Читать книгу Wayward Pines. I osa - Blake Crouch - Страница 5

Nad lahkusid Bainbridge’i saare praamiga Seattle’ist ning suundusid poolsaart mööda põhja, Port Angelese poole. Kokku neljas autos sõitsid viisteist Burke’ide kõige lähemat sõpra.

Theresa oli lootnud ilusat päeva, ent oli külm ja tibutas vihma. Olympicu mäed olid pilvede varjus ning maanteelt ei näinud midagi peale vahetu ümbruse.

Aga sellel kõigel polnud tähtsust.

Nad läksid ilmast hoolimata. Kui ka keegi teine poleks Theresale seltsi pakkunud, oleksid nad Beniga retke kahekesi ette võtnud.

Autot juhtis Theresa sõbratar Darla, Theresa istus oma seitsmeaastasel pojal käest kinni hoides tagaistmel ning jälgis läbi vihmapiiskadega kattuva klaasi, kuidas vihmamets tumerohelise häguna mööda libiseb.

Mõni kilomeeter linnast läänes viis osariigi kiirtee 112 nad Striped Peakile viiva raja algusse.

Taevas oli endiselt pilves, aga sadu oli lakanud.

Nad kõndisid vaikides mööda veeäärset matkarada. Ainsateks helideks olid jalgade lirtsumine poris ning mere murdlainetus.

Theresa vaatas rajalt alla abajasse. Et vesi polnud nii sinine, nagu ta mäletas, pani ta pilvisuse, mitte oma kehva mälu arvele.

Seltskond möödus Teise maailmasõja aegsetest punkritest, ronis läbi sõnajalasalude ning seadis sammud metsa.

Sammal igal pool.

Puudelt nõrgus ikka veel vett.

Isegi talve hakul püsis taimekasv lopsakas.

Nad lähenesid mäetipule.

Terve aja polnud keegi suud lahti teinud.

Theresa tundis jalgades kirvendust ja silmis pisaraid.

Vihma tibutas, kui nad tippu jõudsid – sadu ei olnud tugev, ainult tuul kallutas juhuslikke piisku küljelt küljele.

Theresa läks aasale.

Nüüd ta nuttis.

Selgel päeval oleks siit kilomeetrite kaugusele näinud, kusjuures meri jäi kolmsada meetrit allapoole.

Täna oli mäetipp uttu mähkunud.

Naine varises märjale rohule, peitis pea põlvede vahele ja nuttis.

Kuulda oli üksnes vihmasabinat tema mantlikapuutsil.

Ben istus ema kõrvale. Naine pani talle käe ümber ja ütles: “Sa pidasid vahvasti vastu, väikemees. Kuidas tunne on?”

“Pole väga viga. Kas me oleme päral?”

“Jah, me oleme päral. Kui udu poleks, siis näeks siit palju kaugemale.”

“Mis me nüüd teeme?”

Ema pühkis silmi ning hingas üle keha värisedes sügavalt sisse.

“Nüüd ma jutustan sinu isast. Võib-olla teevad seda teised ka.”

“Kas ma pean?”

“Ainult siis, kui sa ise tahad.”

“Ma ei taha.”

“Sobib.”

“See ei tähenda, et ma ei armasta teda enam.”

“Ma tean seda.”

“Kas issi tahaks, et ma temast jutustaksin?”

“Mitte siis, kui see sulle ebamugavust valmistab.”

Theresa pani hetkeks silmad kinni, et ennast koguda.

Ta ajas end püsti.

Sõbrad sagisid sõnajalgade vahel ja puhusid kätele sooja.

Mäeharjal oli külm ja rõske. Tugev tuul rullus roheliste lainetena üle sõnajalgade. Oli nii jahe, et inimeste hingeõhk auras.

Theresa kutsus sõbrad enda juurde. Vihma ja tuult trotsides koondusid kõik kobarasse.

Naine hakkas jutustama, kuidas nad Ethaniga mitmekuise kohtamise järel poolsaarel käisid. Nad ööbisid Port Angelese külalistemajas ning sattusid õhtupoolikul Striped Peaki matkarajale. Rahulikul ja selgel õhtul jõudsid nad mäe otsa päikeseloojanguks ning kui Theresa üle väina avanevat vaadet Lõuna-Kanadasse nautis, laskus Ethan põlvili ja tegi talle abieluettepaneku.

Sama päeva hommikul oli mees ostnud müügiautomaadist mängusõrmuse. Ethani sõnul polnud see tal ette planeeritud, aga sel matkal ta taipas, et soovib ülejäänud elu Theresaga koos veeta. Ta oli naisele kinnitanud, et pole kunagi olnud õnnelikum kui sel hetkel, mil ta tolle mäe otsas seisis ning maailm nende jalge all laius.

“Ka minul polnud midagi sellist kavas,” lausus Theresa, “aga ma ütlesin jah ning me jäime mäetipule ja vaatasime, kuidas päike merre loojub. Me lobisesime Ethaniga alatasa, kuidas me nädalavahetuseks siia tagasi tuleme, aga teadagi, mida plaanide tegemise kohta öeldakse. Igal juhul olid meil oma täiuslikud hetked…” Ta andis poja pealaele suud “… ja teised, mis polnud nii täiuslikud, aga ma usun, et Ethan polnud kunagi õnnelikum, muretum ega tuleviku suhtes lootusrikkam, kui kolmteist aastat tagasi päikeseloojangu ajal sellel mäel. Nagu te teate, siis tema kadumise asjaolud…” Theresa tõrjus tagasi tundepuhangu, mis teda pidevalt varitses. “… siis meil tõesti pole laipa, tuhka ega midagi. Aga…” Ta naeratas läbi pisarate. “Ma tõin selle kaasa.” Theresa võttis taskust vana plastiksõrmuse, millelt oli kullavärv ammu maha koorunud, kuid smaragdivärvi klaaskivi oli nagade abil veel paigal. Teisedki nutsid. “Lõpuks ta kinkis mulle teemantsõrmuse, ent kohasem ja mõistlikum paistis kaasa võtta hoopis see.” Theresa võttis märjast seljakotist labida. “Ma tahan jätta siia midagi, mis on Ethani jaoks südamelähedane, ning see sõrmus tundub just õige asi. Ben, kas sa aitaksid mind?”