Читать книгу Ülestähendusi väikeselt saarelt - Bill Bryson - Страница 4

Esimene peatükk

Оглавление

Inglismaal pikemalt elades hakkab inimene tasapisi leppima teatud sellele paigale ainuomaste seisukohtadega. Neist ühe kohaselt olid Inglise suved kunagi pikemad ja päikesepaistelisemad. Teine leiab, et Inglismaa jalgpallimeeskonnale ei tohiks Norra võitmine probleeme tekitada. Kolmandaks on arvamus, mille kohaselt on Suurbritannia üks suur koht. Seda viimast võib vabalt pidada kõige raskemini hoomatavaks.

Kui pubis mainida, et teil on plaanis sõita näiteks Surreyst Cornwalli, läbides seejuures vahemaa, mida suurem osa ameeriklasi on rõõmuga valmis ette võtma tako järel käimiseks, siis ajavad teie kaaslased põsed punni, vaatavad üksteisele teadvalt otsa ja hingavad pahinal välja, nagu öeldes: „No see on nüüd küll natuke julge ettevõtmine.” Seejärel asuvad nad elavalt ja pikalt arutama, kas parem oleks sõita mööda maanteed A30 Stockbridge’i ja siis mööda maanteed A303 Ilchesterisse või siis hoopis mööda maanteed A361 läbi Shepton Malleti Glastonburysse. Mõne minuti jooksul on vestlus laskunud üksikasjadesse, mis panevad teid, välismaalast, vaikses imetluses pead ühe poolt teise poole pöörama.

„Tead seda peatuskohta teisel pool Warminsterit; seda, kus on katkise käepidemega kruusakast?” küsib üks. „No sina ju ikka tead, kohe pärast seda kohta, kust tee Väikeokse peale pöörab, aga enne B6029 väikest ringristmikku? Kuivanud plaatani juures.”

Sel hetkel märkate, et olete ainus inimene kogu seltskonnas, kes innukalt kaasa ei nooguta.

„Noh, sealt umbes veerand miili edasi, mitte esimese, vaid teise vasakpöörde kohas on kahe hekirea – valdavalt viirpuu, aga natuke sarapuud on ka sees – vahel tee. No ja kui nüüd seda teed mööda veehoidlani ja raudteesilla alt läbi sõita ja siis Pederastist Põllumehe juurest järsult paremale pöörata …”

„Kena väike kõrts,” sekkub keegi – mingil arusaamatul põhjusel harilikult mingi kotitavas kootud jakis kuju. „Seal pakutakse täitsa viisakat „Vana varbavahemustust”.”

„… ja siis mööda kruusateed läbi polügooni ja tagant ümber betoonitehase sõita, siis jõuab Jäärapabula ümbersõidu juures B3689 peale välja. See annab tubli kolm või neli minutit kokkuhoidu ja lisaks ei pea üle Suure Tahakeeramise raudteeülesõidu sõitma.”

„Samas, kui hoopis Crewkerne’i kaudu tulla,” lisab keegi innukalt. „Ühesõnaga, kui Crewkerne’i kaudu tulla …”

Andke kahele või enamale pubis istuvale mehele kahe suvalise Ühendkuningriigis asuva koha nimed ette, ja nad on valmis niimoodi rõõmsalt tunde juttu vestma. Kuhu te ka minna ei tahaks, järeldus on reeglina ühesugune: seda saab teha küll, kui seejuures hoolega hoiduda reedel alates kella kolmest pärastlõunal ja esmaspäeviti kella kümne paiku hommikul, välja arvatud pangapüha, mil keegi üldse kuskile kippuma ei peaks, Okehamptonisse, Hanger Lane’i rägastikku, Oxfordi kesklinna ja Severni silla läänepoolsele harule sattumast. „Mina ei hakka pangapühal isegi nurga peale poodi minema,” säutsub mõni serva pool istuv vennike uhkelt, nagu oleks tal Stainesis oma kodus püsides õnnestunud juba aastaid kavalalt kurikuulsat Scotch Corneri pudelikaela vältida.

Kui siis viimaks on vähetuntud teede, pimedate käänakute ja peekonivõileiva ostmiseks sobivate kohtade peensused nii põhjalikult läbi arutatud, et kõrvust verd tilgub, pöördub üks seltskonna liikmetest teie poole ja küsib õlut lonksates nagu möödaminnes, millal teil oli plaanis teele asuda. Sellise olukorra tekkides ei tohi te mitte mingil juhul ausalt vastata ja teile omasel pisut tohmakal moel öelda „Oi, ma ei teagi, äkki kümne paiku”, kuna see tõmbab nad jälle käima.

„Kella kümne paiku?” ütleb üks neist ja vangutab nii kõvasti pead, et see peaaegu otsast ära tuleb. „Sa mõtled kümne paiku hommikul?” Mehe näole tekib ilme, nagu oleks ta kriketipalliga munadesse saanud, kuid ei taha oma pruudi nähes hädapätaka muljet jätta. „Noh, mõistagi, eks sa ise tea, aga kui minul oleks kavas homme kell kolm Cornwallis olla, siis ma oleksin juba eile teele asunud.”

Eile?” lööb sekka järgmine, ja selline põhjendamatu optimism paneb ta naerust tasakesi puksuma. „Colin, minu meelest sa unustad, et North Wiltshire’is ja West Somersetis on sel nädalal koolivaheaeg. Swindoni ja Warminsteri vahel on täielik hullumaja. Ei, sa oleksid pidanud juba möödunud nädala teisipäeval liikuma hakkama.”

„Ja Little Dribblingis on sel nädalavahetusel aurumasinate väljanäitus,” lööb keegi ruumi teisest otsast sekka ja astub ligi, sest autojuhi seisukohast halbade uudiste toomisest ei saa midagi meeldivamat olla. „Little Chefi ringristmikule Upton Duptonis pressib 375 000 autot. Me istusime ükskord seal lihtsalt parklast välja pääsemiseks üksteist päeva ummikus. Ei, sa oleksid pidanud teele asuma juba emaüsas olles, või veel parem, spermatosoidi staadiumis, ja isegi siis poleks teisel pool Bodminit enam ühtki parkimiskohta olnud.”

Kui ma veel noorem olin, võtsin kõiki neid hirmutavaid hoiatusi südamesse. Läksin koju, panin äratuse varasemaks ja lõin perekonna vaatamata nende protestidele ja üleüldisele jahmatusele kell neli maast lahti ning kella viieks olid kõik autosse surutud ja me asusime teele. Selle tulemusel jõudsime hommikusöögi ajaks Newquaysse ja pidime enne, kui kämpingupidajad meile ühe oma armetutest puhkemajadest kätte andsid, seitse tundi ootama. Ja kõige hullem oli see, et mina olin nõustunud sinna minema vaid seetõttu, et arvasin linna nimeks olevat Nookie12 ja tahtsin oma postkaardivarusid täiendada.

Brittidel on kaugusest täiesti omanäoline ettekujutus, ja see on fakt. Kõige teravamalt torkab see silma üldises veendumuses, mille kohaselt Ühendkuningriik on üksildane saar kesk tühja rohelist merd. Oo jaa, ma tean, te kõik olete mingil abstraktsel moel teadlikud kuskil läheduses asuvast märkimisväärselt suurest Euroopa nime kandvast maismaamassiivist ja vajadusest seal aeg-ajalt käia, et fritsudele kolakat anda või Vahemere kandis puhata, aga see ei ole kuskilt otsast võrreldav näiteks kaugusega lähimast Disney Worldist. Kui teie nägemus maailma geograafiast oleks kujunenud täielikult ajalehtedest loetu ja telekast nähtu baasil, siis oleksite sunnitud paratamatult järeldama, et Ameerika asub umbes seal kus Iirimaagi, et Prantsusmaa ja Saksamaa jäävad Assoori saartega samasse kanti, Austraalia võtab enda alla tubli tüki kuumast piirkonnas Lähis-Ida lähistel ja sisuliselt kõik ülejäänud suveräänsed riigid on kas välja mõeldud (nimelt Burundi, El Salvador, Mongoolia ja Bhutan) või siis pääseb neisse üksnes kosmoselaevaga. Mõtleme sellele, kui palju ruumi eraldatakse Ühendkuningriigis uudistele, mis puudutavad võrdlemisi tähtsusetuid Ameerika tegelasi, nagu näiteks Oliver North, Lorena Bobbitt ja O. J. Simpson – viimane tegeles spordialaga, millest suurem osa brittidest mõhkugi ei jaga, ja astus hiljem üles rendiautode reklaamides –, ning võrrelge seda siis kõigi aastaringselt avaldatavate uudiste hulgaga Skandinaaviast, Austriast, Šveitsist, Kreekast, Portugalist ja Hispaaniast. Tegelikult on see täiesti jabur. Poliitiline kriis Itaalias või tuumajaamaleke Karlsruhes pälvib ehk mõned napid sentimeetrid kuskil sisemisel leheküljel. Aga kui mõni naine Shitkickeris Lääne-Virginias turtsakas tujus olles oma abikaasal riista maha lõikab ja selle aknast välja lennutab, võetakse see „Kella üheksastes uudistes” jutuks tähtsuselt teise teemana ja The Sunday Times mobiliseerib oma lendsalka. Saa siis aru.

Ma mäletan, kuidas olin umbes aasta Bournemouthis elanud ning oma esimese auto ostmise järel autoraadiot näppides üllatusega avastasin, kui palju Prantsuse jaamu mul leida õnnestus; seejärel vaatasin kaarti ja üllatusin veelgi enam, kui taipasin, et asun Cherbourgile lähemal kui Londonile. Mainisin seda järgmisel päeval tööl ja suurem osa mu kolleege keeldus mind uskumast. Isegi siis, kui ma neile kaarti näitasin, kortsutasid nad laupa ja tõid kuuldavale märkuseid stiilis „Noh, jah, füüsilises mõttes see võib ju lähemal olla”, nagu üritaksin ma juuksekarva lõhki ajada ja see täiesti uus arusaam vahekaugustest osutuks vajalikuks üksnes Inglise kanalisse sumades – ja teatud mõttes oli neil muidugi õigus. Mind rabab veel tänagi sageli taipamine, et mul on võimalik Londonis lennukile istuda ja ma jõuan napilt väikesel UHT-piima sisaldaval pakil fooliumi pealt ära rebida ja selle sisu endale ja kõrval istuvale mehele kaela kallata (ja kas pole mitte hämmastav, kui suur kogus piima nende pisikeste topsikeste sisse ära mahub?), kui juba ma olengi Pariisis või Brüsselis ja kõik näevad välja nagu Yves Montand või Jeanne Moreau.

Ma räägin sellest kõigest seetõttu, et samalaadne hämming tabas mind ühel ebaharilikult säraval ja selgel sügisesel pärastlõunal räpasel Calais’ rannaribal seistes ning vahtides silmapiirilt paistvat kaljupaljandit, milleks olid ilmselgelt ja silmanähtavalt Doveri rannakaljud. Teoreetiliselt ma ju teadsin, et Inglismaa on vaid umbes 35 kilomeetri kaugusel, kuid ei suutnud sellegipoolest uskuda, et ma võin välismaisel rannal seistes seda ka tegelikult näha. Olin koguni sedavõrd hämmingus, et pöördusin kinnituse saamiseks minust mööda rühkiva mõtlikus meeleolus mehe poole.

Excusez-mois, monsieur,” pärisin oma parimas prantsuse keeles. „C’est Angleterre seal teisel pool?”

Mees ärkas mõtetest, vaatas minu osutatud suunas ja noogutas mornilt, justkui öeldes „Kahjuks küll”, ning vantsis edasi.

„No mis sa oskad öelda,” pobisesin mina ja läksin linnaga tutvuma.

Calais on huvitav paik, mille ainsaks eesmärgiks on spordidresse kandvatele inglastele ühepäevase väljasõidu sihtkohaks olla. Kuna linn sai sõja ajal pommitabamuste tõttu tõsiselt kahjustada, langes see pärastsõjaaegsete linnaplaneerijate kätte ja meenutab selle tagajärjel 1957. aasta Exposition du Cément’i jäänukeid. Häirivalt suur arv kesklinnas, ennekõike Place d’Armes’i ümbruses asuvaid hooneid näeb välja nii, nagu oleks nende arhitekt innustust leidnud hulgipakenditest, ennekõike Jacob’s Cream Crackersi küpsiste karpidest. Mõned majad on kogunisti teede kohale ehitatud – mis viitab alati kindlalt betooni kui uudse materjali pakutavatest võimalustest vaimustunud 1950ndate aastate planeerijatele. Ilmselt on ütlematagi selge, et linnasüdames on üheks tooni andvaks hooneks Holiday Inn / maisihelveste karp.

Aga mul polnud sellest midagi. Paistis meeldivalt soe vananaistesuvepäike ja see siin oli Prantsusmaa ja mina olin selles õnnelikus meeleolus, mis käib ikka kaasas pika reisi algusega ja väljavaatega nädalate kaupa mitte midagi teha, samas nimetades seda tööks. Olime koos naisega hiljuti otsustanud mõneks ajaks tagasi Ühendriikidesse kolida, et anda meie lastele võimalus kogeda elu teises riigis ja mu naisele võimalus seitse päeva nädalas kuni kella kümneni õhtul osturetkedel käia. Olin hiljuti lugenud, et avaliku arvamuse küsitluse kohaselt usub 3,7 miljonit ameeriklast, et nad on vähemalt korra tulnukaröövi ohvriks langenud, niisiis oli mulle selge, et minu rahvas vajab mind. Kuid ma olin nõudnud võimalust viimaseks pilguheiduks Inglismaale – omamoodi koolilõpuekskursiooniks läbi nii kaua mulle koduks olnud rohelise ja vastutuleliku saare. Olin tulnud Calais’sse, kuna soovisin Inglismaale taas saabuda meritsi nagu esimesel korral. Homme istun hommikusele praamile ja võtan Ühendkuningriigi uurimise, riigi avaliku fassaadi ja kulisside taga toimuvaga tutvumise tõsiselt ette, täna aga tundsin end muretu ja kohustustevabana. Võisin meelt omal äranägemisel lahutada.

Pidin pettumusega nentima, et Calais’ tänavatel ei näinud mitte keegi Yves Montand’i või Jeanne Moreau’ ega isegi suurepärase Philippe Noiret’ moodi välja. See oli tingitud asjaolust, et kõik tänaval viibijad olid spordirõivastuses britid. Nad kõik jätsid mulje, et neil pidanuks kaelas vile ja kaenla all jalgpall olema. Selle asemel lohistasid nad endaga kaasa raskeid kandekotte klirisevate pudelite ja lämmatavalt lehkava juustuga ning küsisid endalt, miks nad olid seda juustu ostnud ja mida endaga kuni kella neljase praamiga koju sõitmiseni pihta hakata. Kuulsin neid möödudes omavahel tasase tujutu häälega nägelemas. „Kuuskümmend franki mingi kuramuse kitsejuustutüki eest? No selle eest ta sulle küll aitäh ei ütle.” Nad kõik nägid välja nii, nagu igatseksid mõnusa tassitäie tee ja suutäie ehtsa toidu järele. Mulle turgatas korraga pähe, et siin hamburgeriletti avades võiks terve varanduse kokku ajada. Putka nimi võiks olla Calais Burger.

Tuleb tunnistada, et ega Calais’s lisaks nägelemisele ja sisseostude tegemisele midagi suuremat peale hakata olegi. Hotel de Ville’i ees seisab Rodini kuulus skulptuur ja linnas on üks muuseum, nimelt Musée des Beaux-Arts et de la Dentelle (ehk kaunite kunstide ja hammaste muuseum, kui mu prantsuse keel just lõplikult rooste pole läinud), aga see oli suletud ja Hotel de Ville jube kaugel – ja Rodini skulptuuri on nagunii igal postkaardil kujutatud. Niisiis lõpetasin nagu kõik teisedki, kolistades mööda suveniirikauplusi, mida Calais’s on märkimisväärselt arvukalt.

Põhjustel, millest minul ei ole kunagi õnnestunud sotti saada, on prantslased erakordselt leidlikud kõikvõimalike imalate usuliste mälestusesemete leiutamisel, ja ühest hämaravõitu poest Place d’Armes’i nurgal leidsin ma sellise, mis mulle meeldis: plastmassist Neitsi Maarja, kes seisis, käed kutsuvalt õieli, omalaadses merikarpidest, pisikestest meritähtedest, pitsilistest kuivatatud vetikaraagudest ja läikima löödud homaarisõrast ehitatud grotis. Madonna pähe oli liimitud plastkardinarõngast aupaiste ja homaari sõrale oli mudeli andekas autor korrektsete tähtedega maalinud kummaliselt lustakana mõjuva sõna „Calais!”. Kõhklesin pisut, kuna see maksis kena kopika, aga kui poeomanik mulle näitas, et kuju sai ühendada elektrivõrku, mispeale see hakkas tuledes särama nagu Margate’i lõbustuspargi karussellid, pidin endalt küsima vaid seda, kas ühest kujust ikka piisab.

C’est très jolie,” tähendas müüjanna hämmastunud sosinaga, kui taipas, et ma olen valmis suveniiri eest tegelikult ka raha välja käima, ning kiirustas minema, et see ära pakkida ja selle eest raha sisse kasseerida enne, kui ma taas mõistusele tulen ja hüüan: „Öelge mulle palun, kus ma olen? Ja vabandage mind, aga mis jõle Prantsuse pask see siin laua peal on?” Naine aina kordas „C’est très jolie,” nagu kartes mind mu ilmsi aset leidvast unenäost äratada. Ma arvan, et eelmise merikarpide-ja-mõne-suvalise-lambikesega-ehitud-Neitsi-Maarja müügist oli juba tubli tükk aega mööda saanud. Nii või teisiti, kui poeuks minu selja taga sulgus, kuulsin ma päris kindlasti rõõmuhuilet.

Hiljem jõin ostu tähistamiseks tassikese kohvi rue de Gaston Papin et Autres Dignitaires Obscure’il asuvas populaarses kohvikus. Siseruumides mõjus Calais oluliselt meeldivamalt prantsuspärasemana. Inimesed tervitasid üksteist mõlemale põsele suudeldes ning mähkisid end Gauloises’i ja Gitanes’i sigarettidest kerkivatesse sinise suitsu vanikutesse. Ruumi teises otsas istuv elegantne musta riietatud naine nägi välja üleloomulikult sarnane Jeanne Moreau’ga, kes on enne filmi „La Vie Drearieuse” matusestseenis üles astumist läbi hüpanud, et kiiresti üks suits tõmmata ja klaasike Pernod’d rüübata. Kirjutasin koju saatmiseks valmis postkaardi ja nautisin kohvi ning veetsin seejärel videvikule eelnevaid tunde, üritades toimekale kelnerile sõbralike, kuid asjatute viibetega märku anda, et teda oma tagasihoidliku arve tasumiseks laua juurde tagasi meelitada.

Sõin odava ja üllatavalt maitsva eine teisel pool tänavat asuvas väikeses söögikohas – prantslaste auks tuleb öelda, et friikartuleid nad tõesti oskavad teha –, jõin kaks pudelit Stella Artois’d kohvikus, kus mind teenindas lihunikupõlle kandev Philippe Noiret’ teisik, ja suundusin seejärel varakult tagasihoidlikku hotellituppa, kus ma mõnda aega oma merikarpidest madonnaga mängisin ning seejärel voodisse kobisin, et veeta öö all tänaval kokku põrkavate autode tekitatud raksatusi kuulates.

Hommiku saabudes sõin varakult hommikust, maksin arve Gerard Depardieu’le – see tuli küll üllatusena – ja astusin vastu järjekordsele paljutõotavale päevale. Asusin koos praamipiletiga saadud pisikest armetut kaarti pihku surudes praamiterminali otsingutele. Kaarti vaadates tundus see võrdlemisi lähedal asuvat, sisuliselt linna keskel, kuid tegelikult asus rohkem kui kolme kilomeetri kaugusel teisel poolt jäätmaad, kus kõrgusid naftarafineerimistehased ja hüljatud vabrikuhooned ning kõikjale oli loobitud vanu talasid ja kuhjade kaupa sakiliste servadega betoonikamakaid. Leidsin end läbi võrkaias olevate aukude pigistamas ning purunenud akendega roostetavate vagunite vahelt läbipääsu otsimas. Ma ei tea, kui palju Calais’s inimesi praami peale läheb, aga igatahes oli mul kindel tunne, et seda teed pole mitte keegi neist veel kasutanud. Ja kogu kõndimisele kulutatud aja tajusin ma teravalt – tegelikult lausa paanikaga, endal nutt varuks –, et praami väljumisaeg jõuab üha lähemale ja praamiterminal, mis oli küll kogu aeg nähtav, ei jõua tegelikult üldsegi lähemale.

Viimaks, olles eraldusribaga maanteel autode eest põigelnud ja teetammist üles roninud, jõudsin hingetuna viimasel hetkel pärale, nähes välja nagu kaevandusõnnetuse üleelanu, ning üliagar ja ilmselgelt tõsiselt valuliku menstruatsiooni all kannatav naine kupatas mind bussi peale. Viisin sõidu ajal läbi oma varade inventuuri ning avastasin vaikset meelehärmi tundes, et mu kallis ja ka kalliks maksma läinud madonna on oma halost ilma jäänud ja poetab merikarpe.

Laevale minnes voolas mul higi ojadena ja olemine oli pisut rahutu. Tunnistan ausalt, ma talun meresõitu kehvasti. Mul läheb isegi vesijalgrattal süda pahaks. Olukorda ei aidanud parandada ka tõsiasi, et tegemist oli ühega ro-ro tüüpi praamidest (põhimõtteliselt tähendab see „sõida peale ja keera kummuli”) ja ma usaldasin oma elu firma kätte, kelle varasem saavutuste loend vöörivisiiride sulgemise – mida võib lugeda enne vanni ronimist kingade jalast võtmise mereliseks vasteks – meelespidamise osas kõvasti soovida jättis.

Praam oli pardast pardani täis inimesi, kes kõik olid inglased. Veetsin esimese veerandtunni ringi lonkides ja endalt küsides, kuidas nemad olid laevale jõudes puhtaks jäänud, astusin korraks sisse spordidressis inimeste poolt põrguks muudetud tollivabasse poodi ja pagesin sealt niisama kiiresti, lonkisin kohvikus toitu takseerides ringi, kandik käes, ja panin seejärel kandiku jälle ära (selleks oli vaja järjekorras seista), otsisin jaburalt elavaloomulise lastekarja seas vaba istekohta ja leidsin viimaks tee tuulisele tekile, kus 274 siniste huulte ja tuule käes lehvivate juustega inimest üritasid end veenda, et päike paistab ja niisiis neil lihtsalt ei saa külm olla. Tuul tekitas meie anorakke rebides püssilaskudega sarnanevaid helisid, pillutas väikelapsi mööda tekki ja kummutas kõigi salajaseks heameeleks vahtplastist teetopsi ühe paksu proua sülle tühjaks.

Üsna pea kerkisid merest Doveri valged kaljud, mis hakkasid meile lähemale nihkuma, ja tundus, et juba järgmisel hetkel seilasime Doveri sadamasse ja praaminina müksas kohmakalt vastu sadamasilda. Kehatu hääl andis ilma liiklusvahendita reisijatele teada, et neil tuleb koguneda paremparda tekil ZX-2 Päikesesalongi kõrval asuva väljapääsu juurde – nagu see kellelegi midagi öelnuks –, ja me kõik asusime pikale, arusaamatule ning läbi ja lõhki individuaalsele uurimisretkele kogu laevas: mööda treppe üles ja alla, läbi kohviku ja klubiliikmete salongi, ladude, läbi tööd rügavaid hindusid täis köögi, tagasi kohvikusse, kuid seekord teisest otsast, ja viimaks – saamata isegi aru, kuidas see täpselt juhtus – välja, Inglismaa külalislahke ja vesise päikese kätte.

Tahtsin pärast kõiki neid aastaid väga Doverit taas näha. Suundusin mööda Marine Parade’i keskusesse ja tõin kuuldavale vaikse rõõmuhüüde, nähes varjualust, kus ma paljude aastate eest maganud olin. Sellele oli vahepeal umbes üksteist kihti sapirohelist värvi peale määritud, kuid muus osas polnud midagi muutunud. Vaade merele oli ikka samasugune, kuigi vesi oli eelmise korraga võrreldes sinisem ja sillerdas rohkem. Aga kõik muu oli hoopis teistsugune. Seal, kus minu mäletamist mööda seisid elegantsed George’i-aegsed ridamajad, laiutas nüüd hiiglaslik ja sobimatu tellistest kortermaja. Townwall Street, lääne suunal linna läbiv tänav, oli laiem ja tiheda liikluse tõttu ähvardavam, kui ma mäletasin, ja linnakeskusesse, mis oli äratundmatuseni muutunud, viis metrooliin.

Peamine ostutänav oli nüüd mõeldud üksnes jalakäijatele ja Market Square ehitatud ümber sammastikuga väljakuks, mida ehtisid suurustlevad kiviplaadid ja tavapärased malmkaunistused. Kogu linnakeskus oli täis pigistatud liiklusrohkeid abiteid, mille olemasolu mina ei mäletanud, ja lisaks kerkis seal nüüd suur turistidele mõeldud asutus, mis kandis nime White Cliff Experience (Valge Kalju Kogemus). Nime põhjal otsustades avaneb seal võimalus teada saada, mis tunne on olla 800 miljonit aastat vana kriidikalju. Ma ei tundnud ühtegi kohta ära. Inglise linnadega on alati see häda, et need kõik on omavahel sisuliselt äravahetamiseni sarnased. Igas linnas on Boots ja W. H. Smith ja Marks & Spencer. Niisiis ei tea iial, kus te parasjagu viibite.

Rühkisin hajameelselt mööda tänavaid, kurvastades, et minu mälestustes sedavõrd keskne koht on korraga nii võõras. Ja siis, kolmandat korda läbi linnakeskuse kulgedes, komistasin tänaval, mille puhul oleksin võinud vanduda, et pole seal kordagi varem käinud, kino otsa, milles tundsin vaatamata maotu uuenduskuuri tulemusel lisatud paksule paatinakihile ära „Äärelinna naistevahetuse” kodu, ja kõik sai ühekorraga selgeks. Nüüd, mil mul oli kindel lähtepunkt olemas, teadsin täpselt, kus ma asun. Marssisin sihikindlalt pool kilomeetrit põhja poole ning seejärel läände – nüüd oleksin ma seda võinud teha ka seotud silmadega – ja leidsin end proua Smegma majutusasutuse esiselt väljakult. Seal asus endiselt hotell ja minu mälestuspildiga võrreldes polnud seal suurt midagi muutunud, välja arvatud majaesine hoov ja plastsilt, mis andis teada, et tubades on värvitelerid ja eraldi vannitoad. Kaalusin uksele koputamist, kuid see ei paistnud kuigi mõttekas olevat. Lohemadu meenutanud proua Smegmat ei saanud seal enam olla: ta pidanuks olema pensionil või surnud või ehk oli temast saanud asukas mõnes paljudest lõunarannikul asuvatest hooldekodudest. Ta poleks päris kindlasti suutnud üle elada Briti külalismajade kaasajastamist, mis nägi ette tube koos vannitubade ja kohvi valmistamise ning pitsa tuppa tellimise võimalusega.

Kui ta peaks olema hooldekodus, mis oleks minu jaoks tema puhul päris kindlasti esimene valik, siis loodan, et sealsetel töötajatel on piisavalt kainet mõistust ja mõistvust, et teda prill-lauale tilgutamise, hommikusöögi lõpuni söömata jätmise ja üleüldise tüütu ning abitu olemise pärast pidevalt noomida. Ta tunneks end sel juhul kindlasti väga koduselt.

Sellest mõttest lohutust saades jalutasin mööda Folkestone Roadi rongijaama ja ostsin pileti järgmisele Londoni rongile.

12

Nookie– ingl krõpsu tegema; sõnad Newquay ja Nookie on kõlapildilt väga sarnased.

Ülestähendusi väikeselt saarelt

Подняться наверх