Читать книгу Kättemaksjad 3: Häda - Brandon Sanderson - Страница 10

Tõusin väga aeglaselt, külmatunne mööda selgroogu kerkimas. Pöördusin ja hoidusin hoolikalt igast järsust liigutusest. Avastasin liiga hilja, et jätsin kahjuks kahe silma vahele üheainsa roboti, mis oli peidetud ruumi varjulistesse soppidesse. Monstrumi hernekepist keha polnud kuigi hirmuäratav, aga sinna peale kinnitatud, vägevamaks vuntsitud FAMAS G3 ründeautomaat hoopis teine tera.

Kaalusin selle tulistamist, kuid mu keha oli pööratud vales suunas. Pidin relva teisele poole vibutama ja lootma, et taban robotit enne, kui ise pihta saan. See tõenäosus ei paistnud hea.

„Mul on tegelikult ka selles teises külmikus toitu,” jätkas hääl, mida robot edastas. Mehehääl, tenor, pehme. Tema pidi olema üks nendest salapärastest isikutest, kes valukoda juhtisid. Enamik droone näis olevat iseseisvad, kuid nende isandad vaataks pealt – igal relval oli kaamera. „Ja mitte külmutatud eined, tead. Steigid. Paar parimat kondita antrekooti, mis jäänud vanadest headest aegadest. Tunnen neist puudust rohkem kui millestki muust.”

„Kes sa oled?” küsisin ma.

„See mees, keda sina üritad röövida. Kuidas sa mu droonid kõrvale juhtisid?”

Hammustasin huulde. Üritasin hinnata selle relva reaktsiooniaega, samal ajal kui külje poole nihkusin ja jälgisin, kuidas see mulle järele keeras. Säde küll. Jälitusseadeldis oli laitmatu, relv püsis otse minul. Roboti kõlaritest kostis koguni hoiatuseks väike vinna tõmbamise heli. Tardusin paigale.

Aga oli sellel ka täielik liikumisulatus. Äkki polnud...

„Nii et see siis ongi jäänud järele võimsast Jonathan Phaedrusest,” teatas hääl. „Saadetakse ründemeeskond ja üritatakse mind paljaks varastada.”

Phaedrus? Muidugi. Knighthawki valukoja töötaja arvas, et oleme endiselt Profiga mestis. Me polnud sellest just eriti pasundanud, et ta langes oma võimete küüsi. Enamik ei teadnudki üldse, et ta Eepik on.

„Pidime tulema üksnes sel põhjusel,” ütlesin ma, „et te keeldusite meiega kauplemast.”

„Jajah, väga auväärne teist. Müüge meile, mida tahame või võtame selle teilt jõuga. Ootasime Jonathani ühelt eriüksuselt enamat. Te vaevalt...” Hääl hääbus ja jätkus seejärel nõrgemalt. „Mis mõttes on seal veel üks? Nad varastasid mille? Kurat, kuidas nad üldse teadsid, kus need on?”

Kostis mingi summutatud vastus. Üritasin minema astuda, ent droon tegi taas seda vinna tõmbamise häält, sedapuhku valjemalt.

„Sina,” ütles hääl taas tähelepanu mulle pöörates. „Kutsu oma sõbrad. Käsi neil tuua tagasi see, mille teine mees varastas, või ma tapan su kohe kindlasti. Sul on aega kolm sekundit.”

„Ee...”

„Kaks sekundit.”

„Kutid!”

Sein minust paremal sulas kuumusepuhangus ja paljastas selle taga oleva varjulise kogu.

Sööstsin maha ja – oma instinktide vastaselt – veeresin robotdrooni poole. See sai mulle esimese lasu teha, ent kui liiga lähedale jõudsin – nagu endamisi lootsin –, ei suutnud selle relv mu tabamiseks end piisavalt kallutada.

See tähendas, et sain vaid ühe korra pihta.

Lask tabas mind jalga, kui maas veeresin. Ma polnud juhtunu täpsemates asjaoludes päris kindel, aga säde küll, see tegi põrguvalu.

Robot üritas taganeda, ent ma haarasin sellest kinni ja eirasin kõrvetavat valu oma jalas. Viimane kord, kui pihta sain, polnud ma seda esmalt tundnud, aga sedapuhku esines mul raskusi puhtalt agooniast läbi võitlemisega. Samas õnnestus mul takistada robotil end uuesti tulistamast. Küünitasin end üles ja keerasin lahti seadeldise, millega relv masina küljes püsis. See kukkus kolinal alla.

Kahjuks lasi mu rüseluse ajal hea paar tosinat drooni end laest lahti, kus nad paneelidena peitusid, ja hõljusid nüüd propellerite toel alla. Ma polnud kaugeltki nii ohutus kohas, kui eeldasin, ehkki nende tähelepanu keskendus nüüd kogule, kes läbi sulanud seina astus: see oli üleni leekidest tehtud mees, vedela kivi värvi. Tulekahi oli kohal. Kahju, et teda päriselt olemas polnud.

Rabasin haavatud reiest kinni ja otsisin paaniliselt ruumist Meganit. Ta peitis end laborisse tagasi viiva koridori nurga taga. Tulekahi polnud päris, mitte täielikult, ent samas polnud ka läbinisti illusioon. Ta oli vari teisest paigast, teisest versioonist meie maailmast. Mitte, et ta oleks tulnud mind tegelikult päästma. Megan lihtsalt kandis meie maailmale väreluse sealsest ilmast ja tekitas mulje, nagu oleks ta seal.

See pettis droonid ära – isegi mina võisin tunda kuumust sulanud seinast ja haista suitsu õhus. Kui droonid alustasid meeleheitlikke valanguid, küünitasin mina avatud külmikusse ja rabasin peotäie klaastuube. Seejärel lonkasin läbi ruumi ja liitusin Meganiga. Ta tuli minu juurde niipea, kui taipas, et pihta sain.

„Jopski,” ütles Megan mühatades ja mu kätt üle oma kaela tõstes ning peidupaiga poole lohistades. Seejärel toppis ta minu võetud klaastuubid oma taskusse. „Jätan sind viieks minutiks üksi ja sina lased end tulistada.”

„Vähemalt sain sulle kingituse,” ütlesin kurvi taga selga vastu seina surudes, kuni ta kähku mu haava sidus.

„Kingituse? Katseklaasid?”

„Hankisin sulle uue relva,” ütlesin valu tõttu hambaid ristates, kui Megan sideme kõvasti kinni tõmbas.

„Sa mõtled seda FAMAS-i, mille sinna põrandale vedelema jätsid?”

„Jep.”

„Sa ikka taipad, et kõigil nendel, ma ei tea, sajal droonil, kellega ma väljas võitlesin, oli juba üks selline. Me saaksime praeguseks neist juba kindluse ehitada.”

„Noh, kui oled kõigist neist kindluse püsti pannud, vajadki sa ühte ka tulistamiseks. Nii et – pole tänu väärt! Sellel on kaasas isegi...” Võpatasin valust. „Sellel on kaasas isegi omaenda ruumitäis surmaroboteid. Ja võib-olla mõned steigid. Ei tea, kas ta valetas nende koha pealt või mitte.”

Tema taga näis Tulekahi muretu. Kuulid sulasid enne, kui need temani jõudsid. See polnud nii kuum, kui oleks pidanud olema – nagu lõõmaks tuli kaugel ja me tundsime sealt pärinevat tuulehoogu.

Mõistsime vaevu tema võimete tööpõhimõtet. Need droonid, mille Tulekahi ära sulatas, polnud tegelikult surnud. Ja sein polnud tegelikult lahti tehtud. Teise maailma võime mõjutada seda ilma oli kõikuv. Üheks minutiks jäime kõik reaalsuse väände vahele, kui kaks maailma omavahel segunesid. Viivu pärast võis see aga tagasi normaalsuseks hääbuda.

„Mul on kõik hästi,” ütlesin ma. „Peame edasi liikuma.”

Megan ei lausunud midagi ja tõstis uuesti mu käe üle oma kaela. Asjaolu, et ta ei vastanud – ja et ta peatas meid lahingu keskel haava uurimiseks –, ütles mulle, mida pidin teadma. Sain pahasti pihta ja veritsesin kõvasti.

Liipasime koridori mööda labori poole. Samal ajal heitsin üle õla pilke veendumaks, et droonid meid ei jälita. Ei jälitanudki, kuid tabasin äreva vaatepildi: Tulekahi silmitses mind jälle. Läbi moonutavate leekide kohtusid kaks musta silma minu omadega. Megan vandus, et ei saanud meie maailma näha, ja ometi tõstis ta käe minu suunas.

Varsti kadusime tema vaateväljast. Tulistamise valjud plaksatused jahtisid meid, kui tuikusime laboriruumi, kus kõik need elundid asusid. Astusime närviliselt kõrvale, mööda sibas veel üks rühm droone. Need ei heitnud meile pilkugi. Seal oli ju Eepik, kellega võidelda.

Läksime läbi ruumi ja liikusime kirkasse koridori teisel pool ust. Jätsin põrandale ehtsa vererea.

„Mis koht see veel oli?” küsis Megan. „Kas seal purkides on südamed?”

„Jah,” ütlesin ma. „Pagan, mu jalg valutab hullupööra...”

„Cody,” ütles Megan ärevalt, „kas Abraham on väljas? Okei, tore. Pange maasturid sooja ja esmaabikomplekt valmis. David sai pihta.”

Vaikus.

„Ma ei tea, kuidas me seda teeme, Mizzy. Loodetavasti saame tähelepanu plaanipäraselt kõrvale juhtida. Olge valmis.”

Keskendusin sellele, et end läbi valu liigutada. Keerasime tunnelisse, mis viis üles peidetud sissepääsuni. Sinna, kust ma sisse hiilisingi. Meie taga lakkas järsku tulistamine.

Halb märk. Tulekahi haihtus.

„Sa ei saanud panna teda meile järgnema?” küsisin ma.

„Vajasin pausi,” ütles Megan, pilk ees, lõug kokku surutud. „See oli raske juba vanadel aegadel, kui ma ei hoolinud sellest, mida see minuga teeb.”

„Sa mõtled…” ütlesin ma.

„See on ainult peavalu,” vastas ta. „Nagu eile, aga hullem. Nagu... noh, nagu prõmmiks miski mu kolbale ja üritaks sisse saada. Nii suure moonutuse loomine reaalsuses tõukab mind äärele. Nii et loodame, et…”

Ta peatus. Sissepääsutunnelisse meie ees oli kogunenud üks rühm droone ja tõkestasid meie tee metsa. See väljapääs õrritas mind. See asus saja meetri kaugusel, kuid nägin, et plahvatus oli selle lahti löönud ja filtreeritud päikesevalgus pääses sisse. Tõenäoliselt niimoodi Megan siseneski, kuid nüüd, kus meie ja selle vahel sagisid droonid, võis väljapääs olla sama hästi Austraalias.

Seejärel kukkus lagi ilma hoiatuseta sisse. Meie ümber langes hiiglaslikke metallikamakaid ja tunnel vappus, justkui oleks seal toimunud plahvatus. Nüüdseks teadsin piisavalt, et aimata plahvatuse juures midagi nihu olevat. Vahest ei kriipinud terasklombid nii valjusti, kui oleks pidanud. Või oli vahest asi selles, kuidas koridor vappus. Või selles, kuidas need terastükid otse meie ette kukkusid ja tõkestasid droone, mis alustasid tulistamist, kuid lasid sodi tõttu mööda nii Meganist kui ka minust.

See oli järjekordne dimensiooniline illusioon, kuigi minu pikali paiskamiseks siiski piisavalt jõuline. Maandusin mühatusega ja üritasin oma vigastatud jala kaitsmiseks külili keerata. Ruum keerles ja korraks tundsin ma end nagu lendava taldriku külge klammerdatud rohutirts.

Kui mu pilt millegi stabiilsuselaadse juurde tagasi võbises, avastasin end ühe kukkunud metallikamaka kõrval kössitamas. See tundus mulle viivuks ehtsana. Siin, Megani loodud kahe maailma sulamis, oli illusioon ehtne.

Läbi mu improviseeritud sideme imbunud veri määris põrandat nii, nagu oleks keegi seda räpase lapiga nühkinud. Megan põlvitas minu kõrval, pea maas, hingeõhk sisinatena väljumas.

„Megan?” küsisin üle droonide tulistamishäälte. Säde küll... nad on meil varsti peal, barjääriga või mitte.

Megani silmad olid pärani lahti ja lõhenenud huuled paljastasid kokkusurutud hambad. Higi nõrgus mööda Megani meelekohti.

Mida iganes ta hiljuti oma võimeid kasutades tagasi tõrjus – nüüd tulvas see talle jõuga peale.