Читать книгу Dracula - Bram Stoker - Страница 5

5. mail. Ma vist magasin vahepeal, sest täiesti ärkvel olles oleksin kindlasti märganud, kuidas me saabusime säärasesse vaatamisväärsesse kohta. Pimedaski võis aimata, et õu oli õige avar; võib-olla näis ta suurem kui tegelikult oli, sest laiadest kaarväravatest läks mitu teed välja ning kadus pimedusse. Päevavalgel pole ma lossi veel näinud.

Kui kaless peatus, kargas kutsar maha ja ulatas käe, et mind aidata. Jälle ei saanud mul märkamata jääda tema tohutu jõud. Ta hoidis mu käest justkui tangidega kinni ja võinuks selle soovi korral puruks pigistada. Siis võttis ta mu kraami kalessist välja ning pani minu kõrvale maha. Seisin suurte sepanaeltega kokku löödud laia vanaaegse ukse ees, mille eenduv piire oli laotud vägevatest kivimürakatest. Nägin hämaraski neid rohmakaid raidkive, mille nikerdusi aeg ja ilmad olid armutult kulutanud. Kutsar ronis sedaaegu jälle pukki ning sikutas ohje, hobused hakkasid astuma ning kaless kadus ühte pimedasse võlvialusesse.

Seisin vaikselt ega teadnud, mida teha. Uksekella ega koputit polnud näha, ja ei maksnud lootagi, et mu hääl neist süngetest müüridest ja pimedatest aknaavadest läbi kostaks. Ooteaeg tundus lõputuna, mind ründasid kahtlused ja hirmud. Mis koht see on, kuhu ma olin tulnud, ja kes siin elab? Mis ohtlikku seiklusse ma olin sattunud? On see siis igapäevane asi, et üks maakleriabi saadetakse mingile välismaalasele, kes on endale Londoni lähedale mõisa ostnud, selgitama, kuidas seda mõisat hallata? Maakleriabi! Minale see ei meeldiks. Ei, maakler — sest just Londonist ärasõidu eel sain teada, et olin eksami edukalt sooritanud ning täieõiguslikuks maakleriks tunnistatud! Hõõrusin silmi ja näpistasin end veendumaks, et olen ärkvel. See kõik näis mulle halva unenäona ning ma lootsin, et äkki ma ärkan ja leian end kodunt ja koidukiired tungivad mu akendest sisse justnagu mõnikord hommikul, kui ma eelmisel päeval olin end tööga üle väsitanud. Aga näpistused tegid mulle valu ja mu silmis polnud unekübetki. Kahtlemata olin ma ärkvel ja viibisin Karpaatides. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui rahulikult hommikut oodata.

Parajasti kui olin jõudnud sellele järeldusele, kuulsin laia ukse taga raskeid samme lähenemas ning nägin uksepragude vahelt valguskuma. Seejärel kostis ketikõlin ja massiivsete riivide lõgin, võtme krigin andis tunnistust, et lukku polnud ammu avatud, ning viimaks tõmmati uks lahti.

Lävel seisis suurt kasvu, raseeritud näo ja pikkade valgete vurrudega vanamees. Ta oli pealaest jalatallani musta rõivastatud, ühegi heledama värvilaiguta. Käes hoidis ta vanaaegset hõbelampi, millel polnud klaasi ega kuplit; avatud ukse juures vilkus selle tuli tõmbetuules ning heitis pikki värelevaid varje. Vanamees kutsus mind parema käe suursuguse viipega sisse ning ütles oivalises inglise keeles, kuid eriskummalise aktsendiga:

«Tere tulemast minu majja! Astuge sisse — vabalt ja omal soovil!» Ta ei astunud mulle sammugi lähemale,vaid seisis nagu raidkuju,otsekui oleks ta tervitusžesti järel kivistunud. Ent niipea kui ma astusin üle läve, tõttas ta impulsiivselt minu juurde, sirutas mulle käe ja pigistas minu oma nii tugevasti, et ma võpatasin, sest tema käsi oli jääkülm ning sarnanes pigem koolnu kui elusa inimese käega. Ta kordas;

«Tere tulemast minu majja. Astuge aga julgesti sisse. Ja lahkudes jätke mulle raasuke rõõmust, mida teie siinviibimine mulle teeb!» Tema jõuline käepigistus meenutas mulle nii väga kutsarit, kelle nägu ma polnud näinud, et ma viivu koguni kahtlustasin, kas ma ei räägi sama mehega; selguse saamiseks küsisin:

«Krahv Dracula?»

Vanamees noogutas härrandlikult ja vastas:

«Jah, ma olen Dracula; mina kutsusingi teid külla, härra Harker.Astuge sisse, öö on jahe ning kindlasti tahate süüa ja puhata.» Seda öelnud, pani ta lambi seinast väljaulatuvale kivinukile, tuli minu juurde tagasi ning võttis mu kohvrid, enne kui jõudsin teda takistada. Ma protestisin, aga ta ei võtnud mind kuulda:

«Ei, söör, te olete mu külaline. Aeg on hiline ja mul pole praegu teenreid käepärast. Las ma ise hoolitsen teie eest.» Ta tassiski mu kohvrid esmalt koridori lõppu, siis pikast keerdtrepist üles ning seejärel läbi teise pika koridori, mille kivipõrandalt meie sammud valjusti vastu kajasid. Tolle koridori lõpus lükkas ta lahti raske ukse ning ma nägin rõõmuga, et selle taga oli valgustatud tuba, kus laud oli õhtustamiseks kaetud ja vägevas kaminas lõõmas suur tuli.

Krahv peatus, pani mu kohvrid käest, sulges ukse, sammus läbi toa ning avas teise ukse — sealt pääses väiksesse kaheksanurksesse akendeta tuppa, kus põles üksainus lamp. Läbinud ka selle, avas ta veel ühe ukse ja viipas, et järgneksin talle. Mulle avanes meeldiv vaatepilt: seal oli suur heledalt valgustatud ja soojaks köetud magamistuba, avaras kaminas põles vuhinal tuli, mida just nüüdsama oli kohendatud — pealmised halud olid alles pooleldi põlenud. Krahv tõi mu kohvrid ise sisse ning lahkus. Enne ukse sulgemist ütles ta veel:

«Pärast nii pikka reisi tahate kindlasti end pesta ja ümber riietuda. Loodetavasti leiate siit kõike, mida vajate. Kui te sellega valmis saate, tulge teise tuppa, seal ootab teid õhtusöök.»

Valgus, soojus ja krahvi lahke vastuvõtt hajutasid kõik mu kahtlused ja hirmud. Tundsin end jälle hästi ning avastasin, et olin näljast nõrkemas, seepärast tegin end kähku korda ja läksin teise tuppa.

Õhtusöök oligi juba laual. Mu võõrustaja, kes seisis suure kamina kõrval, nõjatudes vastu selle kivisimssi, osutas noobli žestiga lauale ning lausus:

«Palun istuge ja laske endale hea maitsta. Ma loodan, te andestate mulle, et ma ei ühine teiega, olen juba lõunastanud ja mul pole kombeks õhtust süüa.»

Andsin talle üle pitseeritud kirja, mille härra Hawkins oli minu kätte usaldanud. Krahv avas selle ning luges tõsisel ilmel läbi, seejärel naeratas ta võluvalt ning andis ka mulle lugeda. Üks lõik rõõmustas mind eriti.

«Kahetsen väga, et podagra, mida ma ammust aega põen, ei võimalda mul lähemal ajal kuhugi sõita, kuid õnneks saan teile saata väärilise asendaja, keda ma täielikult usaldan. See tarmukas noormees on samavõrd andekas kui ausameelne. Ta on ka diskreetne, oskab vaikida ning on minu käe all ametioskused omandanud. Ta on alati valmis teie soove ära kuulama ning täidab kõik teie juhendid.»

Krahv ise tuli sedaaegu laua juurde, tõstis ühel vaagnal kaane pealt, ja ma hakkasin aega viitmata oivalist kanapraadi sööma. See praad koos juustu ja salatiga oligi mu õhtueine, peale jõin kaks klaasi head vana tokaid. Sellal kui ma sõin, esitas krahv mulle hulga küsimusi selle kohta, kuidas mu reis läks, ja ma rääkisin talle, mida kõike olin teel läbi elanud.

Krahvil oli kongus — tugevasti kongus — ning erakordselt suurte sõõrmetega kullinina ja kõrge võlvitud laup; juuksed olid tal tihedad, ainult meelekohtadel olid nad hakanud harvenema. Tema puhmaskulmud olid väga lopsakad, ninajuure kohal peaaegu kokku kasvanud ja käharad nagu juuksedki. Huuled, niipalju kui vägevad vurrud mul neid näha lasid, olid õhukesed ja suujoon üsna kalk, lumivalged ja tavatult teravad hambad ulatusid huulte vahelt esile, erepunane suu aga osutas, et mees oli oma ea kohta üllatavalt elujõuline. Kõrvad olid tal kahvatud ja kõrvalestade tipud teravad, lõug lai ja tugev, ning kuigi tema nägu oli kõhetu, olid põsed pringid. Näojume oli erakordselt kaame.

Kui ma ennist kaminatule valgel silmitsesin tema käsi, mis lebasid rüpes, siis näis mulle, et nad on kahvatud ja peened; neid lähemalt vaadates märkasin, et nad olid pigem kohmakad — laiade kämmalde ja töntside sõrmedega. Kummaline küll, tema peopesad olid karvased, küüned pikad ja teravad. Kui krahv end minu poole kallutas ja mind puudutas, ei läinud mul korda väratust tagasi hoida. Võib-olla sellepärast, et tema hingeõhk lehkas, hakkas mul süda pööritama ning ma ei suutnud seda varjata. Krahv ilmselt märkas seda, tõmbus eemale ning kibedalt muiates, nii et väljaulatuvad hambad veel rohkem nähtavale tulid, istus taas oma toolile teisel pool kaminat. Me mõlemad vaikisime natuke aega, ning aknast välja vaadates nägin esimest õrna hahetust; hakkas valgeks minema. Kõikjal valitses kummaline vaikus, ent kui ma terasemalt kuulatasin, näis, nagu kuulnuksin alt orust hundikarja ulgumist. Krahvi silmad välgatasid, ta ütles:

«Kuulake neid — öö lapsi. Millist muusikat nad teevad!» Ning arvatavasti märgates mu näoilmes võõrastust, lisas ta:

«Ah, söör, teie, linnainimesed, ei mõista jahimehe tundeid.» Siis ta tõusis ja lausus:

«Aga te olete kindlasti väsinud. Teie magamistuba on valmis seatud ja homme võite puhata nii kaua kui tahate. Ma olen lõunani kodunt ära, nii et magage hästi. Kauneid unenägusid!»

Viisakalt kummardades avas ta oma käega mulle kaheksanurkse toa ukse ja ma läksin oma magamistuppa...

Olen imedeookeanis. Ma kahtlen, ma kardan, mul tuleb veidraid mõtteid, mida ma iseendalegi ei tihka tunnistada. Kaitsku mind Jumal, kasvõi ainult nende pärast, keda ma armastan!

7. mail. Jälle on varahommik, aga ma olen nüüd terve ööpäeva puhanud ja tunnen end hästi. Magasin kaua ning tõusin siis, kui ise tahtsin. Riietunud, läksin sinna tuppa, kus olime õhtustanud, ning leidsin laualt külma hommikueine; kohvikann oli kaminasimsile pandud, et ta ei jahtuks. Laual oli kiri:

«Pean mõneks ajaks kodunt ära minema. Ärge oodake mind. D.»

Istusin lauda ning sõin kõhu kõvasti täis. Seejärel tahtsin teenritele märku anda, et olen söönud, kuid ei leidnud kõlistit. Imelik küll, et majas, kus kõik mu ümber kõneleb erakordsest rikkusest, ei ole säärast vajalikku asja. Laual on puhtast kullast ja imekaunilt töödeldud, kindlasti ilmatu kallis serviis. Tugitoolide ja diivanite katteriided ning mu voodi kohal rippuv baldahhiin on kõige kallimatest ja kõige kaunimatest riidesortidest ning pidid juba nende valmistamisajal muinasjutuliselt palju maksma, sest nad on sajandeid vanad ja siiski suurepäraselt säilinud. Olen näinud nendetaolisi Hamptoni lossis, kuid seal olid nad kulunud, luitunud ja koiauke täis. Ent üheski toas pole peeglit. Isegi tualettpeeglit pole mu laual; pidin otsima oma kohvrist tillukese habemeajamispeegli, et saaksin habet ajada ja juukseid kammida. Ka pole ma siin veel näinud ainsatki teenrit ega kuulnud lossi ümbruses kellegi häält peale huntide ulgumise. Veidi aega pärast seda, kui olin söönud (ma ei tea, kas nimetada seda hommiku- või lõunaeineks, sest sõin kella viie ja kuue vahel), vaatasin, kas leian midagi lugemiseks, ma ei tahtnud krahvilt luba küsimata lossi ümbrusse uitama minna. Siit toast ei leidnud ma ühtki raamatut, ajalehte ega ka kirjutustarbeid, seepärast avasin kõrvaltoa ukse ning avastasin, et seal on midagi raamatukogu taolist. Katsusin ka minu toa ukse vastas asuvat ust avada, kuid see oli lukus.

Raamatukogust leidsin oma suureks rõõmuks terved riiulitäied ingliskeelseid raamatuid, ajakirjade ja ajalehtede köidetud aastakäike. Toa keskel seisvale lauale on kuhjatud Inglise ajakirju ja ajalehti, kuid kõik nad on üsna vanad. Siin on raamatuid kõikvõimalikest valdkondadest — ajaloost, geograafiast, poliitikast, poliitökonoomiast, botaanikast, geoloogiast, õigusteadusest; kõik nad käsitlevad Inglismaad, inglaste elu, kombeid ja harjumusi. On isegi niisuguseid teatmikke nagu «Londoni teejuht», «Punane raamat», «Sinine raamat», Whitakeri almanahh, maa- ja mereväeohvitseride nimestik ning üks trükis, mille nägemine rõõmustas mu südant — seaduste kogu.

Parajasti kui ma raamatuid silmitsesin, avanes uks ning tuppa astus krahv. Ta teretas mind südamlikult ning ütles: ta loodab, et puhkasin hästi välja. Seejärel jätkas ta:

«Mul on hea meel, et leidsite tee siia tuppa, sest kindlasti on teile siin palju huvitavat. Need» — ta pani käe paarile raamatule — «on mu head sõbrad, nad on mulle juba hulk aastaid, sestsaadik kui mul tuli pähe Londonisse kolida, paljude, paljude tundide vältel meeldivateks kaaslasteks olnud.Nende abiga olen tutvunud teie suure kodumaa, Inglismaaga, ja kes teda tunneb, hakkab teda armastama. Ma igatsen uidata teie vägeva Londoni rahvarohketel tänavatel, viibida suures sagivas inimsummas, jälgida selle elu, muutumisi ja surma — kõike, mis teeb inimesi inimesteks. Aga paraku olen ma teie keelt õppinud ainult raamatutest. Teie abiga, mu sõber, loodan seda ka rääkima õppida.»

«Krahvihärra,» ütlesin, «te ju oskate ja räägite inglise keelt täiuslikult!»

Dracula noogutas väärikalt.

«Tänan teid, mu sõber, hea hinnangu eest, aga ma ei vääri seda. Kardan, et olen alles oma tee alguses. Tõsi küll, ma tunnen grammatikat ja tean sõnu, kuid ei oska neid hääldada.»

«Kuidas nii,» vaidlesin vastu. «Teie hääldus on suurepärane.»

«Kaugeltki mitte,» tõrjus krahv. «Ma tean küll, et kui liiguksin teie Londonis ja räägiksin inglastega, ei peaks keegi mind võõramaalaseks.Aga mulle sellest ei piisa. Siin olen ma bojaar, suurnik; lihtinimesed tunnevad mind — olen nende isand, käskija. Võõral maal aga olen ma võõras, mind ei tunta, ja keda ei tunta, sellest ei hoolita. Lepiksin ehk sellegagi, kui sarnaneksin teistega, nii et keegi ei peatuks mind nähes ega katkestaks omavahelist jutuajamist, kuuldes mind rääkimas. «Ha-ha-ha! Näe, võõramaalane!» Olen nii kaua härrasmees olnud, et tahaksin ka edaspidi käsutada või vähemalt et mind keegi ei käsutaks.Te ei tulnud mu juurde mitte ainult mu sõbra, Exeteri maakleri Peter Hawkinsi esindajana, et tutvustada mulle mu uut mõisat, mis asub Londoni lähedal. Ma usun, et jääte minu juurde, kuni ma teiega vesteldes inglise keele häälduse täiesti selgeks saan; tahan, et parandaksite mind, kui kuulete mind pisimatki hääldusviga tegemas. Palun vabandust, et olin täna sunnitud nii kaua kodunt eemal viibima; ma usun, et annate mulle andeks — mul on ju nii palju tähtsaid asju ajada.»

Loomulikult kinnitasin, et püüan teda aidata, ning küsisin, kas ma tohin siia tuppa tulla millal tahan. Dracula vastas: «Aga muidugi,» ning lisas:

«Te võite lossis minna kõikjale, kuhu iganes soovite, ega pääse ainult neisse tubadesse, mille uks on lukus, kuid sinna te kindlasti ei kipugi. Siinsel elukorraldusel on omad põhjused ning kui näeksite asju minu vaatevinklist ja teaksite, mida mina tean, siis saaksite sellest ehk paremini aru.» Vastasin, et kindlasti saaksin, ning ta jätkas:

«Me viibime Transilvaanias, ja Transilvaania pole Inglismaa. Meie kombed erinevad teie omadest ja paljud asjad tunduvad teile imelikud. Juba seegi, mida te mulle oma reisielamustest jutustasite, viitab, et olete oma silmaga näinud, milliseid kummalisi asju siin juhtub.»

Meie jutuajamine jätkus, ja kuna oli ilmne, et krahv lihtsalt tahab rääkida, esitasin talle hulga küsimusi kõiksugu asjade kohta, mis minuga juba olid juhtunud või mis olid mu tähelepanu äratanud. Mõnikord andis ta põiklevaid vastuseid, teeskles mittemõistmist või vahetas kõneainet, kuid enamasti vastas päris avameelselt. Sellest julgust saades küsisin temalt mõne eileöise veidra seiga tähendust, näiteks miks kutsar käis sinakate tulukeste juures. Krahv seletas, et üldlevinud uskumuse kohaselt ühel ööl aastas — ja just eile oligi see öö, mil kurjadel vaimudel arvatakse olevat voli vabalt tegutseda — nähakse kõikjal, kuhu mõni varandus on peidetud, sinakat tulukest. «Kahtlemata,» jätkas ta, «leidub seal, kust te eile läbi sõitsite, peidetud aardeid, sest selle maanurga pärast on valahhid, sakslased ja türklased aastasadu sõdinud. Vaevalt on kogu selles piirkonnas jalatäitki maad, mida pole patriootide või röövvallutajate verega niisutatud. Siin on olnud ärevaid aegu, kui meie maale tungisid austerlaste ja ungarlaste jõugud ning patrioodid astusid neile vastu. Meie mehed ja naised, vanakesed ja lapsed varitsesid sissetungijaid mäekurudes kaljude taga ning matsid nad lumelaviinide ja kivivaringute alla. Kui aga sissetungijad võidumeesteks jäid, siis said nad kehva sõjasaagi, sest kõik väärtasjad olid maetud maapõue, mis neid sõbralikult varjab.»

«Aga kuidas,» küsisin, «saavad need aarded nii kaua peidus olla, kui igaühele, kes aga viitsib vaadata, nende asukoht kätte juhatatakse?»

Dracula muigas, tema huulte vahelt tulid võikalt esile pikad teravad hundihambad; ta vastas:

«Sellepärast, et talumehed on arad ja lollid! Noid tulukesi nähakse ühelainsal ööl, ja sel ööl ei pista ükski inimene siin maal ilma tungiva vajaduseta oma nina toast välja. Ja isegi kui ta neid näeks, armas söör, ei teaks ta, mida teha. Jah, isegi kui talumees koha, kus ta tulukest nägi, ära märgiks, nagu te mulle rääkisite, ei leiaks ta oma tähiseid päevavalgel enam üles.Vean kihla, et teiegi ei leiaks enam neid kohti.»

«Teil on õigus,» möönsin. «Ma ei tea, kust neid aardeid otsidagi, ainult nende ammu surnud omanikud võivad seda teada.» Ja me vahetasime kõneainet.

«Nüüd rääkige mulle,» sõnas krahv viimaks, «Londonist ja majast, mille te mulle ostsite.» Palusin vabandust, et ma polnud veel asunud oma ülesannet täitma, ja läksin oma tuppa dokumente kohvrist välja otsima. Neid korrastades kuulsin naabertoast lauanõude ja söögiriistade kõlksatusi ning sealt läbi minnes märkasin, et laud oli koristatud ja lamp süüdatud, sest oli juba pimedaks läinud. Ka raamatukogus põlesid lambid ning ma leidsin krahvi diivanil lesimas ja lugemas — mis te arvate, mida? Kõigist maailma raamatutest oli ta valinud Bradshaw’ «Inglismaa reisijuhi». Kui ma sisse astusin, koristas ta raamatud ja ajalehed laualt ning me süvenesime projektidesse, aktidesse ja joonistesse. Dracula tundis kõige vastu elavat huvi, ta esitas mulle musttuhat küsimust oma mõisa ja selle ümbruse kohta. Ilmselt oli ta oma tulevase naabruskonnaga juba eelnevalt nii hästi kui võimalik tutvunud ning üldkokkuvõttes teadis sellest palju rohkem kui mina. Kui ma seda talle ütlesin, kostis ta:

«Jah, mu sõber, ja kas ma ei toiminud õigesti? Sinna elama asudes olen ju ihuüksi, sest mu sõpra Harker Jonathani — oo, andke andeks, et ma siinse kombe kohaselt asetasin teie perekonnanime esikohale — mu sõpra Jonathan Harkerit pole enam minu kõrval, et mu vigu parandada ja mind aidata. Tema ajab siis Exeteris, hulk miile minust eemal, koos mu teise sõbra Peter Hawkinsiga kellegi teise asju. Nõndaks!»

Süvenesime tervenisti tema Purfleeti mõisa ostutehingu üksikasjadesse. Kui ma olin krahvi kõigega kurssi viinud, kui ta oli dokumentidele kuhu vaja allkirja andnud ja kirjutanud kirja,mille ma pidin koos dokumentidega härra Hawkinsile saatma, küsis ta minult, kuidas ma üldse nii soodsal kohal asuva mõisa leidsin. Lugesin talle ette otsingute ajal tehtud märkmed — tsiteerin neid siingi:

«Ühe Purfleeti kõrvalise tee ääres nägin just sellist mõisat, mis vastab meie kliendi nõuetele; väraval oli luitunud ja räbaldunud kuulutus, et mõisat soovitakse müüa. Härrastemaja piirab suurtest kivilahmakatest laotud kõrge iidne müür, mida juba aastakümneid pole parandatud. Lukus värav on tehtud rasketest tammeplankudest, raudosad on üleni roostes.

Mõisa nimi on Carfax, mis kahtlemata on tulnud sõnadest quatre face, sest häärberil on ruudukujuline põhiplaan ja neli fassaadi. Maad on umbes kakskümmend aakrit ja peaaegu kogu mõisat ümbritseb eelpool mainitud tugev kivimüür. Krundil kasvab hulk puid, nende all on hämaraid, varjulisi paiku, seal on ka sügav, sünge ilmega tiik või järveke, mida ilmselt toidavad allikad, sest vesi on selge ja äravool hea. Häärber on väga suur ja arvatavasti keskaegne ehitis, sest üks tiib on ilmatu paksude kivimüüride ja väga väheste akendega ning külgneb vana kabeli või kirikuga. Sinna ma ei pääsenud, sest mul polnud maja ja kabeli vahelise ukse võtit, kuid ma pildistasin kabelit mitmest küljest. Häärberile on ilma kindla plaanita kõiksugu juurdeehitisi tehtud ja ma võin tema põrandapinna suurust ainult umbkaudu hinnata, kuid kindlasti on ta õige avar. Lähikonnas on ainult paar maja, üks neist on väga suur, see ehitati alles hiljaaegu vaimuhaiguste erakliiniku tarbeks. Aga teie krundilt seda kliinikut ei näe.»

Kui ma lõpetasin, sõnas krahv:

«Mulle meeldib, et härrastemaja on vanaaegne ja suur. Ma olen ju pärit iidsest suguvõsast ja uhiuues majas elamine tapaks mu. Maja ei saa ühe päevaga elamiskõlblikuks, selleks kulub aastasadu. Mind rõõmustab ka, et mõisas on vana kabel. Meile, Transilvaania aadlikele, on vastumeelt mõte, et meie luud võivad kord sattuda lihtinimeste põrmude sekka. Ma ei otsi lusti ja lõbu, patuseid himusid äratavat eredat päikesepaistet ega sillerdavat vett, mis meeldivad noortele rõõmsameelsetele inimestele. Ma pole enam noor, ja kuna mu süda on aastatepikkusest leinast väsinud, ei ihka ma lõbu. Ka minu lossi müürid on murenenud, siin on palju varjulisi kohti ning lagunenud laskeavadest ja akendest puhub sisse külm tuul. Ma armastan varju ja hämarust ning eelistan, kui vähegi võimalik, üksinduses mõtiskleda.»

Millegipärast tundus mulle, et krahvi sõnad olid tema ilmega vastuolus, või vahest muutsid teravad näojooned tema naeratuse õelaks ja kurjakuulutavaks.

Seejärel ta vabandas, ütles, et ma võin nüüd oma dokumendid ära panna, ja lahkus mu juurest. Ta ei naasnud niipea ja ma sirvisin vahepeal paari raamatut, mis mul käeulatuses olid. Üks neist oli atlas, loomulikult oli see Inglismaa kaardi kohalt lahti, nagu oleks saareriigi kaarti kõige sagedamini kasutatud. Seda silmitsedes märkasin, et teatud kohtade ümber olid tõmmatud väikesed sõõrid: üks Londonist veidi ida poole, ilmselt krahvi uue mõisa asukohta, teised kaks Yorkshire’i rannikule, Exeteri ja Whitby ümber.

Krahv tuli alles tunni aja pärast tagasi. «Või nii?» ütles ta, «ikka veel tuhnite raamatutes? Hüva! Aga te ei pea ometi kogu aeg tööd tegema. Tulge; mulle öeldi, et teie õhtusöök on laual.»

Ta võttis mul käe alt kinni ja me läksime kõrvaltuppa, kuhu tõepoolest oli juba serveeritud oivaline õhtusöök. Krahv vabandas jälle: ta olevat väljas õhtustanud, kuid võttis nagu eile õhtulgi istet ja ajas minuga juttu, sellal kui ma sõin. Pärast õhtueinet tegin jällegi suitsu, krahv jäi mu juurde, aina lobises ja esitas tundide viisi kõiksugu küsimusi. Minu meelest oli aeg juba väga hiline, aga ma ei öelnud midagi, sest tundsin end kohustatuna oma võõrustaja soovidele igati vastu tulema. Ma polnud unine, sest eilne kauane magamine oli mind kosutanud, kuid koidu eel — viivul, mis sarnaneb mõõnaajaga — hakkasin tahtmatult tundma külmavärinaid. Räägitakse, et surijad surevad enamasti enne koitu või mõõna alguses; igaüks, kes on kunagi väsinud olnud ega tohtinud oma vahipostilt lahkuda, on kogenud seda enesetunde muutust ja usub seda. Järsku kuulsime kukelaulu, läbi hommikuse karge õhu kostis see imeselgesti. Krahv Dracula kargas püsti ja ütles:

«Tohoh, või juba hommik käes! Kui inetu minust, et sundisin teid nii kaua ärkvel olema. Te ei tohi minu uuest kallist kodumaast Inglismaast enam nii huvitavalt jutustada, et ma unustan, kui kiiresti aeg lendab!» Ta noogutas väärikalt hüvastijätuks ja tõttas minema.

8. mail. Kartsin vahepeal, et kirjutan seda päevikut liiga laialivalguvalt, nüüd aga olen rõõmus, et panin kõik algusest peale üksikasjalikult paberile, sest siin toimuvad nii kummalised lood, et ma tahes-tahtmata hakkan muretsema. Soovin, et pääseksin siit terve nahaga minema, või et ma poleks siia üldse tulnudki. Võib-olla annavad end tunda need imelikud öised ülevalolekud, aga see ei või olla ainuke põhjus! Oleks mul keegi, kellega saaksin mõtteid vahetada, siis suudaksin seda veel taluda, aga mul pole mitte kedagi. Minu ainus vestluskaaslane on krahv — ja tema... Kardan, et olen siin lossis ainuke elus hing. Püüan piirduda faktidega, see aitab mul meelekindlust säilitada ning ei lase kujutlusvõimel mind paanikasse ajada. Muidu olen kadunud mees. Kohe seletan, millisesse täbarasse olukorda ma olen — või näin olevat — sattunud.

Olin kõigest paar tundi maganud, kui tundsin, et mul polnud enam und, ja tõusin üles. Olin oma habemeajamispeegli akna kõrvale seinale riputanud ning tahtsin just hakata habet ajama. Korraga tundsin kellegi kätt oma õlal ja kuulsin krahvi häält mulle «Tere hommikust!» ütlemas. Võpatasin, sest mind üllatas, et ma teda varem ei märganud, ehkki nägin peeglist kogu tuba. Mu käsi vääratas ja veristas veidi lõuga, kuid tol hetkel ei pannud ma seda tähele. Vastanud krahvi tervitusele, heitsin taas pilgu peeglisse, et näha, kas mu silmad ei petnud mind. Seekord ma ei saanud eksida, sest Dracula seisis otse mu selja taga ja üle õla vaadates nägin ma teda. Aga peeglis polnud tema peegelpilti! Kogu tuba mu selja taga paistis selgesti, kuid toas polnud ühtki hingelist peale mu enda. See kohutas mind ning koos paljude teiste kummaliste asjadega suurendas veelgi ebamäärast kõhedustunnet, mis mind krahvi juuresolekul alati valdas; kuid siis ma nägin, et haavast tuli tilgake verd ning valgus mu lõuale. Panin habemenoa käest ja pöörasin pead, otsides plaastrit verejooksu peatamiseks. Kui krahv minu nägu nägi, välgatas tema silmis deemonlik raev ja ta tahtis mul äkki kõrist kinni haarata. Põikasin eest ära ning tema sõrmed puutusid vastu helmekeed, mille küljes rippus krutsifiks. See kutsus temas esile silmapilkse muutuse, tema raev kustus nii ruttu, et ma vaevalt suutsin uskuda seda näinud olevat.

«Ettevaatust!» manitses Dracula. «Muidu lõikate jälle sisse. Te ei oska aimatagi, kui ohtlikuks see meie maal võib saada.» Ta jätkas peeglit põrnitsedes: «Kõiges on süüdi see peegliniru, inimliku edevuse sigitis. Kao mu silmist!» Oma hirmtugeva käe ainsa liigutusega avas ta raske akna ning virutas peegli aknast välja; see kukkus kõrgelt alla hoovi kivisillutisele ja purunes tuhandeks killuks. Seejärel läks krahv sõna lausumata minema. Olin väga pahane, sest ma ei tea, mismoodi ma nüüd hakkan habet ajama; võib-olla näen oma nägu uurikapslilt või vahutopsi põhjalt, mis õnneks on metallist.

Söögituppa minnes leidsin hommikueine laualt, kuid ei kohanud krahvi. Einetasin siis üksi. Imelik, et ma pole krahvi kordagi näinud söömas ega joomas. Ta näib olevat suur veidrik! Pärast hommikueinet tegin lossis väikese uurimisretke. Trepikojas uidates leidsin ühe toa, kus aknad on lõuna pool. Sealt avaneb imeilus vaade ja nähtavus on täna suurepärane. Loss seisab otse kohutavalt sügava järsaku serval. Aknast visatud kivi langeb tuhat jalga millegi vastu põrkamata! Nii kaugel, kui silm ulatub nägema, laiub haljaste puuvõrade ookean, millesse kohati lõikub mõni sügav kuristik. Siin-seal looklevad hõbeniidid — sügavais mäekurudes voolavad jõed — läbi laante.

Minul aga pole tuju siinse looduse ilu kirjeldada, sest kui olin seda vaadet näinud, jätkasin uurimiskäiku; igal pool aina uksed, uksed, uksed — ning kõik lukus ja riivis. Siit pääseb välja ainult lossi välisseintes olevate akende kaudu.

See loss on ehtne vangla, ja mina olen siin vangis!