Читать книгу Ei jäta hüvasti - Борис Акунин - Страница 6

Kahjuks jaapanlane eksis. Erast Petrovitš ärkas küll üles, kuid ei olnud endine. Kunagisest Fandorinist polnud suurt midagi alles. Keha oli liiga kaua vaimust lahus olnud, kõik nendevahelised sidemed olid purunenud. Keha ei tahtnud tahtele kuuletuda.

Esimestel päevadel nägi Fandorin väga halvasti, justkui oleks teda tabanud tugev lühinägelikkus. Sellest nuhtlusest sai ta võitu kannatlike harjutuste abil. Appi tuli laegas, päritud veel isalt, kes oli hoidnud ja kogunud perekonnareliikviaid, millest paljud tähendasid ei tea mida, Erast Petrovitš ei olnud kunagi oma suguvõsa ajaloo vastu huvi tundnud. Karbis oli tallel punane lokk, keeratud kollakaks tõmbunud paberisse (sellel kiri „Laura 1500”). Mis pagana Laura, arusaamatu, kuid Fandorin rõõmustas, kui silm suutis tähti ja numbreid seletada. Samuti oli seal mitu mälestuseset Erast Petrovitši enda minevikust. Ta silmitses kurvalt medaljoni portreega esimesest abikaasast, keda ta peaaegu ei mäletanud, sest nende abielu oli kestnud kõigest mõne tunni, liiati oli see juhtunud eelmisel sajandil, teises maailmas, teise Fandoriniga. Kuid aegamööda nägemine teravnes, armas noor näolapp ärkas ellu, vastas pilgule pilguga. Helisema lõi vaikne hääl, see küsis: „Kallis, kas sa oled oma elu õnnelikult elanud? Tuletad kasvõi mõnikord oma Lizat meelde?”

Tema, see hääl oligi kõige suuremaks abiks. Erast Petrovitš vaatas vidukil silmadega tühjusse ning tihenevas õhus ilmusid nähtavale minevikupildid, omandades pikkamööda teravust. Koos mälu nägemisvõimega tugevnes ka tavaline silmanägemine. Järgmisel päeval nägi paraneja juba gravüüre seintel, kolmandal suutis lugeda.

Lihastega oli täbaram seis. Keha oleks justkui liustikul kallerdunud ega tahtnud kuidagi üles sulada. Iga liigutus tuli viivitusega, alles pärast aju teistkordset käsklust – ja väga vastumeelselt. „Võta tass,” käskis aju kätt, ent too näis kõhklevat, kas täita käsku või mitte. Pärastpoole ikkagi võttis, kuid kippus vett maha loksutama.

Horisontaalses suunas ja alla liikusid käed veel talutavalt, kuid tassi suu juurde viimine polnud kerge ülesanne. Varem oli Fandorin väiksema jõupingutusega neljapuudast pommi tõstnud.

Jalgadega oli püstihäda. Neile tuli käsklusi anda nii korda kolm. Esimesel korral kõndis Erast Petrovitš iseseisvalt läbi võõrastetoa (kakskümmend kuus sammu) üle kahe minuti. Hiljem läbis ta selle lihtsa marsruudi veel palju kordi ja saavutas teatud kiirenemise, kuid pidi iga kord, kui jõudis vastasseina juurde, istuma ja puhkama.

Arutledes teoreetiliselt, oleks täieliku liikumatuse aastatega pidanud organismi kogunema ilmatu hulk eluenergiat Ki´d, mida Fandorin oli varem osanud kehaosade vahel võrdselt jaotada või kontsentreerida kuhu iganes: rusikasse löögi andmiseks, jalgadesse jooksuks või hüppeks, kubemesse armastamiseks ja nõnda edasi.

Kohe esimesel hommikul istus Erast Petrovitš vaevaliselt zazen´i asendisse, sulges silmad, viis vaimu Suure Rahu seisundisse ning korraldas järgemööda kõikidele organismi sektsioonidele totaalse ülekuulamise: ega Ki end seal peida?

Siis ilmus Masa klistiiriga, kummardas ja teatas:

„Isand, kell on üheksa. On aeg teha daiben.”

Ning korrapealt oli Suur Rahu haihtunud, tõrjutud minema Suure Raevu poolt. See oli isegi hea, et Ki-energia välja ei ilmunud, muidu oleks ustav vasall saanud keskmise raskusastmega vigastusi.

Ent kadunud elujõud ei ilmunud välja ka mitte teisel, kolmandal ega kümnendal päeval. Nähtavasti oli see pugenud olemuse säärastesse sügavustesse, et sealt ei tiri teda enam ilmaski välja.

Sellest hoolimata tegi Erast Petrovitš päevad läbi harjutusi, Masa aga jälgis kaastundlikult, pajatades välismaailma sündmustest.

Sündmused olid täiesti uskumatud.

Keisri väed olid vallutanud peaaegu kogu Euroopa Pihkvast kuni Pariisi lähisteni, kusjuures viimase pihta tulistati hiiglaslikust julesverne´likust kahurist, mis sülgas sajakiloseid mürske enam kui saja kilomeetri taha. „Mäletate Saint-Gervais kirikut Marais kvartalis?” rääkis Masa. „Me teiega vahistasime seal veel üheksakümne üheksandal „Valgete keepide tänava maniaki”. Saksa taihō tegi selle otsetabamusega maatasa, tappis kõik palvetajad.” Säherdust õudust oli raske ette kujutada, kuid mitte raskem kui Inglise sõdurite maabumist Murmanskisse – nad kavatsesid sõdida Vene territooriumil sakslaste ja soomlastega. Miskipärast üllatas Fandorinit kõige rohkem see, et soomlased, need rahumeelsed piima-mehed ja juurikakasvatajad, nüüd ka sõdivad.

„Aga neetud Bakuu linnas käivad jälle tapatalgud,” teatas jaapanlane. „Varem tapsid türklased armeenlasi, nüüd armeenlased türklasi. Loodan, et tapavad maha ka tolle türklase, kelle ligi mina nüüd ei pääse. Aga Kubanimaal sõdivad valged vabatahtlikud punaste vabatahtlikega. Aga Ukraina on nüüd omaette riik ja seal sõdivad ka kõik omavahel.”

Sekka sattus ka kohalikke Moskva uudiseid, mis polnud vähem hämmastavad.

Naabermajades asustatakse kõikide „endiste” kortereid „tihedamini”, rääkis ta, kuid kojanaine Luša-san, väga ilus ja lahke naine, on nüüd „majakomitee esimees” ega lase kunagise armu mälestuseks Masale liiga teha.

Toiduaineid antakse juba ammu „kaartide alusel”. Varem anti rohkem, nüüd päris vähe, ainult natuke musta leiba. Kuid toidu pärast ei tarvitse muret tunda, sest Masa on leidnud oma erootiliste shunga-piltide kogule ja netsuke-kujudele suurepärase ostja. Väga tähtis mees, Rajkomtoidukaubastu-san, maksab kuldmüntidega, aga nende eest saab „mustal turul” kõike osta.

Mjasnitskaja tänaval toimus „punakäik” – see on nagu ristikäik, ainult et punaste lippudega ja palvete asemel laulavad kõik revolutsioonilisi laule.

Zoopargis peeti miitingut „Loomad vabaks!”. Puuridest lasti vabadusse kõik „rõhutud loomad” – sellised, kes kedagi ei söö. Nüüd lippasid Moskva tänavatel põdrad, jakid, laamad, aga üht rasedat okusan´i oli otse trotuaaril tabanud enneaegne sünnitus, sest Presnja tänaval oli talle vastu jalutanud Lõuna-Ameerika armadill.

Erast Petrovitš ei mallanud ära oodata, millal saab kõiki neid imesid oma silmaga näha.

10. aprillil täitis ta lõpuks ülesande, millega oli tükk aega maadelnud: läbis võõrastetoa poole minutiga ning, pühkinud rahulolevalt higi, andis teada: „Kõik, homme lähen linna.”

Masa oli selleks valmis. Ta oli meisterdanud liikumisvahendi: kautšukratastel tugitooli.

„Isu-iseliikur on teie teenistuses, isand, kuid alustuseks sõidutan ma teid lihtsalt meie tänaval.”

„Ei,” sõnas Fandorin kindlalt. „See on sootuks teine maailm ja mina olen sootuks teine. Me peame teineteisega harjuma. Esimesed sammud teen ma ilma hoidjata. Homme teen keskpäevani harjutusi ja treenin. Seejärel lähen ekskursioonile. Üksi.”

Jaapanlane ohkas raskelt, kuid ei hakanud vaidlema. Ta teadis, et nii lähebki.

„Selleks, et isu sõidaks, tuleb vaat seda kangi liigutada edasi-tagasi. Edasi-tagasi te ju suudate? Kui tahate seisma jääda, vajutage jalaga sellele pedaalile. Ainult mitte järsult, kukute veel ümber...”

„Ära karda. Ma ei sõida enne, kuni pole selgeks saanud.”

„Ma ei karda mitte seda, isand.” Masa hõõrus mornilt hallisegust siilipead. „Moskva on muutunud ohtlikuks linnaks. Te ei tunne teda ära. Te saate end tundma samamoodi nagu Urashima Tarō. Aga see on kehv tunne. Ja muinasjutt lõppeb kehvasti.”

Muinasloo kalur Urashima veetis mitu päeva ookeanipõhjas, vetevalla valitseja juures, ning kui jõudis koju tagasi, selgus, et maa peal oli möödunud mitu sajandit, ja ta ei tundnud oma koduküla ära.

„Urashima poleks pidanud oma nina keelatud laekasse toppima,” kostis Fandorin muretult, muheledes mõttest, et homme laieneb maailm surmani äratüüdanud korteri piiridest välja. „Mina ei hakka kuskile tikkuma. Lihtsalt veeren väheke ringi.”