Читать книгу Terassüda - Brandon Sanderson - Страница 5

LIBISESIN trepi käsipuu kaudu alla ja maandusin trepimademe krõmpsuval teraskruusal. Õhku ahmides sööstsin läbi ühe Newcago pimeda alustänava. Kümme aastat oli möödunud mu isa surmast. Enamiku inimeste jaoks oli selle saatusliku päeva nimeks anneksioon.

Kandsin lohvakat nahktagi ja teksasid ning mu õlal rippus vintpüss. Hämar tänav oli üks nendest madalatest alustänavatest, kus taeva poole piidlesid võred ja augud.

Newcagos lasus alati pimedus. Öövardja vandus ühe esimese Eepikuna Terassüdamele truudust ja kuulub tema siseringi. Öövardja tõttu pole päikesetõuse ja kuud ka eriti mitte, ainult kottpimedus. Kogu aeg, iga päev. Ainus, mida seal silmab, on Häda – see särab mõnes mõttes erkpunase taevatähe või komeedina. Häda hakkas hiilgama üks aasta enne seda, kui inimesed Eepikuteks muutusid. Keegi ei tea, miks või kuidas see endiselt läbi pimeduse kumab. Ja muidugi ei tea keegi siiani, miks Eepikud üldse välja ilmusid või mis seos neil Vaevatähega on.

Jätkasin jooksmist ja siunasin ennast, et varem ei lahkunud. Valgus alustänava lae all väreles sinaka tooniga kuplites. Alustänaval jalutasid tavapärased luuserid: nurkadel sõltlased, põiktänavatel diilerid – või midagi veel hullemat. Siia-sinna ruttas oma ametipostile pelglikke töölisgruppe paksudes mantlites, kraed nägude varjamiseks üles tõstetud. Nad tõttasid kössi tõmbunult, silmad maas.

Olin veetnud suurema osa viimasest kümnendist nendesarnaste seas, töötades kohas, mida me lihtsalt Tehaseks kutsusime. Osaliselt orbudekodu, osaliselt kool, peamiselt aga viis kasutada lapsi tasuta tööjõuna. Vähemalt andis Tehas mulle enamiku nende aastate jooksul peavarju ja toitu. See oli tänavaelust palju parem ja mul polnud kunagi selle vastu midagi, et toidu nimel tööd rabada. Laste tööhõiveseadused olid jäänukid ajast, kui inimesed võisid millegi sellise pärast üldse muretseda.

Tõuklesin ühest töölistekambast mööda. Keegi neist sõimas mind milleski, mis meenutas ähmaselt hispaania keelt. Tõstsin pilgu, et näha, kus ma olen. Enamikku ristmikke tähistasid kiiskavatele metallseintele pulbervärviga kaetud tänavanimed.

Kui Suur Terastumine suurema osa vanalinnast ehtsaks teraseks vermis, tabas see ka mulda ja kivimeid kümnete, võib-olla isegi sadade meetrite ulatuses. Oma valitsemisaja esimestel aastatel teeskles Terassüda, et on heatahtlik – kuigi armutu diktaator. Tema Kaevurid uuristasid välja mitu tasandit alustänavaid koos tervete hoonetega ja inimesed tunglesid Newcagosse tööle.

Elu oli siin karm, aga mujal valitses kaos – Eepikud sõdisid üksteisega territooriumi pärast, erinevad valitsusvälised või riiklikud sõjalised rühmitused üritasid maid haarata. Newcago oli teistsugune. Siin võis sind küll muuseas mõni Eepik mõrvata, kellele ei meeldinud su pilk, aga vähemalt jagati siin elektrit, vett ja toitu. Inimesed kohanesid. Sellised me oleme.

Välja arvatud need, kes sellest keeldusid.

Ole nüüd, mõtlesin oma mobiilil kella vaadates. Kandsin seda mantlivarruka kinnitusel. Neetud rongiseisak. Valisin järjekordse otsetee, kihutades mööda põiktänavat. See oli hämar, aga kümneaastane elu lakkamatus pimeduses harjutab ära.

Möödusin kerratõmbunult magavatest kerjustest ja kargasin üle ühe, kes põõnas tänava otsas laiali sirutatuna. Paiskusin Siegeli tänavale, laiemale läbipääsule, mida valgustati enamikust paremini. Siin, alustänavate esimesel tasandil olid Kaevurid inimestele poeruume õõnestanud. Need olid hetkel suletud, kuigi üsna mitme ees valvas keegi pumppüssiga. Terassüdame politsei käis teoreetiliselt alustänavatel patrullimas, aga nad tulid harva appi, kui vaid siis kõige hullematel juhtudel.

Algselt rääkis Terassüda suurejoonelisest maa-alusest linnast, mis ulatub kümnete korruste kaupa alla. See oli enne, kui Kaevurid hullusid. Enne, kui Terassüda ei viitsinud enam teeselda, et hoolib alustänavate rahvast. Samas polnud need ülemised tasandid kohutavad. Vähemalt püsis mingi korrataju ja leidus piisavalt urge, et neid koduna kasutada.

Laevalgus oli vaheldumisi õrnalt roheline ja kollane. Kui tundsid erinevate tänavate värvimustreid, võis alustänavatel täitsa hästi liigelda. Vähemalt ülemistel tasanditel. Isegi linnaveteranid kaldusid alumisi korruseid ehk teraskatakombe vältima, kus oli liiga lihtne ära eksida.

Kaks kvartalit Schusteri tänavani, mõtlesin ma, silmates läbi laes laiuva lõhe pea kohal kõrguvaid, paremini valgustatud ja kiiskavaid pilvelõhkujaid. Sörkisin kaks kvartalit, siis põikasin üles minevale trepile, jalad terasastmetele langemas. Need peegeldasid hämaraid ja pooleldi töötavaid lampe.

Koperdasin metalltänavale ja põikasin kohe pisemale kõrval­tänavale. Paljud ütlesid, et ülatänavad polnud kaugeltki nii ohtlikud kui alustänavad, aga mina ei tundnud end seal iial mugavalt. Kui aus olla, ei tundnud ma end kusagil turvaliselt, isegi mitte Tehases koos teiste lastega. Aga siin üleval... siin liikusid Eepikud.

Püssi kandmine oli alustänavatel levinud komme, ent siin ülal võis see Terassüdame sõdurite või mööduva Eepiku tähelepanu tõmmata. Kõige targem oli redutada. Kükitasin kõrvaltänaval mingite kastide kõrval ja tõmbasin hinge. Heitsin pilgu mobiilile, toksasin sõrmega ette piirkonna algelise kaardi ja vaatasin siis üles.

Otse minu ees seisis punaste neoontähtedega hoone. Reeve’i Teater. Samal hetkel hakkas esiustest rahvast välja voorima ja ma hingasin kergendatult. Jõudsin täpselt etenduse lõpuks.

Kõik inimesed olid ülatänava rahvas, nad kandsid tumedaid ülikondi ja värvikirevaid kleite. Mõned võisid olla Eepikud, kuid enamik mitte. Selle asemel etendasid nad tegelasi, kellel läks elus kuidagi paremini. Võib-olla soosis Terassüda neid nende töö pärast või äkki olid neil lihtsalt jõukad vanemad. Terassüda võis võtta, mida tahtis, aga impeeriumi pidamiseks vajas ta valitsemisel abi. Bürokraadid, armeeohvitserid, raamatupidajad, kaubandusgurud, diplomaadid. Nagu iga vana kooli diktaatorluse ülemkihis elasid ka need inimesed raasukestest, mida Terassüda maha poetas.

See tähendas, et nad olid peaaegu sama palju süüdi kui Eepikud, kes meid, ülejäänuid, rõhusid. Mina ei kandnud aga nende peale kuigi suurt meelepaha. Selline see maailm siis oli, tegid ellujäämiseks vajaliku.

Neil oli vanamoodne rõivastus – trend nägi siis seda ette. Mehed kandsid kaabusid, naiste kleidid meenutasid pilte, mida olin näinud keeluajastu1 kohta. See oli otseselt vastuolus moodsate terashoonete ja kõrgtehnoloogilise Korrakaitse kopteriga, mis kauguses müdistas.

Järsku hakkasid jõukad kodanikud eest ära kolima ja tegid ruumi mehele, kes kandis erkpunast triibulist ülikonda, kaabut ja sügavpunast ning musta keepi.

Kükitasin veidi madalamale. See oli Aimus. Eepik, kellel oli etteaimamise võime. Ta võis näiteks ära arvata, mis number tuleb täringul või milline on homne ilm. Lisaks tajus ta ohte ja see tõstis ta Kõrgema Eepiku staatusesse. Sellist meest pelgalt püssiga ei tapa. Ta teaks, et lask on tulekul ja põikaks eest enne, kui päästikule vajutad. Tema võimed olid nii hästi timmitud, et ta oskas põigelda kuulipilduja valangu eest. Samuti aimaks ta, kui tema toitu mürgitatakse või hoone täidetakse lõhkeainega.

Kõrgemad Eepikud. Kuradi raske oli neid tappa.

Aimus oli Terassüdame valitsuses keskmiselt kõrgel kohal. Mitte osa siseringist nagu Öövardja, Tulekahi või Voolurist, kuid piisavalt võimas, et teda kardaks enamik linna väheldasematest Eepikutest. Tal oli piklik nägu ja kullinina. Ta jalutas teatri ees olevale kõnniteele ja süütas sigareti, samal ajal valgusid majast teised külastajad. Kaks liibuvates kleitides naist rippusid ta käevangus.

Kibelesin seljalt püssi võtma ja teda tulistama. Ta oli sadistlik koletis. Too värdjas väitis, et tema võimed töötasid kõige paremini siis, kui ta harrastas kunsti nimega haruspeksia: surnud olendite sisikonna uurimine tuleviku ennustamiseks. Aimus eelistas kasutada inimese sisikonda ja talle meeldis, kui see oli värske.

Hoidsin end väevõimuga tagasi. Sel hetkel, kui ma otsustaks teda tulistada, käivituks ta võimed. Aimusel polnud üksikust snaiprist midagi karta. Ilmselt arvas Aimus, et tal pole üldse vaja midagi peljata. Kui mu info aga tõele vastas, pidanuks järgmine tund selle arvamuse vägagi ümber lükkama.

No kuulge, mõtlesin mina. Nüüd on parim aeg teda rünnata. Mul on õigus. Peab olema.

Aimus tõmbas mahvi ja noogutas paarile möödujale. Tal polnud ihukaitsjaid. Miks tal neid üldse vaja on? Sõrmed sädelesid sõrmustest, kuigi vara tundus tema jaoks tähtsusetu. Isegi kui Terassüdame reeglid ei annaks talle õigust võtta seda, mida ta soovis, võinuks Aimus igas suvalises kasiinos igal päeval terve varanduse võita.

Midagi ei juhtunud. Kas ma eksisin või? Ma olin endas nii kindel olnud. Bilko info oli tavaliselt värske. Alustänavatel sosistati, et Kättemaksjad olid Newcagos tagasi. Aimus oleks just see Eepik, kelle nad sihikule võtaks. Ma teadsin seda. Olin Kättemaksjate uurimise endale harjumuseks – või isegi missiooniks võtnud. Ma…

Üks naine jalutas Aimusest mööda. Pikk, sihvakas, kuldjuukseline ja vahest kahekümnene, tema õhukesel punasel kleidil haigutas sügav dekoltee. Isegi kahe käevangus kaunitariga Aimus pöördus ja jõllitas talle järele. Naine kõhkles ja kiikas tema poole. Siis ta naeratas ja kõndis tagasi, puusad siia-sinna kõikumas.

Ma ei kuulnud, millest nad rääkisid, kuid lõpuks ajas uustulnuk kaks naist enda kõrvalt minema. Ta juhtis Aimust teed mööda edasi, talle kõrva sosistades ja naerdes. Ülejäänud daamid jäid, käed ristis, maha ega julenud kaevelda. Aimusele ei meeldinud, kui naised talle vastu rääkisid.

See pidi olema see sobiv hetk. Tahtsin neist ette jõuda, aga ei saanud seda tänaval teha. Selle asemel kolisin mõne põiktänava võrra tagasi. Teadsin piirkonda täiuslikult – teatrikvartali kaartide uurimise tõttu olingi peaaegu hilinemas.

Kihutasin ühest hoonest mööda, hoidusin varjudesse ja jõudsin järgmisele kõrvaltänavale. Siit sain välja piiluda ja näha sama teed, kuid teise nurga alt. Aimus uitas terasest kõnniteel.

Piirkonda valgustasid tänavapostide otsas rippuvad laternad. Endised tänavalambid olid ise teraseks muutunud – koos elektroonika ja pirnidega. Enam need ei töötanud, kuid sinna oli mugav laternaid riputada.

Laternad jätsid maha valguslaike, kust paarike sisse ja välja kõndis. Hoidsin hinge kinni ja passisin hoolikalt. Aimus kandis kindlasti relva kaasas. Tema pintsak oli õmmeldud nii, et varjaks pungitust kaenla all, kuid nägin ikkagi kabuuri piirjooni.

Aimusel puudusid otsesed ründevõimed, aga see ei omanud ka erilist tähtsust. Tema ettenägelikkus tähendas, et ta ei teinud iial möödalaske, ükskõik kui huupi see ka polnud. Kui ta otsustas su tappa, oli reageerimiseks paar sekundit või sa surid.

Naisel ei paistnud relva olevat, ehkki ma ei saanud selles kindel olla. Kleit paljastas päris mitmeid kurve. Äkki oli püstol reie külge kinnitatud? Vaatasin lähemalt, kui ta järgmisesse valguslaiku liikus. Ühtäkki avastasin, et jõllitan teda, mitte ei otsi relvi. Ta oli ikka vapustav. Sädelevad silmad, erkpunased huuled, kuldsed juuksed. Ja see dekoltee...

Judistasin end. Idioot, mõtlesin endamisi. Sul on täita ülesanne. Naised segavad selliseid asju nagu ülesanne.

Ent isegi üheksakümneaastane pime preester oleks peatunud ja seda naist jõllitanud. Tähendab, kui ta poleks pime. Loll metafoor, mõtlesin. Peaks sellega veel tööd tegema. Mul on metafooridega ikka ja jälle raskusi.

Keskendu. Tõstsin püssi, jätsin luku peale ja kasutasin suumimiseks sihikut. Kus nad plaanisid teda rünnata? Siinne tänav jooksis mitu kvartalit sünges pimeduses, mida katkestasid vaid laternad – enne kui see ristus Burnley tänavaga. Seal asus kohaliku tantsumaastiku suurkeskus. Tõenäoliselt meelitas daam Aimuse endaga klubisse. Kiireim tee sinna viis läbi selle pimeda ja väherahvastatud tänava.

Tühi tänav oli väga hea märk. Kättemaksjad ründasid harva Eepikut, kes liikus liiga avalikus kohas. Neile ei meeldinud süütud ohvrid. Kallutasin relva üles ja uurisin sihikuga pilvelõhkujate aknaid. Mõned teraseks muutunud klaasid olid välja lõigatud ja taas klaasiga asendatud. Kas keegi passis seal üleval?

Olin Kättemaksjaid aastaid jahtinud. Nemad olid ainsad vastu­hakkajad, üks salapärane rühm, kes jälitas võimsaid Eepikuid, püüdis lõksu ja tappis neid. Kättemaksjad olid õiged kangelased. Mitte midagi sellist, mida isa endale ette kujutas – ei mingeid eepilisi võimeid ega särtsakaid kostüüme. Nemad ei seisnud tõe, Ameerika ideaali või muu taolise totruse eest.

Nad lihtsalt tapsid. Ühekaupa. Nende eesmärk oli kõrvaldada iga viimane kui Eepik, kes end seadusest ülimaks pidas. Ja kuna see tähendas enam-vähem igat Eepikut, oli neil veel kõvasti tööd teha.

Jätkasin akende uurimist. Kuidas nad küll proovivad Aimust tappa? Selleks leidus vaid üksikuid viise. Nad võisid ta püüda olukorda, kust oli võimatu pääseda. Ettenägija võimed juhiks ta enese päästmise teel kõige ohutumasse paika, kuid kui sa lood olukorra, kus iga tee viib surma, võiksid ta tappa.

Meie kutsume seda šahhmatiks2, kuid seda on hirmus raske üles seada. Kõige tõenäolisemalt teadsid Kättemaksjad Aimuse nõrkust. Igal Eepikul on üks selline – objekt, meeleseisund, mingi tegevus –, mis lubab nende väge nullida.

Seal, mõtlesin ma ja süda võpatas, kui märkasin sihiku kaudu tumedat kogu teisel pool tänavat oleva maja kolmanda korruse aknal. Ma ei eristanud detaile, kuid ilmselt jahtis ta Aimust omaenda püssi ja sihikuga.

Seal see oli. Naeratasin. Olin nad tõesti leidnud. Kogu harjutamise ja otsimise järel olin ma nad leidnud.

Jätkasin veel innukamalt oma vaatlust. Snaiper pidi olema vaid üks osa vandenõust Eepiku tapmiseks. Mu käed hakkasid higistama. Teised inimesed tunnevad elevust spordisündmustel või põnevusfilme vaadates, aga mul polnud valmis klopsitud elevuspaketi jaoks aega. See aga... võimalus näha Kättemaksjaid tegevuses, vaadata oma silmaga mõnda nende lõksudest... Noh, see täitis sõna otseses mõttes ühe mu suurimatest unistustest, isegi kui see oli vaid esimene samm mu plaanides. Ega ma ei tulnud vaatama ainult seda, kuidas üks Eepik maha lüüakse. Enne öö lõppu kavatsesin ma leida viisi, kuidas veenda Kättemaksjaid mind oma ridadesse vastu võtma.

„Aimus!” hüüdis lähedalt üks hääl.

Lasin ruttu püssi alla ja tõmbusin kõrvaltänaval hoone vastu. Hetk hiljem jooksis mööda ähmane kogu. Jässakas mees vanamoelises kodukuues ja viigipükstes.

„Aimus!” hõikus ta jälle. „Oota!” Tõstsin taas relva ja kasutasin uustulnuka uurimiseks sihikut. Kas see oli osa Kättemaksjate lõksust?

Ei. See oli Donny „Vintpall” Harrison, üks väheldane Eepik, kelle ainus võime peitus selles, et tal ei lõppenud püstolis kunagi kuulid. Ta oli Terassüdame organisatsioonis ihukaitsja ja palgamõrvar. Polnud mingit võimalust, et ta osales Kättemaksjate plaanis – nad ei teinud Eepikutega koostööd. Kättemaksjad vihkasid Eepikuid. Nad tapsid neist vaid kõige hullemaid, ent ei laseks iial ühelgi oma ettevõtmisega liituda.

Vandusin vaikselt omaette ja vaatasin, kuidas Vintpall Aimuse ja naise juurde astub. Naine paistis murelikuna, täidlased huuled pruntis, vapustavad silmad kissis. Jah, ta oli mures. Raudselt üks Kättemaksjatest.

Vintpall asus rääkima, seletas midagi ja Aimus kortsutas kulmu. Mis siin toimus?

Pöörasin taas tähelepanu naisele. Midagi tema juures... mõtlesin ma, pilk uitamas. Ta oli noorem, kui algselt arvasin, äkki kaheksateist või üheksateist. Ent midagi ta silmis reetis palju vanema mulje.

Tema murelik pilk haihtus hetkega. Selle asendas tahtlik mõttelagedus, kui ta Aimuse poole pöördus ja edasi kõndimiseks märku andis. Olgu see lõks milline tahes, ta vajas, et Aimus edasi tuleks. Kõlas loogiliselt. Ettenägija lõksu püüdmine on raske. Kui tema ohutaju tabab kas või õhkõrn lõksuhais, paneks ta putku. Naine pidi tundma ta nõrkust, ent ei soovinud seda ilmselt kasutada enne, kui nad veidi eraldatumasse kohta jäid.

Isegi siis ei pruukinud see töötada. Aimus oleks endiselt relvastatud ja paljusid Eepikute nõrkusi oli kurikuulsalt keerukas ära kasutada.

Jätkasin vaatlust. Mis iganes Vintpallil probleemiks oli, ei paistnud sel naisega mingit pistmist olevat. Mees osutas vahetpidamata teatri poole tagasi. Kui ta suutis veenda Aimust tagasi tulema...

Lõks ei käivituks iial. Kättemaksjad tõmbuks tagasi, haihtuks ja valiks uue sihtmärgi. Mina kulutaks veel aastaid, et sellist võimalust saada.

Ma ei saanud seda endale lubada. Tõmbasin sügavalt hinge, langetasin püssi ja heitsin üle õla. Siis astusin tänavale ja hakkasin Aimuse poole kõndima.

Oli aeg Kättemaksjatele oma resümee üle anda.

1 USA keeluajastu tähendas 1920.–1933. aastatel valitsenud alkoholi tootmise ja müügi keeldu (tõlkija)

2 Šahhmatt tähendab males seisundit, kus üks mängija on täielikult välistanud teise mängija edasised käigud (tõlkija)