Читать книгу Dracula - Bram Stoker - Страница 4

Bistriţas, 3. mail.

Sõitsime Münchenist välja 1. mai pärastlõunal kell 8.35 ning saabusime Viini järgmisel varahommikul; oleksime pidanud kohale jõudma kell 6.46, kuid rong hilines tund aega. Budapest, niipalju kui ma teda vaguniaknast vilksamisi nägin ja põgusal jalutuskäigul vaadata sain, näib olevat imeilus linn. Mulle jäi niisugune mulje, et siin lõpebki Lääs ja algab Idamaa; läänepoolseim mitmest kaunist sillast üle Doonau, mis sel kohal on õige lai ja sügav, viis meid linnajakku, kus kõik veel kannab Türgi valitsusaja pitserit.

Peagi jäi Budapest meil selja taha ning videviku ajaks jõudsime Klausenburgi. Siin tegin peatuse ja ööbisin Hotel Royale’is. Sõin lõunaks või õigemini õhtueineks kanaprae punase pipraga; see oli väga maitsev, kuid ajas kangesti janutama. (Pean Mina jaoks retsepti hankima.) Küsisin kelnerilt ja ta vastas, et seda praadi nimetatakse «paprika hendl», see on rahvusroog ning Karpaatides võin ma seda kõikjal saada.Veendusin, et mu saksa keele oskus (nii vilets, kui see ongi) osutus siin väga kasulikuks; ma tõesti ei tea, kuidas ma selleta toime tulnuksin.

Olin Londonis Briti Muuseumis uurinud Transilvaaniat kirjeldavaid raamatuid ja selle maakoha kaarte; arvasin, et sealse aadlimehega suhtlemisel võivad mõningad eelteadmised tema kodukandist marjaks ära kuluda. Olin teada saanud, et paik,mida too aadlik oma kirjas oli nimetanud,asub maa idaosas,kolme ajaloolise piirkonna — Transilvaania, Moldaavia ja Bukoviina — kokkupuutekohas keset Karpaatia mägesid,ühes Euroopa metsikumas ja vähem uuritud osas.Ükski raamat ega maakaart ei juhatanud mulle Dracula lossi täpset asukohta,sest seda kanti pole veel kaardistatud meie Inglise kindralstaabikaartidega võrreldaval tasemel; kuid sain neist vähemalt teada, et Bistriţa linn, kus asub postijaam, mida krahv Dracula oma kirjas mainib, on siiski üsna tuntud. Kirjutan siia ümber mõned oma märkmetest, et saaksin mälu värskendada, kui ma kord Minaga reisimuljeid jagan.

Transilvaanias on neli põhirahvust: lõunas elavad sakslased läbisegi valahhidega, kes on daaklaste järeltulijad, läänes madjarid ning idas ja põhjas seekelid. Viimati mainitute juurde ma nüüd olengi teel. Nad peavad end Attila ja hunnide järglasteks ning see võib ka tõsi olla, sest kui madjarid selle maakoha üheteistkümnendal sajandil vallutasid, leidsid nad eest hunnidest koosneva elanikkonna. Olen lugenud, et Karpaatide hobuserauas võib kohata kogu maailma ebauskusid, justkui oleks sealsetel inimestel eriti elav kujutlusvõime; niisiis tõotab mu sealviibimine kujuneda väga põnevaks. (Pean paluma, et krahv neid ebauskusid mulle lähemalt tutvustaks.)

Ma ei maganud kuigi hästi, ehkki mu voodi oli üsna mugav, sest nägin kõiksugu imelikke unenägusid. Selles võis süüdi olla koer, kes öö läbi mu akna all ulgus, või paprika, mis pani mind veekarahvini tilgatumaks jooma ja ikka veel janunema. Uinusin alles hommiku eel ning ärkasin sellest, et uksele järelejätmatult koputati; ju siis oli mu uni väga sügav. Hommikueineks anti jälle tublisti paprikat, maisijahuputru, mida kohalikud elanikud nimetavad «mamalõõgaks», ja ülimaitsvaid hakklihatäidisega baklažaane, mida nimetatakse «impletataks». (Kindlasti küsin ka selle roa retsepti.) Pidin kiiruga einetama, sest rong väljus veidi enne kella kaheksat või õigupoolest pidanuks seda tegema, sest kui ma kell 7.30 jooksujalu jaama jõudsin, pidin üle tunni aja vagunis istuma, enne kui rong liikuma hakkas. Mulle näib, et mida kaugemale itta sa reisid, seda vähem hoolivad rongid sõiduplaanist. Ei tea, mismoodi nad veel Hiinas käivad?

Kogu päeva logistas rong läbi kõiksugu kaunite kohtade. Aeg-ajalt nägime mõnda väikelinna või järsu mäe otsas asuvat lossi nagu vanadel gravüüridel; möödusime jõgedest ja ojadest, mille laiad kivised uhtorud annavad tunnistust suurtest üleujutustest. Ainult veerikas ja tugev voolus suudab jõeloogete välisküljed niiviisi mullast puhtaks pühkida. Igas raudteejaamas oli salguti inimesi, mõnes õige rohkesti, ning nad olid väga erinevalt riides. Meestel oli lühike jopp seljas, ümara põhjaga kaabu peas ja kodukootud püksid jalas nagu meie Inglise talumeestel ning neil, keda olen näinud Prantsusmaal ja Saksamaal reisides, mõne rõivad aga olid väga maalilised. Naised nägid kenad välja, kui sa neid lähemalt ei vaadanud, ent nende piht oli töntsakas. Kõigil neil oli pikkade valgete varrukatega pluus seljas ning enamik neist kandis laia vööd, mille küljes rippusid mingid lipendavad riideribad nagu baleriinide tantsukostüümidel, aga nende jalgu kattis loomulikult seelik. Kõige kummalisemad kujud, keda nägime, olid slovakid: nad olid teistest barbaarsemad, peas oli neil laiaääreline kauboikübar, jalas ilmatu laiad määrdunudvalged kottpüksid, seljas valge linane särk, vöötatud peaaegu jalalaiuse vasknaastudest üleni kiiskava vööga. Nende püksisääred olid otsapidi topitud säärsaabastesse; neil olid pikad mustad juuksed ja vägevad mustad vuntsid. Nad nägid küll väga maalilised välja, kuid ei jätnud meeldivat muljet. Nad võinuksid vabalt näitelaval mõnda vanaaegset idamaist röövlijõuku mängida Kuid mulle öeldi, et nad on täiesti ohutud ja lihtsalt tahavad silma paista.

Hakkas juba pimenema, kui jõudsime Bistriţasse, väga huvitavasse iidsesse linna. Kuna ta tegelikult asub piiril — sest siit pääseb Borgo mäekuru kaudu Bukoviinasse —, siis on tal olnud väga sündmusrikas ajalugu, mis on talle ka silmanähtavaid jälgi jätnud. Viiskümmend aastat tagasi oli siin järjest viis suurt tulekahju, mis tegid kohutava laastamistöö. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses piirasid vaenuväed Bistriţat kolm nädalat, ning linn kaotas sõja, nälja ning taudide läbi 13 000 inimest.

Krahv Dracula soovitust järgides peatusin «Kuldkrooni» hotellis. Oma suureks rõõmuks leidsin, et see oli täielikult säilitanud oma iidse kujunduse — tahtsin ju hästi põhjalikult tutvuda selle maa omapäraga. Mind ilmselt oodati: ukse ees kohtasin lahkeilmelist vana naist harilikes talunaiserõivais — valge pluus, pikk kirev põll; säärased rõivad toovad kehavorme lausa ebasündsalt esile. Kui ma lähemale jõudsin, noogutas ta ja küsis: «Kas härra on inglane?» — «Jah,» vastasin, «Jonathan Harker.» Naine naeratas ning ütles midagi eakale valges särgis mehele, kes oli koos temaga ukse juurde tulnud. Mees kadus, kuid naasis kohe kirjaga:

«Mu sõber, tere tulemast Karpaatidesse! Ootasin Teid kannatamatult. Magage hästi täna öösel. Homme kell kolm väljub Bukoviinaga ühendust pidav postitõld, Teile on koht kinni pandud. Borgo mäekurus ootab Teid minu kaless ning toob Teid minu juurde. Loodan, et Teie reis Londonist siia oli meeldiv ja külaskäik minu kaunile kodumaale pakub Teile naudingut.

Teie sõber

Dracula.»

4. mail. Kuulsin, et hotelli peremees oli saanud krahvilt kirja, milles tal kästi mulle postitõllas parim koht reserveerida; ent kui ma temalt üksikasju pärima hakkasin, jäi ta vastuse võlgu ning tegi, nagu ei mõistaks ta minu saksa keelt. See ei saanud tõsi olla, sest seniajani mõistis ta seda suurepäraselt; vähemalt vastas ta mu küsimustele, nagu mõistnuks ta mind. Ta vahetas oma naisega — vanaprouaga, kes mind eile vastu võttis — hirmunud pilgu ning pomises, et kirjaümbrikus olevat olnud raha ja rohkem ei teadvat ta midagi. Kui ma küsisin temalt, kas ta tunneb krahv Draculat ja võib mulle tolle aadlimehe lossist midagi rääkida, lõid peremees ja perenaine risti ette, vastasid, et nad ei tea midagi, ega lausunud enam sõnagi. Postitõlla väljumiseni oli jäänud nii vähe aega, et mul polnud enam mahti kedagi teist küsitleda, kuid see kõik näis õige salapärane ja mul tuli üsna kõhe tunne.

Just enne kui ma minema hakkasin, tuli vanaproua üles minu tuppa ja küsis üliärevalt:

«Kas te ikka peate sinna minema? Oh, noorhärra, kas te tõesti peate sinna minema?» Suurest erutusest näis ta olevat unustanud saksa keele ja pistis jutu sekka mingeid mulle täiesti võõraid sõnu. Et temast kuidagimoodi aru saada, esitasin talle hulga küsimusi. Kui ma ütlesin talle, et pean kohe teele asuma ja et mind kutsuti lossi tähtsa asja pärast, küsis perenaine:

«Kas te ei tea, mis päev täna on?» Vastasin, et neljas mai. Ta vangutas pead ning ütles:

«Oo jaa! Seda ma tean! Seda ma tean, aga kas teie teate, mis sel päeval toimub?» Kui ma kostsin, et ma ei saa temast aru, lisas ta:

«Täna on jüripäeva^[1.] laupäev. Kas te siis ei tea, et kui jüriööl kell lööb kaksteist, on maailmas kogu võim kurjade jõudude käes? Kas teil on aimu, kuhu te lähete ja mis teid seal ootab?» Ta oli lausa meeleheitel; püüdsin teda rahustada, kuid tagajärjetult. Viimaks palus ta mind põlvili, anus, et jätaksin minemata või vähemalt paar päevagi ärasõiduga viivitaksin. See kõik oli täiesti naeruväärne, aga mu enesetunne polnud kuigi mõnus. Ma sõitsin ju asja pärast, pidin sõitma ega tohtinud ümber mõelda, seepärast püüdsin perenaist üles aidata ning ütlesin nii veenvalt kui suutsin, et olen talle tänulik, kuid pean täitma oma kohust ja minema. Siis ta tõusis, kuivatas pisarad, võttis krutsifiksi kaelast ja andis selle mulle. Ma ei teadnud, mida teha, sest olen anglikaani kirikus ristitud ega tohi niisuguseid asju kanda — see sarnaneks ebajumalakummardamisega, ent olnuks inetu ära öelda vanaprouale, kes mulle kõigest südamest head soovis ja minu pärast nii muretses. Ta vist nägi mu ilmes kõhklust, sest ta pani palvehelmekee, mille küljes krutsifiks rippus, mulle oma käega kaela, ütles: «Teie ema pärast,» ning väljus toast. Kirjutan seda praegu siia päevikusse, oodates postitõlda, mis muidugi hilineb, ja krutsifiks on mul kaelas. Ma ei tea, millest see tuleb, kas põhjuseks on vanaproua hirm, jutud vaimudest, kes siin kandis kummitavat, või see krutsifiks, aga mu süda on palju raskem kui tavaliselt. Peaks see päevik jõudma Minani enne kui me kohtume, siis andku ta edasi mu hüvastijätusõnad. Juba tulebki postitõld!

Lossis, 5. mail. Hommikune hämarus on hajunud, päike on tõusnud kõrgele kauge silmapiiri kohale, mis näib hambulisena — ma ei tea, kas puulatvadest või mäetippudest, sest ta on nii kaugel, et suuremaid objekte on raske väiksematest eristada. Ma pole unine, ja kuna mind ei kutsuta, enne kui ma ise ärkan, siis ma loomulikult kirjutan, kuni uinun. Pean palju veidraid asju kirja panema ning et lugeja ei arvaks, et ma enne Bistriţast lahkumist liiga tugevasti einetasin, lubatagu mul kirjeldada, mida sõin. Tellisin nõndanimetatud «röövliprae» — paprikaga vürtsitatud peekoni-, sibula- ja loomalihatükid, mis olid varda otsa lükitud ja lihtsalt tulel küpsetatud nagu Londonis kassiliha küpsetatakse! Jõin «Kuldset Mediaschi», millest jääb suhu omapärane, kuid üldsegi mitte ebameeldiv mõrkjas maik. Jõin ainult paar klaasi seda veini ja ei midagi muud.

Kui ma tõlda istusin, ei olnud kutsar veel pukki roninud, nägin teda hotelli perenaisega juttu ajamas. Ilmselt rääkisid nad minust, sest nad vaatasid aeg-ajalt minu poole ning mõned inimestest, kes istusid ukse kõrval pingil, läksid neile lähemale, kuulasid nende juttu ning kiikasid seejärel — enamasti kaastundlikult — minu poole. Kuulsin mitut kummalist sõna tihti korratavat ega saanud neist aru, sest rääkijate hulgas oli mitmest rahvusest inimesi; võtsin siis hiljukesi reisikotist oma mitmekeelse vestmiku ning otsisin nad sealt üles. Pean ütlema, et nad ei julgustanud mind, sest nende hulgas olid «Ordog» — Saatan, «pokol» — põrgu, «stregoica» — nõid, «vrolok» ja «vlkoslak» — mõlemad tähendavad, üks slovaki, teine serbia keeles, libahunti või vampiiri. (Pean krahvilt nende ebauskude kohta seletust küsima.)

Kui me sõitma hakkasime, tegid kõik kõrtsi ukse ette kogunenud inimesed (neid oli vahepeal veelgi juurde tulnud) ristimärgi ja sirutasid kaks sõrme minu poole. Suurivaevu suutsin ühelt reisikaaslaselt välja uurida, mida see tähendas; algul ta ei tahtnud vastata, kuid kuulnud, et olen inglane, seletas, et see pidi mind kurja silma eest kaitsma. Mulle, kes ma olin teel võõrasse maanurka, et kohtuda võhivõõra mehega, see küll eriti ei meeldinud, kuid kõik mu teelesaatjad olid nii heatahtlikud, hoolitsevad ja osavõtlikud, et see mind tahes-tahtmata liigutas. Ma ei unusta iial vaatepilti, mis mulle avanes, kui heitsin viimase pilgu kõrtsihoovile ja kirevais rõivais inimestele, kes avaras võlvialuses lõid risti ette, taustaks keset õue rohelistes püttides kasvavate oleandrite ja apelsinipuude lopsakas lehestik. Siis plaksutas meie kutsar (siin nimetatakse neid «gotza»), kelle laiad valged linasest riidest püksid varjasid reisijate eest kogu puki, oma nelja kõrvuti tõlla ette rakendatud väikese hobuse turjal pikka piitsa, ja me asusime teele.

Tõlla aknast pilgule avanevate vaadete ilu tõttu läksid tondid mul varsti meelest ja ma ei kartnud enam; oleksin ma oma reisikaaslaste keelt või õigemini keeli osanud, siis poleks ma ohumõtteid nii kergesti peast visanud. Meie ees laius haljas metsane mägismaa, siin-seal küngastel silmasin metsatukkasid või talumaju, mille akendeta ots oli maantee pool. Kõikjal oli üllatavalt palju õitsvaid õuna-, ploomi-, pirni- ja kirsipuid; neist mööda sõites nägin, et puude all haljendav rohi oli üleni kaetud mahapudenenud õielehtedega. Sellel haljal mägismaal, mida kohalikud elanikud nimetavad «Mittel Land», lookleski meie tee, aeg-ajalt kadudes kurvi taga kõrgesse rohtu või männitukkade varju, mis siin-seal tulekeeltena mäenõlvadel eretasid. Tee oli konarlik, aga me kihutasime sellest hoolimata palavikulise kiiruga. Ma ei mõistnud veel, miks me nii ruttasime, kuid ilmselt tahtis kutsar aega viitmata Borgo mäekurusse jõuda. Mulle öeldi, et suvel olevat siin suurepärane tee, seda lihtsalt polevat veel jõutud lumemineku järel korda teha. Selles suhtes erinevat ta suuresti teistest Karpaatide teedest, mida polevatki kombeks korras hoida. Maaisandad ei sillutavat neid, sest muidu arvaksid türklased, et siia kavatsetakse võõrvägesid sisse tuua, ning see kiirendaks siin kandis alati puhkeda ähvardava sõjategevuse algust.

Mittel Landi lamedate haljaste küngaste taga tõusid vägevad metsased nõlvad Karpaatide endi järsakute ja uhkete tippude poole. Need kõrgusid niihästi vasemal kui ka paremal pool, õhtueelne päike tõi täies ilus esile nende imelise värvikülluse — mäetippude sügavsinise ja violeti, rohu rohelise, paljandite pruuni ning sämbuliste kaljude lõputud siksakid, mis omakorda kadusid kaugusse, sinna, kus kerkisid taevasse suursugused lumised mäeharjad. Siin-seal hakkasid silma sügavad kaljulõhed, ja kui päike madalamale vajus, nägime mitmes kohas koskede kohal sätendamas valget vahtu. Kui siuglev tee järjekordse mäe jalami tagant väljus ning avanes ülev vaade otse meie ees uhkelt kõrguvale lumisele mäetipule, puudutas üks reisikaaslane mu käsivart, hüüdis: «Vaadake! Isten szék! Jumala aujärg!» — ja lõi hardalt risti ette.

Nii me sõitsime mööda lõputut loogelist teed, päike meie selja taga vajus aina madalamale ja meie ümber roomasid õhtu varjud. Need paistsid süngemad seetõttu, et lumistele mäetippudele paistis alles päike ning pani nad õrnroosalt õhetama. Siin-seal möödusime tšehhidest ja slovakkidest; nad olid pitoreskselt rõivastatud, kuid ma märkasin, et paljud neist põdesid Basedow’ tõbe — nende kilpnääre oli haiglaselt suurenenud. Tee ääres oli rohkesti riste, ja kui me neist mööda sõitsime, lõid kõik mu reisikaaslased risti ette. Siin-seal põlvitas talumees või -naine pühakuju ees ega pööranud peadki, kui me talle lähenesime; nad olid nii palvesse süvenenud, et neil polnud välismaailma jaoks silmi ega kõrvu. Paljud asjad olid mulle uudsed, näiteks heinakuhjad metsalagendikel ning väga kaunid leinakaskede salgad; valged kasetüved helkisid õrnrohelises lehestikus nagu hõbe. Aeg-ajalt möödusime mõnest redelvankrist, harilikust taluveokist, mille pikk usjas «selgroog» võimaldab konarlikul teel sõita.Vankris istus enamasti salkkond koju sõitvaid talumehi, tšehhidel valge, slovakkidel värviline lambanahast vest seljas; slovakid hoidsid oma pikavarrelist kirvest sauana käes. Õhtu saabudes hakkas väga külm, videvik liitis tammede, pöökide ja mändide tumedad tüved üheks tuhmiks häguks, ning kui me piki mäekuru kõrgemale tõusime, mustendasid mägede vahel sügavates orgudes veel sulamata lume taustal siin-seal üksikud kuused. Kui tee läbis männikuid, mis hämaras näisid meie kohale kaarduvat, tekitasid siin-seal puude vahel hõljuvad suured udulaamad kummaliselt ebamaise ja pühaliku tunde ning viisid mõtted taas kurjadele vaimudele, kelle mu fantaasia oli esile mananud veidi varem — siis, kui loojuv päike pilvedele, mis Karpaatides lakkamatult üle orgude sõuavad, veidra, tontliku kuju andis. Paiguti tõusis tee nii järsult mäkke, et hobused meie kutsari takkasundimisest hoolimata jaksasid ainult sammu käia. Oleksin tõllast väljunud ning selle kõrval kõndinud, nagu me kodus niisugustel puhkudel tavatseme teha, aga kutsar ei tahtnud sellest kuuldagi. «Ei-ei,» ütles ta. «Siin on ohtlik jalgsi käia. Koerad on hirmus tigedad.» Ning ta lisas ilmse kahjurõõmuga (sest ta vaatas tagasi, et näha teisi nõusolevalt muigamas): «Küllap veendute selles veel enne magamaminekut isegi.» Ta peatus vaid hetkeks, et süüdata laternaid.

Kui pimenes, muutusid reisijad ärevaks ning käisid üksteise võidu kutsarile peale: sõitku ometi kiiremini. Ta rooskas hobuseid armutult oma pika piitsaga ning sundis neid metsikute ergutushüüetega veel rängemalt jõudu pingutama. Äkki silmasin meie ees pimeduses mingit ähmast valguslaiku, nagu olnuks mäeküljes lõhandik. Reisijate ärevus kasvas, hullunud tõld rappus pikkadest nahkrihmadest vedrudel ja õõtsus nagu paat, mida pillutab tormine meri. Ootasin, mis nüüd saab. Tee laugenes ja me kihutasime edasi. Nüüd näisid mäed meile mõlemalt poolt lähemale nihkuvat ning meid lömastada ähvardavat: olime Borgo mäekuru suudmes. Mitu reisikaaslast kinkisid üksteise järel mulle midagi mälestuseks. Seda tehti tõsidusega, mis ei võimaldanud mul keelduda kingitusi vastu võtmast; kõik nood veidrad meened anti mulle lihtsüdamliku heasoovlikkuse, lahkete sõnade ja õnnistusega; kinkijad tegid sealjuures imelikke kartlikke žeste, nagu ma olin näinud Bistriţas hotelli ees, kui mind ristimärkidega püüti kurja silma eest kaitsta. Natukese aja pärast kallutas kutsar end ettepoole, ka reisijad ajasid kaela õieli ning vahtisid teraselt mõlemale poole ööpimedusse. Tundus, et iga silmapilk pidi juhtuma midagi ülierutavat; küsitlesin kõiki reisikaaslasi, kuid keegi ei seletanud mulle midagi. Ärevus ei vaibunud; viimaks silmasime kuru idapoolset suuet. Meie pea kohal rullusid tumedad pilved, õhus oli tunda äikese rusuvat, ähvardavat hingust. Näis, nagu oleks ilm teispool mäeahelikku järsult muutunud ning meie sattusime äikese kätte.Vaatasin ringi, otsisin sõidukit, mis pidi mu krahvi juurde viima. Lootsin kohe-kohe pilkases pimeduses laternavalgust näha, aga kõikjal oli pime. Ainsad valgusallikad olid meie tõlla laternate vilkuvad tulukesed, mille paistel vahuleaetud hobuste kohale kerkis valge higiaurupilv. Meie silmad seletasid valevat liivast teed, kuid ühtki sõidukit polnud näha. Kergendusohkega, mis näis osatavat minu pettumust, laskusid reisijad istmete seljatugede najale. Murdsin parajasti pead, mida nüüd teha, kui kutsar vaatas kella ning ütles teistele midagi nii rahulikult ja vaikselt, et ma seda vaevalt kuulsin; mulle tundus, et ta ütles: «Jõudsime siia tund aega varem kui ette nähtud.» Seejärel pöördus ta minu poole minu omast veel viletsamas saksa keeles:

«Pole siin mingit tõlda. Härrat ei oodatagi.Sõidame nüüd Bukoviinasse, homme või ülehomme võite ju siia tagasi tulla, parem tulge ülehomme.» Sellal, kui ta minuga rääkis, pistsid hobused hirnuma ja korskama ning hakkasid metsikult rabelema, nii et kutsar vaevu jaksas neid paigal hoida. Meie taga ilmus nähtavale kaless, mille ees oli neli hobust, jõudis meile järele ja peatus postitõlla kõrval.

Meie laternate valgel nägin, et seda vedasid toredad süsimustad täkud. Neid juhtis suurt kasvu mees pika pruuni habeme ja laiaservalise musta kaabuga, mis varjas tema näo meie eest. Nägin ainult tema eredalt säravaid silmi laternavalgel punakalt välgatamas, kui ta pea meie poole pööras. Ta ütles kutsarile:

«Sa jõudsid täna õige vara siia, mu sõber.»

Kutsar vastas kogeldes: «Inglise härral oli kiire,» mispeale võõras lausus:

«Ah siis sellepärast sa soovitasidki tal Bukoviinasse sõita. Mind sa ei peta, sõbrake, ma olen sinust kavalam ja mul on väledad hobused.» Seda öeldes ta muigas ning laternavalgus langes kalgile suule, veripunastele huultele ja teravatele vandelvalgetele hammastele. Üks mu reisikaaslastest tsiteeris teisele sosinal Burgeri «Lenoret»:

«Denn die Todten reiten schnell.»

(«Koolnud kihutavad kiirelt.»)

Kummaline kutsar ilmselt kuulis neid sõnu, sest ta vaatas üles ja muigas, nii et hambad välkusid. Reisija pööras näo kõrvale ja lõi kahe sõrmega risti ette. «Anna härra pagas siia,» käskis kutsar. Kibekähku tõsteti mu kohvrid kalessi. Siis istusin ma ise otse postitõlla kõrval seisvasse kalessi ümber,selle kutsar aitas mind,hoides oma teraskõva käega mu käsivarrest; mees näis olevat imetugev. Sõna lausumata sikutas ta ohje, hobused pöördusid ja me sukeldusime pimedasse mäekurusse. Tagasi vaadates nägin laternavalgel posthobuste higiauru ning selle taustal mu äsjaseid reisikaaslasi risti ette löömas. Siis plaksutas nende kutsar piitsa ja nõõtas, ning postitõld veeres edasi Bukoviina poole. Kui ta pimedusse kadus, hakkas mul kummaliselt külm ja mind valdas valus üksindustunne,ent kohe laotati mu õlgadele mantel, jalgadele reisitekk ja kutsar lausus oivalises saksa keeles:

«Öö on jahe, mein Herr, ja mu isand, krahv, käskis hoolitseda, et teil mugav oleks. Teie istme all on slivovitsiplasku (nii nimetatakse siinset ploomiviina), kui soovite keelt kasta.» Ma ei otsinud seda välja, kummatigi oli mõnus teada, et see on mul igaks juhuks käepärast. Mul oli üsna kõhe tunne, hakkasin koguni kartma. Nüüd ma vist loobunuksin sellest öisest sõidust tundmatusse, aga mul polnud enam valikut. Kaless veeres kiiresti edasi, seejärel tegime järsu pöörde ning keerasime teisele sirgele teelõigule. Mulle näis, et me sõidame lihtsalt ringiratast; jätsin ühe koha meelde ning natukese aja pärast nägin, et nii see oligi. Meeleldi küsinuksin kutsarilt, mida see tähendab, aga ei söandanud, sest arvasin, et kui ta meelega aega viidab, siis pole protestimisest abi. Tundes huvi, kui kaua me juba oleme paigal tiirutanud, tõmbasin hiljukesi tikku ja vaatasin kella; mõne minuti pärast pidi kätte jõudma kesköö. See heidutas mind väga, sest äsjased elamused haakusid üldlevinud ebausuga, et see on vaimude tund. Ootasin ärevusega õudusi, mis nüüd pidid tulema.

Järsku hakkas kuskil kauges talus koer ulguma — pikalt ja meeleheitlikult otsekui kabuhirmus. Kohe ühines temaga teine, seejärel kolmas ja neljas koer, ning viimaks kandis kurust puhuv nõrk tuul meie kõrvu metsiku ulgumise, mis näis kostvat kõikjalt, kuhu kujutlusvõime ööpimeduses ulatus. Ulgumist kuuldes katsusid hobused kohe end tagajalgadele püsti ajada, kuid kutsar ütles neile midagi rahustavat, ning nad taltusid, aga värisesid ja higistasid, nagu oleksid hirmust hullunult tuhatnelja jooksnud. Nüüd hakkas kaugelt mägedest igalt poolt kostma valjemat ja kimedamat ulgumist — huntide ulgumist, mis mõjus hobustele ja mulle ühtemoodi, sest tahtsin juba kalessist maha hüpata ja jooksu pista, aga hobused tõusid jälle tagajalgadele, hakkasid metsikult rabelema ning kutsar pidi kogu oma tohutu jõu kokku võtma, et nad päris peruks ei läheks. Kuid mõne minuti pärast harjusid mu kõrvad ulgumisega ja ka hobused rahunesid sedavõrd, et kutsar sai pukist maha karata ja nende juurde minna. Ta patsutas ja paitas neid ning sosistas neile midagi kõrva sisse, nagu olin dresseerijaid näinud tegevat, ja see mõjus väga hästi, sest ehkki loomad veel värisesid, kuulasid nad jälle tema sõna. Kutsar ronis taas pukki, sikutas ohjadest, ja hobused pistsid traavima. Sedapuhku sõitsime kuru suudmeni ja pöörasime siis äkki järsult paremale, kitsale teele.

Teed palistavate puude võrad puutusid kohati meie pea kohal kokku; sõitsime justkui tunnelis, ja jälle valvasid meid mõlemal pool suured sünged kaljud. Kuigi olime lõhandikus, kuulsime tuult tõusmas, sest ta oigas ja halas kaljude vahel ning lõi puude oksi raginal kokku. Läks järjest külmemaks, hakkas sadama pihupeenikest tuhklund ning varsti kattis meid ja kogu ümbrust valge vaip. Kõle tuul kandis ikka veel meie kõrvu koerte kiunumist, kuid mida kaugemale me jõudsime, seda vaiksemalt. Huntide ulgumine aga kostis üha lähemalt, nagu piiranuksid nad meid igast küljest sisse. Mind valdas kohutav hirm ja ka hobused hakkasid kartma. Kutsarit ei häirinud see põrmugi; ta muudkui pööras pead paremale ja vasemale, mina aga ei näinud pimedas midagi.

Äkki silmasin vasakul sinakat tulukest tuhmilt vilkumas. Kohe märkas seda ka kutsar; silmapilk peatas ta hobused, kargas maha ja kadus pimedusse. Ma ei teadnud, mida teha, liiati tuli huntide ulgumine järjest ligemale; ent kuni ma aru pidasin, naasis kutsar ootamatult, istus sõna lausumata pukki, ja me sõitsime edasi. Ma jäin vist magama ning nägin seda stseeni unes üha uuesti, sest minu meelest kordus see lõputult, ning kui ma nüüd tagantjärele meenutan, sarnaneb see kõik halva, painajaliku unenäoga. Kord ilmus tuluke nähtavale üsna tee lähedal, nii et ma pimedusest hoolimata nägin, mida kutsar tegi. Ta tõttas sinaka tulukese juurde (see paistis üsna tuhmilt ega valgustanud üldse ümbrust), korjas mõned kivikesed ja tähistas nendega tulukese asukoha. Kord ilmnes veider optiline efekt: seistes minu ja tulukese vahel, ei varjanud kutsar üldse leeki, ning ma nägin nagu ennegi selle tontlikku vilkumist. See hämmastas mind, ent nähes seda vaid hetke vältel, pidasin seda silmapetteks, sest mu silmad olid pingelisest pimedusse vahtimisest väsinud. Siis kadusid sinakad tulukesed tükiks ajaks; meie sõit jätkus pilkases pimeduses ning hundid ulgusid ümberringi, otsekui oleks nende piiramisrõngas koos meiega edasi liikunud.

Järgmine kord läks kutsar kaugemale kui kunagi varem ning tema äraolekul hakkasid hobused hullemini kui enne hirmust värisema, korskama ja hirnuma. Ma ei mõistnud, miks, sest huntide ulgumine oli juba vaibunud, kuid just siis tuli mustendavate pilvede taha peitunud kuu ühe tugevasti eenduva, mändidega kaetud sämbulise kaljumüraka tagant välja ning ma nägin kuupaistel meie ümber sõõris istuvaid hunte, nende valgeid kihvu ja suust rippuvaid punaseid keeli, pikki sitkeid jäsemeid ja salkus karva. Pahaendeliselt vaikides olid nad veel sada korda hirmuäratavamad kui ulgudes. Olin õudusest halvatud. Ainult siis, kui selliste jubedustega ise silmitsi seistakse, mõistetakse, mismoodi nad mõjuvad.

Korraga pistsid kõik hundid kooris ulguma, nagu avaldanuks kuuvalgus neile mingit erilist mõju. Hobused ajasid end tagajalgadele ning vahtisid abitult ringi, valus oli näha, kuidas nad silmi pööritasid, kuid kohutav elus ring ümbritses neid igast küljest ja sundis neid paigale jääma. Hüüdsin kutsarit, sest mulle näis, et meid võis päästa ainult piiramisrõngast läbimurdmine. Karjusin täiest kõrist ja tagusin vastu kalessi külge, lootes hunte lärmiga vähemalt ühelt poolt eemale peletada, et kutsar astmelauale ligi pääseks. Tema tulekut ma ei näinud, kuid kuulsin, et ta hüüdis midagi käsutoonil, ja ringi vaadates silmasin teda keset teed seismas. Kui ta oma pikad käed otsekui mingi nähtamatu takistuse eemalelükkamiseks ette sirutas, tõmbusid hundid tagasi. Samas libises suur tume pilv kuu palge ette ja meid ümbritses jälle pimedus.

Kui mu silmad jälle midagi seletama hakkasid, ronis kutsar juba pukki ning hundid olid läinud. See kõik oli nii imelik ja üleloomulik, et mind valdas kohutav hirm — ma ei julgenud midagi öelda, kartsin end liigutadagi. Siitpeale näis aeg lõputult venivat, sest kuu oli pilvede taga peidus ja me sõitsime peaaegu pilkases pimeduses. Tee aina tõusis mäkke, vahetevahel laskus ka mõnest kallakust alla, et siis kohe jälle tõusma hakata. Äkki märkasin, et kutsar peatas hobused suure varemeis lossi õues; lossi kõrgetest mustendavatest akendest ei tulnud ainsatki valguskiirt ja kuuvalge taeva taustal paistis lagunenud katusevalli siksakjoon.

1 Eestlased tähistavad jüripäeva (ing. St. George’s Bay) 23. aprillil.Vahest mõtles autor hoopis Walpurgi ööd? (Tõlkija.) [ ↵ ]