Читать книгу Tähevaade. Sari "Sündmuste horisont" - Brandon Sanderson - Страница 3

Lükkasin täiskäigu sisse ja kiirendasin oma tähelaevaga läbi purustajavälgatuste ja plahvatuste kaootilise segaduse. Minu kohal laius kosmose hingemattev avarus. Selle lõputu pimedusega võrreldes tundusid nii planeedid kui tähelaevad ühtmoodi tähtsusetud. Mõttetud. Välja arvatud muidugi see, et need tähtsusetud tähelaevad andsid oma parima, et mind tappa.

Põiklesin, pöörasin laeva ja seiskasin poole pöörde pealt mootorid. Lõin need uuesti täiskäigule kohe, kui laev oli ringi pöördunud, et teises suunas liikuma saada ja niimoodi kaotada kannult kolm mind jälitavat laeva.

Kosmoses võitlemine on väga erinev võitlusest atmosfääris. Su tiivad on näiteks kasutud. Kui pole õhku, siis pole ei õhuvoolu, aerodünaamilist tõstejõudu ega õhutakistust. Kosmoses sa tegelikult ei lenda. Ega kuku ka päriselt.

Pöörasin uuesti laeva ja kiirendasin tagasi sinnapoole, kus käis suurem võitlus. Õnnetuseks olid atmosfääris nii mõjukaks osutunud manöövrid siin ülal tavalised. Viimase kuue kuu jooksul, siin üleval vaakumis võideldes, oli tulnud terve hulk uusi nippe selgeks saada.

„Spensa,” ütles energiline mehehääl mu juhtpuldilt, „kas mäletad, kuidas sa käskisid mul hoiatada, kui sa hakkad eriti ebamõistlikuks muutuma?”

„Ei,” ütlesin uratades, ise paremale põigeldes. Tagantpoolt tulevad purustajakiired libisesid üle mu juhikabiini kupli. „Ma ei usu, et ma midagi niisugust tegin.”

„Sa ütlesid: „Kas me võiks sellest hiljem rääkida?””

Põikasin jälle kõrvale. Neetud. Kas need droonid olid õppinud paremini võitlema või polnud mina parimas vormis?

„Täht-tähelt võttes oli see „hiljem” käes juba kohe pärast seda, kui olid nii ütelnud,” jätkas jutukas hääl – see oli mu laeva tehisintellekt, M-Bot. „Kuid inimolendid ei kasuta tegelikult seda sõna tähenduses „igal ajal kronoloogiliselt selle hetke järel”. Nad kasutavad seda tähenduses „mingil ajal hiljem, mis on mulle sobivam”.”

Krellide droonid tunglesid meie ümber, püüdes ära lõigata mu pääseteed lahinguvälja keskosa suunas.

„Ja sa arvad, et praegu on sobivam aeg?” nõudsin.

„Miks ei peaks olema?”

„Sest me võitleme ju!”

„Noh, võiks arvata, et võitlus elu ja surma peale on täpselt see õige hetk, mil tahaksid teada, kas oled eriti ebamõistlik.”

Meenutasin lausa teatud heldimusega päevi, mil mu tähelaevad minuga ei rääkinud. See oli olnud enne, kui olin aidanud parandada M-Botti, kelle isiksus oli jäänuk iidsest tehnoloogiast, mida me ikka veel ei mõistnud. Imestasin sageli: kas olid kõik arenenud tehisintellektid olnud nii ninakad, või oli minu oma lihtsalt erijuhtum?

„Spensa,” ütles M-Bot. „Sa peaksid need droonid omade juurde juhtima, mäletad?”

Kuus kuud oli möödas sellest, kui olime nurjanud krellide katse meid igavikku pommitada. Koos võiduga olime teada saanud mõningaid tähtsaid fakte. Vaenlane, keda me kutsusime „krellideks”, oli rühm tulnukaid, kelle ülesandeks oli hoida mu rahvast meie planeedil, Detritusel, mis oli teatud ristand vanglast ja inimtsivilisatsiooni looduslikust reservaadist. Krellid allusid suuremale galaktilisele valitsusele, mida kutsuti Ülemvõimuks.

Nad kasutasid meiega võitlemiseks kaugjuhitavaid droone – neid piloteerivad tulnukad asusid kaugel eemal ja juhtisid droone ülevalguskiirus-side abil. Droone ei juhtinud tehisintellektid, kuna oli galaktika seaduste vastane lasta laeval ise ennast juhtida. Isegi M-Boti võimalused midagi omapäi ette võtta olid rangelt piiratud. Peale selle oli üks asi, mida Ülemvõim väga kartis: inimesi, kes suutsid näha ruumi, mille kaudu levis ülevalguskiirusside. Inimesi, keda kutsuti kütoonikuteks.

Inimesi nagu mina.

Nad teadsid, mida ma suudan, ja nad vihkasid mind. Droonid püüdsid just mind sihikule võtta – ja me võisime seda ära kasutada. Me pidime seda ära kasutama. Tänasel lahingnõupidamisel pidin kaaspilootidele kõvasti pähe istuma, et nad mu plaaniga nõustuksid. Pidin formatsioonist veidi eemalduma, ahvatlema vaenlase droone mulle kallale tungima ja siis juhtima need ülejäänud võitlejate ette, kus mu kaaslased saaksid nad elimineerida, kuni nood on minule keskendunud.

See oli hea plaan. Ja ma viin selle täide… lõpuks. Kuid enne ma tahtsin midagi katsetada.

Lükkasin täiskäigu sisse, kiirendades vaenlase laevadest eemale. M-Bot oli kiirem ja manööverdusvõimelisem kui need; kuigi üks ta suuremaid eeliseid oli olnud võime manööverdada õhus kiirustel, mis kippus teisi laevu tükkideks rebima. Siin vaakumis polnud sellest abi ja vaenlase droonidel õnnestus paremini kannul püsida.

Nad olid mul parves sabas, kui alla Detrituse poole sööstsin. Mu kodumaailma kaitsesid iidsed metallist platvormide kihid – nagu koorikud – kõik kahuritorne täis. Meie praegune strateegia oli rünnata vaenlast siin väljas kosmoses ja hoida neid planeedist kaugemal. Pärast meie võitu kuue kuu eest olimegi neid aina kaugemale surunud.

Nende eemalhoidmine oli lubanud meie inseneridel – kaasa arvatud mu sõbral Rodge’il – platvorme ja kahureid juhtima õppida. Ühel päeval hakkavad need kahuritornid kaitsma meie planeeti sissetungijate eest. Aga praegu olid enamik neist veel autonoomsed – ja seega meile sama ohtlikud kui vaenlastele.

Krellide laevad parvlesid mul kannul, soovides innukalt mind lahinguväljast ära lõigata – sealt, kus mu sõbrad ülejäänud droonidega ägedat tulevahetust pidasid. Nende taktika mind eraldada põhines ühel saatuslikul oletusel: et kui ma olen üksi, siis olen vähem ohtlik.

„Me ei kavatse ringi pöörata ja plaani järgida, kas pole?” küsis M-Bot. „Sa püüad nendega ise hakkama saada.” Ma ei vastanud.

„Jorgen saab vä-äga vihaseks,” ütles M-Bot. „Muide, need droonid püüavad ajada sind kindlas suunas, mille ma sinu monitorile visandan. Mu analüüs näitab, et seal nad varitsevad sind.”

„Tänan,” ütlesin.

„Lihtsalt püüan sul takistada mind õhku laskmast,” ütles M-Bot. „Muide, kui sa meid ära tapad, siis ma hoiatan, et kavatsen sind kummitama tulla.”

„Kummitama tulla?” küsisin. „Sa oled robot. Ja pealegi, ka mina oleksin surnud, eks?”

„Mu roboti vaim võib kummitada su inimvaimu.”

„Kuidas see võiks välja näha?”

„Spensa, vaime pole olemas,” ütles ta tüdinud toonil. „Miks sa muretsed selliste asjade ja mitte lendamise pärast? Ausõna, inimeste tähelepanu võib nii kergesti kõrvale juhtida.”

Märkasin varitsust: väike rühm krelli droone oli peitunud suure metallitüki taha, mis heljus just väljaspool kahuritornide laskeulatust. Kui ma lähemale jõudsin, ilmusid varitsevad droonid välja ja sööstsid minu suunas. Kuid ma olin valmis. Lõdvestasin käsi, lastes oma alateadvusel asja üle võtta. Tõmbusin endasse, sisenesin teatud transsi ja kuulatasin.

Kuid mitte kõrvadega.

Kaugdroonid sobisid krellidele enamasti hästi. Nendega sai millegagi riskimata Detritusel inimesi alla suruda. Kuid tänu tohututele vahemaadele, millel peeti kosmosevõitlusi, pidid krellid droonide juhtimiseks kasutama valgusest kiiremat sidet. Oletasin, et piloodid ise olid väga kaugel, aga isegi kui nad oleksid krellide kosmosejaamas, mis rippus sealsamas Detrituse lähedal, oleks raadioside kasutamisest tekkiv viide muutnud droonide reaktsioonikiiruse lahinguks kõlbmatult aeglasemaks. Nii et nad pidid kommunikeeruma valgusest kiiremini.

Sellega aga oli neil üks suur häda. Ma suutsin seda kuulda.

Mingil põhjusel, mida ma ei mõistnud, võisin kuulda seda meediumit, kus toimus see valgusest kiirem side. Ma nimetasin seda kohta „eikusagil”, see oli teine dimensioon, kus meie füüsikaseadused ei kehtinud. Suutsin kuulda seal toimuvat, vahel isegi näha – ja näha olendeid, kes seal elasid ja mind jälgisid.

Korra, otsustavas lahingus kuus kuud tagasi, õnnestus mul sellesse paika siseneda ja teleporteerida oma laeva kauge maa taha silmapilgu jooksul. Ma ei teadnud ikka veel oma võimetest eriti midagi. Mul polnud õnnestunud enam uuesti teleporteeruda, kuid ma olin aru saanud, et mis iganes ka minus eksisteeris, ma võisin seda rakendada ja võitluses kasutada.

Lasksin oma instinktidel juhtimise üle võtta ja saatsin oma laeva keerukasse põiklemiste jadasse. Mu lahingus treenitud refleksid, koos kaasasündinud võimega kuulda droonide käsklusi, manööverdasid mu laeva ilma eriliste minupoolsete teadlike instruktsioonideta.

Mu kütooniline võime pärines mu perekonnast. Mu esiisad olid kasutanud seda galaktikas iidsete tähelaevastikega ringi rändamiseks. Mu isal oli olnud see võime ja vaenlased olid kasutanud seda tema tapmiseks. Nüüd ma kasutasin seda ellu jäämiseks.

Reageerisin enne, kui droon seda tegi, tajudes krellide saadetud käske – kuidagi suutsin teha seda isegi kiiremini kui droonid. Selleks ajaks, kui nad ründasid, põiklesin juba läbi nende purustajakiirte. Sööstsin nende keskele, siis käivitasin oma IMP, võttes kõigilt lähedal-olijailt kilbid maha.

Selles keskendumise staadiumis ma ei hoolinud, et IMP ka minu kilbi maha võttis. See ei lugenud.

Tulistasin oma valguspiigi ja energiaköis kinnitus ühe vaenlase laeva külge, ühendades seda minu omaga. Siis kasutasin meie kiiruste vahet, et meid mõlemaid ringi keerutada, ja see viis mu heale positsioonile kaitsetute laevade taha.

Tühjuses lahvatasid valguseõied ja sädemed, kui ma hävitasin kaks drooni. Ülejäänud paiskusid laiali nagu ühes vanaema jutus külaelanikud hundi ees. Varitsusest oli järel ainult suur segadus, kui valisin veel paar laeva ja tulistasin neid purustajast – hävitades ühe, kui osa mu mõistusest tegeles teistele antud käskudega.

„Mind hämmastab alati, kui sa seda teed,” ütles M-Bot vaikselt. „Sa töötled andmeid kiiremini kui minu projektsioonid. Sa paistad peaaegu… ebainimlikuna.”

Kiristasin keskendudes hambaid ja keerasin laeva, kiirendades ühe teistest maha jäänud krelli drooni kannule.

„Mõtlen seda komplimendina, muide,” ütles M-Bot. „Mitte et inimestega midagi valesti oleks. Ma pean nende hapraid, emotsionaalselt ebastabiilseid, irratsionaalseid isiksusi päris armsateks.”

Hävitasin selle drooni ja laev kümbles leegitsevas plasmas, mis sellest järele jäi. Siis sööstsin otse viimase kahe drooni purustajakiirte vahele. Kuigi krelli droonidel polnud pardal piloote, tundis osa minust neile kaasa, kui nad püüdsid võidelda minu vastu – peatumatu, tundmatu jõu vastu, mis ei mänginud neile tuntud reeglite järgi.

„Tõenäoliselt,” jätkas M-Bot, „ma suhtun inimestesse nii, nagu suhtun, kõigest sellepärast, et ma olen programmeeritud seda tegema. Kuid, on ju, see sarnaneb instinktiga, mis programmeerib emalindu armastama veidraid, sulgedeta koletisi, keda ta välja haub, eks ole?”

Ebainimlik.

Ma laveerisin ja põiklesin, tulistasin ja hävitasin. Ma polnud täiuslik; vahel kompenseerisin üle ja paljud mu lasud läksid mööda. Kuid mul oli märgatav eelis.

Ülemvõim – ja selle käsilased krellid – ilmselt teadsid otsida selliseid inimesi nagu mina ja minu isa. Nende laevad jahtisid alati neid, kes lendasid liiga hästi või reageerisid liiga kiiresti. Nad olid püüdnud kontrollida mu mõistust, kasutades mu andega kaasnevat nõrkust – sama asja, mida nad olid teinud mu isaga. Õnneks oli mul M-Bot. Tema kilbisüsteem suutis takistada nende vaimseid rünnakuid, lastes mul samal ajal kuulda vaenlase käske.

See kõik tekitas märkimisväärse, heidutava küsimuse. Kes ma olen?

„Ma tunneksin end tõesti palju rahulikumalt,” ütles M-Bot, „kui sa leiaksid võimaluse meie kilbi taastamiseks.”

„Pole aega,” ütlesin. Selleks tuleks tubliks kolmekümneks sekundiks mootor seisma panna.

Põhimõtteliselt oleksin nüüd võinud suunduda pealahingu poole, et täide viia plaan, mille olin teistele esitanud. Selle asemel pöörasin laeva ringi, siis panin täiskäigu sisse ja sööstsin tagasi vaenlase laevade poole. Mu gravikapslid absorbeerisid suure hulga g-jõududest ja hoidsid minu pead liiga tugevasti taha nõksatamast, kuid ma tundsin ikkagi survet, mis mind vastu istet lamedaks surus; mu nahk tõmbus tagasi ja keha muutus raskeks. Äärmuslike g-jõudude surve all tundsin, nagu oleksin sekundiga sada aastat vananenud.

Sundisin end seda taluma ja tulistasin ülejäänud krelli droone. Pingutasin oma kummalisi võimeid äärmuseni. Krelli purustajalask riivas mu kabiinikuplit ja sähvatusest jäi mu silme ette tume triip.

„Spensa,” ütles M-Bot. „Nii Jorgen kui Cobb on ühendust võtnud, et kaevata. Ma tean, sa ütlesid, et neid hõivatuna hoiaksin, kuid…”

„Hoia neid hõivatuna.”

„Alistunud ohe.”

Tiirlesin vaenlase laeva kannule. „Kas sa just ütlesid: alistunud ohe?”

„Leian, et inimeste mittelingvistilist suhtlemist võib liiga kergesti valesti tõlgendada,” ütles ta. „Nii et eksperimenteerin viisidega, kuidas seda selgemaks muuta.”

„Kas selle eesmärk polegi vahel hägusus?”

„Ilmselgelt mitte. Ükskõikne silmapööritus.”

Purustajad välkusid mu ümber, kuid ma hävitasin veel kaks drooni. Seda tehes nägin ilmumas midagi, mis peegeldus mu juhikabiini kaitsekattelt. Hulk läbitungivaid valgeid tulukesi, nagu silmi mind jälgimas. Kui ma oma võimeid liiga palju kasutasin, tunnetas seda keegi eikusagilt ja nägi mind.

Ma ei teadnud, kes nad olid. Ma kutsusin neid lihtsalt silmadeks. Kuid ma võisin tunda neis põlevat viha. Ja pahameelt. Kuidagi olid ühendatud mu võimed näha ja kuulda eikusagil toimuvat, silmad, mis mind sealt jälgisid, ja teleporteerimisvõime, mida mul oli õnnestunud vaid üks kord kasutada.

Mul oli ikka veel selgesti meeles, kuidas ma seda kasutades end tundsin. Olin surmasuus, kõikehävitava plahvatuse keskmes. Sel hetkel ma aktiveerisin ebateadlikult mingi asja, mida nimetatakse kütooniliseks hüperajamiks.

Kui ma suudaksin teleporteerimisvõimet kasutada, saaksin oma rahva Detrituselt vabastada. Selle võimega võiksime alatiseks krellide käest pääseda. Ja sellepärast tõukasin end takka.

Viimasel korral, kui olin hüperhüpanud, olin võidelnud oma elu eest. Kui ma suudaksin vaid samu emotsioone uuesti tekitada…

Sööstsin alla, parem käsi kontrollsfääril, vasak juhtkangi hoidmas. Kolm drooni libisesid mulle kannule, kuid ma tabasin nende lasud ära ja pöörasin oma laeva nurga alla, nii et need kõik läksid mööda. Lükkasin juhtimiskangi ja mu mõistus riivas eikusagil asuvat dimensiooni. Silmad ilmusid uuesti, peegeldudes varikatuselt, nagu paljastades midagi, mis piilub mu istme tagant. Valged tuled nagu tähed, aga kuidagi… teadlikumad. Tosinad pahatahtlikud helkivad täpid. Nende maailma sisenemisel, kasvõi korraks, muutusin neile nähtavaks.

Need silmad muutsid mind rahutuks. Kuidas võisin ma olla samaaegselt nende mõjust lummatud ja hirmutatud? Just nagu sügaviku kutse, mida võisid tunda, seistes koopas kõrge kalju serval, teades, et võid end lihtsalt sinna pimedusse heita. Üks samm kaugemale…

„Spensa!” ütles M-Bot. „Saabus uus laev!”

Raputasin end transist välja ja silmad kadusid. M-Bot näitas juhtimislaua ekraanil seda, mida oli märganud. Uus sõjalaev, peaaegu nähtamatu musta taeva taustal, ilmus sealt, kus teised olid peitunud. See oli läikiv, kettakujuline ja värvitud sama mustaks kui kosmos. See oli väiksem kui tavalised krelli laevad, kuid sel oli suurem kabiinikatus.

Need uued mustad laevad olid alles viimase kaheksa kuu jooksul nähtavale ilmunud; neil päevil, mis viisid katseni meie baasi pommitada. Tol ajal me ei mõistnud, mida need endast kujutasid, kuid nüüd me teadsime.

Ma ei suutnud kuulda käske, mida see laev vastu võttis – sest ühtegi ei saadetud. Mustad laevad nagu see siin polnud kaugjuhitud. Selle asemel sõitsid neis tõelised tulnukpiloodid. Tavaliselt vaenlase ässad – parimad nende pilootide hulgast.

Lahing oli just muutunud tunduvalt huvitavamaks.