Читать книгу Ülestähendusi väikeselt saarelt - Bill Bryson - Страница 5

Armas taevas, kas London pole mitte suur? Tundub, et see algab umbes kakskümmend minutit pärast Doverist lahkumist ning aina jätkub ja jätkub. Rongist vaadates on see miilide kaupa halle eeslinnu, täis enam-vähem ühesugustena mõjuvate ridamajade ja krohvitud paarismajade looklevaid ridu, mis tekitavad mulje, nagu oleks need välja pigistatud mõnest vorstimasina väga suurest mudelist. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas nende majade miljonid asukad igal õhtul sedavõrd keerulises ja anonüümses rägastikus õigesse kasti viiva tee üles leiavad.

Mina päris kindlasti ei leiaks. Minu jaoks on London jäänud hiiglasuureks ja meelierutavaks müsteeriumiks. Olen kaheksa aastat Londonis või selle ümbruses elanud ja tööd teinud, vaadanud Londoni uudiseid, lugenud õhtuseid ajalehti, läbinud pulma- või pensionile saatmise pidudele jõudmiseks või mõne sooduspakkumise teinud kauge romula juurde sõites arvutuid tänavaid, kuid avastan tänini suurepäraseid paiku, kus ma pole mitte lihtsalt kordagi käinud, vaid millest ma pole kunagi kuulnudki. Evening Standardit lugedes või mõne tuttavaga lobisedes hämmastun endiselt, kui puutun kokku vihjega mõnele linnaosale, mis on mingil moel kahekümne ühe aasta jooksul minu eest varju jäänud. „Me ostsime just väikese kohakese Paberossiotsas, Volframväljade lähedal,” tähendab keegi ja mina mõtlen: ma pole sellest kohast isegi kuulnud mitte. Kuidas saab selline asi võimalik olla?

Olin „London A–Z” reisijuhi endale seljakotti toppinud ja see jäi mulle pihku, kui ma kotis ringi tuustisin, otsides edutult poolikut Marsi batooni, mis seal minu teada kindlalt olema pidi. Võtsin kaardi nagu muuseas välja ja lappasin seda laisalt, avastades nagu ikka hämmastuse ja vaikse elevusega, et see on täis linnaosi, külakesi, mõnikord koguni suurlinna poolt alla neelatud linnasid, mille puhul võiksin vanduda, et viimati kaarti vaadates nende nimesid seal polnud: Dudden Hill, Plashet, Snaresbrook, Fulwell Cross, Elthorne Heights, Higham Hill, Lessness Heath, Beacontree Heath, Bell Green, Vale of Health. Ja ma tean, et järgmine kord kaarti avades leian eest uued, teistsugused nimed. Minu jaoks on see niisama suur saladus nagu Surnumere kadunud kirjarullid või vankumatu vaimustus, mida Noel Edmonds miljonites inimestes tekitab.

„A–Z” iseenesest ja see, kuidas teatmikus on piinliku hoolega ära märgitud iga viimne kui kriketiväljak ja kanalisatsioonitorustik, kõik vanad kalmistud ja äärelinnaurkad, seejuures nende nimesid kompaktselt imepisikestesse tühimikesse mahutades, tekitab minus tohutut imetlust. Avasin indeksi, ja kuna mul parasjagu midagi paremat teha polnud, süvenesin nimekirja. Arvutasin välja, et Londonis on 45 687 tänavanime (enam-vähem), nende seas 21 Gloucester Roadi (heldekäelist kasutamist on leidnud ka sellised nimed nagu Gloucester Crescent, Square, Avenue ja Close), 32 Mayfieldi, 35 Cavendishi, 66 Orchardit, 74 Victoriat, 111 Station Roadi või mõnd sarnast nime, 159 Churchi, 25 Avenue Roadi, 35 The Avenued ja arvukalt muidki kordusi. Tõeliselt huvitava kõlaga kohanimesid seevastu on üllatavalt vähe. On mõned keskaegseid terviseprobleeme meenutavad tänavanimed (Glyceina Avenue, Shingles Lane, Burnfoot Avenue13), mõned meenutavad anatoomiaõpikut (Thyrapia ja Pendula Road14), mõned ei kõla eriti kutsuvalt (Cold Blow Lane, Droop Street, Gutter Lane, Dicey Avenue15) ja esindatud on ka mõned meeldivalt naeruväärsed nimed (Coldbath Square, Glimpsing Green, Hamshades Close, Cactus Walk, Nutter Lane, The Butts16), aga selliseid, mida võiks lausa meeliköitvatena kirjeldada, on väga napilt. Lugesin kunagi, et Elizabethi aegadel asus kuskil City kandis Gropecunt Lane’i17 nimeline tänav, kuid praeguseks seda nähtavasti enam pole. Veetsin end sel moel lõbustades tubli pooltunni, tundes rõõmu, et olen sisenemas sedavõrd silmipimestavasse ja hoomamatult keerukaid aspekte pakkuvasse suurlinna; lisaboonusena leidsin raamatut kotti tagasi pannes üles pooliku Marsi, mille ühte serva kattis kerge pudikiht, mis maitseomadusi ei halvendanud, küll aga lisas nii vajalikku mahtu.

Victoria jaamas kees elu nagu ikka ja rahvasummas olid tavapäraselt esindatud eksinud olemisega turistid, kõikjal passivad kaubitsejad ja pilditud joodikud. Mulle ei tule isegi ette, millal ma viimati nägin Victoria jaamas inimest, kes oli rongi peale kiirustaja moodi. Teel jaamast välja jõudsid kolm erinevat inimest minult küsida, ega mul peenraha üle pole – „Ei, aga tänan küsimast!” –, ja kakskümmend aastat tagasi sellist asja juhtunud poleks. Toona polnud kerjused mitte üksnes uus nähtus, lisaks oli igaühel neist välja pakkuda hea legend selle kohta, kuidas nad olid oma rahakoti ära kaotanud ja vajasid nüüd meeleheitlikult kahte naela, et sõita Maidstone’i oma väikesele õele luuüdi andma või midagi selles stiilis, aga viimasel ajal küsitakse lihtsalt raha, mis toimib küll kiiremini, kuid pole enam nii huvitav.

Sõitsin taksoga Frith Streetil asuvasse Hazlitt’si hotelli. Mulle meeldib Hazlitt’s, kuna see on taotluslikult varjatud koht – isegi silti ei ole välja pandud –, mis annab taksojuhiga suhtlemisel võrdlemisi harukordse jõupositsiooni. Ma ütlen kohe ära, et Londoni taksojuhid kuuluvad kahtlemata maailma parimate hulka. Nad on usaldusväärsed, turvalised, reeglina sõbralikud, alati viisakad. Nende sõidukid on nii seest- kui ka väljastpoolt laitmatult puhtad ja nad on valmis taluma täiesti erakordseid ebamugavusi, et teid sihtkohas täpselt ukse ette toimetada. Tegelikult saame nende puhul rääkida vaid kahest veidrusest. Esiteks tundub, et nad ei ole võimelised umbes 70 meetrist pikemat vahemaad sirgjoones läbima. Mina ei ole sellest kunagi suutnud aru saada, aga olenemata sellest, kus te viibite või millised on sõidutingimused, hakkab iga 70 meetri järel nende peas helisema kelluke ja nad sooritavad järsu pöörde kõrvaltänavasse. Ja kui te siis oma hotelli või raudteejaama või muusse sihtkohta jõuate, meeldib neile sellele vähemalt üks kord tiir peale teha, et te enne taksost väljumist seda iga nurga alt näha saaksite.

Nende teiseks raudseks eripäraks, mis tingib ühtlasi minu soovi Hazlitt’si minna, on suutmatus tunnistada, et nad ei tea mõne koha asukohta, mis peaks neile tuttav olema, näiteks mõne hotelli oma. Nad usaldaksid pigem oma teismelised tütred nädalavahetuseks Alan Clarki hoolde, kui võtaksid omaks kas või tibatillukesegi lünga oma Teadmistes, ja minu meelest on see nii armas. Niisiis hakkavad nad pinda sondeerima. Nad sõidavad veidi, heidavad siis tahavaatepeeglis teie poole pilgu ja küsivad ülepakutult ükskõikse häälega: „Hazlitt’s – see on seal Curzon Streetil, mis, peremees? Sinise Lõvi vastas?” Niipea, kui nad näevad teie huuli mõistva naeratuse saatel vastamiseks kõverdumas, lisavad nad kiirustades: „Ei, pidage hoogu. Ma pidasin silmas Hazelburyt. Jah, Hazelburyt. Teie tahtsite ju Hazlitt’si, eks ole?” Seejärel sõidab ta mõnda aega võrdlemisi suvalises suunas. „Siinpool Sheperd’s Bushi, kas põle?” pakub mees suunavalt.

Kui talle öelda, et hotell asub Frith Streetil, teatab tema: „Muidugi, see ta ongi. Selge see. Tean küll – moodne paik, palju klaasi.”

„Tegelikult on see hoopis kaheksateistkümnenda sajandi telliskivihoone.”

„On muidugi. Ma tean seda kohta.” Ja mees teeb silmapilk teatraalse tagasipöörde, mille tagajärjel juhuslik jalgrattur on sunni-

tud laternapostile otsa sõitma (aga sellest ei sünni talle suuremat kahju, kuna tal on püksisääred klambritega kinni tõmmatud ja peas üks neist mustriga nohikukiivritest, mis lausa tekitab soovi ta pikali sõita). „Jah, te panite mind korraks Hazelbury peale mõtlema,” lisab sohver naeru kõhistades, nagu püüaks mõista anda, et teil vedas hullupööra, sest ta hammustas asja teie jaoks veel viimasel hetkel läbi, ning sooritab seejärel sööstu ühele neist Strandilt algavatest väikestest kõrvaltänavatest, mis kannab Mädase Haavandi tee või Sulgurlihase kangialuse nime ja mille olemasolu te sarnaselt paljude teiste paikadega Londonis kunagi isegi märganud pole.

Hazlitt’s on kena hotell, kuid mulle meeldib selle juures kõige enam see, et nad ei käitu hotellina. See hotell on eksisteerinud aastaid ja töötajad on sõbralikud – selles on suure linnahotelli puhul alati midagi uudset –, aga neil õnnestub jätta õige pisut selline mulje, nagu nad poleks selles äris eriti kaua olnud. Öelge neile, et teil on broneering ning te soovite end hotelli sisse registreerida, ning nende näole ilmub teatav paanika ja nad asuvad hämmeldunult sahtlitest registreerimislehti ja toavõtmeid otsima. Tegelikult on see üsna võluv. Ja need imelised tüdrukud, kes koristavad tube – mis, olgu öeldud, on alati laitmatut puhtad ja erakordselt mugavad –, ei ole peaaegu kunagi inglise keeles täiesti kodus, ja kui nende käest seepi või midagi sarnast küsida, siis on näha, kui hoolikalt nad teie suu liikumist jälgivad; seejärel naasevad nad, näol lootusrikas ilme ja kaasas tavaliselt potilill või taburet või midagi muud, aga igatahes kindlasti mitte seep. See on imeline koht ja mul ei tuleks pähegi kuskil mujal peatuda.

Hotelli nimi on Hazlitt’s, kuna maja oli kunagi sellenimelise esseekirjaniku18 kodu, ja kõik magamistoad on saanud nime mehe sõprade järgi või naiste järgi, kellega ta seal magas. Või midagi umbes selles stiilis. Tuleb tunnistada, et minu peas Hazlitti kohta koostatud mõtteline registrikaart on sisult üpris kasin. See sisaldab järgmist infot:

Hazlitt (kontrolli õigekirja), William (?), inglane (pole välistatud, et šotlane), esseekirjanik. Elas: enne 1900. aastaid. Tuntud tööd: ei tea. Tsitaadid, epigrammid, teravmeelsed märkused: ei tea. Muu kasulik info: tema majas asub nüüd hotell.

Nagu ikka, otsustasin ka seekord end lünga täitmiseks Hazlitti puudutava infoga kurssi viia, ja nagu ikka, unustasin selle otsuse sealsamas. Selle asemel viskasin seljakoti voodile, tõin lagedale väikese märkmiku ja pliiatsi ning astusin poisikeselikust innust ja teadmishimust kantuna tänavale.

Minu meelest on London põnev koht. Ma ei tahaks küll kuidagi selle vana vastiku Samuel Johnsoniga nõustuda, ja kuigi tema kuulus tähelepanek (millest on tobeduse osas üle üksnes soovitus „olgu naeratus sulle vihmavarjuks”), mille kohaselt on Londonist väsinud inimene väsinud ka elust, on pompoosse nürimeelsuse kehastus, ei saa ma sellele paraku vastu vaielda. Pärast seda, kui oled seitse aastat elanud maakohas, kus isegi surnud vares sündmuseks kujuneb, võib London tõesti pimestavalt mõjuda.

Ma pole iialgi aru saanud, miks londonlased ei mõista, et nad elavad maailma kõige imepärasemas linnas. Kui minu arvamust küsida, on see palju ilusam ja huvitavam kui Pariis ja annab elavuselt silmad ette New Yorgile – ja lisaks ei pääse New York paljude asjade osas Londoniga võrreldes üldse löögile. Siin on võrreldes ükskõik millise teise suurlinnaga rohkem ajalugu, ilusamad pargid, ärksamad ja mitmekülgsemad ajakirjanikud, paremad teatrid, rohkem orkestreid ja muuseume, rohelisemad väljakud, turvalisemad tänavad ja viisakamad asukad.