Читать книгу Kättemaksjad 3: Häda - Brandon Sanderson - Страница 11

Seda ei pidanud juhtuma.

Me avastasime saladuse. Viisi, mis muutis Eepikud immuunseks oma võimete rikkuvale loomusele: kui astusid silmitsi oma sügavaimate hirmudega, sundis see pimedust taganema.

See pidi läbi olema. Megan tormas, pea ees, põlevasse hoonesse mind päästma. Ta oleks pidanud olema vaba. Ja ometi polnud mingit võimalust eitada paanilist varjundit tema ilmes – tema risti surutud hambaid, pinges laupa. Ta pöördus minu poole ega pilgutanud silmi. „Ma tunnetan teda, David. Üritab sisse pääseda.”

„Kes?”

Megan ei vastanud, ent ma teadsin, keda ta mõtleb. Häda. Häda – see punane punkt taevas. See uus täht, mis kuulutas Eepikute saabumist... see oli ise Eepik. Ma kuidagi teadsin, et Häda on ülimalt vihane. Et jõudes arusaamisele, kuidas Eepikute hirmud nende nõrkustega seonduvad, suutsime välja mõelda viisi, kuidas selle mõju Meganile alistada.

Droonide tulistamine lakkas.

„See varing on mingi illusioon, eks?” hüüdis varasem hääl koridoris kajades. „Millise Eepiku te selle tehnoloogia saamiseks tapsite? Kes rääkis teile, kuidas motivaatoreid ehitada?”

Vähemalt ta vestles, mitte ei tulistanud.

„Megan,” ütlesin tal käsivarrest kinni võttes. „Megan, vaata minu poole.”

Ta keskendus minule. Korraks tundus, et see aitabki, kuigi tema silmis läikis endiselt metsikus. Tundsin kiusatust tagasi astuda ja lasta tal see vallandada. Äkki see päästaks meid.

Aga see oleks ta hukutanud. Kui Prof alistus pimedusele, mille tema võimed kaasa tõid, tappis ta oma sõbrad ühegi võpatuseta. See mees, kes kulutas oma elu teiste elude päästmisele, oli nüüd täielikult oma võimete teenistuses.

Ma ei saanud lubada, et Meganiga juhtuks sama. Küünitasin reie­taskusse ja vigastatud jalga liigutades tõmbasin võpatades taskust välgumihkli. Tõstsin selle üles Megani ette ja nipsasin leegi käima.

Ta tõmbus põgusalt tagasi, sisistas ja haaras siis leegi kätt põletades oma rusikasse. Kukkunud metallkamakad, mida peidupaigana kasutasime, värelesid ja hääbusid siis olematuks. Lagi parandas end ära. Tuli oli endiselt Megani nõrkus – ja isegi pärast oma hirmudega silmitsi seismist nullis nõrkus tema võimeid. Ja ilmselt teeb seda igavesti.

Kuni ta oli aga nõus selle nõrkusega vastamisi seisma, sai ta õnneks pealtnäha pimedust tagasi ajada. Pinge lahkus temast ja Megan vajus ohates maha. „Tore,” pomises ta. „Nüüd valutavad mu pea ja mu käsi.”

Naeratasin nõrgalt ja lükkasin relva mööda maad eemale, tegin sama ka Megani omaga. Tõstsin käed, kui droonid meid ümber piirasid. Enamik neist olid need roomikute ja automaadiga tüübid, kuigi mõned lendasid ka. Mul vedas – need hoidusid tulistamast.

Üks masinatest veeres lähemale. Selle alusele oli püstitatud ekraan, millel kujutati tagant valgustatud, varjulist kogu. „See kujutis oli Tulekahjult, Newcago omalt, eks? Vedas mu sensoreid täielikult ninapidi,” teatas hääl. „Ükski tavaline illusioon poleks seda teinud. Mis tehnoloogiat te kasutate?”

„Ma räägin teile,” sõnas Megan. „Ärge ainult tulistage. Palun.” Ta tõusis ja seda tehes lõi ta midagi kannaga tahapoole.

Tema peakomplekt. Lebasin endiselt külili, püüdsin selle oma peo alla ja vajusin sellele peale. Maskeerisin liigutust sellega, et hoidsin oma veritsevat jalga. Mulle tundus, et ükski droon ei märganud seda, mida just tegime.

„Noh?” teatas hääl. „Ma ootan.”

„Dimensioonilised varjud,” alustas Megan. „Need pole illusioonid, vaid värelused teisest reaalsusest.” Ta seisis robotite armee vastas ja sättis end minu ning robotite vahele. Enamik neist sihtis teda relvadega – ja kui nad ta tapavad, sünnib ta uuesti.

Ma hindasin tema kaitsvat liigutust, aga… Säde küll, taassünd võib teha temaga ettearvamatuid asju – eriti arvestades seda, kuidas tema võimed viimasel ajal käitusid. Ta polnud Babilarist alates surnud ja ma lootsin seda ka niiviisi hoida.

Pidin midagi ette võtma. Tõmbusin kerra, kuid hoidsin endiselt jalast kinni. Raisk, valu oli nii ehtne. Lootsin vaid, et mu värisemine ja veritsemine paneb droone mind eirama, kui asetasin pea kõrvaklappidele ning sosistasin vargsi mikrofoni.

„Mizzy? Oled seal? Cody? Abraham?”

Ei mingit vastust.

„Võimatu,” teatas mees Meganile. „Olen proovinud mitmeid kordi seda tüüpi võimet motivaatorisse püüda. Kahtlen, kas kellelgi on teadmisi tegemaks seda, mida mina ei suutnud. Dimensiooniline lõhestamine on liiga keerukas, liiga jõuline selleks, et...”

Heitsin pilgu Megani poole. Mu sõber seisis pika ja uhkena üles rivistunud armee ees, kuigi teadsin, et ta pea lõhkeb valust. Ta kõneles varem alandlikult, justkui oleks alistatud – ent tema poos rääkis teist keelt. Rääkis keeldumisest taganeda, põlve nõtkutada või kellegi või millegi ees kummardada.

„Sa oled samuti Eepik, eks?” ütles hääl, mille toon muutus kalgiks. „Polegi tehnoloogiat, pole motivaatorit. Jonathan on siis värbama asunud, mis? Nüüd, kus ta on pooli vahetanud?”

Ma ei suutnud ahhetust alla suruda. Kuidas teadis tema Profist? Tahtsin vastuseid, kuid ma polnud positsioonis, et seda teha. Toetasin pea põrandale ja tundsin äkki suurt uimasust. Säde küll. Kui palju ma verd kaotasin?

Kui mu pea kõrvaklappe puudutas, ragisesid need ja sisse lõikas Mizzy hääl. „Megan? Säde küll, räägi minuga. Kas sa…”

„Olen siin, Mizzy,” sosistasin ma.

„David! Lõpuks ometi! Kuule, ma paigaldasin tunneli lõhkamiseks laengud. Kas pääsed sealtkaudu välja? Võin need õhku lasta pärast sinu lahkumist.”

Laengud. Heitsin pilgu meid ümbritsevatele droonidele.

Megani illusioonid...

„Tee seda praegu, Mizzy,” sosistasin ma.

„Kindel?”

„Jah.”

Seejärel seadsin end valmis.

Plahvatus kärgatas ülal ja mõjus kuidagi valjemana, sest oskasin seda oodata. Metallikamakad langesid täpselt sinna, kuhu ennegi ja põrutasid maha mõne sentimeetri kaugusel sealt, kus ma kössitasin – aga ma jäin puutumata, nagu ka Megan.

Robotitega läks seevastu nagu nooruspõlve unistustega ja lömastati põhjalikult.

Megan oli silmapilkselt minu kõrval, püstol reiekabuurist väljas ja tulistas allesjäänud droone. Mul õnnestus sääretupest oma nuga võtta. Tõstsin selle üles ja teenisin Meganilt pilgu, mis ütles: „Tõsiselt või?”

„Vähemalt pole see mingi nõme samuraimõõk,” pobisesin ma selga rusude poole keerates. Kui tolm settis, oli Megan pannud pikali ka viimase drooni ja see keerles nüüd maas.

Ajasin end jalgele – noh, jalale – ja lonkasin tunnelivaringu vahel maapinna poole.

„Kust see tuli?” küsis Megan purunenud lae suunas viibates. Mizzy laengud polnud tunnelit üleni kokku lasknud – tegelikult tundus mulle üldse, et langenud olid identsed Megani loodud illusoorsete rusudega.

„Mizzy ütles, et võib selle paiga pärast meie põgenemist õhku lasta.”

„Ja sina lasid tal selle hoopis meile peale kukutada?” küsis Megan minu püssi tuues ja mulle ulatades. Seejärel haaras ta oma relva.

„Mõtlesin, et sinu illusioonid on tõmmatud alternatiivsetest reaalsustest, eks? Ja mida lähemal asub see reaalsus meie omale, seda kergem on seda tõmmata? Sa olid tõeliselt väsinud…”

„Olen praegugi.”

„…ja ma leidsin, et sa kasutasid reaalsust, mis sarnanes väga meie omaga. Plahvatus ülaltpoolt. Mizzy paigutas laengud. Niisiis oletasin, et see juhtuks samamoodi.”

Megan põimis taas mu käe ümber oma kaela ja aitas mul varingust välja longata. Ta tulistas üht drooni, mis üritas end mingi kukkunud kivi alt välja rabeleda. „See oleks võinud ka mitte töötada,” lausus ta vaikselt. „Asjad ei lõpe alati nii nagu teistes reaalsustes. Oleksid võinud end lömastada, David.”

„Noh, ma ei teinud seda. Nii et praeguseks oleme pääsenud...”

Mu hääl hääbus, kui koridori mööda kaikus kaugelt meie tagant tulevaid helisid. Metalseid hääli. Kopterite vurinat. Metallpinnal sõitvaid roomikuid.

Megan vaatas mind ja siis ees laiuvat, endiselt saja meetri kaugusel asuvat väljapääsu metsa.

„Kiirustame,” ütlesin edasi longates.

Selle asemel võttis Megan mu käe oma õlgadelt ja asetas selle vastu seina, et saaksin end ise püsti hoida. „Sa vajad väljumiseks aega,” ütles ta.

„Nii et peaksime ruttama.”

Megan pani püssi õlale ja seisis näoga koridori poole.

„Megan!”

„See koht rusude kõrval on kaitstav,” nentis ta. „Saan neid päris kaua eemal hoida. Hakka astuma.”

„Aga…”

„David, palun. Mine lihtsalt.”

Võtsin Meganil õlast, tõmbasin ta enda juurde ja suudlesin teda. See liigutus väänas vigastatud jalga ja mu külge mööda lahvatas valu, aga mida iganes. Üks suudlus Meganilt oli seda väärt.

Lasin temast lahti. Ja lahkusin siis, nagu ta palus.

Tundsin end argpüksina. Samas tähendas meeskonnaliikmeks olemine osaliselt seda, et said ise ka aru, kui keegi teine võis sinu tööd paremini teha. Ja meheks olemine tähendas osaliselt mõistmist, et on aeg lasta oma surematul tüdruksõbral ise sedapuhku kangelast mängida.

Aga ma tulen talle järele, olgu ta surnud või mitte. Ja varsti. Mitte mingil juhul ei kavatsenud ma lasta tema laibal lõpetada mõnes sellises vannis, nagu ma ennist nägin. Komberdasin nõlvast üles ja üritasin mitte mõelda sellele, mis võib Meganiga juhtuda. Ta pidi end tulistama juhul, kui droonid temast üle jooksevad, sest ei saanud riskida kinni nabimisega.

Megan hakkas minu taga tulistama ja paugud kajasid metallist koridoris. Droonid sibasid ja klõksusid. Järgnes automaadivalang.

Olin peaaegu väljas, kuid silmasin siis päikesepaiste käes varjusid. Mul hakkas droonidest kõrini saama. Võpatasin püstolit välja tõmmates. Õnneks muutusid varjud jässakaks mustaks meheks liibuvas, tumedas rõivastuses. Mehe laubal kükitasid öövaatlusprillid ja ta hoidis kätes väga, väga suurt relva. Abraham vandus mind nähes, hääl veidi prantsuse aktsendist värvitud.