Читать книгу Kättemaksjad 3: Häda - Brandon Sanderson - Страница 6

Päike piilus üle silmapiiri nagu hiiglasliku radioaktiivse meriveise pea. Kükitasin, peitsin end, uskumatu küll, ühe puu otsas. Olin unustanud, kui veidralt asjad lõhnavad.

„Meil kombes?” sosistasin üle liini. Mobiilide asemel kasutasime vanu raadiosaatjaid, mille sobitasime kokku peamikrofoni ja kõrvaklappidega. Heli raksus ja pragises, kui kõnelesin. Algeline tehnoloogia, aga selleks tööks hädavajalik.

„Oota hetk,” ütles Megan. „Cody, oled platsis?”

„Muidugi,” ragises vastus, mida tempis lõunaosariikide rahulikult veniv aktsent. „Kui keegi üritab sulle ligi pugeda, preilna, panen talle kuuli ninna.”

„Öäk,” häälitses Mizzy.

„Liigume viie pärast,” ütlesin oma õrrelt. Cody kutsus minu kasutatavat kaadervärki puuplatvormiks. Tegelikult polnud see aga muud kui rihmadega ühe jalaka tüve külge umbes kümne meetri kõrgusele kinnitatud jahimehe tool. Kütid kasutasid neid omal ajal saakloomade eest peitumiseks.

Tõstsin oma Gottschalki – saleda, sõjaväestiilis ründeautomaadi – õlale ja sihtisin puude vahele. Tavaliselt oleks ma sellises olukorras sihtinud mõnda Eepikut: üht nendest ülivõimetega indiviididest, kes maailma terroriseerisid. Olin sarnaselt oma meeskonnakaaslastega Kättemaksja ja me pühendusime ohtlike Eepikute maha võtmisele.

Kahjuks ei kõlanud elu Kättemaksjate jaoks loogiliselt juba kaks kuud. Meie juht Prof oli ise Eepik – ja jäi lõksu ühe rivaali keerukasse sepitsusse omale järglase leidmiseks. Võimetele alla jäänud Prof lahkus Babilarist ja Regaalia impeeriumist, ent võttis endaga kaasa kõvakettad koos kõigi märkmete-saladustega. Me kavatsesime ta peatada. Ja see tõigi mind siia.

Suure lossi juurde.

Tõsiselt ka. Loss. Arvasin alati, et selliseid leidub ainult vanades filmides ja võõrastel maadel, kuid siin, Lääne-Virginia metsades laiutas üks selline. Ja moodsatest metallväravatest ning kõrgetasemelisest turvasüsteemist hoolimata nägi see paik välja nii, nagu oleks see olnud siin ammu enne, kui taevasse ilmus Häda – telliseid kattis sammal ja päevinäinud müüre mööda ronisid väädid.

Häda-eelne rahvas oli ikka veider. Äge ka – tõestus: loss –, aga siiski päris veider.

Vaatasin sihikust kõrvale ja heitsin pilgu lähedalasuva puu otsas redutavale Abrahamile. Suutsin teda märgata üksnes seetõttu, et teadsin täpselt, mida otsida. Mehe tumedad rõivad sulandusid kenasti hommiku laiguliste toonidega. See oli meie nuhi teatel kõige parem aeg selle konkreetse paiga ründamiseks: Shewbrenti loss, tuntud ka kui Knighthawk Foundry, valukoda. Maailma peamine allikas Eepikutest tuletatud tehnoloogia osas. Meiegi olime kasutanud nende relvi ja tehnikat Terassüdame ning seejärel Regaalia vastu võitlemiseks.

Nüüd kavatsesime neid röövida.

„Kõigil on mobiilid väljas?” uurisin üle liini. „Akud seest võetud?”

„Sa oled seda juba kolm korda küsinud, David,” vastas Megan.

„Kontrollige ikkagi.”

Nad kõik vastasid jaatavalt ja mina hingasin sügavalt sisse. Meile teadaolevalt olime viimane Kättemaksjate rakuke. Kaks kuud oli möödas ja meil polnud ikkagi märkigi Tiast. See tähendas, et ta sai tõenäoliselt surma. See tähendas, et etteotsa asusin mina – kuigi ma sain töökoha välistamise alusel. Abraham ja Cody naersid mu küsimuse peale, kas nemad tahaksid seda ise teha. Ja Mizzy muutus kangeks kui laud ja hakkas peaaegu et hingeldama.

Nüüd olime käitamas minu plaani. Minu segast, hulljulget, uskumatut plaani. Kui aus olla, tundsin kabuhirmu.

Mu kell sumises. Aeg minna.

„Megan,” ütlesin raadiosaatjasse, „sinu kord.”

„Tegutsen.”

Panin püssi taas õlga ja piilusin puude vahelt sinna, kuhu Megan pidi oma rünnaku sooritama. Tundsin end pimedana. Mobiiliga oleksin saanud valida Megani vaate ning tema käiku jälgida või vähemalt tõmmanud ette kohaliku kaardi ja vaadanud oma meeskonda valgustäpikestena. Ent meie mobiilid ehitas ja müüs Knighthawk, mis haldas ka nende jaoks turvatud võrku. Kasutada neid Knighthawki enda hoone ründamiseks mõjus umbes sama nutikana, kui panna salatikastmeks hambapastat.

„Ründan,” teatas Megan ja varsti vapustas õhku paar plahvatust. Uurisin läbi sihiku ja leidsin taevasse tõusvad suitsuribad, ent Meganit ma ei näinud, tema viibis lossi teisel küljel. Megani ülesandeks jäi tungida peale eestpoolt ja neid plahvatusi põhjustasid peavärava pihta visatud granaadid.

Knighthawki Foundry ründamine näis muidugi absoluutselt enesetapjalik. Me kõik teadsime seda, ent meid ajendas ka meeleheide. Ressursid olid otsakorral ja meid jahtis Jonathan Phaedrus isiklikult. Knighthawk keeldus meiega kauplemast ja vaikis täielikult meie palvete peale.

Meie valikuteks osutusid Prof varustuseta ette võtta või tulla siia ja vaadata, mida saab pihta panna. See näis kahest halvast valikust parem.

„Cody?” küsisin ma.

„Tal läheb kenasti, poiss,” teatas too üle pragiseva raadioühenduse. „Näeb välja täpipealt nagu seal videos. See koht lasi droonid välja kohe, kui plahvatused jõudsid toimuda.”

„Korja maha kõik, mida saad,” andsin käsu.

„Aru saadud.”

„Mizzy?” ütlesin ma. „Sinu kord.”

„Kihvt.”

Kõhklesin. „Kihvt? On see mingi kood?”

„Sa ei teagi... Säde küll, David, sa võid vahel ikka täielik kuivik olla.” Tema sõnu täkkis veel üks plahvatuste seeria, sedapuhku suuremad. Minu puu vappus lööklainete käes.

Ma ei vajanud sihikut, et näha minust paremale jääva lossi küljel suitsusambaid. Varsti pärast plahvatust vupsasid akendest korvpallisuurused droonid – saledad ja metalsed, peal propellerid. Need lendasid suitsu poole. Varjulistest niššidest veeresid välja suuremad masinad. Kiitsakad ja umbes inimesepikkused, igaühel peal relv – need sõitsid rataste asemel roomikutel.

Jälgisin neid sihikuga, kui nad hakkasid tulistama metsa, kus Mizzy oli soojusjälgede tekitamiseks ämbritesse signaalrakette paigutanud. Kaugjuhitava tulega kuulipildujad täiendasid illusiooni, et seal peitis end suur sõdurite rühm. Sihtisime oma laske kõrgele. Me ei tahtnud, et Abraham jääks risttule alla, kui on tema kord liikvele minna.

Knighthawki kaitsesüsteem mängis end läbi täpselt nii, nagu meile näitas nuhilt hangitud video. Keegi polnud sellesse paika edukalt sisse tunginud, kuigi paljud üritasid. Üks rühm, mingi liigselt julge eraarmee Nashville’ist tegi videoid ja meil õnnestus koopiad kätte saada. Nii hästi, kui oskasime oletada, võis öelda, et enamiku ajast patrullisid kõik droonid koridorides. Nüüd aga olid need väljas võitlemas.

Loodetavasti pidi see meile võimaluse andma.

„Nii, Abraham,” ütlesin ma liinile, „sinu kord. Ma katan.”

„Ja mina lähen,” kuuletus Abraham vaikselt. See hoolikas tumedanahaline mees sõitis õhukese kaabli peal oma puu otsast alla ja lipsas siis hääletult üle metsapinnase. Kuigi Abrahamil olid jämedamat masti käsivarred ja kael, liikus ta üllatava nõtkusega ning jõudis seinani, mida varahommikune valgus endiselt varjutas. Tema liibuv maskeerimismunder pidi katma soojusjälge vähemalt seni, kuni jahutid tema vööl veel töötasid.

Abrahami ülesandeks oli valukotta hiilida, varastada relvi või tehnoloogiat, mis iganes ta suudab leida, ja kaduda vähem kui viieteistkümne minutiga. Nuhilt saadud põhikaartide väitel olid lossi esimese korruse laborid ja tehased pungil täis noppimist ootavat hüva kraami.

Vaatasin Abrahami närviliselt läbi sihiku. Tõmbasin selle punkti paremale, et kogemata tehtud lask teda ei tabaks. Samas hoolitsesin selle eest, et ükski droon teda ei märkaks.

Ei märganudki. Abraham kasutas pingutiga ronimisnööri madala müüri otsa jõudmiseks ja seejärel järgmist lossi katusele pääsemiseks. Ta peitis end ühe väljasopistuse kõrval ja valmistus järgmiseks sammuks.

„Sinust paremale jääb avaus, Abraham,” ütlesin liinile. „Üks droonidest vupsas välja august selle torni akna all.”

„Kihvt,” sõnas Abraham, kuigi see sõna kõlas eriti imelikult, kui see tuli tema siidise prantsuse aktsendiga.

„Palun ütle mulle, et see pole päris sõna,” ütlesin ma relva tõstes. Jälgisin Abrahami, kui ta avause poole suundus.

„Miks ei peaks olema?” küsis Mizzy.

„Kõlab lihtsalt nii veidralt.”

„Ja see, mida meie tänapäeval ütleme, ei kõla või? „Säde küll”? „Jopski”?”

„Need on minu arust normaalsed. Pole sugugi veidrad.” Üks lendav droon möödus minust, kuid õnneks maskeeris mu rõivastus soojusjälge. See oli hea, sest tundsin end tuukrikostüümi meenutavas komplektis pagana ebamugavalt. Kuigi minu oma polnud nii hull kui Abrahamil, temal oli veel näomask ja puha. Drooni jaoks oleks minul tibatilluke soojusjälg nagu mingil oraval või midagi. Ühel salamahti surmaval, väga surmaval oraval.

Abraham jõudis osutatud nišini. Säde küll, oskas see mees alles hiilida. Sel hetkel, kui mujale vaatasin, jõudsin ta silmist kaotada ja mul oli pagana raske teda uuesti üles leida. Tal pidi olema selja taga mingi eriüksuse väljaõpe.

„Siin on uks, kahjuks,” tõdes Abraham oma nišist. „Ilmselt sulgub pärast masinate väljumist. Üritan end juhtmete abil sisse lasta.”

„Suurepärane! Megan, sul kõik hästi?”

„Elus,” ähkis ta vastuseks. „Praeguseks.”

„Kui palju droone sa näed? On need sulle juba suuremad kallale veeretanud? Kas…?”

„Veidike tegemist, Põlvik,” nähvas ta.

Nõjatusin tagasi. Kuulasin ärevalt tulevahetust ja plahvatusi. Tahtsin seal mäsu keskel viibida, tulistada ja võidelda, kuid see poleks olnud loogiline. Ma polnud hääletu nagu Abraham või... noh, surematu nagu Megan. Temasuguse Eepiku hoidmine oma meeskonnas on kindlasti eelis. Nad saavad sellega hakkama. Minu töö juhina on paigal püsida ja otsuseid langetada.

See tundus nõme.

Kas niimoodi tundiski Prof ennast missioonide ajal, mida ta juhtis? Ootas tavaliselt kõrval ja jagas kulisside tagant õpetussõnu. Ma polnud varem taibanud, kui raske see võis olla. Noh, kui ma Babilaris üht asja õppisin, siis seda, et pean oma tulipäisust ohjeldama. Ma pidin olema nagu... pooleldi tulipea selle asemel. Tulilõug?

Niisiis ootasin, kuni Abraham tööd tegi. Kui ta varsti sisse ei pääse, pean missiooni katkestama. Mida kauem aega kulub, seda suuremaks kasvab tõenäosus, et valukoda juhtiv salapärane rahvas avastab – meie n-ö armee koosneb vaid viiest inimesest.

„Olukord, Abraham?” küsisin ma.

„Saan selle vist lahti. Ainult natuke veel.”

„Ma ei...” Mu hääl vaibus. „Oot üks hetk, mis asi see oli?”

Lähedalt kostis madalat mürinat. Uurisin maapinda enda all ja nägin üllatuseks, et tihke metsapinnas kaardus. Lehed ja sammal volditi eemale ja paljastus metallist luuk. Sealt lendas välja veel üks rühm droone ja vihises mu puust mööda.

„Mizzy,” sisistasin oma mikrofoni. „Ülejäänud droonid üritavad külgedelt sinu positsioonile läheneda.”

„Sinder,” vandus Mizzy. Ta kõhkles hetke. „Kas sa…”

„Jah, seda sõna ma tunnen. Sa pead võib-olla järgmise faasi algatama.” Kiikasin alla avause poole, see sulgus mürinal. „Ole valmis. Tundub, et valukojal on metsa viivaid tunneleid. Nad saavad droone ootamatutest kohtadest valla päästa.”

Uks minu all seiskus poolkinnisena. Kortsutasin kulmu ja kallutasin paremat pilku heitma. Tundus, et osa mullast ja kividest kukkus luugi ühe hammasratta sisse. Eks nii vist juhtub, kui oma sissepääsu keset metsa peidad.

„Abraham,” ütlesin elevuses mikrofoni, „ava siin on avali kinni. Saad siit sisse.”

„See võib raskeks osutuda,” ütles ta. Tõstsin pilgu ja märkasin, et mõned droonid taandusid Mizzy poolelt tulnud plahvatuste jada peale. Need hõljusid Abrahami positsiooni lähedal.

„Säde küll,” sosistasin ma endamisi. Tõstsin püssi ja võtsin kaks masinat paari lasuga maha. Need kukkusid alla. Olime end varustanud kuulidega, mis tabades elektroniga läbi kõrvetasid. Ma ei teadnud nende tööpõhimõtet, aga põhimõtteliselt maksime nende eest kõigega, mida suutsime kaubeldes kokku kraapida. Sinna kuulus ka kopter, millega Cody ja Abraham Newcagost põgenesid. Nagunii torkas see liigselt silma.

„Aitäh abi eest,” ütles Abraham, kui droonid kukkusid.

Minu all kriipisid luugi hammasrattad üksteise vastu ja üritasid teed kinni suruda. Uks nihkus paari sentimeetri võrra.

„See sissepääs sulgub iga hetk. Tule ruttu siia.”

„Hiilimine pole kiire tegevus, David,” vastas Abraham.

Heitsin pilgu luugile. Newcago oli meile kadunud, Prof jõudis sealsed ohutud paigad juba ette võtta ja paljaks teha. Saime vaevu Edmundi – veel ühe meie Eepikust liitlase – turvalisse peidupaika viia.

Newcago rahvas elas kabuhirmus. Babilaris polnud asi palju parem: vähem ressursse ja Regaalia vanad käsilased hoidsid nüüd Profi all teenides kohal silma peal.

Kui see rööv luhta läheb, jääme kuivale. Peaksime end sisse seadma kusagil väljaspool kaardistatud ala ja üritama järgmise aasta jooksul end üles ehitada. See jätab aga Profile märatsemiseks vabad käed. Ma polnud tema kavatsustes kindel. Ma ei teadnud, miks ta Babilarist nii kähku lahkus, ent kahtlemata viitas see mingile sepitsusele või kavale. Jonathan Phaedrus, kelle olid tema võimed nüüd üle võtnud, ei rahulduks ühes linnas sitsimise ja valitsemisega. Teda viisid edasi suuremad ambitsioonid.

Ta võib osutuda kõige ohtlikumaks Eepikuks, keda see maailm iial tunda saab. Mu sisikond väändus selle mõtte peale. Ma ei saanud enam ühtki viivitust õigustada.

„Cody,” ütlesin ma. „Kas sa näeksid ja saaksid Abrahami katta?”

„Üks hetk. Jajah, ta on mul käes.”

„Tore, sest mina lähen sisse. Sina juhid edaspidi.”