Читать книгу Terassüda - Brandon Sanderson - Страница 4

MA OLEN NÄINUD Terassüdant veritsemas.

See juhtus kümme aastat tagasi, olin kaheksane. Seisime isaga Adamsi tänaval pangas First Union Bank. Kasutasime siis enne anneksiooni ikka veel vanu tänavanimesid.

Pank oli tohutu. Üksainus avatud saal valgete sammastega, mis ümbritsesid mosaiikpõrandat, laiad uksed viimas sügavamale hoonesse. Kaks suurt pöördust avanesid tänavale, kummalgi poolel paar tavalist väljapääsu. Mehed ja naised tulvasid sisse-välja, justkui oleks ruum mingi hiiglasliku koletise süda, mis pumpab soontesse rahvast ning raha.

Põlvitasin tagurpidi minu jaoks liiga suure tooli peal ja jälgisin inimeste voogu. Mulle meeldis inimesi jälgida. Erinevad näokujud, soengud, rõivad, ilmed. Kõik ilmutasid siis nii palju mitmekesisust. See tundus põnev.

„David, palun keera ümber,” ütles isa. Tal oli mahe hääl. Ma ei kuulnud teda iialgi häält tõstmas, välja arvatud sel ühel korral, mu ema matustel. Mõte tema agooniast sel päeval paneb mu tänaseni judisema.

Keerasin pahuralt ümber. Asusime panga peasaali küljel, ühes nendest lahtritest, kus töötasid hüpoteegimehed. Meie lahtril olid klaasseinad, mis ei muutnud seda nii ahistavaks, kuid mõjusid siiski võltsina. Seintel rippusid väikesed puuraamidega pildikesed pereliikmetest, laual seisis klaaskaanega tops täis odavaid komme ja sahtlikapil kuhtunud plastlilledega vaas.

See matkis õdusat kodu. Üsna samamoodi, nagu meie vastas istuv mees matkis naeratust.

„Kui meil oleks rohkem tagatisi...” venitas hüpoteegimees hambaid näidates.

„Kõik, mis mul on, asub siin,” ütles isa laual olevale paberile viidates. Tema käed olid rakkudest krobedad, nahk päikese käes töötamisest päevitunud. Ema võpataks, kui näeks isa minemas peenele kohtumisele tööpükstes ja koomiksikangelasega T-särgis.

Vähemalt oli ta juukseid kamminud, olgugi et need hakkasid hõrenema. Tema ei hoolinud sellest nii palju, kui teiste meeste puhul tundus. „Tähendab lihtsalt vähem juukselõikusi, Dave,” tavatses ta mulle naerdes öelda ja sõrmedega läbi õhukeste salkude libistades. Ma ei hakanud osutama, et ta eksib. Juukseid tuli tal ikkagi sama palju lõigata, vähemalt juuste välja langemiseni.

„Ma lihtsalt kardan, et ei saa selles osas midagi teha,” ütles hüpoteegimees. „Olen seda teile varemgi öelnud.”

„Teine mees ütles, et sellest piisab,” vastas isa oma suuri käsi kokku surudes. Ta paistis murelikuna. Väga murelikuna.

Hüpoteegimees muudkui naeratas. Ta toksis sõrmega paberikuhja oma töölaual. „Maailm on nüüd märksa ohtlikum paik, hr Charleston. Pank on otsustanud end riskide võtmise vastu kindlustada.”

„Ohtlikum?” küsis isa.

„Noh, teate küll, need Eepikud...”

„Aga nad ei ole ohtlikud,” sõnas isa kirglikult. „Eepikud on siin selleks, et aidata.”

Ära hakka jälle peale, mõtlesin endamisi.

Hüpoteegimehe naeratus katkes lõpuks, otsekui oleks isa hääletoon teda jahmatanud.

„Kas te siis ei näe?” nõjatus isa ettepoole. „See pole ohtlik aeg. See on imeline aeg!”

Hüpoteegimees kallutas pea viltu. „Kas mitte teie eelmist kodu ei hävitanud üks Eepik?”

„Kus on kurjameid, seal on ka kangelasi,” ütles isa. „Oodake vaid. Nad tulevad kindlasti.”

Mina uskusin teda. Paljud mõtlesid siis tema moodi. Sellest oli möödas vaid kaks aastat, kui taevasse ilmus Häda. Aasta sellest, kui inimesed hakkasid moonduma. Moondusid Eepikuteks – peaaegu nagu juttude superkangelasteks.

Siis olime veel lootusrikkad. Ja pimedusega löödud.

„Või nii,” ütles hüpoteegimees. Ta surus sõrmed kokku täpselt raami kõrval, mille sees oleval kommertspildil naeratasid eri nahavärviga lapsed. „Kahjuks ei nõustu teie hinnanguga meie kindlustajad. Te peate...”

Nad jätkasid vestlemist, kuid mina ei pööranud sellele enam tähelepanu. Lasin silmadel tagasi rahva peale uidata, keerasin siis jälle ümber ja põlvitasin toolil. Isa oli vestlusega liialt ametis, et mind noomida.

Niisiis ma lausa nägin seda, kui panka jalutas Eepik. Taipasin seda kohe, ehkki keegi teine ei paistnud teda eriti märkavat. Enamik ütleb, et ega Eepikut lihtinimesest enne ei eristagi, kui nad oma võimeid kasutavad. Ent siin nad eksivad. Eepikud käituvad teisiti. Seal peitub see enesekindlus, vaevu tajutav ülbus. Olen alati suutnud neid märgata.

Isegi lapsena aimasin, et selle mehe juures on midagi teistmoodi. Ta kandis lõdvalt sobituvat musta ülikonda, mille all oli beež särk, lipsu polnud. Ta oli pikk ja sale, kuid võimas, nagu suurem osa Eepikutest. Musklis ja trimmis sellisel moel, et seda näeb isegi läbi kehast eemale hoidva riietuse.

Ta patseeris saali keskele. Päikeseprillid rippusid rinnataskus ja ta pani need naeratades ette. Siis tõstis ta sõrme ja osutas muretult toksiva liigutusega mööduvale naisele.

Naine pudenes tolmuks ja rõivad põlesid ära. Luukere vajus ettepoole ja kukkus klõbisedes põrandale. Tema kõrvarõngad ja abielusõrmus aga ei haihtunud. Need tabasid põrandat selgelt eristuvate kõlksudega. Kuulsin helisid isegi läbi müra.

Saal tardus. Inimesed jäid õudusest liikumatuks. Vestlused peatusid, ehkki hüpoteegimees lällas edasi ja luges mu isale loengut.

Ta katkestas siis, kui vallandus kriiskamine.

Mina ei mäleta, mida ma tundsin. Kas see pole imelik? Mäletan valgust – neid suurejoonelisi lühtreid pea kohal, mis piserdasid ruumi peegeldunud valguskillukestega. Mäletan hiljuti kasitud põrandalt tulvava sidruni ja ammoniaagi haisu. Mäletan liigagi hästi läbitungivaid hirmukarjeid, hullunud kakofooniat, kui inimesed uste poole pagesid.

Kõige eredamalt mäletan Eepikut laialt naeratamas – peaaegu irvitavalt –, kui ta mööduvatele inimestele osutas ning nad pelga viipega tuhaks ja kontideks muutis.

Jälgisin seda silmi pööramata. Võib-olla olin šokis. Klammerdusin tooli seljatoe külge ja vaatasin tapatalguid suurte silmadega.

Mõned uste lähedal olnud inimesed põgenesid. Kõik, kes Eepikule liiga lähedale sattusid, surid. Mitmed töötajad ja kliendid kössitasid üksteise kõrval maas või peitusid laudade alla. Veidral kombel laskus saali vaikus. Eepik seisis justkui üksi, õhust hõljusid alla paberitükid, põrandat tema ümber katsid kondid ja must tuhk.

„Mind hüütakse Surmasõrmeks,” ütles ta. „Ei ole parim nimi, tunnistan. Aga peaks meelde jääma.” Tema hääl tundus kõhedusttekitavalt muretu, nagu vestleks ta sõpradega mõne napsu saatel.

Ta hakkas ruumis jalutama. „Mul sähvatas hommikul üks mõte,” sõnas ta. Saal oli piisavalt suur, et ta hääl kajaks. „Käisin duši all ja see tabas mind. See küsis... Surmasõrm, miks sa kavatsed täna panka röövida?”

Ta viitas laisalt kahele turvamehele, kes nihkusid ühte külgkoridori otse hüpoteegilahtrite kõrval. Valvurid muutusid tuhaks ja põrandat tabasid nende ametimärgid, vööpandlad, relvad ning luud. Kuulsin, kuidas nende kondid üksteise vastu klõbisesid. Inimese kehas on palju luid. Rohkem, kui oleksin arvanud, ja maha kukkudes tegid need kõva lärmi. Imelik detail, mida jubeda stseeni juures meenutada. Aga mäletan seda selgelt.

Üks käsi haaras mul õlast. Isa oli oma tooli kõrvale maha kükitanud ja üritas mindki alla tõmmata, et Eepik mind ei silmaks. Aga ma ei liigutanud ja isa ei saanud mind jõuga tõmmata tähelepanu äratamata.

„Vaadake, olen seda nädalaid planeerinud,” lausus Eepik. „Ent see mõte tabas mind alles hommikul. Miks? Miks röövida panka? Ma võin nagunii võtta kõike, mida tahan! See on totter!” Ta hüppas üle leti ja pani seal taga kössitanud telleri kiljuma. Märkasin teda vaid vaevu, kui ta põrandale liibus.

„Raha on minu jaoks ju väärtusetu, eks?” ütles Eepik. „Täiesti väärtusetu.” Ta osutas. Naine vähkres tuhaks ja luudeks.

Eepik pöördus kannapealt ümber ja osutas mitmesse kohta, tappes pagevaid inimesi. Viimaks tähendas ta käega otse minu suunas.

Lõpuks ometi tundsin midagi. Hirmusööstu.

Meie taga tabas lauda kolp. See põrkas maha ja pritsis põrandale lennates tuhka. Eepik ei osutanud minu, vaid hüpoteegimehe peale, kes peitis end minu taga laua all. Kas ta üritas põgeneda?

Eepik pöördus uuesti leti taga kügelevate tellerite poole. Mu isa käsi hoidis endiselt pingsalt mu õlast. Tajusin tema muret minu pärast peaaegu nii, nagu oleks see füüsiline tunne, mis kihutab isa käest üles minu sisse.

Siis tundsin hirmu. Puhast, halvavat hirmu. Tõmbusin toolil kerra, nuuksusin ja värisesin. Üritasin peletada mõtetest neid jubedaid surmapilte, mida just äsja kogesin.

Isa tõmbas käe tagasi. „Seisa paigal,” ütles ta hääletult.

Noogutasin, sest olin liigutamiseks liiga hirmul. Isa heitis pilgu tooli tagant välja. Surmasõrm vestles ühe telleriga. Kuigi ma ei näinud neid, kuulsin kontide kukkumist. Ta hukkas neid ühekaupa.

Isa nägu tumenes. Siis kiikas ta külgkoridori poole. Põgeneme?

Ei. Seal lamasid hoopis langenud valvurid. Nägin läbi lahtri klaasseina, kuidas maas lebas püstol, toru tuhka maetud, osa käepidemest ribiluul puhkamas. Isa silmitses seda. Ta teenis noorena USA rahvuskaardis.

Ära tee seda! mõtlesin paaniliselt. Isa, ei! Aga ma ei saanud neid sõnu välja öelda. Lõug värises, nagu oleks mul külm. Kui üritasin rääkida, plagisesid hambad. Äkki Eepik kuuleb mind?

Ma ei saanud lasta isal midagi nii rumalat teha. Mul polnud peale tema ju kedagi. Ei kodu, peret, ema. Kui isa liikuma hakkas, sundisin end küünitama ja tema käsivarrest haarama. Raputasin isa poole pead ja üritasin midagi välja mõelda, mis teda peataks. „Palun,” suutsin sosistada. „Kangelased. Sa ise ütlesid, et nad tulevad. Las nemad peatavad ta.”

„Mõnikord, poeg,” ütles isa mu sõrmi lahti kangutades, „tuleb kangelastele kaasa aidata.”

Ta vaatas Surmasõrme poole ja sööstis siis järgmisesse lahtrisse. Hoidsin hinge kinni ja piilusin väga ettevaatlikult ümber tooli. Ma pidin ju teadma. Isegi kössitades ja värisedes pidin ma nägema.

Surmasõrm hüppas letile ja maandus teisel poolel, meie poolel. „Niisiis pole vahet,” ütles ta endiselt muretul toonil üle põranda jalutades. „Panga röövimine annaks mulle raha, aga mul pole vaja asju osta.” Ta tõstis mõrvarliku näpu. „Pähkel. Õnneks taipasin duši all veel midagi: iga tahtmise puhul võib inimeste tapmine olla ülimalt ebamugav. Mina pidin hoopis kõiki hirmutama, näitama neile oma väge. Siis ei keelaks tulevikus mulle ükski inimene seda, mida soovin.”

Ta kargas pangasaali teisel poolel asuva samba taha ja üllatas last süles hoidvat naist. „Jah,” jätkas ta, „panga röövimine raha pärast on mõttetu. Ent kui ma näitan, mida suudan – on see endiselt oluline. Niisiis jätkasin oma plaaniga.” Ta osutas, tappis lapse ning jättis õudushetkes viibiva naise kondi- ja tuhahunnikut embama. „Kas te pole rahul?”

Ahmisin selle pildi peale õhku, samas kui hirmunud naine üritas tekki koos hoida, ehkki imiku luud kippusid nihkuma ja lahti libisema. Sel viivul muutus kõik minu jaoks palju reaalsemaks. Hirmutavalt reaalseks. Tundsin järsku iiveldust.

Surmasõrm seisis seljaga meie poole.

Isa kihutas lahtrist välja ja krahmas maha kukkunud püstoli. Kaks samba taha peitunud inimest sööstsid lähima ukse poole ja tõukasid kiirustades mu isa, lüües ta peaaegu pikali.

Surmasõrm pöördus. Isa põlvitas ikka veel seal ja üritas püstolit tõsta, kuigi sõrmed libisesid tuhaga kaetud metallil.

Eepik tõstis käe.

„Mida sina siin teed?” kõmises üks hääl.

Eepik pööras kannapealt ringi. Nagu minagi. Ilmselt pöördusid kõik selle madala, võimsa hääle poole.

Tänavale viivas ukseavas kõrgus üks kogu. Valgus paistis kehakuju tagant ja ereda päikese tõttu oli ta vaevalt enamat kui siluett. Üks hämmastav, herkuleslik, aukartust äratav siluett.

Olete ilmselt näinud pilte Terassüdamest, kuid ma ütlen teile – need on täiesti ebapiisavad. Ükski foto, video ega maal ei suudaks seda meest iial talletada. Ta kandis musta. Särk tihedalt üle ebainimlikult laia ja tugeva rinna hoidmas. Püksid lõdvalt rippumas, kuid mitte kottis. Maski ta ei kandnud, nagu mõned esimesed Eepikud seda tegid, kuid tema taga laperdas vaimustav hõbedane keep.

Tal polnud maski vaja. Sellel mehel polnud põhjust end peita. Ta tõstis käed külgedele ja tuul puhus uksed tema ümber lahti. Tuhka pillutati üle põranda ja paberid plagisesid. Terassüda tõusis mõned sentimeetrid õhku, keep laiali paiskumas. Ta hakkas saali liuglema. Käsivarred nagu teraspoomid, jalad nagu mäed, kael nagu puupakk. Aga ta polnud kopsakas ega karune. Ta oli majesteetlik oma süsimustade juuste, nelinurkse lõua, hiigelliku kehaehituse ja üle kahemeetrise kasvuga.

Ja nende silmadega. Intensiivsete, nõudlike, kompromissitute silmadega.

Kui Terassüda graatsiliselt saali lendas, tõstis Surmasõrm kähku näpu ja osutas tema poole. Terassüdame särgil sisises üks lapike, nagu oleks selle peale sigaretti kustutatud. Mees ise ei ilmutanud aga mingit reaktsiooni. Ta hõljus astmeid mööda alla ja maandus õrnalt üsna Surmasõrme lähedal, üüratu keep tema ümber laskumas.

Surmasõrm osutas uuesti ja paistis suurt hirmu tundvat. Taas närune sisin. Terassüda sammus väiksema Eepiku juurde ja kõrgus tema kohal.

Teadsin sel hetkel, et seda mu isa ootaski. Seal seisiski kangelane, kelle tulekut kõik lootsid, kes heastaks teised Eepikud ja nende nurjatud teod. See mees siin pidi meid päästma.

Terassüda küünitas ja haaras Surmasõrmest kinni, kui too katsus veidi hilinenult plehku panna. Surmasõrm jäi nõksatades seisma, päikeseprillid plaksatasid maha ja ta ahhetas valust.

„Ma küsisin sinult ühe küsimuse,” ütles Terassüda, kelle hääl kajas kui kõuemürin. Ta keeras Surmasõrme ümber, et too talle silma vaataks. „Mida sina siin teed?”

Surmasõrm tõmbles. Ta näis olevat paanikas. „Ma... ma...”

Terassüda tõstis teise käe ja sirutas näpu välja. „Mina kuulutasin selle linna enda omaks, väike Eepik. See on minu.” Ta võttis väikese pausi. „Ja nende inimeste üle valitsemine on minu, mitte sinu õigus.”

Surmasõrm kallutas pea abitult viltu.

Mida? mõtlesin mina.

„Sul näib jõudu jaguvat, tilluke Eepik,” ütles Terassüda põrandat katvatele luudele pilku heites. „Võtan vastu su teenistuse. Vannu mulle truudust või sure.”

Ma ei suutnud Terassüdame sõnu uskuda. Need rebestasid mind sama sügavalt kui Surmasõrme mõrvad.

See mõte – teeni mind või sure – muutus hiljem tema valitsemisaja aluseks. Ta piidles saali ja kõneles kõmiseval häälel: „Mina olen nüüd selle linna keiser. Teie kuuletute mulle. Minule kuulub see maa. Minule kuuluvad need majad. Kui maksate makse, laekuvad need minule. Kui eirate mu käsku, siis surete.”

Võimatu, mõtlesin mina. Mitte ometi ka tema. Ma ei suutnud leppida, et see uskumatu olend oli täpselt nagu need ülejäänud.

Mina polnud ainus.

„See ei pidanud nii minema,” pomises mu isa.

Terassüda keeras ümber ja üllatus ilmselt, et kuuleb midagi saalis kössitavatelt ja halisevatelt orjadelt.

Isa astus ette, püstol käes. „Ei,” vaidles ta vastu. „Teie pole nagu teised. Ma ju näen seda. Te olete neist kõvasti parem.” Ta kõndis edasi ning jäi kahest Eepikust vaid mõne sammu kaugusele. „Teie olete siin selleks, et meid päästa.”

Saal oli vaikne, kostis üksnes abitut nuuksumist, kui naine üritas oma surnud lapse jäänuseid endiselt koos hoida. Ta katsus hullunult, tulutult koguda kokku kõiki luid. Leinas ema ei jätnud maha isegi pisimatki selgroolüli. Tema kleiti kattis hall tuhk.

Enne, kui kumbki Eepik jõudis vastata, paiskusid külguksed lahti. Mustade kuulivestide ja automaatidega mehed tulvasid panka ja avasid tule.

Toona polnud valitsus veel alla andnud. Nad üritasid endiselt Eepikutega võidelda, neid surelike seadustele allutada. Algusest peale oli ilmselge, et Eepikute puhul sa ei kõhelnud, sa ei pidanud läbirääkimisi. Sa tormasid sisse, relvad paukumas, ja lootsid, et sinu vastas seisev Eepik on tavalistest kuulidest haavatav.

Isa kargas kohe eemale, vanad lahinguinstinktid sundisid teda selga panga väljapääsule lähema samba vastu suruma. Terassüda pööras end hämmelduses, kui temast uhtus üle kuulide laine. Need põrkasid nahalt ja rebisid riideid, kuid jätsid ta täiesti terveks.

Temasugused Eepikud sundisidki Ameerika Ühendriike vastu võtma kapitulatsiooniseadust, mis andis kõigile Eepikutele kõigist seadustest täieliku vabastuse. Kuulid ei saa Terassüdant vigastada – raketid, tankid, inimeste kõige uusimad relvad isegi ei kriimusta teda. Ja kui Terassüdame saakski kinni püüda, ei hoiaks teda kinni ühegi vangla müürid.

Lõpuks kuulutas valitsus, et sellised mehed nagu Terassüda on loodusjõud, orkaanide ja maavärinate moodi. Öelda Terassüdamele, et ta ei saa soovitut, on sama, nagu võtta vastu seadus, mille kohaselt tuul puhuda ei tohi.

Sel päeval nägin pangas oma silmaga, miks mõned otsustasid mitte vastu hakata. Terassüda tõstis käe ja energia hakkas selle ümber kiirgama külma kollast valgust. Surmasõrm peitis end tema taha ja varjus kuulide eest. Erinevalt Terassüdamest näis tema relvi kartvat. Neile pole immuunsed mitte kõik Eepikud, ainult kõige vägevamad.

Terassüda vallandas käest kollakasvalge energiapurske ja üks rühm sõdureid aurustus. Järgnes kaos. Sõdurid hüppasid kõikjale varju, kust võis seda leida, õhku täitsid suits ja marmorikillud. Üks sõduritest tulistas relvast raketi, mis sööstis Terassüdamest mööda. Ta paiskas endiselt vaenlaste pihta energiat ning tabas panga tagaosa, lüües seifiruumi pauguga lahti.

Välja paiskus leegitsevaid rahatähti. Mündid lendasid läbi õhu ja sadasid kõlinal maha.

Karjed. Kisa. Hullumeelsus.

Sõdurid surid kiiresti. Mina kössitasin jätkuvalt toolil, käed kõrvadele surutud. See oli kõik nii vali.

Surmasõrm passis ikka Terassüdame taga. Ja mina nägin, kuidas ta naeratas. Siis tõstis ta käed ning sirutas Terassüdame kaela poole. Ma ei tea, mida ta kavatses. Ilmselt oli talle antud veel teinegi võime. Enamikul nii tugevatel Eepikutel oli neid rohkem kui üks.

Ehk oleks sellest piisanud Terassüdame tapmiseks. Kahtlen, aga nagunii ei saa me seda iial teada.

Õhus kõlas üksainus pops. Plahvatuse müra kurdistas mind nii palju, et ma tundsin vaevu selles ära püstolipaugu. Kui plahvatuse suits hajus, nägin isa. Ta seisis Terassüdame ees, veidi kaugemal, käed üleval ja selg samba poole. Tema näol püsis meelekindel ilme ja ta sihtis püstoliga Terassüdant.

Ei. Ei, mitte Terassüdant. Surmasõrme otse tema taga.

Surmasõrm varises kokku, laubas kuulihaav. Surnud. Terassüda keeras end järsult ümber ja vahtis väheldasemat Eepikut. Siis viskas ta pilgu tagasi mu isa poole ja tõstis käe näo juurde. Seal, napilt ta silma all, jooksis Terassüdame põsel verenire.

Esmalt arvasin, et see pärines Surmasõrmelt. Aga kui Terassüda selle ära pühkis, jätkas koht veritsemist.

Mu isa tulistas Surmasõrme, kuid kuul riivas enne Terassüdant ja kriimustas teda.

See kuul vigastas Terassüdant, samas kui sõdurite lasud maha põrkasid.

„Vabandust,” ütles isa väga ärevalt kõlades. „Ta sirutas oma käe teie poole. Ma…”

Terassüdame silmad läksid suureks. Ta tõstis käe silme ette ja silmitses kätel oma verd. Ta näis olevat täiesti jahmunud. Terassüda kiikas selja taga oleva seifiruumi poole ja vaatas siis mu isa. Hajuvas tolmus ja suitsus seisis üksteise ees kaks kogu – üks massiivne, kuninglik Eepik ja teine väike, totaka särgi ja kulunud pükstega kodutu mees.

Terassüda hüppas pimestava kiirusega ettepoole ja lajatas käega mu isale rindu, lömastades ta vastu valget kivisammast. Luud purunesid ja isa suust purskas verd.

„Ei!” karjusin mina. Mu hääl kõlas kõrvus imelikult, nagu oleksin vee all. Tahtsin isa juurde joosta, kuid kartsin liigselt. Mäletan tänaseni oma argust ja see ajab mul südame pahaks.

Terassüda astus isa kõrvale ja korjas üles maha pillatud püstoli. Raev silmis leegitsemas, sihtis Terassüda püstoliga otse isa rindu ja tulistas juba kukkunud mehe pihta üheainsa lasu.

See on tal kombeks. Terassüdamele meeldib inimesi nende oma relvadega tappa. Sellest on saanud üks tema tunnuseid. Tal on uskumatu jõud ja ta võib tulistada kätest energiapalle. Aga kui ta peab tapma kellegi, kes on eriliselt tema tähelepanu väärinud, eelistab ta nende oma relvi.

Terassüda jättis mu isa samba jalamile vajuma ja viskas püstoli ta jalge ette. Siis hakkas ta energiat igas suunas tulistama. Ta süütas toole, seinu, lette, kõike. Mind paisati toolilt, kui üks tabamus üsna lähedale tabas ja ma põrandale veeresin.

Plahvatused paiskasid õhku puitu ja klaasi. Kogu ruum vappus. Paari südamelöögi jooksul tekitas Terassüda piisavalt kahju, et Surmasõrme mõrvarlik amokijooks sellega võrreldes leebeks muuta. Terassüda laastas saali, tõugates ümber sambaid, tappes kõiki, keda nägi. Ma pole kindel, kuidas mina ellu jäin, kui üle klaasikildude roomasin. Samal ajal sadas mulle peale puutükke, krohvi ja tolmu.

Terassüda lasi kuuldavale raevu ja nördimuse kriiskeid. Kuulsin seda vaevu, aga ma tundsin, kuidas see akende jäänuseid purustas ja seinad värisema pani. Siis levis temast mingi võimas energialaine. Ja põrand tema ümber muutis värvi, moondus metalliks.

See levis ja uhtus üle kogu saali meeletu kiirusega. Põrand minu all, sein minu kõrval, maas olevad klaasikillud – kõik muutus teraseks. Nüüdseks teame, et Terassüdame raev muudab elutud objektid tema ümber teraseks, kuigi jätab elusolendid ja kõik nende küljes oleva puutumata.

Kui ta karje hääbus, oli suurem osa panga sisemusest läbinisti teraseks muundunud, ehkki suur osa laest jäi puiduks ja krohviks, nagu ka ühe seina tükk. Järsku lennutas Terassüda end õhku, murdis laest ja mitmest korrusest läbi ning võttis suuna taevasse.

Koperdasin isa juurde. Lootsin väga, et ta võtab midagi ette ja peatab kuidagi selle hulluse. Kui ma temani jõudsin, viskles ta krampides. Veri kattis ta nägu ja nõrises rinnas olevast kuulihaavast. Klammerdusin paanikas isa käsivarre külge.

Uskumatul kombel suutis ta kõnelda, kuid ma ei kuulnud ta sõnu. Olin selleks ajaks täiesti kurt. Isa küünitas ja tema värisev käsi puudutas mu lõuga. Ta lausus veel midagi, ent ma ei kuulnud teda ikka veel.

Pühkisin varrukaga silmi ja üritasin seejärel teda jalule tirida ning endaga kaasa vedada. Kogu maja rappus.

Isa haaras mul õlast ja ma vaatasin teda pisarsilmil. Ta lausus üheainsa sõna, mida suutsin huultelt lugeda.

„Mine.”

Mõistsin. Juhtus midagi üüratut. Midagi, mis paljastas Terassüdame, mis hirmutas teda. Siis oli ta veel uus Eepik, linnas ei tuntud teda hästi, aga mina olin temast kuulnud. Ta oli väidetavalt haavamatu.

See püstolilask vigastas teda ja kõik nägid teda nõrgana. Polnud mingit võimalust, et meil lastakse ellu jääda – ta pidi oma saladust kiivalt hoidma.

Pisarad mööda põski voolamas ning isa hülgamise pärast end täieliku argpüksina tundes keerasin ma ümber ja jooksin. Hoone värises plahvatusest ikka veel, seinad pragunesid, laetükid murenesid. Terassüda üritas maja kokku kukutada.

Mõned jooksid esiustest välja, kuid Terassüda tappis neid pea kohalt tulistades. Teised pagesid külguste kaudu, ent need viisid üksnes sügavamale panka. Need inimesed lömastati siis, kui enamik hoonest varises.

Peitsin end seifiruumi.

Tahaksin väita, et olin seda valikut tehes nutikas, aga ma lihtsalt eksisin ära. Mäletan ähmaselt, et roomasin pimedasse nurka ja tõmbusin kerra. Nutsin sel ajal, kui ülejäänud maja kokku kukkus. Et suurem osa peasaalist muutus Terassüdame raevu tõttu teraseks ja seifiruum oli juba algusest peale metallist, jäid need osad terveks.

Tundide pärast tirisid päästetöötajad mind rusude alt välja. Olin uimane ja vaevu teadvusel. Ere valgus pimestas valusalt, kui mind välja kaevati. Ruum, kuhu ma peitusin, oli osaliselt kokku vajunud ja seisis kaldu, kuid püsis veidral kombel terve, sest seinad ja tükk laest oli nüüd terasest. Ülejäänud osa suurhoonest kössitas rusudes.

Päästetöötaja sosistas mulle midagi kõrva. „Teeskle surnut.” Siis tassis ta mind laipade rea juurde ja laotas mulle teki peale. Ta arvas ära, mida Terassüda ellujääjatega teeks.

Kui ta teisi ellujääjaid otsima suundus, sattusin ma paanikasse ja roomasin teki alt välja. Õues valitses vaatamata hilisele pärastlõunale pilkane pimedus. Öövardja oli meieni jõudnud, algas Terassüdame valitsemisaeg.

Koperdasin minema ja lonkasin lähimasse põiktänavasse. See päästis mu elu teist korda. Vaid hetked pärast mu põgenemist tuli Terassüda tagasi ja hõljus vilkuritest mööda, et rusude kõrval maanduda. Tema kõrval kõndis keegi kiitsakas naine, juuksed krunnis. Hiljem sain teada, et ta oli Eepik nimega Murdekoht. Naisele oli antud võime maad liigutada. Ehkki ühel päeval katsus ta Terassüdamelt võimu haarata, püsis ta sel hetkel veel tema teenistuses.

Naine viipas käega ja maa hakkas värisema.

Mina põgenesin segaduses, hirmunult ja ängistuses. Minu taga avanes maa, mis neelas panga jäänused koos laipade, ravi saavate ellujäänute ja päästetöötajatega. Terassüda ei tahtnud alles jätta ainsatki tõendit. Ta lasi Murdekohal nad kõik sadade meetrite alla matta. Ta mõrvas igaühe, kes oleks võinud üldse rääkida midagi sellest, mis pangas juhtus.

Kõik peale minu.

Hiljem sel ööl teostas ta Suure Terastumise, vapustava võimuesituse, mille käigus muutis ta suurema osa Chicagost – hooned, sõidukid, tänavad – teraseks. Selle hulka kuulus ka paras ports Michigani järvest, mis muutus läikivaks musta metalli laotuseks. Just sinna ehitas ta oma palee.

Mina tean paremini kui keegi teine, et meid ei tule päästma ükski kangelane. Pole olemas häid Eepikuid. Ükski neist ei kaitse meid. Võim rikub ja absoluutne võim rikub absoluutselt.

Me elame nendega. Me üritame eksisteerida, ehkki nad on olemas. Kui võeti vastu kapitulatsiooniseadus, lõpetas enamik inimesi võitluse. Mõnedes paikades, mida me nüüd Kildriikideks kutsume, on vanal valitsusel äärepealt veel mingi võim. Nad lasevad Eepikutel teha, mida need tahavad ja üritavad jätkata murtud ühiskonnana. Enamikus kohtades valitseb aga täielik kaos, kus pole mingeid seadusi.

Paaris üksikus kohas nagu Newcagos valitseb üksainus jumalat meenutav Eepik türannina. Terassüdamel siin rivaale pole. Kõik teavad, et ta on haavamatu. Miski ei vigasta teda: kuulid, plahvatused, elekter. Esimestel aastatel proovisid teised Eepikud teda alistada ja trooni üle võtta, nagu Murdekohtki.

Nad on kõik surnud. Nüüd juhtub väga harva, et keegi seda üritada julgeb.

Kui leidub aga üksainus fakt, mille külge saame klammerduda, siis see kõlab: igal Eepikul on nõrkus. Miski, mis tühistab nende võimed, mis muudab nad tagasi tavaliseks, kas või ainult hetkeks. Terassüda pole erand, toonased sündmused pangas tõestavad seda.

Minu peas keerleb vihje selle kohta, kuidas Terassüdant saaks tappa. Miski panga, olukorra, püstoli või minu isa enda juures lubas seista vastu Terassüdame haavamatusele. Paljud teist ilmselt teavad seda armi Terassüdame põsel. Noh, nii palju kui mina oskan öelda, olen mina ainus elav inimene, kes teab, kuidas ta selle sai.

Olen näinud Terassüdant veritsemas.

Ja ükskord näen ma seda veel.