häbistatult teed ja näkitsesin küpsist. Ma polnud kunagi varem joonud piimaga teed või proovinud sellist kivilaadset ilma igasuguse maitseta küpsist. See oli nagu palake, mida võiks anda viirpapagoile noka tugevdamiseks. Minuti pärast nõjatus kiilakas mees minu poole ja sosistas salatsevalt: „Ärge tehke kolonelist välja. Ta pole pärast jala kaotamist enam päris tema ise.”

„Noh, ma loodan tema enda pärast, et ta selle peagi üles leiab,” vastasin teatava sarkasmiga. Kiilaspea korskas seda kuuldes ja ma mõtlesin ühe õudusega täidetud hetke jooksul, et ta jagab mu pisukest teravmeelsust koloneli ja proua Smegmaga, kuid selle asemel ulatas ta mulle oma lihava käe ning tutvustas ennast. Praegu ma ta nime küll enam ei mäleta, kuid see oli üks neist kummalistest nimedest, mida kannavad üksnes inglased: Colin Crapspray või Bertram Pantyshield või midagi samavõrra ilmvõimatut. Arvates, et mees veab mind ninapidi, läkitasin talle viltuse naeratuse ja ütlesin: „Te teete nalja.”

„Sugugi mitte,” vastas mees külmalt. „Kas teie jaoks on selles midagi naljakat?”

„See on lihtsalt kuidagi … ebatavaline.”

„Noh, teie võite ju niimoodi arvata,” tähendas mees ja keskendas oma tähelepanu kolonelile ja proua Smegmale ning ma taipasin, et olen nüüd ja kahtlemata jäängi Doveris igavesti ühegi sõbrata.

***

Proua Smegma kiusas mind kahe järgmise päeva jooksul halastamatult, sellal kui teised, nagu ma kahtlustasin, talle selleks vajalikku tõendusmaterjali hankisid. Ta noomis mind välja minnes toas tule kustutamata või asjatoimetuste lõpetamisel tualetipoti kaane sulgemata jätmise pärast, koloneli kuuma vee kasutamise pärast – mul polnud enne, kui ta ukselinki logistama ja koridoris kaeblikke hääli kuuldavale tooma hakkas, aimugi, et see oli tema jagu –, ja selle pärast, et tellisin kaks korda järjest Inglise hommikusöögi ja jätsin mõlemal korral tomati söömata. „Ma näen, et te jätsite praetud tomati taas söömata,” ütles naine teisel korral. Kuna see vastas vaieldamatult tõele, ei teadnud ma, mida öelda, niisiis tõmbasin kulmu kipra ja põrnitsesin koos temaga probleemi põhjustanud produkti. Ma olin tegelikult püüdnud kaks päeva järjest välja mõelda, millega tegemist on. „Kas ma tohiksin paluda,” küsis naine aastate jooksul kogunenud valu ja ärritust tulvil häälega, „et te edaspidi juhul, kui te ei soovi hommikusöögi juurde praetud tomatit, mulle sellest teada anda suvatseksite.”

Vaatasin hämmeldunult, kuidas ta lahkus. Oleksin tahtnud talle järele hüüda: „Ma arvasin, et see on vereklomp!”, kuid ei öelnud mõistagi midagi ja hiilisin selle asemel oma kaasasukate võidukate pilkude all toast välja.

Pärast seda püsisin nii palju, kui vähegi andis, majast eemal. Käisin raamatukogus ja vaatasin sõnastikust järele, mis on „päevakate”, et vähemalt selles küsimuses kriitikast pääseda. (See teadasaamine üllatas mind, mina olin kolm päeva järjest akna kallal nikerdanud.) Üritasin majas viibides vaikseks ja silmatorkamatuks jääda. Püüdsin isegi oma kriiksuvas voodis võimalikult vaikselt külge keerata. Aga kuidas ma ka ei pingutanud, mu hukk näis olevat ette määratud. Kui ma kolmandal õhtupoolikul majja hiilisin, torkas mind koridoris passinud proua Smegma mulle nina alla tühja sigaretipaki ja tahtis teada, kas mina pistsin selle ligustriheki sisse. Hakkasin tasapisi aru saama, miks ilmsüütud inimesed politseijaoskonnas ennekuulmatutele ülestunnistustele alla kirjutavad. Samal õhtupoolikult unustasin pärast kiirustades ja vargsi vannis käimist boileri välja lülitada ja muutsin oma üleastumise äravooluavasse juuksekarvu jättes veelgi hullemaks. Järgmisel hommikul saabus viimane alandushetk. Proua Smegma talutas mind sõnatult tualettruumi ja näitas potis hõljuvat julka, mis ei olnud veega alla läinud. Leidsime mõlemad, et peaksin pärast hommikusööki lahkuma.

Istusin Londonisse viivasse kiirrongi ega ole vahepeal oma jalga Doverisse tõstnud.

1

„Kella kümnesed uudised” (märkused siin ja edaspidi tõlkijalt).

2

Väikeses Sunningdale’i alevis (mõnikümmend kilomeetrit Londonist) 1973. aasta lõpus sõlmitud leping Londoni ja Dublini võimude ning Belfasti poliitiliste ringkondade vahel, mis kutsus ellu nn Põhja-Iirimaa Assamblee Täitevkogu.

3

1973. aasta 2. augusti õhtul puhkes Mani saarel Douglases asuvas Summerlandi vabaajakeskuses tulekahju. Surma sai 50 ja tõsiselt vigastada 80 inimest.

4

Sikhid soovisid õigust kanda mootorrattaga sõites kiivri asemel turbanit.

5

Ülekäigurada tähistav tänavalatern.

6

Eric Morecambe ja Ernie Wise, brittide populaarne koomikute duo, esinesid varietees, raadios, filmides ja olid üliedukad televisioonis. Paar tegutses koos alates 1941. aastast kuni Morecambe’i surmani 1984. aastal.

7

II maailmasõja ohvrite mälestuspäev, 11. november. Suurbritannias ja Briti Rahvaste Ühenduse riikides kantakse sel päeval rinnas punast pabermooni.

8

Players No. 6 – 1970ndate üks kõige populaarsemaid Briti sigaretimarke.

9

Kontsentreeritud puuviljajook.

10

Kinoreklaamide valmistamisega tegelev Briti reklaamifirma.

11

Aastatel 1971–1972 valminud Briti teleseriaal.

Ülestähendusi väikeselt saarelt

Подняться наверх