Читать книгу Terassüda - Brandon Sanderson - Страница 6

RUTTASIN hämaras mööda terasest kõnniteed, valguslaikudest aeg-ajalt läbi astudes.

Võimalik, et olin otsustanud teha midagi eriti, eriti totrat. Umbes nagu ostsin-alustänava-kahtlastelt-tänavamüüjatelt-liha-ja-sõin-seda tüüpi totrat. Võib-olla isegi midagi veel rumalamat. Kättemaksjad planeerisid oma rünnakuid ülima hoolega. Mul ei olnudki plaani sekkuda – tahtsin vaid näha ja veenda neid siis end vastu võtma. Kõrvaltänavast välja astudes muutsin asju. Sekkusin plaaniga, ükskõik, milline see ka polnud. Leidus võimalus, et kõik läheb täpselt ettemääratult – et Vintpalliga oli arvestatud.

Aga äkki mitte. Ükski plaan polnud täiuslik ja isegi Kättemaksjatel oli läbikukkumisi. Mõnikord tõmbusid nad tagasi ja sihtmärk jäi ellu. Parem oli taganeda kui riskida kinnivõtmisega.

Mina ei teadnud, milline see olukord oli, aga pidin proovima vähemalt aidata. Kui oleksin selle võimaluse vahele jätnud, neaksin end veel aastaid.

Kõik kolm – Aimus, Vintpall ja ohtlikult mõjuv kaunitar – pöördusid minu poole, kui ma nende juurde jooksin. „Donny!” hüüdsin ma. „Meil on sind Reeve’is vaja!”

Vintpall põrnitses küsivalt ja silmitses mu vintpüssi. Ta sirutas käe pintsaku alla püstoli poole, kuid ei võtnud seda välja. Punases ülikonnas ja sügavpunase keebiga Aimus kergitas kulmu. Kui ma oleks ohtlik, hoiataks ta võimed teda kohe. Ma ei plaaninud aga järgmisteks minutiteks midagi, nii et ta ei saanud hoiatust.

„Kes sina veel oled?” nõudis Vintpall.

Peatusin. „Kes olen mina? Sa vana säde, Donny! Olen Spritzi juures nüüd juba kolm aastat töötanud. Kas sul võtaks see tüki küljest, kui sa vahetevahel inimeste nimesid mäletaks?”

Mu süda peksis, kuid üritasin seda varjata. Spritz oli see kutt, kes Reeve’i Teatrit pidas. Spritz polnud Eepik, aga ta oli Terassüdame palgal – nagu enam-vähem iga teine, kes linnas mingitki mõjuvõimu omas.

„Noh?” nõudsin ma. „Tuled siis või?”

„Ära haugu mu peale, poiss. Oled sa mingi uksehoidja või?”

„Käisin eelmisel suvel Idolini rüüstamas,” vastasin käsi ristates. „Ma teen karjääri, Donny.”

„Sina kutsud mind härraks, idikas,” käratas Vintpall ja lasi käel pintsaku all langeda. „Kui sa „karjääri teeks”, ei kannaks sa tühipaljaid sõnumeid laiali. Mis lora sa tagasi minemise kohta ajasid? Ta ütles, et Aimus pidi tema jaoks mingid koefitsiendid välja arvutama.”

Kehitasin õlgu. „Ega ta mulle ei öelnud miks, lihtsalt käskis teile järele tulla. Ütles, et ta eksis ja te ei peaks Aimust tüütama.” Vaatasin Aimuse poole. „Ma arvan, et Spritz ei teadnud... ee... et teil on tegemist, härra.” Noogutasin naise poole.

Paus venis pikaks ja ebamugavaks. Läksin nii närvi, et oleksin võinud oma sõrmenukkide vastu lotopiletit puhtaks kraapida. Viimaks ajas Aimus end sirgeks. „Ütle Spritzile, et talle andestatakse, vähemalt seekord. Ta peaks seda ise taipama – ma ei ole ta kalkulaator.” Ta keeras ümber, sirutas küünarnuki naise poole ja kõndis minema, ilmselgelt eeldades, et too kargab iga käsku täitma.

Kui daam lahkuma pöördus, heitis ta mulle kiire pilgu, pikad ripsmed sügavsiniste silmade kohal laperdamas. Avastasin, et naeratan.

Siis taipasin, et kui ma vedasin ninapidi Aimust, vedasin ilmselt ninapidi ka teda. See tähendas, et tema – ja Kättemaksjad – pidasid mind nüüd üheks Terassüdame kannupoisiks. Nad jälgisid alati hoolikalt, et ei seaks tsiviilisikuid ohtu, kuid neil polnud midagi mõne palgamõrvari või kambajõmmi kõrvaldamise vastu.

Oh, sa vana säde küll, mõtlesin mina. Oleks pidanud talle silma pilgutama! Miks ma talle silma ei pilgutanud?

Kas see oleks mõjunud tobedana? Ma polnud iial pilgutamist harjutanud. Kas seda saab üldse valesti teha. Lihtne asi ju.

„Sul on silmaga midagi lahti või?” uuris Vintpall.

„Ee, ripsmekarv läks silma,” kohmasin vastuseks. „Härra, vabandust. Ee, peaksime tagasi minema.” Mõte, et Kättemaksjad vallandavad oma lõksu nii, et mõnusa kõrvaltoimena jääb sisse ka Vintpall – ja mina tema kõrval – muutis mind järsku väga-väga närviliseks.

Kiirustasin kõnniteed mööda, astudes lärtsudes läbi paari lombi. Vihm ei aurustunud pimeduses nii ruttu ja et maa-alune oli valatud terasest, polnud sellel ka kuhugi voolata. Kaevurid lõid osa äravoolust koos torudega, mis ajasid alustänavatel õhku ringi, kuid nende hilisem hullumeelsus segas plaane ja nad ei lõpetanudki kunagi.

Vintpall tuli mulle mõõdukal sammul järele. Aeglustasin ja kohandusin tema tempoga. Kartsin, et tal võib tekkida põhjus Aimuse juurde tagasi minna.

„Mis sa kihutad, tatt?” urises ta.

Kauguses peatusid naine ja Aimus tänavalambi all ja asusid üksteise suid keelega läbi otsima.

„Ära jõllita,” ütles Vintpall mööda kõndides. „Ta võiks meid maha lasta isegi vaatamata ja kedagi ei huvitaks.”

Tõsi. Aimus oli piisavalt vägev Eepik, et võis teha, mida tahtis seni, kuni ta mõnda Terassüdame plaani ei seganud. Vintpallil endal taolist immuunsust polnud. Tema tasandil tuli endiselt ettevaatlik olla. Terassüdamel oli sellest ükskõik, kui mõni väheldane Eepik nagu Vintpall noa selga sai.

Rebisin pilgu eemale ja kõndisin Vintpalli järel. Ta süütas kõndides sigareti, pimeduses välgatas ja sisises seejärel punakalt hõõguv ots tema ees. „Sa vana säde, Spritz,” ütles ta. „Oleks võind kohe algusest peale Aimusele järele saata mõne teist, kannupoistest. Ma vihkan seda, kui seisan seal nagu jopski.”

„Teate küll seda Spritzi,” ütlesin hajameelselt. „Ta mõtles, et teie saatmine solvaks Aimust vähem, sest olete Eepik.”

„Küllap vist.” Vintpall tõmbas mahvi. „Mis meeskonnas sina siis oled?”

„Eddie Macano omas,” ütlesin ühte käsilast Spritzi organisat­sioonist nimetades. Kiikasin üle õla. Nad tegelesid ikka veel sellega. „Tema käskiski teile järele joosta. Ei tahtnud seda ise teha. Üritas liiga usinalt ühte tüdrukut peale korjata, kelle Aimus sinna jättis. On alles jopski, mis?”

„Eddie Macano?” venitas Vintpall minu poole pöörates. Tema sigareti punane ots värvis hämmeldunud näo leekivoranžiks. „Tema suri ju kaks päeva tagasi kismas nende maa-alustega. Ma olin seal...”

Tardusin. Oih.

Vintpall sirutas püstoli poole.