Читать книгу Ei jäta hüvasti - Борис Акунин - Страница 5

Isand magas kohutavalt kaua, kolm ja pool ööpäeva, ning Masa jaoks olid need piinarikkamad kui eelnenud kolm ja pool aastat. Sest jigoku kõige hirmsam kiht ei ole mitte lõõmav ega jäine, vaid see, kuhu pärast surma satuvad reeturid: iga päev algab seal lootusega ja lõpeb selle kokkuvarisemisega. Masa ei olnud iial kedagi reetnud, kuid sai nüüd seda piina küllalt maitsta. Kord hakkasid magajal laud võbelema – ja ei avanenud, siis äkitselt liikusid veretud huuled – ja ei lausunud midagi, siis jälle jooksis üle kaame näo kerge tõmblus – ja kadus nagu petlik virve veepinnal täielikus tuulevaikuses.

Minestus hakkas meenutama sügavat und, kuid see oli ikkagi minestus. Millal magaja ärkab ja kas üldse ärkab, ei teadnud isegi Kiri-sensei. „Ärge provotseerige ärkamist, lihtsalt olge kõrval ja oodake,” ütles ta. Ning lisas ohkega: „Kahjuks ei saa ma teiega koos oodata. Sõidan homme ära. Ma ei suuda enam jääda sellesse vaimuhaiglasse, mille on vallutanud märatsejate osakonna patsiendid.” Ning hülgas hiinlase Changi eeskujul haige riigi Venemaa.

Toimetanud isanda koju, Moskvasse, häälestas jaapanlane end ootama nii pikalt, kui palju kulub. Hetkel, mil magaja ärkab, ei tohi ta olla üksi.

Et mitte minutikski lahkuda, sättis Masa valmis riisikakukesed, pudeli lahjendatud viina ja isegi ööpoti, kuid ei suutnud süüa, juua ega ammugi mitte loomulikke tarbeid õiendada – niivõrd ärevil olid ta meeled.

Ei söönud, ei joonud, ei maganud, ja mis oli tulemus? Kolmandal ööl ei tulnud vaim karada´ga ehk häbematu ihuga enam toime ja see vedas alt, lohistas märkamatult raskesse, pilkasesse unne.

Masa ärkas tonksust vastu põlve. Pilgutas silmi, kissitas. Tuba oli täis kevadist päikesevalgust.

Kähe hääl ütles:

„Hei, ega sa ole haigeks jäänud? Näed õudne välja. Nagu oleksid mitu aastat vanemaks jäänud.”

Isand kissitas ja pilgutas silmi, hõõrus ripsmeid loiu käega.

„Ah, anna andeks!” ütles ta. „Sa oled ju haavatud! ... Kuid kui sa suudad istuda, tähendab, sul on juba parem?”

„Mul on parem. Mul on palju parem,” sosistas Masa, surudes peopesa kõvasti rinnale, et süda välja ei hüppaks.

Ta ei karjunud, vaid sosistas, sest Kiri-sensei oli keelanud traumeerida ärganu psüühikat tormiliste tundeavaldustega ja käskinud käituda niimoodi, nagu oleks see kõige tavalisem ärkamine. „Kiirake rohkem optimismi, ärge teatage haigele midagi kurvastavat,” oli professor manitsenud. „Muidu võib aju kaitsereaktsioon teda uude blokaadi ajada.”

„Aga mina olen vist tõbiseks jäänud. Keha poleks justkui minu oma. Suudan käsi vaevu liigutada. Ja ka nägemisega on midagi lahti...” Erast Petrovitš püüdis end padjalt kergitada, ei õnnestunud. „Ma nägin jube veidraid unenägusid. Viimane oli suisa idiootlik. Nagu me sõidaksime sinuga kupees, kus inimesed on üksteise kukil nagu silgud pütis, ning siis seal... Pole tähtis, jamps.”

Fandorin muudkui pilutas silmi.

„Kas me oleme kodus? Mitte Bakuus? Kuidas see võimalik on? Oot...” Tõmbas kulmud kokku. Kompas aeglaselt, väga aeglaselt kukalt. „Mustas, mustas linnas... Mind ju tulistati. Hoop. Ma mäletan... Ma siis ei maganud, olin teadvuseta? Ja kui kaua ma niiviisi vedelesin? Mis vahepeal ka juhtunud on?”

Alles nüüd jäi Masa uskuma, et isand on tõepoolest tagasi.

„Te vedelesite kolm aastat, kaheksa kuud ja kakskümmend kaheksa päeva. Mis vahepeal juhtunud on?” liikus jaapanlane sujuvalt teise küsimuse juurde, pidades meeles nõrgenenud psüühikat. „Kõik riigid sõdivad nagu vürstiriigid Sengoku ajastul. Inimesed tapavad üksteist miljonite kaupa. Vene impeeriumi pole enam olemas, see lagunes laiali. Kuid päike tõuseb endistviisi, talvele järgneb kevad ning kõik naised on endiselt kaunid,” lõpetas ta reipalt, optimistlikul noodil.

„Ikkagi magan,” pobises Erast Petrovitš. „Ja näen jälle idiootlikku und.”

Ta pani silmad kinni, kuid Masa ei lasknud tal rohkem magama jääda, näpistas kõrvast.

„Praegu tundub paljudele, et nad näevad idiootlikku und. Kuid see ei ole idiootlik unenägu, see on idiootlik genjitsu – reaalsus. Valmistuge pikaks kuulamiseks, isand. Nüüd räägin kõigest üksik-asjalikult. Ainult pidage meeles Targa sõnu: „Mis rahutus maa-ilmas ka ei juhtuks, üllas mees ei kaota külma verd.”.”

Seejärel jutustas ta peatumatult tund aega või kauemgi ning isandal ei õnnestunud külma verd säilitada. Kui Masa oli varasematel aegadel midagi jutustanud, esitas Erast Petrovitš pajatust mööda täpsustavaid küsimusi. Nüüd ta aga kõigest kordas:

„Mida?”

„Mida-a?!”

„Mida-a-a?!!”

Ning iga järgmine „mida?” oli eelmisest pikem ja kõrgehäälsem, nii et peagi jõudis Fandorin falsetini, jäi vait ning kuulas juba hääletult, üksnes raputas aeg-ajalt pead.

Kui palju Masa ka ei püüdnud optimismi lisada, tuli see lugu nukram kui „Legend Taira klannist”. Jõudnud kõige viimaste päevade sündmusteni (kuidas uus punavalitsus sakslaste ees kapituleerus ja pages Petrogradist Moskvasse), laiutas jaapanlane süüdlaslikult käsi: „... Selles, et te olete 1914. aastast saadik lamanud nagu puunott ja maailm lagunes selle ajaga laiali, on arvatavasti ka mingeid positiivseid külgi, kuna oleluse olemus on duaalne, kuid palun vabandust, ma ei näe selles Yini pilkasuses isegi nõrka Yangi laigukest.”

Fandorin vaikis minuti või isegi kaks. Seejärel ohkas.

„Ei, miks mitte? Kasu on siiski olemas. Sa oled lõpuks õppinud end vene keeles korralikult väljendama. Seda esiteks. Mina aga olen tänu haavatasaamisele kokutamisest vist lahti saanud. Seda teiseks. Ku areba raku ari.”

„Teil on õigus, isand! Pole halba ilma heata,” hüüatas Masa pisarsilmi, suutmata ülekeevaid tundeid siiski ohjeldada. „Ja mis peamine, me oleme koos ja te olete taas endine! See kaalub üles kõik muu!”