Читать книгу Ei jäta hüvasti - Борис Акунин - Страница 4

Päeva lõpupoole, juba videvikus, hakkas vaksal järsku kihama. Levis kuuldus, et tuleb Moskvasse minev rong. Tunaeile olid kohalikud Ivaštšenkovo all rööbast üles kiskudes kiirrongi peatanud ja paljaks röövinud. Mitte teab mis suur purustus, kuid polnud kedagi parandamas – remondimeeste ametiühing oli miitingute lainel.

Ja nüüd siis äkki rong! Kuskilt saadi teada, et Moskva rong läheb Sergijevi tehase haruraudtee kaudu ning koosseis aetakse kolmandale teele. Sinna kõik sööstsidki, kahmates kaasa pambud, kohvrid, lapsemaimud.

Samara vaksal, üks keisririigi parimaid, käis selle aastaga, mis oli impeeriumi kuulsusetust lõpust möödunud, alla otsekui Parun proletaarliku kirjaniku Gorki näidendis: räbaldus, närustus, jõudis põhja. Ei köetud juba detsembrist saadik ning kaks ülemist korrust seisid kärekülmal talveajal tühjalt, sinna lipati alt häda tegema – kuhu juhtub. Vaksali kemmergud ei töötanud. Esimesel korrusel ehk ootesaalides ei köetud samuti, kuid seal ei olnud külm. Pinkidel, aknalaudadel, puhveti lettidel, lihtsalt põrandal istusid ja lamasid inimesed, soojendades õhku hingamise, suitsetamise, köha ja roppustega.

Ja nüüd siis läks umbes pool kogu sellest hallikaspruunist massist liikvele. Teine pool, kellel oli asja vastassuunda, itta, jäi paigale.

Kuulujutt osutus õigeks. Varsti veeres sinkjat auru puhkides platvormi äärde rong, mis polnud pikk, kuid see-eest ka mitte nende köetavate kaubavagunitega, vaid ehtsate reisivagunitega: ees esimese klassi sinine, selle järel teise klassi kollane ja kolm kõige lihtsamat rohelist.

Iga vaguni uksel tekkis kohemaid rüsin ning kõige ägedam mõistagi sinise juures. Võrdsuse ja vendluse nimel olid kõik piletid ühesugused, ilma kohtadeta ja enesestki mõista ilma klassita – sõida seal, kuhu peale saad. Kui saad.

Militsionäär, punase lindiga varrukal ja veel ühega mütsil, põrutas püssipäraga vastu perrooni:

„Järjekorda, kodanikud! Näita piletit!”

Kuid järjekorra asemel läks Charles Darwini järgi – tugevamad ja osavamad tõukasid ja nügisid teisi laiali. Kõige ette sattus eakas lüheldane viltuste silmadega asiaat – hiinlane või ehk kirgiis. Revolutsioon oli otsekui luuaga pühkinud Venemaa äärealadelt kokku igasugu inimesi, kellest mõnesid poldud sisemaal varem nähtudki. Ühtäkki oli kõigil oma koha peal paha olla ning inimtolm tuhises teedele, kusagil kogunedes ja vihuriks keerdudes.

„Kuhu sa pantsakaga trügid?” käratas militsionäär. Talle meeldis olla kasvõi väike, kuid ikkagi ülemus, püssiga. Oli saabunud selline aeg, et ilma ametikoha ja relvata oli inimene eikeegi.

Oletataval hiinlasel oli tõesti õlale tõstetud pirakas ja pikk lamba-naharull, arvatavasti kerge – jupats hoidis seda pingutuseta kinni.

„Mida sa, uskmatu, mulle sest piletist topid? Oli dekreet: suure pagasiga ei tohi. Kotipoiste ja spekulantidega võitlemise korras.”

„Mul on kaks piletit, auväärne,” ütles asiaat, kummardudes koos oma kandamiga. „Kaks kohta.”

Ta rääkis vene keelt hästi, ainult l-tähte ei öelnud päris puhtalt välja.

„Ei tohi! Mine minema, ära takista läbikäiku! Kes on järgmine?”

Taibutu hiinlane ei liikunud paigalt, tema ümmargusel näol säras naeratus.

„Kaks piletit, kaks kohta, auväärne,” kordas ta.

Tema õlale langes selja tagant suur sinise ankruga kämmal. Pirakas, rahvasummast peajagu pikem madrus kõmistas põikpeale ülevalt:

„Oled sa kurt või tohm? Kuulsid, mis öeldi? Mine ära, kuni sind pole vaguni alla lükatud.”

Asiaat vastas pead keeramata ja endiselt naeratades:

„Tõmba uttu, tüüfustäi.”

Jonksas vaba küünarnukiga kergelt taha ning madrus lakkas olemast nii pikk – vajus looka.

Aga militsionäärile ütles hiinlane:

„Te olete pahur, seltsimees, sest tunnete end kehvasti. Te peate pikutama.”

„Oled sa tohter või?” kargas kroonumees turja. „Näita dokustaati!”

„Tohter, tohter,” noogutas asiaat. „Teil on siin täitsa valus.”

Ja torkas sõrme militsionäärile kuhugi kõhtu. Seal oli vist päriselt „täitsa valus” – kroonumees oiatas, tõmbus jube kaameks, pillas vintpüssi käest, lõi vaaruma.

„Tal on paha olla,” selgitas hiinlane teistele reisijatele, võttes hoolitsevalt militsionääril natist kinni. „Las ta lamab natuke. Kodanikud, tehke ruumi... Suur tänu.”

Nende sõnadega pani ta sotsialistliku seaduslikkuse roidunud teenri perroonile pikali ning, lükanud kandami sutsu kõrgemale, ronis astmeid mööda ruttamata üles. Teised sööstsid talle järele.

Sees selgus, et esimest klassi himustanud tegid valearvestuse. Hiljuti olid siin rindelt koju sõitnud Ussuuri kasakad, kes polnud raatsinud oma hobustest lahku minna ning respektaabel vagun pidi Samara vaksali sarnaselt revolutsiooni ohvriks langema.

Hapukas hobuselehk oli igaveseks seintesse imbunud, ning vaheseinad, riiulid, lauakesed ja diivanikesed olid ära põlenud lõkkes, millest oli põrandale, kesk lagastatud tühja ruumi, jäänud söestunud lohk. Terveks oli jäänud ainult kõige äärmine kupee. Selle poole sissetormanud tõttasidki, ehkki „tõttamiseks” oli seda raske nimetada. Mitte keegi ei söandanud mööduda viisakast hiinlasest tema koguka kandamiga, tema aga liikus soliidselt, rahmeldamata. Alles siis, kui idamaamees oli ringi vaadanud ja maha istunud, sättinud oma kompsu vertikaalselt akna juurde, sööstsid kõige võitluslikumad latrisse. Teisena tungis sisse koljat-madrus, kes oli küünarnukivopsust juba toibunud.

„Ma lähen üles, kui te vastu pole?” küsis ta aupaklikult ja okupeeris soodsa positsiooni – ühe pagasiriiulitest, kus võis end täies pikkuses pikali visata.

Tema järel atakeeris kupeed kräbe noorsugu. Kaks vaksalipoissi, kes elatusid sellest, et hõivasid paremad kohad ja loovutasid need seejärel tasu eest, platseerusid kärmesti – üks, linalakk, hiinlase kompsu vastu akna alla ja teine, punapea, teisele pagasiriiulile. Alla mahtunuks istuma veel kolm. Linalaka kõrvale prõntsatas teenijaplika, kes oli vaata et ninast saati verevasse rätti mähitud. Temast jäi õige pisut maha sihvakas lõõtsutav nooruk gümnaasiumisinelis ja vormimütsiga.

„Hoplaa, sain istuma!” hüüdis tüdruk rõõmsalt. „Siit ma ei liigu, lõigake või tükkideks!”

Gümnasist ütles:

„Vene, vidi, vici. Uh.”

Viimase, kaheksanda koha, asiaadi külje all, hõivas vilgas kirikupapp, kes lipsas kellegi kohmardi käe alt läbi.

„Hei, isake, nii pole küll ilus,” ütles kohmard. „Ma olin enne teid!”

Kerides lahti suuresilmalist kodukootud salli ning tõmmates selle seest välja hõbedase kaelaristi, sõnas püha isa manitsevalt:

„Nii on ka evangeeliumis öeldud, mu poeg: „Paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks.” Kuis saame meie, patused, selle üle nuriseda? Tahad, annan sulle kolme pühitseja kolmekordse õnnistuse? Ilmaaegu.”

Ning hakkas nihelema, sättides end paika nii põhjalikult, et kohe sai selgeks: see lõika kasvõi tükkideks, ei tema siit liigu.

Kupee täitus, ent kohtade jaotus ei olnud veel lõplik.

„Aga kellele lamamiskoht, uhke? Aga kellele kõikse parem koht akna all?” pistsid poisinagad kisama.

„Mis maksab?” küsis papile alla jäänud kohmard. Kuulnud hinda – sada rubla –, sülitas ja astus kõrvale.

Aknaaluse koha ostis välja paksupõsine eit parknahast jakis – sai kaubale seitsmekümne keerenski ja keedetud muna eest. Alaealine barõõga pistis saagi mütsi sisse, kadus.

Aga teisel, punapeal, ei vedanud. Mingi paljaks pöetud peaga kodanik, seljas lühike pekešš ja peas kubanka, selle asemel et maksta, võttis nagamannil vaikides kratist kinni ja viskas ta ukse taha.

„Mis sa teed, kontra?!” kiunatas tattnina. „Ma annan sulle nuga!”

Kuid pöetu laksas pahaendeliselt keelega ja ajas hambad irevile, välgutades kuldset krooni. Poisiklutt kadus välkkiirelt.

* * *

Niiviisi moodustus „sinises” rongiaristokraatia, asustades ainsa kupee. Ülejäänud reisijad sättisid end kuidagimoodi paika põrandale ja seinte äärde vaguni põhiosas. Vedur jõnksatas paigalt kella laskmata, teeleasumist kuulutamata, revolutsiooniliselt, vagunid läksid ärevile, pistsid kolksuma, koosseis hakkas liikuma.

Tu-tuu! – huilatas hägune märtsividevik.

„Kaitse Issand möödasõitjaid ja rändajaid,” venitas vaimulik laulval häälel. „Olgu meil teekonna lõpus parem kui alguses, muidu milleks üldse sõita?”

„Seda küll,” nõustus hambakrooniga kodanik, hüpates osavasti ülemisele riiulile. „Närune linn. Vajuks maa alla – poleks kahju.”

„Mida te ometi räägite. Mul on Samaras kodu, sugulased,” heitis eit ette, kuid rahumeelselt, tigeduseta.

Kõik olid väga rahul, et olid nii edukalt peale saanud.

Sisse kiikas konduktor – tuleb välja, et rongides juhtus veel olema konduktoreid.

„Teistele ma ei paku,” nookas ta hooletult vaguni poole, „aga teile, kui soovite, võin petrooleumi väljastada. Kaheksakümmend ruublikut pudel. Valgust jätkub Moskvani välja, kui tühja mitte põletada.”

Elektrit rongis mõistagi polnud, pealegi olid lampidest järel vaid mustad augud, kuid laes rippus petrooleumilatern, seni veel läitmata. Hind oli meeletu, kuid kottpimedas polnud tahtmist sõita, juba praegu nägid reisijad üksteist hädavaevu.

„Kas viskame kümneka nina pealt?” küsis eit ja selgitas hiinlasele: „Te istute kahe koha peal, teilt siis kaks kümpi.”

Too kummardas vastu vaidlemata, kuid teiste kupee asukatega tekkisid raskused.

„Mul pole mitte natukestki raha,” ohkas gümnasist. „Ja üldse võib pimedas magada, nii on paremgi.”

Teenijatüdruk keeldus samuti:

„Aga mina ronin esimeses jaamas maha, olen Bezentšuki lähistelt. Mis hea pärast peaksin ma Moskva eest maksma?”

Papp luges värsi:

„Ei tühipaljas lambileek sind

pimeduse eest saa kaitsta,

vaid helge usu kindel kilp

ja puhtast hingest tulev palve.”

„Noh, eks te ise tea,” kehitas konduktor õlgu.

Kuid siis kummardus ülevalt alla kuldhambaline, ulatas laia žestiga rahapaberi:

„Võta sajaline, nokats. Tagasi pole vaja. Maksan kogu meeldiva seltskonna eest. Teadke Musta Jašat.”

Kupee täitus punaka õõtsuva valgusega, rändajad võisid üksteist selgemalt kaeda. Algasid ka rännujutud – spetsiifilised, revolutsiooniajale kohased, kus inimesed on algul ettevaatlikud ja ei avalda oma nime. (Kuldhambaline ei tulnud arvesse – vaevalt ta Jaša oli ja pealegi veel Must.)

Kõige jutukam oli kirikumees. Rääkis, et ta on hingekarjaseks Sõzrani maakonnas, käinud Samaras ülipühitsetu jutul, sest praosti ei ole ja töötasu pole ammu makstud, kuid sõit läks tühja, Jumal tahtis nii, ainult ilmaaegu sai kulutatud, sest piiskopikirikus asub nüüd vaesuskomitee, kuid pole viga, eks ajame ka töörahata läbi, Issand ei jäta kuivale, aga seminaris oli rektor ikka öelnud: „Ei tubli papp hätta jää.”

Tüdruk elas linnas „seaduste ablakaadi” juures teenijana, kuid too olla ise „nälgas”, sest kellele neid seadusi nüüd tarvis, teised härrased kadusivad kah ära ja teenida pole enam kuskil, aga kodus on ema-isa ja peigmehed rindelt tagasi tulnud.

Eit hankis elatist hangeldamisega. Vedas Samarast küladesse vajalikke kaupu, tagasi tuli toidukraamiga.

„Aga kus kaup siis on?” küsis talt kahtlustav Jaša. „Sõidad justkui tühjalt.”

Moor lõi kõhklema – kas rääkida või mitte, kuid tal oli kange himu uhkustada. Ronis kuskile seeliku alla, kolksatas lauale väikese kotikese.

„Näe. Nael nõelu. Maanaistel pole millegagi õmmelda. Annavad ühe nõelakese eest kotitäie jahu.”

Revolutsioonilise aja kohta ennekuulmatu rikkus. Kõik jäid lugupidavalt vait. Kuid Jaša hakkas kahtlema:

„Anda nad ju võivad, aga kuidas sina nii palju linna tood? Siin läheks tervet voori tarvis. Hobuseid, vankreid. Ja valvetõketel võetakse jahu ära. Aga võidakse ka maha lüüa kui spekulanti. Vasikas maksab mere taga kopika, aga vedu rubla.”

Moor pilgutas kavalalt silma:

„Mul töötab vader raudteeosakonnas. Tegime kaupa. Mina talle pool jahust ja tema toob kohale, sihker-kihker.”

Nüüd hakati temast veelgi rohkem lugu pidama.

Siis ajas gümnasist kõiki naerma.

„Aga mina sõidan ka maale, hankima vahetuskaubana toidu-aineid. Mul on siin,” koputas endale rinnale, „margialbum. Kogusin terve elu, teisest klassist peale. Koloniaalsed. Suvel pakuti Rootsi jalgratast ja õhkpüssi. Keeldusin, ja õigesti tegin. Odavalt ära ei anna.”

Tema üle lõkerdati südamest – papike suud peoga kattes, naine kiljudes, Jaša täiest kõrist. Eriti kui nooruki silmad lõid pilkuma ja ta sõnas hädiselt: „Ma ju ei tea, mida viia. Ma sõidan esimest korda.”

Lustis ei osalenud vaid madrus, kes oli kohe pärast jaamast lahkumist bušlati üle pea tõmmanud ja norskama hakanud, ja hiinlane – see muudkui sättis oma suurt pakki ja vist ikka ei mõistnud vene keelt kuigi hästi.

„Aga mis tarvidust mööda teie, seltsimees, reisite?” küsis moor pead kuklasse ajades Mustalt ja tonksas naabrinnale ribidesse, liiati et ülevalt polnud näha.

„Mina olen elu stiihia järgi rännumees,” vastas kõrge koha asukas. „Vaatlen elu.”

„Küll me juba teame selliseid vaatlejaid, sa hoia oma asjadel silma peal,” sosistas spekulandimoor tüdrukule ja peitis hinnalise kotikese seeliku alla tagasi.

Järg jõudis ka asiaadi kätte, keda piieldi algusest peale uudis-himuga, kuid pärast seika militsionääriga natuke peljati.

„Küllap teie, kodanik hiinlane, viite vahetuskaubaks tekstiili?” küsis püsimatu mutt. „Kui sitsi, siis selle järele on alati nõudlust. Aga kui seda teie Hiina siidi, siis selleks on tarvis kohti teada. Võin soovitada.”

„Ei,” vastas too lühidalt, asudes miskipärast pambu ülemist otsa lahti pakkima.

„Vabandust, mis „ei”?” puuris moor edasi, jõudmata jätku ära oodata.

„Ma ei ole hiinlane. Ma olen jaapanlane. Ja see pole tekstiil.”

Ta heitis lambanaha serva tagasi, lükkas baikariide laiali ning avausest tuli nähtavale valge nägu – valgete juuste ja akuraatse musta vuntsiribaga. Nägu oli liikumatu, silmalaud kurvalt suletud.

„Koolnu!” piiksatas tüdruk, tõmbudes kohkumusest istmel kössi. Papp lõi risti ette. Jaša Must ütles ropu sõna, aga eit pistis niimoodi kisama, et madrus ärkas üles ja tõstis pea, kuid ei saanud mõhkugi aru – ei ulatunud riiulilt nägema.

„Ei ole koolnu, see on minu isand. Ta magab,” lausus jaapanlane rangelt, pühkides rätikuga oma veidra kaaslase laupa.

Gümnasist lasi vaimustunult vilet:

„Vaata aga vaata. Lausa lord Ruthven!”

* * *

Kes see lord Ruthven on, Masa teadis. Kyūketsuki ühes vanas Inglise romaanis. Kyūketsuki on olend, kes elutseb hauataguses maa-ilmas. Päeval magab, öösel imeb inimverd.

Poiss ei teadnud, kui lähedal tõele oli tema oletus. Isand tõepoolest magas. Ja oli täna tõepoolest söönud lõunaks inimverd.

Professor Kiritševski retsepti järgi valmistatud toitelahuse viimane ports oli eile otsa saanud ning terves Samaras ei leidunud piiskagi põhilist koostisosa, tursaõli. Seetõttu toitis Masa isandat oma verega, segades sellesse natuke jahu.

Kõige esimene professor, veel neetud Bakuu linnas, oli öelnud: „Haavatul on säilinud neelamisrefleks, mis tähendab, et kohe ta ei sure. Elab veel kuu või kaks. Kui seda saab eluks nimetada.” Nõnda öeldi neljateistkümnenda aasta juulis, nüüd aga oli kaheksateistkümnenda aasta märts ning isand elas ikka veel. Kui seda saab eluks nimetada.

Kolju ülemine parempoolne osa oli kuuliga läbistatud. Isandat oli surmast päästnud vaid see, et revolver oli juhtunud olema väikese kaliibriga. Mõrtsukale oli selle relva kinkinud naine, kes oli isandat armastanud. Masa ei suutnud kuidagi mõista, mis see õieti oli: kas karma halastus või tema õel pilge. Ehk olnuks parem, kui too akunin oleks kasutanud oma tavalist neljakümne viiendat ja isand oleks surnud kohe, aga mitte vajunud musta auku, kust katsu teda nüüd välja tõmmata.

„Siin on kõik hämmastav,” oli neurokirurg Kiritševski öelnud juba Moskva kliinikus, mitmeid kuid hiljem. „Härra Fandorin ei sure, kuid ei ela ka. Õnneks ei tea tänapäeva teadus aju ehitusest suurt midagi.”

„Miks õnneks?” oli Masa toona küsinud.

Ning sensei, tark mees, oli vastanud:

„Sest kui puudub kindel teadmine, jääb üle vaid loota imele. Aju kohta teatakse, et see elab mingite omaenese seaduste järgi ja oskab funktsionaalseid kanaleid iseeneslikult dubleerida. Hävinute asemele võivad tekkida uued, ringiviivad. Patsient oli vist evinud fenomenaalset intellektuaalset ja motoorset aktiivsust? Sellised inimesed tulevad sagedamini koomast välja.” Tõsi küll, lootustandvate sõnade järel oli sensei veel lisanud: „Kuid isegi sellisel juhul muutub koomast ärganu niivõrd ränga trauma tulemusel tavaliselt idioodiks.”

Pärast oli veel palju professoreid. Kõik nad rääkisid erinevat juttu. Mullu sügisel, kui revolutsiooni tõttu polnud ravimeid enam üldse saada, küsis Masa endalt: ehk aitab juba vaese keha, kus hinge pole enam jäänud, piinamisest? Üksainus sõrmede kokkupigistus, ja kõik lõpeb. Isand ise oleks kindlasti seda nõudnud, kui oleks suutnud rääkida. Ent teisest küljest, kui ta suudaks rääkida, siis milleks sõrmi kokku pigistada?

Masa hingepiinade kõige kibedamal hetkel oli Kiri-sensei (niiviisi nimetas jaapanlane endamisi lühiduse mõttes professor Kiritševskit) rääkinud, et Volga-äärses linnas Samaras on keegi Hiina tervendaja härra Chang, kes saavutavat kõrvetamiste ja mingite kavalate nõelte sissetorkamise abil erakordseid tulemusi. Kolleeg sealsest sõjaväehospidalist oli professorile kirjutanud, et hiinlane olla toonud teadvusele haavatu, kellel olevat šrapnellikuuliga kolju läbi lastud juba Przemyśli all, viieteistkümnendal aastal. Kõik intellektuaalsed funktsioonid olla küll häiritud, kuid mees kõnnib ise, sööb, reageerib lihtsamatele käsklustele.

Masa katsus ette kujutada isandat reageerimas lihtsatele käsklustele – ei õnnestunud. Too ei ole eluilmas kellegi käskudele allunud. Sellegipoolest hakkas jaapanlane teele asutama. Sinna rongid veel käisid ning jaama sõiduks võis isegi tellida sanitaridega tõldauto.

Samaras veedetud viie kuuga lagunes riik uskumatu kiiruse ja mingi hullumeelse uljusega laiali, nagu oleks tuhat aastat oodanud vaid ettekäänet põrmuks pudenemiseks. Masale revolutsioon ei meeldinud – väga lihtsal põhjusel: sellistel aegadel muutus invaliidi pidamine algul raskeks ning hiljem täiesti võimatuks. Raha kaotas pöörase kiirusega oma väärtust, müügilt kadusid kõik kaubad ja toiduained, ravimitest rääkimata, korda ei olnud enam mitte milleski. Kõige tuskategevam oli see, et Chang-sensei seansid olid tulemuslikud. Lord Ruthven? Oleks poiss näinud isandat enne Samarat. Kiitsakas oli, kaame, Egiptuse muumia. Aga Hiina manatarga nõelte ja põlevate ravimtaimede mõjul läks ümaramaks, roosamaks – suisa Momotarō, virsikupoiss tuntud muinasjutust. Hakkas mõnikord huuli liigutama, otsekui vestleks kellegagi. Veel natuke ja oleks ehk ka üles ärganud. Kuid Chang-sensei ütles, et tema enam Venemaale ei jää, sest siin on kõik hulluks läinud. Ütles, et Hiinas käib samuti revolutsioon, kuid parem elada omade hullumeelsete seas kui võõraste keskel. Ning suundus Nanjingi. Ei hakka ju teda ometi vägisi kinni hoidma?

„Seda nimetatakse koomaks,” selgitas jaapanlane reisikaaslastele. „Kreeka sõna. Tähendab sügav-sügavat und. Isand magab sügav-sügavat und juba neljandat aastat. Magas sõja maha, magas revolutsiooni maha.”

„Õnneseen,” ohkas moor. „Ma oleks kah neljateistkümnendal magama kobinud, palunud: „Head inimesed, ajage üles, kui elu jälle rööpas on.” Kas oleks halb olnud? Kõik peksavad üksteist, tapavad, röövivad, aga see muudkui põõnab.”

„Loll!” käratas Masa rumalale naisele. „Kui isand poleks neljateistkümnendal aastal sügav-sügavalt uinunud, ei oleks midagi sellist juhtunud – ei sõda ega revolutsiooni. Ta poleks lasknud.”

Eit hakkas röögatuse peale silmi pilgutama, ja teisedki jäid vaikseks.

„Vahetavad pilke. Arvavad, et olen atama nikastanud,” ütles Masa endale ja ohkas. Ta polnud emakeelt juba nii kaua kasutanud, et oli hakanud mõtlema vene keeles, kuid mõnikord suskas mõttes vahele jaapani sõnu, et nihon-go päris ära ei ununeks.

„Pole viga. Vaat ärkab isand üles, siis vaatame,” lausus jaapanlane ähvardavalt, pöördudes mitte naabrite poole, vaid tühjusse.

„Peab lootma õigeusuliste Jumala peale, palvetama,” soovitas vaimulik. „Rohkete õuduste ajal esineb ka rohkesti imesid. Nagu öeldakse: „Kes usinalt palvetab, see tervist vastu saab”.”

„Palvetasin. Nii õigeusklike kui ka mitteõigeusklike Jumala poole, palusin igasuguseid jumalaid.”

„Ju siis mitte õigesti. Ma ütlen teile seda kui professionaal,” elavnes papp. „Leevendust vaimult nõtradele ei tule paluda mitte otse Issandalt, vaid Jumalaema, kõigi kurbade trööstija kaudu. Kohe ma demonstreerin teile.”

Keeras silmad tahmanud lae poole ja leelotas südamessetungivalt, pisaravärinaga:

„Kõigepuhtam emake, kaitseja, kosta sõnake oma kõigearmulise Poja ees, et terveneks nõrgameelne... mis ta nimi on?”

„Erast.”

„Nõrgameelne Erast. Vaata teda ülevalt, anna talle meelemõistus tagasi.”

„Aamen,” sõnas Masa ohates. Mõtles viivu ja tegi ristimärgi. Ei sest hullem saa.

Ülevalt vaatas madrus.

„Ptüi! Teid, loodreid pappe, tuleks tööle panna. Puha valetate ja õgite.”

„Keha kinnitada võiks küll,” ei solvunud jumalamees põrmugi. „Kas sööme õhtust, vennad ja õed?”

Ning kõik asusid õhtust sööma, igaüks oma. Gümnasist keeras lahti kotletileiva, tüdruk soolaga ülepuistatud leivakannika, madrus vitsutas vänget heeringat, Jaša Must pugis seal üleval midagi krõmpsuvat. Kõige põhjalikumalt ja külluslikumalt toitus eit. Ta tõi lagedale keedumunad, kümmekond kartulit ning varsti oli pool lauda muna- ja kartulikoori täis aetud.

„Kas suure paastu ajal lihakraami vohmida pole siis patt?” küsis ta vaimulikult täis suuga – too maiustas hoolikalt viiludeks lõigatud vorstiga.

„Rännu ajal on lubatud süüa ka seda, kui paastutoitu pole,” kostis baatjuška vastu, „kuid kui sa, mu tütar, kostitad juurviljadega, hoidun ma sea ihuga patustamast.”

Moor üksnes ümahtas, aga Masa ohkas. Ka temal oli põues tükk sea ihu, poolenaelane pekikäntsakas, kuid sööki tuli jagada nii, et jätkuks Moskvani. Hee, ütelnuks keegi Masahiro Shibatale kauges Yokohama nooruses, et ta hakkab toituma ammu kärvanud sea rasvast, oleks ta oksele hakanud. Ent rännuteel on pekk kõige mugavam kraam. Palju seda rasva ei pugi, sest vastik on, aga jõudu annab ta küll. Tuleb ju veel kord või isegi kaks isandat verega toita.

„Tuiskasime vist Ivaštšenkost läbi,” teatas spekulandimutt, vahtides aknatagusesse pilkasusse, kust ei paistnud ühtegi tulukest. „Kihutaks sama soojaga Bezentšukki, pärast seda enam ei röövita.”

„Kes siis röövivad?” küsis madrus samuti pimedusse põrnitsedes.

„Tont neid teab. Panevad palgi relssidele – ja ongi stopp, masin! No ja käivad vaguneid mööda, röövivad.”

„Aga kui ei jää seisma? Kah mul asi – palk! Ratastega krõksti ja eest ära!”

„Avavad veduri pihta tule. Hea, kui püssidest, aga võivad ka kuulipildujast,” ütles gümnasist närviliselt kössi tõmbudes. „Eelmisel nädalal tapeti sel kombel Sõzrani all masinist ja rong lendas kurvis rööbastelt maha. Paljud said surma või viga. Tuleb seisma jääda.”

Papp tegi ristimärgi:

„Elajad on täitsa metsikuks läinud. Inimelu maksab neil kopika.”

Niisamuti oli kohalikust probleemist teadlik vaatleja-rännumees:

„Need on siinsed talupojad. Soldanid on rindelt tagasi. Ma saan neist aru. Milleks selga küürutada, kui saab teedel rauaga röövida. Ilged metslased.” Ta kallutas end alla ja irvitas naistele näkku: „Esimese asjana tuulavad nad eitede ja tüdrukute seelikualused läbi. Teavad, kus te kallimat vara peidate.”

Tüdruk ei ehmunud, purtsas:

„Ei mina peida sääl muud kui seda va naiste värki.”

Jaša mutsutas isukalt, gümnasist kõõritas naabrinna poole, madrus pistis hirnuma, aga vaat eit muutus murelikuks.

Võttis jälle välja oma kalli nõelakompsu, keerutas pead, otsides peidukohta – välja mõtles. Pani lauale, pühkis kartulikoored peale.

„Ärge siis reetke, kui, jumal hoidku, miskit juhtub.”

„Õndsad on vaimult vaesed, neil pole miskit peita,” lausus baatjuška manitsevalt. „Ja seepärast ei kohku, kui hambad krigisevad, maa väriseb ja teedel koledused...”

Ja kraaksuski häda välja.

Äkitselt hakkasid raudhambad krigisema, maailm vappuma, vagun hüppas, latern jõnksatas ja kustus. Rong vähendas järsult pidurdades käiku. Selg ees sõitnud reisijad litsuti vastu seina. Need, kes olid istunud ja lamanud näoga sõidu suunas, lendasid oma kohtadelt. Masa kukkus rinnaga vastu lauda, madrus paiskus pagasiriiulilt alla, papp potsatas tüdrukule otsa.

Pimedus täitus läbilõikava kisaga, naiste kriisetega, laste nutuga. Ent siis tardus rong paigale. Väljas kõmatas üksteise järel kaks lajatavat pauku. Ja siis jäi vagunites väga vaikseks.

„Hopp-stopp, olemegi kohal,” kihistas Jaša Must närviliselt, alla hüpates. „Läheb andmiseks. Olen elus kõike näinud, kuid röövida end pole veel lasknud.”

* * *

Kõige hämmastavam oli vahest vaikus. Vaguni vaheseina taga tahtis üks titt justkui nutma hakata, kuid jäi kohe vakka. Ka kupees vaikiti. Mahakukkunud naasid oma kohtadele, lai leht Jaša ronis samuti tagasi.

Pimedas ei olnud midagi näha, midagi polnud kuulda. Nagu poleks vagunis hingelistki.

Kuid siis kraapsati tikku ning süttis tuluke, valgustades morni ja pahurat pilusilmset füsiognoomiat.

See oli jaapanlane, kes oli oma jubeda kaaslase diivanile tagasi tõstnud ja tõusnud läitma kustunud laternat.

Kui läks valgeks, selgus, et reisijad olid küll vait, kuid vagusi ei istunud. Kõik käitusid kentsakalt.

Gümnasist võttis sineli ära, keeras pahupidi ja pani uuesti selga. Väljast oli see paistnud üsna viisakas, kuid osutus olevat ilma voodrita ja muutus nüüd mingiks halliks räbalaks.

Tüdruk oli kägaras, vedas käega mööda räpast põrandat ja kukkus siis sama peoga nägu nühkima.

Madrus vihtus kiiresti ja hooga ristimärke teha, hoidis mütsi käes, liigutas huuli.

Seevastu vaimulik, kellele palvetamine oleks justkui rohkem passinud, toppis hõbedast risti põue. Asemele tõmbas välja teise, sama suure, kuid rauast ning sättis selle rinna keskele.

Jaša Must istus oma ülemisel lavatsil rätsepaistes ja toppis miskit ripendava laevooderduse taha.

„Peidan punga ära,” tegi ta kavalalt silma, märganud jaapanlase pilku. „Hakkavad puistama – mina olen tühi.”

Kõige veidramalt käitus moor. Ta tõmbas seeliku üles ja toppis roosa ihupesu sisse piraka vobla.

See manipulatsioon intrigeeris Masad üle kõige.

„Kodanik, miks te topite kuivatatud kala aluspükstesse?”

„Kuulsite? Nad ronivad seeliku alla. Kui ei leia miskit, sõimavad näo täis või löövad maha. Aga siin on mingigi noos. Ehk jätavad rahule,” seletas moor seelikut kohendades. „Aga mida teie istute? Kas tõesti pole midagi peita?”

Väljast kostis räme hääl. Möiratas, saates iga lauset ropu sõimuga:

„Jää paigale, ...! Istu vakka, ...! Kes, ..., kukub karjuma – löön hambad kurku. Kes rapsib, ..., saab kuuli pähe!”

Gümnasist ütles sosinal:

„Pistan pea välja. Piilun.”

Tõmbas ukse paokile, vaatas ettevaatlikult välja.

„Noh! Mis seal on?” sikutas tüdruk minuti pärast teda hõlmast. „Mitu neid on?”

„Üks,” teatas poiss tagasi istudes. „Kärbikuga. Võtab pudinaid – kellasid, sõrmuseid. Paneb kotti.”

„Ainult üks?” küsis Masa huvitatult. „Ja antakse?”

„Eks katsu mitte anda,” põmises madrus ülevalt. „Küllap on tammil teised ka, vankritega.”

„Vaevalt.” Jaapanlane kratsis mõtlikult ümarat lõuga. „Siis ta ei võtaks vaid pudinaid. Võib-olla on röövel päris üksi. Pani palgi, peatas rongi ja nüüd käib, röövib.”

„Ja kui olekski üksi? Tähendab, on päris elajas.” Madrusel plagisesid hambad. „Annab rauda – ja oledki kutu.”

Masa mõtles filosoofiliselt: ka hunt ronib lambalauta ja valib, millist lammast ära viia, aga teised seisavad vaguralt, ootavad ja isegi ei määgi. Tõepoolest, see on iga inimese enda otsustada, kes ta selles elus on: lammas, hunt või inimene.

„A-a-a...” karjatas spekulant äkitsi tasakesi, otsekui ebalevalt. Laksas käega vastu lauda ja pistis röökima juba valjusti, täiest kõrist: „A-a-a-a!!! Kadunud! Nõelad on kadunud! Karauul! Varastatud!”

Nähtavasti oli kartulikoorte kuhi järsu pidurduse peale laiali pudenenud ja kotikest selle all polnud.

Eit räntsatas neljakäpuli, kobas kätega laua all.

„Pole! Issake, pole! Ma olen kadunud! Vahetasin kogu vara nõelte vastu! Peegliga kapi, kaks sulekotti, viis puuda tuhleid, kuldsõrmuse, õmblusmasina! Võtsin veel vaderilt tuhat rubla! Nüüd on minul lõpp! Uuuu!”

Pistis ulguma.

„Ai-jaa-ai,” tundis baatjuška kaasa. „Eriti pahasti kukkus teie vaderiga välja. Kui ta teenib ülemusena, siis on tal järelikult võimalusi. Poleks pidanud talle liiga tegema. Ainult üht soovitan, õde issandas. Peab palvetama.”

Aga Must irvitas:

„Osavalt tehtud. Aplodeerin. Kes teist nii kaval on? Mina olin ju üleval, pole riiulilt alla kukkunud.”

„Valetad, kabajantsik!” hüüdis talle madrus. „Sina hüppasid ka alla. Küsiks nüüd, misjaoks?”

„Oi, emake, oi, häda!” kiunus mutt all muudkui põrandal sahmides. „Kasvõi ära mine enam koju tagasi!”

Uks paiskus mürtsuga lahti.

„Kes siin lõugab?! Öeldi ju: ei lärma! Kõik jäävad paigale!”

Ukseavas seisis, valgustatud petrooleumi punakast helgist, pimeduse raamistuses hirmus mees. Ta kandis sõdurisinelit jalinnamehe karusnahkset kookmütsi, näha, et just nüüdsama kelleltki äravõetut. Nägu oli tal habetunud, mügarlik, silmad sõgedad, käes kärbitud raua ja kabaga kolmeliinine. Röövli õlal rippus riidest kott.

„Hei, sina, põrandal! Istu ja jää vait!”

Eit räntsatas istmele. Ta jätkas nutmist, kuid hääletult. Pisarad voolasid ojadena.

„Kupeerahvas,” sõnas röövel rahulolevalt. „Järelikult on, mida võtta. Kas annate ise või teen veenmiseks mõne tahedaks? Mis sul on?” alustas ta gümnasistist.

„See,” näitas too albumikest. „Margid. Loodan toidu vastu vahetada. Isa tapeti sõjas ära. Me jäime emaga kahekesi. Nälgime. Kuid te võtke, seltsimees. Head margid. On isegi Madagaskarit.”

Röövel ainult vandus. Kiskus albumi käest, lajatas sellega poisile pähe, viskas põrandale.

„Sul?” kummardas ta tüdruku kohale.

„Onuke, ma olen Kalinovkast,” tõstis too kriimus näo. „Kümme versta Bezentšukist. Sepp Saveli tütar. Teate ehk sellist?”

„Olen kuulnud. Aga miks sa nii räämane oled?”

Rahunenud hoobilt maha, välgutas tüdruk hambaid.

„Mõtsin, et äkki keski võõrad, tegin pläsu mustaks. Võtavad veel vägisi. Aga mis neist omadest karta.”

Kurjale mehele ei meeldinud, et teda ei pea kartma. Ta viskas kärbiku õlale, tulistas lakke. Ülevalt pudises puru. Tüdruk pistis kriiskama. Ka vagunis tõsteti kisa.

„Pane kõik väärtuslik siia kotti! Noh! Pärast otsin igaühe läbi. Kui leian miskit, tapan ära!”

Ja lõgistas lukku.

Siit edasi läks rööv nagu õlitatult. Esimesena kallutas end alla madrus, loovutas kella. Pisukese kõhkluse järel tõmbas papp välja hõberisti. Isegi Jaša, kõõritades püssi poole, vandus kurja ja tõmbas sõrmest kaks sõrmust.

„Ja sina, kana?” tõstis habemik käe, et lüüa ulguvat eite.

Too kiskus seelikusaba üles, virutas vobla lauale.

„Säh, võta viimane, mis on, et see sulle kurku kinni jääks! Ei ole mul enam midagi, rööviti ilma sinutagi paljaks...”

Kukkus näoli lauale, lasi õlgadel vappuda.

Jäi ainult jaapanlane. Algul silmitses ta bandiiti huviga, kuid varsti hakkas igavlema ja isegi haigutas.

„Mida head sul on, pilusilm? Tean teiesuguseid. Otsiks väheke, leiaks kuldagi.”

„Ikka,” noogutas Masa ja haigutas jälle. Talle kippus uni peale. „On kuldmündid.”

Röövel imestas. Suunas temale kärbiku.

„Anna siia! Kuhu peitsid?”

„Vaat siia,” Masa patsutas oma rinnale. Seal olid siidkotikeses viimased kaheksa tšervoonetsit. „Võta ise, ümarsilm.”

Ta polnud veel otsustanud, kas murda ebaviisakal narazumono´l, kui too käe sirutab, ranne või ainult välja väänata.

Kuid narazumono üllatas teda – tulistas kohe, viivitamatult, sihtides otsaette. Nähtavasti on raudteeröövlitel inimelu tõesti vaid kopikat väärt.

Kuuli eest põikas Masa mõistagi kõrvale. Viskas, end veel sirgu ajamata, käe ette, rapsas relva ära, pani jala taha ning paha inimene prantsatas põlvili. Kuna kuul oli vihisenud isandale väga lähedal, pöördus Masa vaatama – ja kangestus.

Erast Petrovitš istus ikka sama liikumatult, kuid ülilähedalt möödunud kuul oli jätnud meelekohta pika põletushaava.

Masal läks raevust silme ees mustaks.

„Bukkorosu zoooo!!!^[1.]” röögatas ta, visates kärbiku eemale.

Haaras isanda rahulikku und häirinud närukaelal kõrist kinni. Teise, rusikasse surutud käe tõstis löögiks üles, kavatsedes purustada alatul akutō´l tema näruse ninaselja.

Vaikne, krigisev hääl lausus pahaselt:

„Sonnani sakebu na.”^[2.]

Uskumata oma kõrvu, pöördus Masa vaatama.

Isanda silmad olid paokil.

„Damare. Atama ga itai,”^[3.] ütles Erast Petrovitš silmi kissitades.

* * *

Esmane ja kõige tähtsam kohustus inimese elus on tänumeel. See on peamine.

Seetõttu tõstis Masa kõigepealt röövli püsti, pistis tšervoonetsikotikese talle pihku ja kummardas.

„Aitäh sulle, hea karma saadik... Kuhu nüüd? Aga su püss?”

Viimased sõnad said öeldud juba plagama pistnud röövli seljale.

Olgu peale, Butsu temaga.

Täitnud kohuse, sööstis Masa isanda juurde. Too rääkis veel midagi, kuid sõnadest polnud aru saada, sest niipea, kui bandiit kadus, pistis spekulant jälle ulguma.

„Jää vait, loll naine!” sisistas jaapanlane korraks pead keerates.

Eit hakkas kuulekalt vaiksemalt nutma.

„Kurat, kui ere valgus,” kaebas isand, ehkki valgus oli päris tuhm. „Ma ei näe midagi, pimestab. Kuid ma kuulen, et naine nutab.”

Ta kõneles kähedalt, nagu oleks kõri roostes. Masa puudutas sõrmedega ettevaatlikult kuulijälge. Tühiasi, isegi villi ei tule. Äkki pärast kõiki Chang-sensei seansse oligi puudu ainult see üks viimane kõrvetus?

„Ma tahan teada, miks naine nutab,” sõnas isand vaikselt, kuid kindlalt.

„Kas see on ainus, mida te teada tahate?” küsis jaapanlane ettevaatlikult, meenutades professor Kiri hoiatust intellektuaalsete funktsioonide häirumise kohta.

Fandorin pilgutas silmi, raputas kergelt pead.

„Ei. Mul on palju küsimusi. Kõik on kuidagi... imelik. Kuid esmalt tuleb daami aidata. Teda tabas vististi õnnetus.”

„Mu elu on läbi,” ütles eit valjusti ja kõlatult, tõstes järsku pea. „Ma tõmban end oksa. Ausõna, tõmban oksa.”

„Erast Petrovitš Fandorin,” tutvustas isand end talle. „Palun vabandust, et istun. Miskipärast ei suuda üles tõusta. Ja näen teid ähmaselt... Mis teiega juhtus, armuline proua?”

„Või proua!” ümahtas madrus ülevalt. „Prouad on koos härradega nüüd kõik jalga lasknud. Kes jõudis...”

Masa näitas vaikides rusikat ja mühakas jäi vait. Jumal tänatud, isand vist ei kuulnud neid sõnu, muidu oleksid tal tekkinud küsimused, millele oli praegu veel vara vastata.

„Mind varastati paljaks,” kurtis moor uuele inimesele. „Keegi nendest juudastest siin.” Näitas käega enda ümber.

Öös pistis miski puhkima, vagun õõtsatas, hakkas liikuma.

„Me oleme rongis. Kupees,” nentis isand ja saputas end jälle. „Kuid kupees ei ole ju nii palju inimesi.”

Ta hakkas lugema, rääkides iseendaga:

„Meie kaks. Paljaks varastatud daam. Tõmmu preili. Kaks meesterahvast miskipärast pagasiriiulitel. Vaimulik. Ja...” Puuris pilgu vastasnurka, kus filatelist ajas parajasti selga taas teisipidi pööratud sinelit. „... Ja välja heidetud gümnasist.”

„Kust te võtate, et välja heidetud?” imestas too.

„Teil on nööpaugud nööpideta ja vormimüts vapita.”

„Peast segi. Kes siis nüüd kotkastega käib?” sosistas nooruk. Masa näitas ka temale rusikat.

„Isand, te ei kokuta enam,” ütles ta köhatades. Erutus nööris kõri ja pigistas südant.

„Seda sellepärast, et ma magan. Unes ei kokuta ma kunagi,” seletas Fandorin. „Aga pole tähtis. Daame tuleb aidata ka unes. Armuline proua, mis teilt ära varastati?”

„Nõelad! Peaaegu terve nael nõelu! Kotikeses! Uu-uu!”

Riiulilt kummardus madrus:

„Poleks pidanud uhkustama. Ulu nüüd.”

„Nõelad. Pagasi asemel madrus,” sõnas Erast Petrovitš imestuseta. „Milline jamps.” Ning pöördus kannatlikult eide poole, pidades arvatavasti tedagi unenäoliseks nägemuseks. „Ma näen sageli unes mingeid jaburaid kuritegusid, mida pean tingimata lahendama. Ja ma lahendan need alati. Te ju lõpetate nii valjusti nutmise, kui nõelad välja ilmuvad? Millised need olid, kas rauast?”

„Millised siis veel,” ütles moor ininal. „Kullast või?”

„Ei tea. Unes juhtub mida iganes. Kas keegi on kupeest väljas käinud?”

„Ä-ä...” Spekulant võpatas. „Teil on õigus, seltsimees! Nad kõik tuleb läbi otsida! Las teie asiaat kompab kõik läbi!”

„Seltsimees?” Isand vaatas Masa poole, otsekui oodates temaltki mingisugust fantaasialikku vempu. Masa vaatas samuti isandat suurisilmi. Ning järsku näpistas ennast tugevasti paksust põsest: ehmus, et äkki hoopis tema magab ja Fandorini ülesärkamine üksnes viirastub talle.

Erast Petrovitš noogutas iseendale, justkui nõustudes alluma veidra unenäo reeglitele.

„Ei hakka me kedagi läbi otsima. Meil pole selleks volitusi kohtuinstantsilt. Pealegi on kohalviibijate seas preili. Kuid loodan, et distantsilt kontrollimise osas ei ole kellelgi vastuväiteid?”

„Mille osas?” küsis madrus kahtlustavalt.

Jaša ütles:

„Mina ei luba end miskit moodi puistata. Mandaati pole – tutkit siis.”

Masa tõusis püsti, vaatas ühele ja teisele tähelepanelikult otsa. Rohkem vastuväiteid polnud.

„Kõik on nõus, isand.”

„Suurepärane. Loodan, et mu ferroatraktor on sul kaasas?”

„Loomulikult. See on mul alati kaasas,” vastas Masa kõhklematult, kuid muutus üpris murelikuks. Tal polnud aimugi, mis asi see ferro... traktor on, kuid vaimselt heitliku inimese lootust ei tohtinud ju õõnestada.

„Mis see ferroatraktor on?” küsis gümnasist.

„Väga tugev magnet. Seda läheb juurdluses tarvis, kui on vaja leida kuriteopaigalt mingeid väikseid metallesemeid, näiteks padrunikestasid. Mu assistent tõmbab nüüd ferroatraktoriga üle kõikide siinolijate riiete, keha puudutamata. Kui keegi on peitnud enda ligi 400 grammi raudnõelu, siis hakkavad need helisema. Masa, näita, kuidas see töötab. Alusta minust, et keegi ei tunneks end riivatuna.”

Pilk, mille isand suunas jaapanlasele, oli mõnevõrra hägune, kuid kindel. Masa mõtles väheke ja tõi põuest pidulikult lagedale kahe tikutoosi suuruse kangi, mis oli hoolikalt riidetüki sisse keeratud. Tõstis üles, näitas kõigile. Hakkas käega Fandorini ümber vedama. Järsku käsi võpatas justkui iseenesest ja kleepus laialilükatud katte alt paistva jaki rinnatasku külge. Jaapanlane võttis sealt välja metallist kammi, millega taastas iga päeva Fandorini seitlit.

„Nüüd sina.”

Masal liibus kang kõigepealt rinnale – jaapanlane tõmbas välja ja näitas kõigile, kuid kõigepealt vaimulikule rinnaristi, selgitades:

„Ma olen ristitud Massailiks.”

Seejärel suundus tundlik seade alla, saapa poole. Selgus, et saapasääres on nuga. Masa ajas sellega hommikuti isandal habet, aga ükskord, hiljuti, andis seda öisel tänaval maitsta rumalale röövlile.

„Teadus,” sõnas baatjuška lugupidavalt. „Noh, aga katsuge mind ka.”

„Oi, mis see on?” hüüatas äkitsi gümnasist. „Siin, vaadake.”

Ta kükitas maha, sukeldudes varju – lambi valgus ei ulatanud nii kaugele alla.

„Mida te kinga taga peidate? Lükake jalg eest,” ütles gümnasist tüdrukule ja ajas end sirgu. Tal oli käes nõelakotike.

„Minu! Minu oma!” pistis eit püsti karates üürgama. „Alles, alles mu kullakesed! Uu-uu!”

Väärib märkimist, et töinamist ta ei jätnud, lihtsalt nutt muutus ahastavast rõõmsaks. Ning kohemaid, isu veel täis rõõmustamata, virutas ta naabrinnale kõrvakiilu.

„Reo! Varganägu! Häbitud silmad! Istus kõrval, teeskles!”

„Mina ei võtnud! Jumala eest! Mina ei võtnud, tädike!” Ja puhkes samuti nutma.

„Häbi, noormees,” pöördus Fandorin nägu lärmi peale krimpsutades gümnasisti poole. „Teil on professionaalse varga kombed. Vähe sellest, et varastasite, ajate veel ilmsüütu preili kaela. Kui see poleks unenägu, annaksin ma lähimas peatuses teid jaamakordnikule üle.”

„Ko... kordnikule?” kogeles noormees. „Jaamakordnikule? Issake, annaksin mida iganes, et vaid kordnikud tagasi tuleks. Issake, õpiksin gümnaasiumis, ei rapuks neis õudsetes rongides, ei käiks võõraste taskute kallal...”

Ning puhkes samuti nutma.

Kuidas ma ometi ise ei taibanud, noomis Masa ennast. Ta on ju professionaalne dorobō, näppab rongides. Ütles, et sõidab esimest korda, aga ise teadis, kus ja kuidas raudteel röövitakse. Ütles, et nälgib, aga endal oli kotletisai.

Kuid kõik see oli täiesti tähtsusetu.

„Milline õnn!” nuuksatas Masa pisaraid pühkides ja pekikäntsakat taas taskusse peites. „Isand, te ei ole idioot!”

Nüüd lahistas pool kupeed nutta – nii õnnelik moor, „ilmsüütu preili”, varas kui ka Masa. Papp nohises samuti tundeküllaselt, püüdes midagi öelda, kuid mitte keegi ei vaadanud tema poole.

„Tänan meelitava arvamuse eest,” pomises Erast Petrovitš. „Nõelad ilmusid välja, kuid lärmi ei saanud vähemaks. See unenägu on mind ära tüüdanud. Olgu järgmine etem...”

Ning sulges silmad ja lõtvus ja hakkas uniselt hingama – kuid mitte nii nagu enne, vaevu kuuldavalt, vaid sügavalt ja ühtlaselt.

„Teie siin kahtlesite,” tungis baatjuška lõpuks lärmist läbi, „aga mina ütlesin teile: rohkete õuduste ajal on ka rohkesti imesid. Tuleb ainult teada, kelle poole palvetada ja mida paluda. Leevendust vaimult nõtradele tuleb paluda ainult Eestkostjalt, Jumalaemalt. Kas hakkate veel usus kahtlema, mu poeg?”

1 Ma tapan su! (jpn) [ ↵ ]

2 Mis asja sa lõugad. (jpn) [ ↵ ]

3 Jää vait. Mu pea lõhub. (jpn) [ ↵ ]