Читать книгу Tähevaade. Sari "Sündmuste horisont" - Brandon Sanderson - Страница 6

Järgnesime Jorgeniga Kimmalynile ruumi, mida kõik kutsusid raamatukoguks, kuigi raamatuid seal polnud. Siin olid Inseneriüksused teinud suurt tööd vanade andmepankadega. Nad olid osa seinapaneele kõrvale tõstnud, paljastades seintes kõõlustena jooksvaid juhtmevõrke. Kuigi suurem osa sellest platvormist oli kerge vaevaga tööle läinud, olid mõningad arvutisüsteemid meie jaoks endiselt lukustatud. Kimmalyn viis meid maapealse meeskonna kombinesoonides inseneride-rühma juurde, kes erutatud sosinal vestlesid ümber suure monitori, mille nad olid üles seadnud. Vaatasin ringi oma ülejäänud lennu järele, kuid neid polnud seal – olime vaid mina, Jorgen, Kimmalyn ja mõned ohvitserid admirali staabist. Sikutasin oma kotitavat lennuülikonda, mis oli võitlusajast peale higine. „Soovin, et oleksin riideid vahetanud,” pomisesin Jorgenile.

„Võiksin tekitada sulle uute riietega hologrammi!” pakkus M-Bot. „See…”

„Kuidas muudaks see tõsiasja, et tunnen end higisena?” küsisin temalt. Tõsiselt, nüüd kui meil oli see kaugjuhitav käevõru ja töötav hologramm, otsis ta vaid vabandusi, et nendega eputada.

Kuid mu hääle peale elavnes keegi inseneride hulgast. Ta pöördus ja naeratas meid nähes.

Rodge oli kiitsakas ja kahvatu, punase juukseharjasega. Ta naeratas praegu rohkem kui siis, kui koos üles kasvasime. Tegelikult oli mul kogu aeg tunne, et olin midagi maha maganud – kuidagi oli keegi selle aja jooksul, kui me koos M-Botti parandasime, mu närvilise sõbra ära röövinud ja asendanud ta selle enesekindla tegelasega.

Olin tema üle uhke, eriti kui märkasin, et ta oli jälle hakanud oma kadetimärki kandma – seda uut, mille Cobb oli spetsiaalselt tema jaoks lasknud punaseks emaileerida – eriliste saavutuste eest insenerirühma või maapealse meeskonna väljapaistvatele liikmetele.

Rodge kiirustas meie juurde ja sõnas vaiksel häälel: „Nii tore, et ta su leidis. Sa pead seda nägema.”

„Mis see on?” küsis Jorgen kaela sirutades, et monitori näha.

„Jaama viimased salvestised,” sosistas Rodge. „Viimased videod enne, kui see paik kinni pandi. Neid katkestati keset salvestamist ja krüpteerumisprotsess ei jõudnud lõpule, kui neid arhiveeriti. See on esimene suurem andmeports, mis meil on taastada õnnestunud.” Ta vaatas üle õla. „Komandör Ulan nõudis, et me enne selle näitamist Cobbi ära ootaksime, ja ma mõtlesin, et keegi ei kaeba, kui Teise Alta kangelane tahab ka seda näha.”

Tõepoolest, mu saabumine oli pisut tähelepanu äratanud. Paar inseneri müksasid teineteist, minu poole noogutades.

„Kas tead, Spin,” märkis Kimmalyn minu kõrval, „et sinu läheduses on päris mugav. Kõik muudkui vahivad sind, nii et me ülejäänud võime teha kõike, mis pähe tuleb.”

„Mida nii hullu siis sina tahaksid korda saata?” küsis Jorgen. „Võtta lisasõõmu teed?”

Kuna ta ikka veel püüdis monitorilt midagi näha, ei märganud ta, kuidas Kimmalyn tegi tema poole vapustavalt ropu žesti. Põrnitsesin teda, suu lahti. Kas ta oli tõesti just seda teinud?

Kimmalyn naeratas mulle korraks üleannetult, kattes siis käega suu. See tüdruk… Arvasid, et olid temas selgusele jõudnud, ja siis ta tegi midagi niisugust, mille eesmärgiks oli – olin selles kindel – minu ehmatamine.

Edasine vestlus katkes, kui avanes uks ja sisenes Cobb. Tal oli lühike valge habe ja ta lonkas ikka veel oma vanast vigastusest – kuid ta keeldus keppi kandmast, välja arvatud kõige tähtsamatel juhtudel. Ta hoidis ühes käes auravat kohvitassi ja tal oli seljas Vaprate Kaitsevägede Peaadmirali säravvalge vorm – paremal pool rinnas uhked au- ja auastmelindid.

Ta oli vastumeelselt asunud sellele positsioonile, kui Raudsoomus – sama vastumeelselt – oli erru läinud. Mingi mõõdupuu järgi oli Cobb kõige tähtsam inimolend. Ja siiski, ta oli lihtsalt vaid… noh, Cobb.

„Mis selle videoga siis on?” nõudis ta. „Mida see neetud logi näitab?”

„Sir!” ütles komandör Ulan, pikk Yeongi päritolu naine. „Me ei tea veel. Me tahtsime sind ära oodata.”

„Mida?” küsis Cobb. „Kas te ei tea, kui aeglaselt ma kõnnin? See tobe jaam jõuab orbiidil kolm ringi teha selle ajaga, kui ma selle ühest otsast teise lonkan.”

„Ee. Sir. Me mõtlesime… Ma mõtlesin, keegi ei usu, et su jalg teeb sind aeglaseks… ee… mitte liiga aeglaseks, ma mõtlen…”

„Ära poe, komandör,” nähvas Cobb.

„Me lihtsalt tahtsime olla aupaklikud.”

„Ärge olge aupaklikud,” torises ta, siis võttis lonksu oma kohvitassist. „See tekitab tunde, nagu oleksin vana.”

Ulan naeris sunnitult, mille peale Cobb kulmu kortsutas, mille peale Ulan veel suuremat piinlikust tundis. Tundsin talle kaasa. Cobbiga käitumine oli sama peen oskus kui kolmekordne Ahlstromi silmus tagurpidisaltoga.

Tehnikud tegid Cobbile ruumi, nii et Kimmalynil ja mul oli võimalik ekraanile lähemale lipsata. Jorgen hoidis tahapoole, seistes, käed selja taga, ja lastes kõrgema aukraadiga ohvitseridel ligemale astuda. Vahel võis see poiss olla liiga kohusetundlik. Peaaegu tekitas ühes tüdrukus süümepiinu, et too kasutab oma kuulsust hea paiga saamiseks.

Cobb silmitses mind. „Kuulsin, et teed jälle oma trikke, leitnant,” ütles ta vaikselt, kui üks vanemtehnikutest salvestistega jändas.

„Hm…” ütlesin.

„Ta kindlasti teeb neid!” ütles M-Boti hääl mu randmel. „Ta ütles Jorgenile, et ta püüab meelega…” Vajutasin hääle kinni. Siis, lihtsalt igaks juhuks, lülitasin välja ka ta holograafilise projektori. Punastasin Cobbi poole vaadates.

Admiral rüüpas oma kohvi. „Me räägime hiljem. Ma ei taha su vanaema pahandada, lastes sul surma saada. Ta tegi mulle eelmisel nädalal koogi.”

„Hm, jah, sir.”

Ekraan virvendas ja siis läks video käima, näidates sellesama ruumi kujutist – ainult ilma lahtivõetud seinteta. Hulk kogusid istus süvenenult monitoride ees, kandes tundmatuid vorme. Mul jäi hing kinni. Nad olid inimesed.

Me olime alati teadnud, et see oli nii olnud. Kuigi me olime leidnud Detrituse hüljatult, ilutsesid Vana Maa keelsed kirjad suurel osal masinavärgist. Siiski oli kõhedakstegev vaadata nende mõistatuslike inimeste aega. Miljonid ja miljonid – kui mitte miljardid – pidid olema asustanud seda planeeti ja neid platvorme. Kuidas olid nad kõik kadunud?

Nad paistsid rääkivat ja igatahes näisid nad olevat seal ringi sagides erutatud. Lähemal uurimisel tundus, nagu mõned neist karjuksid, kuid pildil polnud heli. Blondide juustega mees oli roninud toolile monitori ees, nägu täitmas meie ekraani. Ta hakkas rääkima.

„Vabandust, sir!” ütles üks tehnikutest minu lähedalt. „Me töötame audioga. Vaid üks hetk…”

Äkki kostis ekraanilt heli. Inimesed karjusid, tosin häält läbisegi.

„… kanname sellest ette,” ütles mees ekraanilt, rääkides tugeva aktsendiga inglise keelt. „Meil on esialgsed tõendid, et planeedi kütokilbid on, hoolimata pikaajalistest uuringutest, ebatõhusad. Delver on kuulnud meie suhtlemist pealt ja jõudnud selle abil meieni. Kordan, delver on naasnud meie jaama juurde ja…”

Ta jäi vait ja vaatas üle õla. Ruumis toimus tõeline kaos, mõned kukkusid ja vajusid hüsteerias põrandale maha, teised karjusid üksteise peale.

Mees meie ekraanil trükkis oma klaviatuuril. „Meil on video ühelt perimeeterplatvormilt,” ütles ta. „Number 1132. Panen selle vaate nüüd käima.”

Nõjatusin ettepoole, kui ekraanile ilmus tähistaevas – vaade kaameralt välimisel kaitsekihil, suunaga kosmosesse. Võisin näha ekraani allosas platvormikumerust.

Inimesed salvestisel jäid vait. Kas nad nägid midagi selles tähti täis pimeduses, mida mina ei näinud? Kas see oli…

Ilmus veel tähti.

Need vilkusid nähtavale just nagu nõelaotsad. Neid oli sadu… tuhandeid, liiga eredad, et olla tegelikult tähed. Tegelikult liikusid nad taevas, ühinedes ja kogunedes. Isegi läbi monitori – isegi suurest kaugusest nii ajas kui ruumis – võisin tunda nende vaenulikkust.

Need polnud tähed. Need olid silmad.

Mu hing jäi kinni. Mu süda hakkas rinnus pekslema. Üha rohkem ja rohkem valgustäppe ilmus, jälgides mind ekraanilt. Nad teadsid, et seal olen. Nad võisid mind näha.

Hakkasin paanikasse sattuma. Kuid minu kõrval jätkas Cobb vaikselt oma kohvi rüüpamist. Kuidagi aitas see rahulik viis, kuidas ta seal seisis, mu ärevust tõrjuda.

See juhtus kaua aega tagasi, meenutasin endale. Nad pole praegu enam mulle ohtlikud.

Tuled ekraanil hakkasid ähmaseks muutuma… Tolm, taipasin. Tolmupilv, mis näis lekkivat reaalsuse aukudest. Tolm sädeles valges valguses ja pilv laienes kirjeldamatult kiiresti. Siis järgnes midagi, tohutu ümmargune kogu, mis ilmus nagu eikusagilt tolmupilve keskele.

Oli raske eristada rohkemat kui olendi varju. Kõigepealt keeldus mu mõistus aktsepteerimast tema hirmuäratavat suurust. Selle olendi kõrval – tume kogu helkiva tolmu sees – tundus tohutu platvorm tillukesena. Neetu-uud. Mis see ka polnud, see oli planeedisuurune.

„Mul on… mul on visuaalne kinnitus delverile,” ütles videot salvestav mees. „Pühakute Ema… Ta on siin. Kütokilbistamise projekt on läbi kukkunud. Delver pöördus tagasi ja… ta tuleb meie järele.”

Must mass liikus planeedi poole. Kas need olid käsivarred, mida ma pimeduses eristasin? Ei, kas võisid need olla ogad? Mulle tundus, et olend on meelega loodud hirmuäratavaks, kui ma proovisin – terve mõistuse vastaselt – aru saada, mida ma nägin. Peatselt muutus pimedus absoluutseks. Kaamera seiskus.

Mõtlesin, et video oli läbi, kuid vaade läks tagasi raamatukogutuppa, kus mees istus kirjutuslaua taga. Enamik teisi monitore olid maha jäetud, jättes alles ainult selle mehe ja ühe naise. Kuulsin mujalt platvormilt karjeid, kui mees värisedes tõusis – lüües end vastu monitori, mida ta oli kasutanud, ja muutes kaamera nurka.

„Välimistes kaitsekihtides kaovad elumärgid!” hüüdis naine. Ta tõusis oma kirjutuslaua taga püsti. „Energia platvormides kaob. Ülemjuhatus on käskinud meil käivitada autonoomse töörežiimi!”

Nähtavalt värisedes võttis mees uuesti istet. Me nägime nüüd kaldus kaamerakujutisel, kuidas ta raevukalt trükkis. Toas olev naine lükkas end kirjutuslauast eemale ja vaatas üles lakke, kui madal heli mürises läbi platvormi.

„Autonoomne kaitse sisse lülitatud…” pomises mees, ikka veel kirjutades. „Päästelaevad kukuvad energiata maha. Pühakud…”

Tuba värises jälle ja valgustid vilkusid.

„Planeedilt tulistatakse meid!” karjus naine. „Meie oma inimesed tulistavad meid!”

„Nad ei tulista meid,” jätkas mees nagu transis trükkimist. „Nad tulistavad delverit, kui see planeeti ümbritseb. Me oleme lihtsalt tee peal ees. Me peame kindlad olema, et tee eikusagile on suletud… Ei pääse sellele siit ligi, kuid võib-olla …”

Ta jätkas pomisemist, kuid mu tähelepanu köitis miski muu. Tuled, mis olid kogunemas ekraanil oleva ruumi tagaossa. Nad olid muutmas reaalsust, kaugem sein paistis laienevat, muutuvat lõputuks täheväljaks, millest tungisid läbi intensiivsed, vihkamist täis nõelaotsad.

Silmad olid kohale jõudnud. Naine ruumis karjus, siis… kadus. Ta paistis iseendasse keerduvat, siis kokku tõmbuvat, purustatuna mingist nähtamatust jõust. Viimaseks jäänud mees, kes oli rääkinud, jätkas oma kohal päranisilmi raevukalt trükkimist. Nagu hull, kes kirjutab testamenti oma viimaseid soove. Kuigi ta nägu ekraanil domineeris, võisin näha pimedust tema taga kogunemas.

Valgustatud tähtedest, mis polnud tähed. Kokku sulav lõpmatus.

Üks vari astus pimedusest välja.

Ja see nägi välja täpselt nagu mina.