Читать книгу Wayward Pines. I osa - Blake Crouch - Страница 3

Naine naeratas talle. Vähemasti ta arvas, et see on kellegi kenade hammastega suu, ehkki topeltnägemine ei lasknud selles kindel olla. Naine kummardus veidi lähemale, kaks pead sulasid kokku ja näojooned selginesid piisavalt, et mees taipaks, kui kaunis ta on. Naise lühikeste varrukatega kittel oli valge, nööbid ulatusid seeliku alguseni. Seelik lõppes põlvedest veidi kõrgemal.

Naine kordas muudkui tema nime.

“Mr Burke? Mr Burke, kas te kuulete mind? Mr Burke?”

Peavalu oli kadunud.

Ta hingas aeglaselt ja sügavalt sisse, kuni valu ribides seda enam ei lubanud.

“Kas teil on ikka vasemal pool ebamugav?” Ethan krimpsutas õe küsimuse peale nägu.

“Ebamugav.” Ta oigas läbi naeru. “Jah, mul on ebamugav. Muidugi, võib ka nii ütelda.”

“Ma annan valu vastu midagi veidi tugevamat, kui soovite.”

“Arvan, et saan hakkama.”

“Hea küll, aga ärge kangelast mängige, mr Burke. Kui ma saan teie olemist mugavamaks teha, siis ütelge. Olen teie teenistuses. Muide, minu nimi on Pam.”

“Aitäh, Pam. Ma arvan, et mäletan teid eelmisest korrast, kui ma siin olin. Seda klassikalist meditsiiniõe kitlit ma juba ei unustaks. Ma isegi ei teadnud, et neid veel olemas on.”

Õde puhkes naerma. “Hüva, tore kuulda, et teie mälu tagasi tuleb. See on väga hea. Dr Miter tuleb varsti teid vaatama. Kas ma võiks teie vererõhku mõõta?”

“Muidugi.”

“Tore.”

Pam tõstis vererõhuaparaadi kärult, mis oli voodi jalutsis, ning kinnitas manseti ümber mehe vasema õlavarre.

“Te ehmatasite meid tõsiselt, mr Burke,” ütles Pam mansetti täis pumbates. “Läksite kusagile kõndima.” Naine oli tasa, sel ajal kui mõõdiku osuti paika nihkus.

“Mis ma hindeks saan?” küsis Ethan.

“Viis pluss. Ülemine on 122. Alumine 75.” Ta avas manseti. “Kui teid siia toodi, siis te sonisite,” rääkis ta. “Paistis, et te ei tea, kes te olete.”

Ethan ajas ennast voodis istukile. Udu tema peas hakkas hajuma. Ta viibis omaette palatis – siin näis talle juba tuttav. Voodi kõrval oli aken. Rullkardinad olid alla lastud, läbi nende imbus valgust nii napilt, et võis olla kas varahommik või õhtupoolik.

“Kust te mind leidsite?” küsis ta.

“Mack Skozie maja eest. Te minestasite. Kas te mäletate, mida te seal tegite? Mack ütles, et te olite omadega täitsa sassis.”

“Ma ärkasin eile jõe ääres. Ma ei teadnud, kes ma olen või kus ma olen.”

“Te lahkusite haiglast. Kas te mäletate, kuidas te läksite?”

“Ei. Ma läksin Skozie’de majja, kuna ta oli ainus Mack telefoniraamatus.”

“Ma vist ei taipa.”

“Mack oli ainus nimi, mis mulle midagi ütles.”

“Kuidas nii?”

“Sest Mack oli viimane sõna, mida ma lugesin, enne kui veoauto meiega kokku põrkas.”

“Õigus jah… teie autole sõitis küljelt sisse Macki veoauto.”

“Just.”

“Mõistus on kummaline asi,” leidis õde, kõndides ümber voodijalutsi akna juurde. “See töötab mõistatuslikult. Loob kõige veidramaid seoseid.”

“Kui kaua ma olen siin olnud?”

Õde tõmbas rullkardinad üles.

“Poolteist päeva.”

Sisse tulvas valgust.

Oli hommik. Päike kerkis idapoolse kaljuseina kohale.

“Teil oli tõsine peapõrutus,” rääkis õde. “Oleksite võinud seal surma saada.”

“Ma tundsingi, nagu sureksin.”

Linnale langev hommikune päikesevalgus oli vaimustav.

“Kuidas on teie mäluga?” küsis Pam.

“See on küll kummaline. Kõik tuli tagasi, kui mulle õnnetus meenus. Nagu oleks keegi lüliti sisse vajutanud. Kuidas on lood agent Stallingsiga?”

“Kellega?”

“Selle mehega, kes oli autos minu kõrval esiistmel, kui kokkupõrge aset leidis.”

“Ahhaa.”

“Ta ei jäänud ellu, ega ju?”

Õde tuli voodi juurde tagasi. Ta kummardus ja pani käe mehe randmele. “Ma kardan, et mitte.”

Seda oligi Ethan arvanud. Pärast sõda polnud ta enam sääraseid vigastusi näinud. Ent talle tegi ikkagi tuska, et ta kahtlus kinnitust leidis.

“Kas ta oli teile lähedane sõber?” küsis õde.

“Ei. Ma kohtusin temaga esimest korda alles samal päeval.”

“Ikkagi pidi jube olema. Mul on väga kahju.”

“Mis on minu kahjud?”

“Vabandust?”

“Minu vigastused?”

“Dr Miter oskab teile kindlasti paremini vastata, aga te saite peaajupõrutuse, millega on nüüd korras. Mitu ribi on murdunud. Palju kriimustusi ja muhke. Selliste tingimustega oleks teil võinud minna palju, palju halvemini.”

Õde seadis sammud ukse poole. Ust avades vaatas ta kähku selja taha.

“Nii,” nentis ta. “Kindel, et mälu tuleb tagasi?”

“Täiesti.”

“Mis on teie eesnimi?”

“Ethan,” vastas mees.

“Suurepärane.”

“Kas te võiksite mind aidata?” küsis Ethan.

Lai soe naeratus. “Ütelge ainult.”

“Ma pean inimestele helistama. Oma naisele. Oma ülemusele. Kas keegi on nendega ühendust võtnud?”

“Ma usun, et keegi šerifi juurest võttis teie omaste ja ülemusega ühendust kohe pärast õnnetust. Rääkis neile, mis juhtus, milline on teie olukord.”

“Kokkupõrke ajal oli mul pintsaku taskus iPhone. Kas te juhtumisi teate, kus see on?”

“Ei, aga ma võin teie jaoks Nancy Drew’d mängida ja selle välja uurida.”

“See oleks teist äärmiselt lahke.”

“See väike punane nupp voodivõre küljes? Näete seda?”

Ethan heitis pilgu allapoole, nupule.

“Olen vaid ühe nupuvajutuse kaugusel.”

Õde vaatas talle veel korra särasilmil otsa ja lahkus.

# # #

Ruumis polnud televiisorit ega telefoni. Ainsaks meelelahutuseks oli ukse kohal asetsev seinakell, mille minutiosuti tiirlemist Ethan kiindunult jälgis. Hommikust sai keskpäev ja seejärel pärastlõuna.

Ethan polnud endas täiesti kindel, aga paistis, et tema palat on kolmandal või isegi neljandal korrusel. Õde oli rullkardinad üles tõmmanud, ning kui ta seinakella jälgimisest tüdines, pööras ta end ettevaatlikult külili, et vaadelda, mis on Wayward Pinesis teoksil.

Oma vaatluspostilt nägi ta otse alla Main Streetile ning mitme kvartali ulatuses kummalegi poole.

Ethan teadis juba enne siiatulekut, et tegemist on uinuva linnakesega, ent siinne loidus valmistas talle ikkagi ebameeldiva üllatuse. Tunni jooksul loendas ta tosinajagu inimesi, kes jalutasid mööda kõnniteed, kuid linna peatänaval ei näinud ta sõitmas ühtegi autot. Kõige põnevam paik oli kahe kvartali kaugusel, kus ehitajad maja seinu püstitasid.

Ta mõtles oma Seattle’is elava naise ja poja peale, lootes, et nad on juba tema poole teel. Arvatavasti läksid nad kohe esimesele lennule. Nad lendaksid Boise’i või Missoulasse. Siis rendiksid auto ja teeksid pika sõidu Wayward Pinesi.

Kui ta järgmine kord kella vaatas, oli kell kolmveerand neli.

Ethan oli terve päeva voodis lamanud, kuid dr Miter, või kuidas teda kutsutigi, polnud teda isegi vaatamas käinud. Ethan oli pidanud elu jooksul pikalt haiglates viibima ning kogemuste põhjal ei jätnud õed ega arstid teda kunagi üksinda kauemaks kui kümneks sekundiks – alatasa tõi keegi mõne uue ravimi või torkis ja urgitses niisama ta kallal.

Seevastu siin teda lausa eirati.

Õde polnud talle isegi iPhone’i toonud, rääkimata teistest asjadest. Kui palju tegemist võib ühes kolkahaiglas olla?

Ethan sirutas käe paneeli poole, mis oli voodivõre küljes, ning vajutas pöidlaga nupule.

Viisteist minutit hiljem läks palatiuks pärani ning õde Pam tõttas sisse.

“Jumal, kui kahju mul on. Märkasin alles kümne sekundi eest, et te olite helistanud. Paistab, et meil on sideraskusi.” Pam jäi voodijalutsisse seisma ning toetas kätega metallvõrele. “Kuidas ma saan teid aidata, Ethan?”

“Kus on dr Miter?”

Pam krimpsutas nägu. “Ta on olnud terve õhtupooliku erakorralise operatsiooniga seotud. See on üks nendest viietunnistest õudustest.” Naine puhkes naerma. “Aga ma rääkisin talle hommikul teie seisundist ja sellest, kui hästi teie mälu tagasi tuleb, ning ta arvab, et te saate suurepäraselt hakkama.”

Pam tõstis heakskiidu märgiks mõlemad pöidlad üles.

“Millal ma teda näen?”

“Paistab, et ta teeb oma ringkäigu pärast õhtusööki, mis on järgmise poole tunni jooksul.”

Ethan pidi pingutama, et kasvavat pettumust varjata.

“Kas teil on õnnestunud mu telefon ja teised asjad üles leida? Need, mis mul enne õnnetust olid? Näiteks rahakott ja must portfell.”

Pam andis hooletult au ja tegi mitu sammu paigalmarssi.

“Kohe saab, kapten.”

“Tooge mulle siis kohe lauatelefon. Ma pean mitu kõnet võtma.”

“Muidugi, politseinik.”

“Politseinik?”

“Kas te polegi siis föderaalpolitseinik?”

“Ei, ma olen Ühendriikide salateenistuse eriagent.”

“Päriselt?”

“Päriselt.”

“Ma arvasin, et te kaitsete presidenti.”

“Meil on muidki asjatoimetusi.”

“Mida te siis meie väikeses paradiisis teete?”

Ethan naeratas naisele jahedalt.

“Ma ei saa sellest rääkida.”

Tegelikult ta tohtis küll, aga ei soovinud.

“Nüüd olen ma täitsa põnevil.”

“Telefon, Pam.”

“Vabandage?”

“Mul on tõesti telefoni vaja.”

“Varsti saab.”

# # #

Kui viimaks läikival metallkandikul õhtusööki toodi – rohelist ja pruuni pläga –, ent telefoni ei antud, otsustas Ethan lahkuda.

Muidugi, ta oli juba korra varem jalga lasknud, aga siis oli ta peapõrutuse tõttu arust ära.

Nüüd mõtles ta selgesti.

Peavalu oli kadunud, ta hingas hõlpsamini ja mitte enam nii vaevaliselt. Kui arst oleks tast tõepoolest hoolinud, oleks ta ehk viimase kümne tunni jooksul viitsinud tema juurest läbi astuda.

Ethan ootas, et õde lahkuks. Veel uksel kinnitas naine, et haiglatoit “maitseb palju paremini, kui pealtnäha paistab!”.

Kui uks sulgus, kiskus Ethan tilguti randmest ning ronis üle voodivõre. Linoleumpõrand tema paljaste kandade all oli jahe. Kuigi tal jäi normaalsest enesetundest veidike puudu, oli tal ikkagi märgatavalt parem kui nelikümmend kaheksa tundi varem.

Ethan komberdas kapi juurde ja tõmbas ukse lahti.

Tema särk, pintsak ja püksid olid riidepuul, kingad kapi ees põrandal.

Sokke polnud.

Aluspükse polnud.

Lähen siis ilma.

Kiuslik valu ilmutas end siis, kui ta kummardus, et pükse jalga tõmmata – see oli terav näpistus kõrgel vasemal küljel, ent kadus, kui ta end taas sirgu ajas.

Ethan nägi vilksamisi oma paljaid jalgu, ning nagu tavaliselt paiskas armide rägastik ta kaheksa aasta tagusesse aega, pruunide seintega ruumi, mille surmalehk ei lahkunud temast iialgi.

Ethan veendus rahulolevalt, et taskunuga on endiselt pintsakutaskus. See oli mälestus kahekümnendate eluaastate algusest, mil ta helikopterimehaanikuna töötas. Nüüd võis nuga pigem talismaniks kui tööriistaks pidada, selle olemasolu aga pakkus veidigi kindlustunnet.

Ta seisis vannitoas peegli ees, pusides lipsule sõlme teha. See õnnestus alles viiendal katsel. Sõrmed tõrkusid, nagu poleks ta aastaid ühtegi lipsusõlme sidunud.

Kui ta viimaks midagi valmis sai, astus ta sammu tagasi, et end üle vaadata.

Nägu polnud enam nii lapiline. Pintsakul oli aga ikka veel rohu- ja muruplekke ning vasema tasku kohal oli rebend. Valge triiksärk oli samuti määrdunud – ta märkas krae juures verepritsmeid.

Viimaste päevadega oli ta vöökohalt kadunud mitu sentimeetrit, püksirihma pidi kinnitama viimasesse auku. Sellest hoolimata tundusid püksid liiga laiad.

Ethan keeras veekraani lahti, tegi käed märjaks ja vedas sõrmedega läbi juuste.

Ta korrastas seitli ning püüdis juuksed soengusse seada.

Seejärel loputas ta suud mitu korda leige veega, aga hambad tundusid ikkagi mustad.

Ja kaenlaalused – need lehkasid.

Habe tahtis samuti ajamist. Sellest oli möödas aastaid, kui ta viimati nii kasimatu oli.

Ethan pani kingad jalga, sidus paelad kinni ning astus vannitoa ukse poole.

Instinkt käskis tal märkamatult lahkuda, ning see ajas teda segadusse. Ta on föderaalagent, kes on Ameerika Ühendriikide valitsuselt saanud täisvolitused. See tähendab, et inimesed peavad tegema, nagu ta käsib. Isegi õed ja arstid. Nad ei soovi, et ta ära läheks? Nende mure. Ent ometi pelgas ta nägelemist. Ta teadis, kui tobedalt see kõlab, aga ta ei tahtnud Pamile vahele jääda.

Ta pööras uksenuppu ja paotas paari sentimeetri võrra ust.

Niipalju kui ta nägi, oli koridor tühi.

Ta kuulatas.

Õdede lobisemist ei kostnud isegi kaugelt.

Ega sammude kõla.

Üksnes kurdistav vaikus.

Ta pistis pea välja.

Kiire pilk vasemale ja paremale kinnitas tema aimdust. Hetkel oli ümbrus tühi, isegi õepost 15 meetrit eemal.

Ta astus palatist haiglakoridori ruudulisele linoleumile ning sulges vaikselt enda järel ukse.

Koridoris tuli ainus heli luminofoorlampidelt tema pea kohal – lakkamatu mahe surin.

Järsku ta taipas, mida ta oleks pidanud esmalt tegema, ning hoolimata valulikest ribidest kummardas, et kingapaelad lahti siduda.

Edasi kõndis ta paljajalu.

Selles hoonetiivas olid kõik uksed suletud. Hõivatud näis olevat üksnes tema palat, kuna teiste uste alt ei immitsenud üldse valgust.

Õepost nelja koridori ristumiskohas seisis tühjana. Neljast koridorist kolm viisid palatitega hoonetiibadesse.

Õeposti taga kulges lühem koridor topeltusteni, mille kohal oli silt KIRURGIA.

Ethan peatus lifti ees, mis asus õeposti vastas, ning vajutas alla osutavale nupule.

Läbi uste kuulis ta, kuidas plokirattad hakkasid pöörlema.

“Liigu ometi.”

See kestis terve igaviku.

Ta taipas, et oleks pidanud trepist minema.

Mees vaatas alatasa üle õla ja kuulatas, ega kellegi samme lähene, ent liftikabiini tõusmise müra summutas kõik muud hääled.

Uksed avanesid viimaks kriiksatusega, mis lõikas luust ja lihast läbi. Ta astus kõrvale, juhuks kui keegi liftiga parajasti üles sõitis.

Kabiin oli tühi.

Ethan astus ruttu sisse ja valis esimese korruse.

Kui lift hakkas neljandalt korruselt aeglaselt laskuma, jäi Ethan vaatama uste kohal helendavat valgustablood. Möödus minut – talle piisas sellest, et kingad uuesti jalga panna – enne kui särama lõi number üks ning uksed avanesid kriginal.

Ta litsus ennast välja ja astus järgmisse koridoride rägastikku.

Lähedusest kostis häälte pominat.

Kanderaami veeremist. Ühe kanderaami ratas kriuksus.

Ethan läks vastassuunas, läbi kolme pika koridori, ning kahtlustas juba, et on eksinud, kui ta märkas viimaks silti VÄLJAPÄÄS.

Ta ruttas poolikust trepijärgust alla, tõukas välisukse lahti ja komberdas välja.

Õhtu oli alles alanud, selge taevas tumenes ning mägesid kattis roosa ja oranž ehavalgus. Ethan seisis teeotsal, mis viis eemale haiglast, neljakorruselisest punastest tellistest hoonest, mis meenutas talle pigem kooli või vaimuhaiglat.

Ta hingas sisse nii sügavalt, kui see enesele valu tegemata võimalik. Pärast antiseptikutest küllastunud haiglat mõjus siinne männilõhnaline jahe õhk imehästi.

Ta astus kõnniteele ning suundus mööda Main Streeti südalinna poole.

Väljas oli rohkem inimesi kui pärastlõunal.

Ethan möödus restoranist, mis tegutses väikeses terrassiga majas. Inimesed sõid õhtust vabas õhus, haavapuude all, mida ehtisid väiksed valged laternad.

Toiduhõng pani Ethani kõhu korisema.

Main Streeti ja 5. tänava nurgal läks ta üle tee ning pöördus tagasi telefoniputkasse, kus ta oli kahe päeva eest teadvuse kaotanud.

Putkas otsis ta telefoniraamatust üles Wayward Pinesi šerifijaoskonna aadressi.

# # #

Jahenevas hämaruses linna idaossa liikudes tundis ta ennast üle hulga aja taas paremini.

Ta kõndis mööda grillipeost.

Tuul kandis temani puusöe hõngu.

Plastiktopsides õlle head hapukat lõhna.

Laste naeru, mis kajas üle oru.

Ligidal asuva vihmuti tsikaadikõlalist plõksumist.

Kõikjal tema ümber olid maalilised stseenid.

Otsekui ideaallinn. Siin elas vaevalt rohkem kui neli- või viissada inimest, ning temas tärkas huvi, mis neid siia tõi. Kui paljud neist olid Wayward Pinesi juhuslikult avastanud, sellesse kiindunud ja paigale jäänud? Kui paljud olid siin sündinud ja ei soovinudki kusagile mujale minna?

Kuigi Ethan oli alati olnud suurlinna elanik, mõistis ta, miks ei tahetud säärasest väikelinnast lahkuda. Miks loobuda sellest, mis kujutab endast absoluutset täiuslikkust? Täisverelisest Ameerikast, mida ümbritseb vapustavalt kaunis loodus, millesarnast ta pole peaaegu kusagil mujal kohanud. Õhtul enne väljalendu Seattle’ist vaatas ta Wayward Pinesi fotosid, ent ükski neist ei andnud seda väikest orgu piisavalt hästi edasi.

Aga ikkagi, tema oli siin.

Ja seeläbi, või lausa sellepärast, polnud see väikelinn täiuslik.

Ethani kogemust mööda leidus pimedust kõikjal, kuhu inimesed kogunevad.

Maailm on juba selline.

Täiuslikkus on pealispinnaline nähtus. Kest. Kui vähekesegi sisse lõigata, näeb tumedamaid varjundeid.

Kui päris sügavale lõigata, siis pilkast pimedust.

Käies ei saanud Ethan mägedelt silmi. Idapoolne müür pidi ulatuma vähemalt tuhande meetri kõrgusele. Mäetippudes olid üksnes kaljud ja jää.

Loojuva päikese viimased kiired silitasid kaljurünki tema selja taga. Ethan pöördas end ringi ja jälgis veidi aega nende tuhmumist.

Kui valgus oli kustunud, omandas kaljumassiiv otsekohe sinise terasevärvi.

Ja selle loomus muutus.

See oli ikka kaunis.

Ent kauge.

Ja osavõtmatu.

# # #

Tahvel klaasuste kohal:

WAYWARD PINESI ŠERIFIJAOSKOND

Kui Ethan männiistikutega ääristatud teed mööda peasissepääsu poole sammus, tundis ta taaskord pettumust tärkamas.

Juba läbi klaasi oli näha, et fuajee on pime ja tühi.

Siiski otsustas ta ukselingist tugevasti kinni võtta ja tõmmata.

Lukus.

Muidugi, tööaeg on läbi, aga ikkagi: Kurat võtaks!

Ethan astus tagasi ja vaatas ühekorruselist hoonet eemalt. Näis, nagu immitseks hoone kaugemas otsas akna ette tõmmatud rulookardinate vahelt valgust.

Ta läks uuesti maja juurde ja koputas sõrmenukkidega vastu üht klaasust.

Mitte midagi.

Ta lõgistas ustega.

Viis minutit läks mööda, aga kedagi ei tulnud.

# # #

Selleks ajaks, kui ta Main Streetile jõudis, oli nähtavale ilmunud kaks tähte ja üks planeet. Tuuleõhk, mis oli veel viisteist minutit tagasi toredasti viluvõitu, muutus ebameeldivaks, tungides läbi õhukese triiksärgi. Sokkideta jalad olid külmast kanged.

Pealegi andis endast märku kohutav nälg, kõhtu vaevas õõnes valu ning pea käis ringi.

Ethan kõndis läbi mitme kvartali Wayward Pinesi hotelli ette ja astus kivitrepist üles.

Läbi ukse klaasruutude nägi Ethan, et hoones põlevad tuled ning valvelaua taga istub noor naine.

Fuajee võttis Ethani vastu hellitava soojusega.

Leegitseva tulega massiivse kamina vastasnurgas paiknes tiibklaver.

Ethan peatus korraks ja sirutas käed soojuse poole. Mullitav männivaik lõhnas magusalt nagu küünal. Ethan oleks võinud diivanile heita ja mitu päeva järjest magada.

Mõne hetke pärast rebis ta end meelisklusest lahti ning kõndis valvelaua poole.

Naine valvelauas naeratas lähenevale Ethanile.

Naine paistis kahekümnendate eluaastate keskel. Kenake, ehkki tüsedusele kalduv. Tema mustad juuksed olid seotud lühikeseks hobusesabaks. Valge triiksärgi peal kandis ta musta vesti, nimesilt tutvustas teda Lisana.

Ethan lähenes talle külg ees ning asetas tasakaalu hoidmiseks randmed lauale.

“Tere hommikust,” ütles Lisa. “Tere tulemast Wayward Pinesi hotelli. Kuidas ma saan teid täna aidata?”

Tema tervitus näis võlts. Mitte just sõnad, vaid viis, kuidas ta neid esitas. Nagu ta pressiks välja midagi sellist, mida tal tuleb harva kuuldavale tuua.

“Kas teil on tänaseks mõni vaba tuba?”

“Muidugi.”

Lisa klõbistas klahvidel.

“Ainult tänaseks?” küsis ta.

“Jah. Vähemalt praeguseks.”

Ethan vaatas arvutimonitori – see oli igivana. Nagu midagi 1980. aastate lõpust. Talle ei tulnud meelde, millal oli ta säärast igandit viimati näinud.

“Teisel korrusel on suure kaheinimesevoodiga tuba, mis on mõeldud mittesuitsetajatele ja kus pole lubatud lemmikloomad.”

“See sobib.”

Lisa jättis klaviatuuri rahule. “Ja kas te maksate krediitkaardiga?”

Ethan naeratas. “See on hea küsimus.”

“Kas tõesti? Kuidas siis?”

“Mõne päeva eest sattusin autoõnnetusse. Veoauto sõitis mu autole küljelt sisse. Õigupoolest siit vaid kvartali jagu eemal. Ehk te nägite seda?”

“Ei, kindlasti mitte.”

“Hüva, mind lasti just haiglast välja ning… ma pole oma rahakotti üles leidnud. Tegelikult mitte ühtegi enda asja.”

“Oh, kahju kuulda.”

Ethanile paistis, nagu minetaks Lisa naeratus oma varasemat entusiasmi.

“Kuidas täpselt te siis maksate, mr…?”

“Burke. Ethan Burke. Vaadake, seda ma üritangi teile rääkida. Ma saan toa eest tasuda alles siis, kui mulle homme rahakott tagasi antakse. Mulle on räägitud, et minu asjad on šerifi käes. Ei tea, miks, aga…” Ta kehitas õlgu. “Nii see on.”

“Hm. Mõistate, ma ei tohi tegelikult reserveeringut avada ilma sularahaettemakse või vähemalt krediitkaardi numbrita. See on hotelli nõue. Juhul – ja mõistagi ma ei väida, et tingimata nii juhtub –, aga juhul, kui hotellituba kahjustatakse või tekivad kulutused, mis…”

“Ma saan aru. Tagatissumma otstarve on mulle täiesti selge. Räägin teile, et saan tasuda homme hommikul.”

“Kas teil pole isegi juhiluba?”

“Kõik on rahakotis.”

Lisa hammustas huulde ning Ethan aimas, mis tuleb – kena tüdruk kruvib end üles, et kurjustada.

“Sir, mr Burke, ma kardan, et ilma krediitkaardi, sularaha või dokumendita ei tohi ma teile täna ööseks tuba anda. Ma tahaksin küll. Tõepoolest. Aga hotelli nõuded on sellised ning…”

Lisa jäi vait, kui Ethan letile naaldus.

“Lisa, teate, miks ma kannan musta ülikonda?”

“Ei.”

“Ma olen Ameerika Ühendriikide salateenistuse agent.”

“Kas te mõtlete neid mehi, kes presidenti valvavad?”

“See on ainult üks meie kohustustest. Põhiülesanne on kaitsta meie riigi finantsilise infrastruktuuri terviklikkust.”

“Ja nii te viitegi Wayward Pinesis juurdlust läbi?”

“Jah. Olin äsja linna saabunud, kui juhtus avarii.”

“Millist juurdlust?”

“Ma ei tohi seda arutada.”

“Te ei narrita mind, ega ju?”

“See tähendaks föderaalset kuritegu.”

“Kas te olete päriselt eriagent?”

“Jah. Ja ma olen väsinud. Palun ärge tehke mulle rohkem tüli. Vajan ööseks tuba. Annan teile oma sõna – ja ma olen harjunud sõna pidama.”

“Ja te maksate homme? Viivitamata?”

“Viivitamata.”

# # #

Võti käes, kõmpis ta trepist üles kolmandale korrusele ning jõudis pikka vaiksesse koridori. Iga kuue meetri tagant olid seintele monteeritud imitatsioonlaternad, mis andsid Pärsia vaipadele nõrka kollakat valgust.

Tema tuba oli päris lõpus, number 226.

Ta tegi ukse lukust lahti, astus sisse ja vajutas lülitile.

Sisekujundus oli kodukootud.

Kaks viletsasti kujutatud Metsiku Lääne teemalist stseeni.

Kauboi perutaval mustangil.

Töölised ümber laagritule.

Tuba oli umbne ja telerit polnud.

Voodi kõrval laual oli vaid musta värvi kettaga telefon.

Voodi ise paistis pehme ja hiiglaslikult suur. Ethan vajus madratsile ja tegi kingapaelad lahti. Jalakannad olid sokkideta käimisest villis. Mees võttis pintsaku seljast ja lipsu eest ning avas triiksärgi kolm ülemist nööpi.

Ta asetas öökapisahtlist leitud telefoniraamatu voodile ja tõstis vanamoelise telefoni toru.

Valimistoon.

Jumal tänatud.

Kummalisel kombel ei tulnud kodune telefoninumber talle kohe meelde. Ta üritas terve minuti silme ette manada, kuidas number välja nägi, kui ta seda oma iPhone’il valis. Ta oli seda alles paari päeva eest teinud, aga… “Kaks… null… kuus.” Ta teadis, et see algab nende kolme numbriga – Seattle’i piirkonnakoodiga –, ning ta keerutas telefoniketast nende numbrite järgi viis korda, aga iga kord sai tal pärast number kuut tarkus otsa.

Ta valis numbrilaual 411.

Pärast kahte kutsuvat tooni kostis operaatori hääl: “Mis linn ja nimi?”

“Seattle, Washington. Ethan Burke. B-U-R-K-E.”

“Üks hetk, palun.” Ta kuulis, kuidas naine liini teises otsas klahvidel klõbistab. Pikk paus. Siis: “B-U-R-K-E?”

“Just.”

“Sir, registris ei ole sellist nime.”

“Kindel?”

“Jah.”

See oli kahtlemata veider, aga tema töö loomuse tõttu võis oletada, et ta number on registrist välja jäetud. Kui järele mõelda, siis oli ta selles peaaegu veendunud. Peaaegu.

“Olgu, aitäh.”

Ta pani toru hargile ning avas telefoniraamatu, et üles otsida šerifijaoskonna number.

Viis kutsuvat tooni hiljem läks telefon kõneposti.

Pärast vastava piiksu kuulmist lausus Ethan: “Ameerika Ühendriikide salateenistuse eriagent Ethan Burke, Seattle’i büroost. Nagu te teate, sattusin mõne päeva eest Main Streetil autoõnnetusse. Ma pean teiega rääkima nii ruttu, kui võimalik. Haiglast teatati, et teie käes on minu isiklikud asjad, kaasa arvatud rahakott, telefon, portfell ja relv. Tulen kohe hommikul nendele järele. Kui keegi saab selle sõnumi varem kätte, siis palun helistage mulle Wayward Pinesi hotelli. Ma peatun toas kakssada kakskümmend kuus.”

# # #

Oli juba öö, kui ta hotellitrepist alla läks. Jalad valutasid pööraselt, aga nälg sundis tagant veelgi tugevamini.

Kohvik, mis asus hotelli kõrval, oli suletud. Ethan siirdus tähistaeva all põhja poole, möödudes paarist kingipoest, haruldasi raamatuid müüvast raamatukauplusest ja advokaadibüroost.

Polnud veel väga hilja, aga kuna kõik oli ööseks suletud, olid Main Streeti kõnniteed inimtühjad. Ta oli juba jõudnud leppida õudusega, et kõigele muule lisaks peab ta õhtusöögita magama minema, kui ta järgmises kvartalis valgust täheldas. Ta lisas automaatselt sammu, haistes hoone ventilatsioonitorust sooja toidu aroomi.

Kui ta sissepääsuni jõudis, vaatas ta läbi akende hämarasse kõrtsi, mille nimi oli The Biergarten.

Ethani süda hüppas rõõmust – ikka veel avatud.

Ta astus sisse.

Ainult kolm lauda olid hõivatud.

Ta istus baaripukile.

Läbi mõlemale poole avanevate köögiuste kandus temani lahtisel grillil küpseva liha särinat.

Käed kulunud baariletil puhkamas, nautis Ethan esimest korda üle mitme päeva meelerahu. Mälestused Stallingsist ja õnnetusest olid eredad ja tõusid pidevalt esile, aga ta ei lasknud end liialt segada. Selle asemel hingas ta sisse ja välja ning üritas käesolevas hetkes püsida.

Viie minuti pärast lükkas uksed valla pikk naine, kelle pruunid juuksed olid pulkadega üles kuhjatud.

Naine avas baarikapi, tuli laialt naeratades Ethani juurde ning asetas tema ette õllealuse.

“Mida te joote?”

Naine kandis musta T-särki, millele oli trükitud kõrtsi nimi.

“Õlu oleks tore.”

Baaridaam võttis pindise klaasi ning astus õllekraanide juurde. “Midagi heledat? Tumedat?”

“Kas teil on Guinnessi?”

“Meil on midagi sarnast.”

Naine oli juba kraani lahti keeranud, kui Ethanile meenus, et tal pole raha.

Baaridaam pani ta ette klaasi, mille külgedelt valgus koorekarva vahtu, ja küsis: “Kas te ainult joote või tahate menüüd ka näha?”

“Muidugi, tahaks ikka süüa ka,” vastas ta, “aga te lööte mu maha.”

Naine naeratas. “Veel mitte. Ma ei tunnegi teid.”

“Mul pole raha.”

Naise naeratus kustus. “Olgu, võib-olla on teil õigus.”

“Ma seletan. Kas te nägite autoõnnetust, mis toimus mõne päeva eest Main Streetil?”

“Ei.”

“Kas te olete sellest kuulnud?”

“Ei.”

“Hüva, avarii, millesse ma sattusin, toimus siit mõni kvartal lõunasse. Õigupoolest sain alles haiglast välja.”

“Nii et need kenad muhud ongi sealt pärit?”

“Just täpselt.”

“Ma püüan ikka veel aru saada, kuidas see on seotud sellega, et teil pole võimalik mulle maksa.”

“Ma olen föderaalagent.”

“Küsimus jääb samaks.”

“Väidetavasti on minu rahakott ja telefon šerifi käes. Tegelikult kõik asjad. See on väga tüütu.”

“Nii et te olete siis FBI-st või mis?”

“Salateenistusest.”

Naine naeratas ja küünitas üle baarileti tema poole. Hämaras oli olnud seda raske taibata, et lähedalt oli naine väga hea välimusega – Ethanist mõni aasta noorem, fotomodellile sobilike põsesarnadega, lühikese ülakeha ja pikkade jalgadega. Kahekümnendates eluaastates oli ta kindlasti jalustrabav kaunitar, ehkki ka kolmekümnendad – kolmkümmend neli või kolmkümmend viis, mis ta võis olla – ei paistnud teda just kehvasti kohtlevat.

“Ma ei tea, kas te olete pettur ja see on lihtsalt teie mäng, tulla siia oma musta ülikonna ja hullu…”

“Ma ei valeta…”

Naine pani sõrme mehe huultele. “Minu meelest olete te kas täpselt see, kes ütlete, või siis imehea valetaja. Aga see on hea lugu ja head lood mulle meeldivad. Igal juhul on õhtusöök maja kulul.”

“Ma ei valeta… mis on teie nimi?”

“Beverly.”

“Mina olen Ethan.”

Naine surus ta kätt. “Meeldiv kohtuda, Ethan.”

“Beverly, niipea kui ma homme hommikul oma rahakoti ja asjad saan, tulen siia…”

“Ja ma oletan… annate mulle suure jootraha.”

Ethan raputas pead. “Nüüd te teete minuga nalja.”

“Vabandust.”

“Kui te mind ei usu, siis ma…”

“Ma sain alles teiega kokku,” ütles naine. “Selleks ajaks, kui olete õhtusöögi lõpetanud, siis tean, kas ma teid veel kunagi näen.”

“Praegu on seda liiga vara öelda?” Ethan naeratas, talle paistis, nagu pälviks ta naise poolehoiu.

Beverly tõi menüü. Ethan tellis kartulilaaste ja juustuburgeri nii pooltoore lihaga, kui vähegi võimalik. Kui Beverly oli tellimusega kööki kadunud, asus Ethan õlut rüüpama.

Hmm. Midagi oli viltu. Õlu oli leige ning peaaegu maitsetu, kui mitte arvestada nõrka kibedat järelmaitset.

Kui Beverly uuesti nähtavale ilmus, pani Ethan klaasi baariletile tagasi.

“Ma saan tasuta süüa, nii et ma ei tahaks kurta,” lausus ta, “aga selle õllega on midagi valesti.”

“Kas tõesti?” Naine osutas klaasile. “Kas tohib?”

“Laske käia.”

Beverly tõstis laualt klaasi ja rüüpas. Klaasi tagasi pannes lakkus ta ülemiselt huulelt vahtu.

“Minule küll maitseb.”

“Kas tõesti?”

“Jah.”

“Ei, see on leige ja… ma ei tea… lihtsalt… sellel pole üldse mingit maitset.”

“Kummaline. Mina küll nii ei arva. Kas te soovite mõnda muud õlut?”

“Ei, arvatavasti ma ei tohigi juua. Hoopis vett paluks.”

Beverly tõi talle uue klaasi ja valas jääkuubikute peale vett.

# # #

Ethan tõstis tulikuuma juustuburgeri mõlema käega taldrikult.

Beverly pühkis parasjagu lapiga baarileti teist otsa, kui Ethan, kes alles burgerit suu ees hoidis, ta enda juurde kutsus.

“Mis valesti?” küsis naine.

“Mitte midagi. Esialgu. Tulge siia.”

Naine tuli ja seisis ta ette.

“Minuga on nii,” rääkis Ethan, “et umbes kaheksakümnel protsendil juhtudest, kui ma tellin burgeri poolküpse lihaga, nagu näiteks praegu, saan ma selle läbiküpsetatuna. Ma ei tea, miks enamik kokki ei suuda hamburgerit õigesti teha, aga lood on juba nii. Ja teate, mida ma teen, kui ma saan üleküpsetatud hamburgeri?”

“Saadate selle tagasi?” Beverlyl polnud eriti lõbus.

“Täpipealt.”

“Teid on kuradi raske rahuldada, kas te teate seda?”

“Tean küll,” ütles Ethan ja haukas suutäie.

Ta mälus kümme sekundit.

“Noh?” küsis Beverly.

Ethan pani burgeri taldrikule tagasi ja neelatas, pühkides samal ajal käsi rätiga puhtaks.

Ta osutas burgerile. “See on lausa meistriteos.”

Beverly naeris ja pööritas silmi.

# # #

Selleks ajaks, kui Ethan oli taldriku täiesti tühjaks teinud, oli ta restoranis ainus klient.

Baaridaam viis taldriku ära ja tuli veel kord, et mehele taas vett valada.

“Kas teiega on korras, Ethan? On kusagil ööbida?”

“Jah, ma rääkisin hotelli administraatorile augu pähe, et ta mulle toa annaks.”

“Tema ka jäi teie loba uskuma, nii või?” Beverly muheles.

“Tervenisti.”

“Kuna mina teen välja, siis kas ma saaksin magustoitu pakkuda? Meie šokolaadikook on lausa ebamaine.”

“Aitäh, aga ma peaks vist minema hakkama.”

“Mida täpselt te siin teete? Ametialaselt, ma mõtlen. Ma saan aru, kui te ei tohi sellest rääkida…”

“Otsin kadunud isikuid.”

“Kes läksid kaotsi?”

“Kaks salateenistuse agenti.”

“Nad kadusid siin? Wayward Pinesis?”

“Umbes kuu tagasi saabusid agent Bill Evans ja agent Kate Hewson siia, et läbi viia salajast juurdlust. Käesoleva õhtu seisuga pole nendest kümme päeva midagi kuulda olnud. Side on täielikult katkenud. Mitte ühtegi elektronkirja. Mitte ühtegi telefonikõnet. Isegi nende auto GPS kiip jäi vait.”

“Ja teid saadeti neid otsima?”

“Varem töötasin koos Kate’iga. Me olime partnerid, kui ta Seattle’is elas.”

“Ja ei midagi enamat?”

“Vabandust?”

“Lihtsalt partnerid?”

Ethanis tärkas kurbus, kaotusvalu ja raev.

Aga ta hoidis ennast vaos.

“Jah, me olime lihtsalt partnerid. Aga sõbrad ka. Igatahes olen ma siin nende jälil. Et teada saada, mis juhtus. Nad koju tuua.”

“Kas te arvate, et nendega juhtus midagi halba?”

Ethan põrnitses naist sõnatult, mis oli juba iseenesest vastus.

“Hüva, ma loodan, et te leiate, mida otsite, Ethan.” Beverly võttis põlle esitaskust tšeki ning lükkas selle üle leti.

“Ahhaa, ma võlgnen siis nii palju?”

Ethan heitis pilgu tšekile. See polnud tegelik arve. Beverly oli trükiteksti peale käsitsi kirjutanud aadressi.

604 1st Ave

“Mis see on?” küsis Ethan.

“Ma elan seal. Kui teil on midagi vaja, satute pahandustesse, mida iganes…”

“Mida? Kas te olete nüüd minu pärast mures?”

“Ei, aga ilma raha, telefoni ja dokumentideta olete te haavatav.”

“Nii et te usute mind nüüd?”

Beverly sirutas käe üle baarileti ning pani selle sekundiks mehe käele.

“Ma uskusin teid algusest peale.”

# # #

Kõrtsi ees võttis Ethan kingad jalast ning astus paljajalu mööda kõnniteed. Betoon oli külm, aga vähemalt võis ta kõndida ilma, et oleks endale haiget teinud.

Selle asemel, et hotelli tagasi minna, suundus ta üht Main Streeti põiktänavat mööda kusagile elamurajooni.

Ta mõtles Kate’i peale.

Kummalgi pool tänavat seisid viktoriaanlikud majad, mille palkonitel põlesid laternad.

Vaikus oli jahmatav.

Seattle’is polnud sääraseid öid mitte kunagi.

Seal kostis alati kiirabiauto sireeni või autoalarmi kauget huilgamist, vihma pladisemist vastu tänavaid.

Siin rikkus surmavaikust üksnes tema jalgade pehme puudutus sõiduteel…

Oot-oot.

Ei, siin on veel üks hääl – üksik kilk siristab lähedal põõsas.

See tõi Ethanile meelde tema lapsepõlve Tennessees, õhtud oktoobri keskpaigas, kui ta istus klaasitud verandal, isa suitsetas piipu ning nad vaatasid sojapõlde, kuni kilkide koor oli vaikseks jäänud. Kõik, peale üheainsa.

Kas polnud luuletaja Carl Sandburg millestki sarnasest kirjutanud? Ethanile ei tulnud värsirida täpselt meelde, aga see kõneles midagi viimase kilgi häälest jäisel maal.

Laulukilluke.

See väljend oligi talle meeldinud.

Laulukilluke.

Ethan peatus põõsa kõrval, pooleldi oodates, et siristamine järsult katkeb, aga see jätkus niivõrd muutumatu rütmiga, et näis peaaegu mehaanilisena. Selle heli tekitamiseks hõõruvad kilgid tiibu kokku – ta oli seda kusagilt lugenud.

Ethan vahtis põõsast.

Mingisugune kadakas.

Meeldiv tugev lõhn.

Tänavalatern heitis kadaka okstele päris palju valgust ning Ethan kummardas, et kilki paremini näha.

Siristamine jätkus häirimatult.

“Kus sa oled, väikseke?”

Ta kallutas pead.

Nüüd põrnitses Ethan midagi, mis okste vahelt vaevu silma paistis. Aga see polnud kilk. Hoopis mingisugune karp, umbes tema iPhone’i suurune.

Ethan pistis käe kadakaokste vahele ja puudutas karpi.

Siristamine muutus nõrgemaks.

Ta võttis käe ära.

Valjemaks.

Milleks seda küll vaja on?

Kilgi siristamine tuli hoopis mingist seadmest.

# # #

Kell oli peaaegu pool üksteist, kui Ethan hotellitoa lukust lahti tegi ning sisse astus. Ta viskas kingad jalast, võttis end alasti ning heitis voodisse ilma, et oleks vahepeal isegi valgust süüdanud.

Enne sööma minekut oli Ethan ühe akna praokile jätnud ning nüüd tundis ta rinnal jahedat tõmbetuult, mis päevast leitsakut peletas.

Minuti pärast hakkas tal külm.

Ta ajas end istukile, tõstis üles päevateki ja lina ning ronis sinna alla.

# # #

Ethan võitles edutult oma elu eest, olend tema seljas raevutses, see üritas tema kõri lõhki kiskuda, aga Ethanit hoidis elus üksnes raudne haare ümber koletise kaela – ta pigistas ja pigistas seda –, ometi rakendas olend elajalikku jõudu. Ta tundis lihaseid pinguldumas, kuna tema sõrmed kaevusid piimjasse poolläbipaistvasse nahka. Ethan ei lõdvendanud oma haaret, ehkki tema õlavarte lihased tõmbusid krampi ning randmed nõtkusid. Kuid olevuse nägu ja hambad nihkusid ligemale…

# # #

Ethan nõksatas voodis, ta nõretas higist ja ahmis õhku, süda tagus nii kõvasti, et see polnud mitte niivõrd tuksumine, vaid tema rindkere pidev võbisemine.

Seda, kus ta on, taipas Ethan alles siis, kui ta nägi maali, mis kujutas kauboisid lõkke ümber.

Äratuskell öökapil näitas 3:17.

Ethan pani lambi põlema ja vaatas telefoni.

Kaks… null… kuus…

Kaks… null… kuus…

Kuidas ta küll ei mäleta oma kodust telefoninumbrit? Või isegi Theresa mobiilinumbrit? Kuidas on see võimalik?

Ethan lükkas jalad voodist välja, tõusis püsti ja läks akna juurde.

Rulood paotades vaatas ta vaikset tänavat.

Pimedad hooned.

Tühjad kõnniteed.

Homme läheb paremini mõtles ta.

Ta saab oma telefoni, rahakoti, püstoli, portfelli tagasi. Helistab oma naisele, oma pojale. Helistab Seattle’isse ja kõneleb juhtagent Hassleriga. Jätkab juurdlust, mille pärast ta üldse siin viibib.