Читать книгу Wayward Pines. I osa - Blake Crouch - Страница 4

Ta ärkas peavaluga, pilust ruloode vahel voogas tuppa päikesevalgust.

Ethan pööras end ümber ja vaatas äratuskella.

“Persse.”

12:21.

Ta oli maganud lausa lõunani.

Ethan ronis voodist välja ning sirutas käed pükste järele, mis vedelesid põrandal hunnikus. Samal ajal kuulis ta kedagi uksele koputamas. Õigupoolest oli keegi tema uksele juba tükk aega koputanud ning ta taipas esimest korda, et ähmane tagumine ei piirdunud vaid tema peaga.

“Mr Burke! Mr Burke!”

Ukse taga karjus Lisa, hotelli administraator.

“Üks sekund!” hüüdis Ethan. Ta tõmbas püksid jalga, komberdas ukseni, tegi luku lahti ja võttis keti eest.

“Jah?” küsis Ethan.

“Hotellist lahkumine on kell üksteist.”

“Vabandust, ma…”

“Mis juhtus teie sõnapidamisega?”

“Ma ei saanud aru…”

“Kas te olete juba oma rahakoti tagasi saanud?”

“Ei, ma alles ärkasin. Kas kell on tõesti kaksteist läbi?”

Lisa ei vastanud, üksnes jõllitas meest vihaselt.

“Lähen kohe šerifijaoskonda,” selgitas mees, “ja niipea, kui ma saan…”

“Ma tahan võtit tagasi ja ma tahan, et te toast välja koliksite.”

“Mida?”

“Kolige toast välja. Minge ära. Minge välja. Mulle ei meeldi, kui mind ära kasutatakse, mr Burke.”

“Mitte keegi ei kasuta teid ära.”

“Ma ootan.”

Ethan uuris pingsalt naise nägu, otsides midagi – leebumist, tema vankumatuse hetkelist mõranemist –, aga ta ei tabanud kaastunde varjugi.

“Las ma panen end riidesse.” Mees püüdis ust sulgeda, kuid naine asetas oma jala lävele.

“Ah, sa tahad vaadata, kuidas ma riidesse panen? Tõesti?” Ethan läks selg ees tuppa tagasi. “Tore. Naudi siis vaatemängu.”

Naine jäigi uksele seisma ning jälgis, kuidas mees tõmbas palja jala otsa kingad, sidus paelad, nööpis kinni oma plekkidest kirju valge triiksärgi ning pusis kaks minutit lipsusõlme kallal.

Kui Ethan viimaks pintsaku selga sai, võttis ta öökapilt toa võtme ning pistis selle lahkudes Lisale pihku.

“Kahe tunni pärast hakkab sul jube kahju,” ütles Ethan ning läks mööda koridori trepi poole.

# # #

Apteegis, mis asus Main Streeti ja 6. tänava nurgal, võttis Ethan riiulilt pudeli aspiriini ja läks sellega kassasse.

“Ma ei saa maksta,” ütles ta aspiriini letile asetades. “Aga ma luban, et olen kolmekümne minuti pärast koos rahaga tagasi. See on pikk lugu, aga mul on vastik peavalu ning ma pean kohe midagi sisse võtma.”

Valges kitlis apteeker luges parajasti retsepti alusel tablette plastalusele. Ta langetas lõua ning vaatas Ethanit üle kandiliste hõbedases raamis prillide.

“Mida te täpselt minust tahate?”

Apteeker oli kiilanev mees neljakümnendate eluaastate alguses. Kahvatu. Kõhn. Suurte pruunide silmadega, mis paistsid läbi paksude prilliklaaside veelgi suuremad.

“Abi. Mul on… tõesti valus.”

“Siis minge haiglasse. Siin on apteek, mitte laenuühistu.”

Ethanit kimbutas topeltnägemine ning ta tundis, kuidas jube tuikamine tema kuklasse tagasi poeb, kusjuures iga tukse saatis piki tema selgroogu halvavat valu.

Ta ei mäletanud, kuidas ta apteegist välja sai.

Järgmisena tabas ta end komberdamas mööda Main Streeti kõnniteed.

Iga minutiga tundis ta end üha halvemini ning oleks äärepealt isegi haiglasse tagasi läinud. See, mida ta päriselt vajas, oli hoopis veidike Advili – midagi, mis valu vähemaks võtaks, nii et ta end taas inimesena tunneks.

Ethan peatus järgmisel teeristil ning nuputas, kuhu poole jääb šerifijaoskond, kui talle midagi pähe turgatas. Ta pistis käe pintsaku sissetaskusse, võttis sealt välja pabeririba ja harutas selle lahti.

604 1st Ave

Ta oli kahevahel. Koputada võhivõõra inimese uksele ja küsida ravimit? Teisest küljest ei tahtnud Ethan enam haiglasse oma jalga tõsta ning šerifijaoskonda ei saanud ta sellise õudse peavalu käes vaeveldes samuti minna. Ta kavatses jaoskonnas teatud isikutele peapesu teha, ning tavaliselt läks see paremini siis, kui teda ei vallanud parajasti soov end kusagil pimedas kägarasse tõmmata.

Mis selle naise nimi oligi?

Õigus jah – Beverly.

Arvatavasti sulges naine öösel kõrtsi uksed, mis tähendas, et suure tõenäosusega on ta nüüd kodus. Kurat ja põrgu, ta ju ise pakkus. Ethan astuks lihtsalt läbi ja laenaks mõne tableti, mis aitaks peavalu alla suruda, enne kui ta šerifi juurde läheb.

Ethan ületas tänava ning liikus mööda Main Streeti, kuni ta jõudis 9. tänavani ning suundus sealt ümber kvartali kõndides itta.

Tänavad ristusid Main Streetiga.

Avenüüd kulgesid peatänavaga paralleelselt.

Mees oletas, et tal on kõndida umbes seitse kvartalit.

Pärast kolmandat kvartalit tundis Ethan, kuidas jalad on vermes, kuid ta ei jäänud seisma. Valus oli küll, aga vähemasti oli see huugavale peale vahelduseks.

5. ja 4. avenüü vahel võttis kool enda alla terve kvartali. Ethan luukas piki võrkaeda, mis ümbritses kooli mänguväljakut.

Kaheksa- ja üheksa-aastastel oli vahetund ning nad mängisid kullimängu, mille puhul need, keda oli tabatud, pidid paigale tarduma. Blondide patsidega tüdruk ajas taga kõiki, keda sai, nii et tellismajade vahelt kostis laste kriiskamist.

Ethan jälgis nende mängu, püüdes mitte mõelda verele, mis tema kingadesse kogunes. Juba oligi varvaste vahelt külm.

Blondide patsidega tüdruk peatus järsku keset laste rühma ja jõllitas Ethanit.

Mõnda aega jätkasid teised lapsed jooksmist ja karjumist, ent järk-järgult peatusid nemadki. Lapsed taipasid kõigepealt, et neid ei aeta enam taga, ning märkasid alles siis, mis oli patsidega tüdruku tähelepanu kõrvale juhtinud.

Ükshaaval pöördusid lapsed ringi ja jäid Ethanit vahtima – mees oleks võinud vanduda, et laste tuimad ilmed varjasid hädavaevu nende vaenulikkust.

Ethan naeratas valu trotsides ja viipas kergelt.

“Tere, lapsed.”

Mitte keegi lastest ei lehvitanud vastu ega reageerinud muulgi moel. Nad seisid paigale tardunult nagu kujukesed, üksnes nende pead pöördusid, kui jälgisid Ethanit võimla nurga taha kadumas.

“Väiksed värdjad,” pomises Ethan endamisi, kui kostis taas laste naeru ja karjeid ning mäng jätkus.

Teisel pool 4. avenüüd lisas Ethan sammu. Ehkki ta jalad valutasid ägedamini, talus ta seda mõttega: Ürita pärale jõuda. Kannata ära ja jõua pärale.

Pärast 3. avenüüd ta juba sörkis, hoolimata sellest, et ribid olid hakanud jälle valutama. Ta möödus mitmetest väsinud ilmega majadest. Wayward Pinesi varjupool? oli ta hämmingus. Kas säärasel linnal võib olla oma halb külg?

Mees seisatas 1. avenüül.

Asfaltteest oli saanud jalgrada – kruus oli ammu ära uhutud ning pinnas suurte lohkudega. Kõnniteed polnud, jalgrajale ei järgnenud ühtegi tänavat. Ta oli Wayward Pinesi idaserval ning koos seda tänavat palistavate majadega lõppes järsult ka tsivilisatsioon. Järsk mändidega künkakülg ronis paarsada meetrit, enne kui läks üle ringahelikuks, mis linna ümbritses.

Ethan liipas tühja jalgraja keskele.

Ta kuulis linde metsas siristamas, aga ei midagi muud. Ta oli täielikult isoleeritud vähimastki saginast, mida võis leiduda Wayward Pinesi südalinnas.

Ethan möödus postkastidest, mille numbrid algasid juba 500-ga. Lohutust tõi teadmine, et Beverly elab naaberkvartalis.

Mees tundis, kuidas uimasus temast taas leebete lainetena üle käis.

Järgmine risttee oli täiesti tühi.

Väljas polnud hingelistki.

Mäelt laskuv soe tuul paiskas üle tänava väikseid tolmukeeriseid.

Seal see oligi – 604, teine maja paremalt. Ethan nägi seda väikse terasplaadi järgi, mis oli kruvitud täielikult roostetanud postkasti külge, kus haigutasid sakiliste servadega augud. Postkasti seest kostis tasast sirtsumist, ning hetkeks jõudis ta mõelda, kas ka seal on kõlar, kuni ta märkas sees pesitseva linnu tiiba.

Ethan vaatas maja.

Tõenäoliselt oli see kunagi olnud nägus kahekorruseline viktoriaanlik elamu koos püstaka viilkatuse, veranda ja kiigega. Arvatavasti kulges elamu ukseni kividest laotud rada, mis viis läbi eesõue.

Värv oli maja seintelt ammu maha koorunud. Juba tänavalt märkas Ethan, et värvist polnud enam laikugi järel. Maja sõrestikule kinnitatud lauad olid päikese käes peaaegu valgeks pleekinud ning enamik neist olid täiesti pehkinud. Aknaklaasidest polnud kildugi järel.

Ethan võttis taskust õhtusöögiarve ning kontrollis aadressi. Käekiri oli selge – 604 1st Ave –, aga võib-olla oli Beverly numbrid sassi ajanud või kirjutanud “Ave” “St” asemel.

Ethan sukeldus umbrohtu, mis õuel vöökõrguseni kasvas, nii et jalgraja kiviplaate oli vaid kohati võimalik märgata.

Kaks trepiastet, mis viisid katusega verandale, olid täiesti lagunenud. Ethan astus neist üle puitpõrandale, mis tema kogu all raksus.

“Beverly?”

Näis, nagu vaibuks Ethani hääl majja.

Murelikult läks Ethan verandalt edasi, astus läbi lageda ukseava majja ning hüüdis taas naise nime. Ta kuulis, kuidas tuul maja ümber ulus, nii et maja puitkarkass oigas. Mees seisatas keset elutuba. Põrandal vedelesid roostetanud vedrud, mis olid pudenenud lõhkise sohva küljest. Kohvilauda katvate ämblikuvõrkude all võis märgata vettinud ajakirju.

See ei saanud olla Beverly soov, et ta siia tuleb – isegi nali mitte. Naine kirjutas hajameelsusest vale…

Lehk pani Ethani lõua võpatama. Ta astus kõhklemisi edasi, vältides kolme naela, mis ühest põrandalauast välja tolgendasid.

Mees nuusutas uuesti õhku.

Kui tuulehoog maja raputas, tabas Ethanit veel üks haisupuhang, nii et ta vaistlikult nina kaenla alla peitis. Ta möödus poolikust trepist ja liikus kitsasse koridori, mis kulges köögi ja söögitoa vahel. Valgus tulvas söögilauale, õigupoolest selle riismetele, kuna lauale oli lagi peale kukkunud.

Mees läks edasi, vältides katkisi põrandalaudu ja auke, mis tõid nähtavale all oleva keldri.

Külmkapp, kraanikauss, pliit – rooste vohas igal metallpinnal. Elumaja meenutas Ethanile vanu talumaju, kus ta oli lapsena koos sõpradega ringi kolanud; mahajäetud aitasid ja hütte, kus päike paistis läbi katuse. Kunagi leidis ta ühe kirjutuslaua sahtlist viiekümne aasta vanuse ajalehe, mis kuulutas uue presidendi valimisest. Ta tahtis seda koju kaasa võtta, et vanematele näidata, ent rabe paber vajus tema käte vahel laiali.

Ethan polnud juba minuti jagu söandanud nina kaudu hingata ning talle oli selge, et majas lehkab üha tugevamini. Lehka võis suunurgas lausa maitsta, see oli ammoniaagist veelgi jubedam ning ajas silmad kipitama.

Koridori teises otsas läks pimedamaks – veel kattis koridori lagi, mis alles tilkus viimasest paduvihmast.

Uks koridori lõpus oli suletud.

Ethan pilgutas silmi, et nägemine enam nii ähmane poleks, ning otsis ukselinki. Seda polnud.

Ta lükkas ukse jalaga lahti.

Hinged krigisesid.

Uks paugatas vastu seina ning Ethan astus üle lävepaku.

See oli nii, nagu ta neid vanu talumaju mäletas. Tagumise seina aukudest tulid valguskiired, mis ämblikuvõrkudel läigatasid, enne kui ainsale toas leiduvale mööbliesemele langesid.

Metallkarkass seisis ikka veel, läbi madratsi armetute jäänuste nägi ta voodivedrusid, mis olid madudena keerdus.

Ethan kuulis alles nüüd kärbeste suminat. Pesakonna hääl, mis meenutas väikese paadimootori mürinat, oli koondunud surnud mehe suhu.

Ta oli näinud hullematki – sõjas –, aga polnud kunagi haistnud midagi vastikumat.

Valget oli näha kõikjal: randme- ja küünarluid, mis olid käeraudadega kinnitatud voodi peatsi ja raudvõre külge. Paremal jalal oli liha räbalateks kistud. Mehe vasem näopool oli lõhki, nii et hambajuured paistsid. Surnu kõht oli tursunud – see punnitas narmendava ülikonna all. Ülikond oli must ja üherealine.

Nagu tema enda ülikond.

Ehkki mehe nägu oli sisse löödud, olid juuste pikkus ja värv õiged.

Mehe enda pikkus sobis ka.

Ethan tuigerdas tagasi ning toetus vastu uksepiita.

Kurat ja perse.

See oli agent Evans.

# # #

Mahajäetud maja verandal Ethan kummardas, pani käed põlvedele ning hingas sügavalt läbi nina, et haisust vabaneda. Ent see ei aidanud. Koolnulehk oli ta ninaõõnde püsima jäänud ning kurgupõhja rüvetas mõru roiskumismaitse.

Ethan võttis pintsaku ära, nööpis särgi lahti ning heitis selle seljast. Lehk oli nüüd ta ihukatetesse pidama jäänud.

Ta läks ilma särgita läbi võsastunud esihoovi ning jõudis viimaks jalgrajale.

Ethan tundis, kui külm on tema vermes jalgadel ning kui tugevad on bassihelid ta pealuus, ent valu summutas puhas adrenaliinisööst.

Ethan kõndis kiiresti ja meelt heites keset tänavat. Ta tundis kiusatust otsida surnud mehe pintsaku- ja püksitaskutest rahakotti ja dokumente, aga arukam paistis seda mitte teha. Mitte midagi puudutada. Selles toas peaksid tegutsema hoopis latekskinnaste ja – maskidega inimesed, kelle käsutuses on kõikvõimalikud tööriistad.

Asi käis talle ikkagi üle mõistuse.

Selles idüllilises paigas oli mõrvatud föderaalagent.

Ta polnud koroner, ent ta oli veendunud, et see, mis Evansi näoga toimus, ei ole lihtsalt kõdunemine. Osa tema koljust oli sisse langenud. Hambad välja löödud. Üks agendi silmadest välja kougitud.

Samuti oli Evansit piinatud.

Kuus kvartalit möödusid kui linnulennul. Ethan sörkis mööda kõnniteed šerifijaoskonna ukseni.

Mees jättis oma pintsaku ja särgi tänavale pingile ning avas ukse.

Vastuvõturuumi põrandal olid pruunid vaibad ning puittahveldisega seinu katsid rohkearvulised loomapeade topised.

Valvelauas mängis pikkade hõbedaste juustega kuuekümnendates eluaastates naine mängukaartidega Solitaire’i. Tahvlike laua peal kuulutas, et ta nimi on Belinda Moran.

Ethan astus laua juurde, jälgides, kuidas naine veel neli kaarti paika pani, enne kui temast välja tegi.

“Kas ma saan kuidagi aidata…” Naine ajas silmad pärani. Ta vaatas meest pealaest jalatallani ning kirtsutas nina vastiku laibaleha peale, mis oli mehele külge jäänud. “Teil pole särki seljas,” ütles naine.

“Ameerika Ühendriikide salateenistuse eriagent Ethan Burke ilmus šerifi juurde. Mis on tema nimi?”

“Kelle?”

“Šerifi.”

“Ah, Pope. Šerif Arnold Pope.”

“Kas ta on siin, Belinda?”

Selle asemel, et mehe küsimusele vastata, valis naine kettaga sisetelefonil kolmekohalise numbri. “Hei, Arnie, keegi tahab sind näha. Olevat mingisugune salaagent.”

“Eriagent…”

Naine tõstis sõrme püsti. “Ma ei tea, Arnie. Tal pole särki seljas ja ta…” Naine pööras Ethanile selja ning sosistas: “… lehkab pahasti. Väga pahasti. … ... Okei. Okei, ma ütlen talle.”

Ta keeras end uuesti näoga mehe poole ja pani telefoni ära.

“Šerif Pope on varsti teie juures.”

“Pean teda otsekohe nägema.”

“Ma saan aru. Võite teda siin oodata.” Naine osutas toolidele ruumi nurgas.

Pärast hetkelist kõhklust asutas Ethan end toolile ootama. Oli mõistlik esimesel kohtumisel viisakust üles näidata. Ethani kogemuse põhjal muutus kohalik korrakaitse tõrjuvaks ja isegi vaenulikuks, kui föderaalametnikud pikema jututa kamandama hakkasid. Selle kallal, mis ta hüljatud majast leidis, saab ta šerifiga tükk aega koos tööd teha. Parem ulatada terekäsi, mitte kohe keskmist sõrme näidata.

Ethan laskus ühele ooteruumi neljast tugitoolist.

Sörkjooks oli ta higiseks teinud, aga nüüd, kui süda jälle rahulikult ja korrapäraselt tuksus, toimis higikiht ventilatsiooni mõjul jahutavalt.

Tooli ees lauakesel polnud värsket lugemismaterjali – üksnes vanu National Geographicu ja Popular Science’i numbreid.

Ta toetas end tooliseljale ja sulges silmad.

Valu oli tagasi – ja see ägenes iga tuikega. Õigupoolest kuulis mees šerifijaoskonna täielikus vaikuses, kuidas tema pea lõhub, kuna igasugused hääled, peale kaartide ladumise, puudusid.

Ta kuulis Belindat hüüdmas: “Juhhuu!”

Kui ta silmad avas, nägi ta, kuidas võidukas naine viimase kaardi paika pani. Naine korjas kaardid kokku, segas neid ning alustas otsast peale.

Möödus veel viis minutit.

Veel kümme.

Belinda lõpetas mängu ning segas taas kaarte, kui Ethan enda juures esimest vihamärki täheldas – tukslemist vasemas silmas.

Valu kasvas ikka veel. Enda hinnangul oli Ethan oodanud viisteist minutit. Selle aja jooksul polnud telefon kordagi helisenud ega keegi hoonesse sisenenud.

Ethan pani silmad kinni ning hakkas oimukohti masseerides kuuekümnest alla lugema. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, istus ta ikka veel ja külmetas ilma särgita. Belinda ladus endiselt kaarte, šerifit polnud ikka veel.

Ethan tõusis püsti ja heitles kümme sekundit uimasushooga, enne kui tasakaalu tagasi sai. Ta kõndis valvelaua juurde ja ootas, kuni Belinda üles vaatab.

Naine pani paika viis kaarti, enne kui reageeris.

“Jah?”

“Vabandust tülitamise pärast, aga ma olen juba kakskümmend minutit oodanud.”

“Šerif on täna väga hõivatud.”

“Muidugi, tal on palju tegemist, aga ma pean temaga otsekohe rääkima. Kas te helistate talle uuesti ja ütlete, et ma ei suuda enam oodata, või ma lähen sinna ise ja…”

Laual helises telefon.

Naine vastas: “Jah? … Okei, mõistagi.” Naine pani telefoni ära ja naeratas Ethanile. “Võite nüüd minna. Koridori mööda edasi. Tema kabinet on päris lõpus.”

# # #

Ethan koputas uksele otse šerifi nimesildi all.

Sügav hääl hõikas ukse tagant: “Sisse!”

Ethan vajutas lingile, lükkas ukse lahti ja astus sisse.

Kabineti põrand oli tumedast lehtpuupuidust, mis oli tugevasti kulunud. Ethani vasemal käel oli seinale kinnitatud tohutu põdrapea ning selle vastas suur rustikaalne kirjutuslaud. Kirjutuslaua taga oli kolm antiikset relvakappi täis vintpüsse, haavlipüsse, püstoleid ning Ethani arvestust mööda piisavalt laskemoonakarpe, et linnakese kõik elanikud kolm korda teise ilma saata.

Ethanist kümmekond aastat vanem mees mõnules nahktugitoolis, kauboisaabastes jalad laual. Mehe blondid lokkis juuksed oleksid kümne aasta pärast arvatavasti juba lumivalged. Tema lõuga kattis mitmepäevane habemeoras.

Tumepruunid purjeriidest püksid.

Nööbitava krae ja pikkade varrukatega tumeroheline särk.

Šerifi täht sätendamas elektrivalguse käes. See paistis massiivsest messingist, hoolikalt söövitatud, mustade tähtedega WP keskel.

Kui Ethan lauale lähenes, paistis talle, nagu šerif muigaks endamisi.

“Ethan Burke, salateenistus.”

Ethan sirutas käe üle laua, ilma et šerif oleks viitsinud ennast kohe liigutada. Viimaks tõstis ta saabastes jalad laualt ning küünitas ennast ettepoole.

“Arnold Pope.” Mehed surusid kätt. “Võtke istet, Ethan.”

Ethan valis ühe sirge seljaga puitistmetest.

“Kuidas tunne on?” küsis Pope.

“On paremgi olnud.”

“Kindla peale. Arvatavasti olete paremini lõhnanud ka.” Pope muigas korraks. “Paari päeva eest oli teil ränk õnnetus. Traagiline.”

“Jah, ma lootsin sellest midagi rohkem teada saada. Kes meiega kokku põrkas?”

“Pealtnägija sõnul puksiirauto.”

“Kas juht on vahi all? Kas talle on esitatud süüdistus?”

“Siis oleks, kui ma ta üles leiaksin.”

“Kas te väidate, et õnnetuse põhjustaja põgenes?”

Pope noogutas. “Pistis linnast plehku, kui ta oli teile külje pealt sisse sõitnud. Selleks ajaks, kui mina pärale jõudsin, oli ta ammu läinud.”

“Ja mitte kellelgi pole autonumbrit või muud sellist?”

Pope raputas pead ja võttis kätte kuldse alusega klaaskuuli. Majakesed lumise kuuli sees sattusid tuisu kätte, kuna šerif pildus kera ühest käest teise.

“Mida praegu tehakse, et see veoauto üles leida?” küsis Ethan.

“Me tegeleme sellega.”

“Kas tõesti?”

“Otse loomulikult.”

“Ma tahaks näha agent Stallingsit.”

“Tema laipa hoitakse surnukuuris.”

“Ja kus see on?”

“Haigla keldris.”

Järsku Ethanile koitis midagi. Ühe hoobiga. Nagu oleks talle kõrva sosistatud.

“Kas ma saaks veidi paberit?” päris Ethan.

Pope tegi sahtli lahti, võttis pakist kollase märkmelehe ning ulatas selle koos pastakaga Ethanile. Ethan lükkas tooli lähemale, asetas märkmepaberi lauale ja kirjutas numbri üles.

“Olen kuulnud, et minu asjad on teie käes?” ütles Ethan, pistes samal ajal märkmelehe taskusse.

“Mis asjad?”

“Minu mobiil, relv, rahakott, ametimärk, portfell…”

“Kes teile seda ütles?”

“Õde haiglas.”

“Mul pole õrna aimugi, kust ta selle peale tuli.”

“Oot. Nii et minu asjad polegi teie käes?”

“Ei.”

Ethan vaatas üle laua Pope’i. “Kas on võimalik, et need on veel autos?”

“Millises autos?”

Ethan üritas oma hääletooni talitseda. “Selles autos, millega ma sõitsin ja mis puksiirautoga kokku põrkas.”

“Tunnistan, et see on võimalik, aga ma olen päris kindel, et kiirabitöötajad võtsid teie asjad.”

“Issake.”

“Mida?”

“Ei midagi. Kas ma tohiks teha paar telefonikõnet, enne kui ma lahkun. Ma pole juba päevi oma naisega kõnelenud.”

“Ma rääkisin temaga.”

“Millal?”

“Õnnetuse toimumise päeval.”

“Kas ta lubas siia tulla?”

“Pole aimugi. Ma ainult rääkisin talle, mis juhtus.”

“Ma pean samuti oma juhtagendile helistama…”

“Kes see on?”

“Adam Hassler.”

“Kas tema saatis teid siia?”

“Just.”

“Kas see oli ka tema, kes leidis, et pole mõtet mind ette hoiatada, et föded siia ilmuvad? Või on see rohkem nagu teie stiil?”

“Kas te arvate, et mul oli kohustus…”

“Viisakus, Ethan. Viisakus. Ent födena te võib-olla ei ole säärase asjaga tuttav…”

“Ma oleksin viimaks teiega ühendust võtnud, mr Pope. Polnud mingit kavatsust teid eirata.”

“Ah. Igatahes.”

Ethan kõhkles. Ta soovis olla arusaadav, kuid anda edasi täpselt vajalikul hulgal infot ning mitte killukestki rohkem. Peavalu oli aga talumatu ning topeltnägemine ähvardas šerifist ühe närukaela asemel kaks tekitada.

“Mind saadeti siia kahte salateenistuse agenti üles leidma.”

Pope kergitas kulmu. “Kas nad on siis kadunud?”

“Nüüd juba üksteist päeva.”

“Mida nad Wayward Pinesis tegid?”

“Mind ei pühendatud kuigivõrd sellesse, aga ma tean, et see oli seotud David Pilcheriga.”

“See nimi on ähmaselt tuttav. Kes ta on?”

“Teda leiab alati maailma kõige rikkamate inimeste nimekirjadest. Ta on üks neist eraklikest miljardäridest. Ei räägi kunagi pressiga. Talle kuulub rohkesti ravimifirmasid.”

“Ja ta on seotud Wayward Pinesiga?”

“Jällegi, ma ei tea. Aga kui salateenistus oli siin, siis arvatavasti puudutas juurdlus mõnd finantskuritegu. See on kõik, mida ma tean.”

Pope tõusis järsult püsti. Juba istudes oli paistnud, et šerif on pikk mees. Nüüd, püsti seistes, taipas Ethan, et šerifil jääb kahest meetrist puudu üksnes paar sentimeetrit.

“Koosolekusaali telefon on teie käsutuses, agent Burke.”

Ethan ei liikunud toolilt.

“Ma pole päris lõpetanud, šerif.”

“Koosolekusaal on sealpool.” Pope tuli laua tagant välja ning seadis sammud ukse poole. “Ja ehk järgmine kord särgiga? Lihtsalt väike soovitus.”

Ethani huugavat pead täitis raev.

“Kas teid huvitab, miks mul pole särki seljas, šerif?”

“Mitte eriti.”

“Üks agentidest, keda ma otsima tulin, mädaneb siit kuue kvartali kaugusel asuvas majas.”

Pope seisatas ukse juures, selg Ethani poole.

“Ma leidsin ta vahetult enne siiatulekut,” ütles Ethan.

Pope pöördus ja puuris Ethanit pilguga.

“Seletage, mis mõttes “vahetult enne siiatulekut”.”

“Eile öösel andis The Biergarteni baaridaam mulle oma aadressi, kui ma peaksin midagi vajama. Ärkasin täna hommikul jubeda peavaluga. Raha polnud. Mind visati hotellitoast välja. Ma läksin tema majja, et peavalu vastu mingit ravimit saada, ainult et ta oli andnud mulle vale aadressi.”

“Mis aadressi?”

“604, 1. avenüü. See osutus vanaks mahajäetud majaks. Varemetes. Agent Evans oli ühes toas voodi külge aheldatud.”

“Kas te olete kindel, et see on mees, keda te tulite siia otsima?”

“Umbes kaheksakümmend protsenti. Lagunemine oli jõudnud juba kaugele ning mehe näole oli tekitatud tömbi esemega ulatuslik trauma.”

Torssis ilme, mis oli šerifi näol olnud sellest ajast saadik, kui Ethan tema kabinetti astus, kadus ning ta paistis leebuvat. Ta kõndis Ethani juurde ning istus tühjale toolile tema kõrval.

“Ma palun vabandust, agent Burke. Ma lasin teil pikalt oodata. Olin pahane, et te ei helistanud, enne kui minu linna tulite, aga teil on tõepoolest õigus. See pole kohustuslik. Mul on nigel iseloom – see on üks minu paljudest vigadest – ning minu käitumine oli vastuvõetamatu.”

“Vabandus vastu võetud.”

“Teil on seljataga kaks rasket päeva.”

“Tõepoolest.”

“Minge helistage, ja me räägime, kui te olete valmis.”

# # #

Koosolekusaali täitis pikk laud, kus toolide ja seina vahel oli vaevalt ruumi, et Ethan pääseks kettaga telefoni juurde ruumi lõpus.

Ta võttis taskust kollase märkmepaberi ja tõstis telefonitoru.

Valimistoon.

Ta keerutas numbriketast.

Telefon helises.

Pärastlõunane päike immitses rulookardinate vahelt sisse ning paitas poleeritud puidust lauakatet pimestava valguse kiirtega.

Kolme helina järel pomises ta: “Noh, kallis, võta toru.”

Pärast viiendat helinat ärkas masin.

Theresa hääl: “Tere, meie oleme Burke’id. Vabandust, et me ei saa teie kõnet ise vastu võtta… kui te pole just telefonimüüja… siis on imetore, et meid pole, ning tõenäoliselt me väldimegi teid ja soovitame, et te selle numbri unustaksite. Muidu jätke sõnum pärast piiksu.”

“Theresa, see olen mina. Jumal küll, ma poleks nagu su häält aastaid kuulnud. Arvan, et sa tead, et ma tegin siin autoavarii. Paistab, et keegi ei leia minu telefoni üles, nii et kui sa oled püüdnud helistada, siis ma vabandan. Ma peatun Wayward Pinesi hotellis, tuba 226. Samuti võid proovida helistada šerifijaoskonda. Loodetavasti läheb sinul ja Benil hästi. Minuga on kõik korras. Veel praegugi valutab veidi, aga olemine on juba parem. Palun helista mulle õhtul hotelli. Ma proovin varsti sinuga uuesti ühendust võtta. Ma armastan sind, Theresa. Kogu südamest.”

Ethan pani toru ära ja istus mõnda aega paigal, püüdes naise mobiilinumbrit meelde tuletada. Ta suutis välja võluda esimesed seitse numbrit, aga viimased kolm jäidki mõistatuseks.

Seattle’i büroo number meenus otsekohe. Ta valis numbri ning pärast kolme kutsuvat tooni vastas naine, kelle hääl oli Ethani jaoks võõras.

“Salateenistus.”

“Tere, siin on Ethan Burke. Kas ma saaksin palun Adam Hassleriga rääkida.”

“Ta pole hetkel kättesaadav. Kas ma saan teid kuidagi aidata?”

“Ei, ma tõesti pean temaga rääkima. Kas teda pole täna büroos?”

“Ta pole hetkel kättesaadav. Kas ma saan teid kuidagi aidata?”

“Kas ma saaksin tema mobiili proovida? Kas te võiksite mulle selle numbri anda?”

“Ah, ma kardan, et ma ei tohi seda infot välja anda.”

“Kas te teate, kes ma olen? Agent Ethan Burke?”

“Kas mina saan teid kuidagi aidata?”

“Mis on teie nimi?”

“Marcy.”

“Te olete uus, õigus?”

“See on minu kolmas päev.”

“Vaadake, ma olen sattunud Idaho osariigis Wayward Pinesis paraja supi sisse. Kutsuge Hassler otsekohe telefonile. Ükstapuha, mida ta teeb. Kui ta on koosolekul… kui ta on sital… kurat, kutsuge ta ikkagi telefonile.”

“Ah, ma vabandan.”

“Mida?”

“Ma ei saa seda vestlust jätkata, kui te minuga niiviisi räägite.”

“Marcy?”

“Jah?”

“Ma vabandan. Kahju, et ma häält tõstsin, aga ma pean Hassleriga rääkima. Asi on pakiline.”

“Ma annan talle sõnumi edasi, kui te soovite.”

Ethan pani silmad kinni.

Ta hoidis ennast vägisi vaos, et mitte telefoni karjuda.

“Ütle talle, et ta helistaks agent Ethan Burke’ile Wayward Pinesi šerifijaoskonda või Wayward Pinesi hotelli, tuba 226. Ta helistagu otsekohe, kui ta sõnumi saab. Agent Evans on surnud. Kas ta saite minust aru?”

“Annan talle sõnumi edasi!” ütles Marcy reipalt ja pani toru ära.

Ethan lõi telefonitoruga viis korda vastu lauda.

Kui ta toru tagasi pani, märkas ta, et šerif Pope seisab koosolekusaali uksel.

“Kas midagi on viltu, Ethan?”

“Pole viga… ainult juhtagendiga ei saanud hästi ühendust.”

Pope tuli sisse ja sulges ukse. Ta istus laua teise otsa, Ethani vastu.

“Te väitsite, et kaks agenti läksid kaotsi?” küsis Pope.

“Just.”

“Rääkige mulle teisest agendist.”

“Tema nimi on Kate Hewson. Ta töötas Boise’i büroos ja enne seda Seattle’i omas.”

“Kas te tundsite teda seal?”

“Me olime partnerid.”

“Nii et ta suunati mujale?”

“Jah.”

“Ja Kate tuli siia koos agent…”

“Bill Evansiga.”

“… et seda ülisalajast juurdlust läbi viia.”

“Õigus.”

“Ma tahaksin aidata. Kas te soovite minu abi?”

“Muidugi, Arnold.”

“Olgu. Alustame otsast peale. Kuidas Kate välja näeb?”

Ethan seadis ennast mugavamalt tugitooli.

Kate.

Ethan oli viimase aasta jooksul harjutanud end nii põhjalikult naisest mitte mõtlema, et tal kulus tema näo meenutamiseks jupp aega, kuna mälestus kiskus lahti haava, mis oli vaevalt armistunud.

“Ta on 156 sentimeetrit pikk. 48 kilo.”

“Väike tüdruk, eh?”

“Parim seadusetundja, keda ma tean. Kui ma teda viimati nägin, olid tal pruunid lühikesed juuksed, aga ta võis need pikaks kasvatada. Sinised silmad. Ebatavaliselt kaunis.”

Issake, ta tundis ikka veel naise maitset.

“Iseloomulikke tunnuseid?”

“Tegelikult jah. Tema põsel on tuhm sünnimärk. Helepruun, paari sentimeetri suurune.”

“Annan oma abilistele teada, võib-olla lasen isegi temast pildi joonistada, et seda linnas näidata.”

“See oleks tore.”

“Mida te ütlesite, miks Kate Seattle’ist mujale suunati?”

“Seda ma ei seletanud.”

“Noh, mida te siis teate?”

“Räägiti mingitest sisemistest ümberkorraldustest. Ma tahaks autot näha.”

“Millist autot?”

“Musta Lincoln Town Cari, millega ma õnnetuse ajal sõitsin.”

“Jah, muidugi.”

“Kust ma võiksin selle leida?”

“Linna servas on romula.” Šerif tõusis püsti. “Mis see aadress oligi?”

“604, 1. avenüü. Ma saadan teid sinna.”

“Pole vaja.”

“Ma tahan.”

“Aga mina ei taha.”

“Miks?”

“Kas teil on veel midagi vaja?”

“Ma sooviksin teie juurdluse tulemusi teada.”

“Tulge homme pärast lõunat tagasi. Siis näete, kus me oleme.”

“Ja kas te viite mind romulasse autot vaatama?”

“Arvan, et saab ikka. Aga nüüd lähme. Ma saadan teid välja.”

# # #

Ethani pintsak ja särk lehkasid veidi vähem, kui ta need selga pani ning Wayward Pinesi šerifijaoskonnast ära läks. Ta haises ikka veel, aga arvas, et laibalehk äratab vähem tähelepanu kui mees, kes kõnnib linnas ringi üksnes pükste väel.

Ta kõndis nii kiiresti, kui suutis, aga uimasus tuli hoogudena tagasi ning ta pead täitis valu. Iga sammuga tungisid koljusse uued agoonia kombitsad.

Biergarten oli avatud ja tühi, kui mitte arvestada ühte tüdinud välimusega baarimeest, kes leti taga istus ning pehmekaanelist romaani luges – ühte F. Paul Wilsoni esimestest teostest.

Letini jõudes küsis Ethan baarimehelt: “Kas Beverly on täna tööl?”

Mees tõstis sõrme püsti.

Läks mööda kümme sekundit, kuni ta lõigu lugemise lõpetas.

Viimaks pani ta raamatu kinni ja pöördus Ethani poole.

“Mida te juua soovite?”

“Mitte midagi. Ma otsin naist, kes siin eile õhtul teenindas. Tema nimi oli Beverly. Kena brünett. Kolmekümnendate eluaastate keskel. Üpris pikk.”

Baarimees tõusis püsti ja asetas raamatu letile. Tema pikad hallinevad juuksed olid sogase nõudepesuvee värvi. Ta seadis need hobusesabasse.

“Te olite siin? Selles restoranis? Eile öösel?”

“Täpselt nii,” vastas Ethan.

“Ja te räägite, et teid teenindas pikk brünett naine?”

“Täpipealt. Tema nimi oli Beverly.”

Mees raputas pead ning Ethanile ei jäänud märkamata pilge ta silmis.

“Siin baaris on palgal kaks meest. Keegi Steve ja mina.”

“Ei, mind teenindas eile õhtul naisterahvas. Ma sõin ühe burgeri ja istusin seal.” Ethan osutas nurgatoolile.

“Ärge saage valesti aru, semu, aga kui palju te jõite?”

“Mitte midagi. Ja ma pole teie semu. Olen föderaalagent. Ja ma tean, et olin eile õhtul siin, ning ma tean, kes mind teenindas.”

“Vabandust, mees, ma ei oska midagi muud ütelda. Arvatavasti te olite mõnes muus restoranis.”

“Ei, ma…”

Ethani valdas järsku tülpimus.

Ta vajutas sõrmeotstega oimukohtadele.

Nüüd tundis ta oimuarteri pulssi, iga südametukse võimendas külma peavalu. Sellist valu – põgusat, ent läbilõikavat – tundis ta lapsena siis, kui oli hauganud liiga suure mahlapulga- või jäätiseampsu.

“Söör? Söör, kuidas te ennast tunnete?”

Ethan taarus leti juurest eemale, saades veel suust: “Ta oli siin. Ma tean küll. Ma ei tea, miks te nii räägite…”

Järgmisel hetkel seisis ta väljas kõnniteel, käed põlvedel, kõveras okseloigu kohal, mis tema taipamist mööda oli tema oma. Ta kurk oli sapist kõrbemas.

Ethan ajas end sirgu ja pühkis pintsakukäisega suud.

Päike oli juba kaljude taha loojunud, linnale laskus õhtune jahedus.

Tal oli vaja veel mitu toimetust teha – Beverly tuli üles leida, ta pidi kiirabisse minema ja asjad ära tooma –, kuid kõige enam soovis ta rahus voodisse heita ning valu ja segaduse ära unustada. Aga sügaval sisimas tõstis pead tundmus, mida oli järjest raskem eirata.

Puhas õudus.

Üha tugevnev tunnetus, et midagi on väga, väga valesti.

# # #

Ethan tuigerdas kivitrepist üles ning tõukas uksed lahti, et hotelli astuda.

Fuajeed soojendas kamin.

Kolde ääres sohval istus noorpaar ja rüüpas vahuveini. Ethan aimas, et nad on romantilisel puhkusel ja naudivad täiesti teistsugust Wayward Pinesi külge kui tema.

Tiibklaveri ääres istus smokingis mees ja mängis laulu “Always Look on the Bright Side of Life”.

Ethan astus valvelaua juurde ning sundis end valust hoolimata naeratama.

Sama töötaja, kes oli ta hommikul toast välja visanud, tegi suu lahti veel enne, kui ta üles vaatas.

“Tere tulemast Wayward Pinesi hotelli. Kuidas ma saan aidata…”

Ethanit nähes naine vakatas.

“Tere, Lisa.”

“Muljetavaldav,” ütles naine.

“Mis siin muljet avaldab?”

“Te tulite tagasi, et ära maksta. Te ütlesite mulle, et te tulete veel, aga ma tõesti ei mõelnud, et teid iialgi näen. Ma vabandan selle eest, et…”

“Ei, kuulake mind ära, ma ei leidnud täna oma rahakotti üles.”

“Te tahate öelda, et te ei tulnudki toa eest tasuma? Nagu te mulle mitu korda lubasite?”

Ethan pani silmad kinni ja hingas valu trotsides sisse.

“Lisa, te ei kujuta ettegi, milline päev mul on olnud. Ma pean üksnes mõneks tunniks pikali heitma. Ma ei vaja tuba isegi terveks ööks. Lihtsalt kohta, kus lõõgastuda ja magada. Tõesti on valus olla.”

“Pidage kinni.” Ta libistas end toolilt maha ja kummardus üle leti Ethani poole. “Te ei suuda ikka maksta ja nüüd küsite minult uut tuba?”

“Mul pole kusagile mujale minna.”

“Te valetasite mulle.”

“Mul on kahju. Ma tõesti arvasin, et saan rahakoti tagasi…”

“Kas te saate aru, et ma panin oma töö teie pärast kaalule?”

“Mul on kahju, ma ei tahtnud…”

“Minge ära.”

“Vabandust?”

“Kas te ei kuulnud mind?”

“Mul pole kusagile minna, Lisa. Mul pole telefoni. Mul pole raha. Ma pole eilsest õhtust saati söönud ja…”

“Öelge palun, kuidas peaks see mulle korda minema?”

“Ma pean ainult mõneks tunniks pikali heitma. Ma palun teid.”

“Vaadake, ma seletasin teile olukorda nii hästi, kui suutsin. Nüüd on teil aeg minna.”

Ethan ei liigutanud. Ta põrnitses naist, lootes, et tema silmadest paistev valu teise härdaks teeks.

“Nüüd,” ütles naine.

Mees tõstis alistumise märgiks käed ja eemaldus letist.

Kui ta ukseni jõudis, hüüdis Lisa talle järele: “Ma ei soovi teid siin enam kunagi näha.”

Ethan peaaegu et kukkus trepist alla, kõnniteele jõudes käis tal pea kohutavalt ringi. Tänavalaternad ja mööduvate autode tuled hakkasid keerlema. Ethan tundis, kuidas jõud tema jalgadest kaob, nagu oleks keegi juhtme välja tõmmanud.

Siiski komberdas ta kõnniteed mööda edasi kaheksa kvartali kaugusel kõrguva punase tellishoone poole. Ta kartis küll, aga nüüd ta vajas haiglat. Tahtis voodit, und, ravimeid. Et valule kuidagi lõpp teha.

Ta läheb kas haiglasse või magab väljas – mõnel puiesteel või pargis, ilmastiku meelevallas.

Aga haigla oli tervelt kaheksa kvartalit eemal, kusjuures iga jalaaste nõudis nüüd masendavas koguses energiat. Kõikjal tema ümber sulasid laiali tuled – keerlevad pikad sabad muutusid üha kirkamaks, moonutades tema nägemist, nagu ta näeks maailma üksnes fotona, mis on pika säriaja abil tehtud öisest linnast, kus autotuled venivad hiilgavateks pulkadeks ning tänavalaternad põlevad nagu leeklambid.

Ethan põrkas kellegagi kokku.

Üks mees tõukas teda ja nõudis: “Kuhu te enda arust lähete?”

Enne järgmist ristteed tärkas Ethanis kahtlus, kas ta suudab teed ületada.

Ta tuigerdas tagasi ning istus kõnniteele, toetades selja vastu majaseina.

Tänav oli nüüd rahvast täis – Ethani silm ei seletanud suurt midagi, ent ta kuulis jalaasteid betoonil ning katkeid möödaminejate vestlustest.

Ta kaotas igasuguse ajataju.

Ta oleks justkui und näinud.

Nüüd lamas ta külili külmal betoonil, kuulis kellegi hingamist ja häält, mis oli määratud otse talle.

Sõnade tähendus püsis talle arusaamatuna.

Ta tegi silmad lahti.

Öö oli käes.

Ethan vabises.

Tema kõrval põlvitas naine ning Ethan tundis tema kätt oma õlgadest haaramas. Naine raputas teda, rääkis temaga.

“Söör, kuidas te ennast tunnete? Kas te kuulete mind? Söör? Kas te võiksite mulle otsa vaadata ja öelda, mis on halvasti?”

“Ta on purjus.” Mehehääl.

“Ei, Harold. Ta on haige.”

Ethan üritas naise nägu fookusse saada, aga öö oli pime ja ähmane ning ta nägi üksnes tänavalaternaid, mis särasid väikeste laikudena, ning aeg-ajalt valgusesähvatusi mööduvatelt autodelt.

“Mu pea valutab,” kurtis Ethan häälel, mis näis liiga tuhm, hädine ja pelglik, et olla tõesti tema oma. “Ma vajan abi.”

Naine võttis tal käest kinni ja ütles, et ta ei muretseks, ei kardaks, et abi juba tuleb.

Ja ehkki käsi, mis hoidis Ethani kätt, ei kuulunud kohe kindlasti noorele naisele – nahk oli selleks liiga pingul ja õhuke nagu päevinäinud paber –, oli hääles midagi nii tuttavlikku, et see liigutas mehe südant.