Читать книгу Montmartre'i jalamil - Britta Röstlund - Страница 4

PARIISIS, AADRESSIL BOULEVARD des Batignolles 73, asub väike toidupood. Inglise keelt rääkivad turistid nimetavad sedasorti poode Araabia poodideks. Boulevard des Batignollesi toidupoe omanikule see küll ei meeldi, aga ega ta seda välja ei ütle. Bulvaril ju väga palju turiste ei ole. Suurem osa Pariisi külastajaid kolavad Champs-Élysées’l, Eiffeli torni, Louvre’i ja Triumfikaare kandis.

Need, kes soovivad avastada „tõelist” Pariisi, lähevad näiteks Château Rouge’i ja arvavad, et nad on vaprad ja elukogenud, kui liiguvad metroosissepääsu turvalises läheduses. Tõde on aga see, et mingit tõelist Pariisi pole olemas. See linn on skisofreeniline. Kui tahad avastada Pariisi, saab seda kõige paremini teha mõnelt tänavapingilt. Sealt võib jälgida, kuidas mitu miljonit inimest püüavad leida oma kohta elus.

Üks neist, kes avastab Pariisi iga päev, on Mancebo, istudes taburetil oma toidupoe ukse ees aadressil Boulevard des Batignolles 73.

Pariisi toidupoekesed on erilised selle poolest, et nende omanik on enamasti pärit mõnest Prantsusmaa endisest Põhja-Aafrika kolooniast, et hinnad on seal tavalisest kõrgemad, et nad on vastutulelikult kaua lahti ja et neis on hea värske puuvilja valik. Turistile pakub eksootikat osta niisugusest poest oma piknikukraam või pudel veini, mida hotellituppa smugeldada. Pariislase silmis on niisugune pood aga linnapildi osa ja tihti päästerõngas. Toidupood sisendab turvatunnet. Seal töötavad tavaliselt ühe perekonna liikmed ja ostjad hindavad selle intiimsust muidu anonüümses suurlinnas.

Mancebo ei mõtle küll selle peale, et ta istub iga päev oma taburetil ja avastab Pariisi. Ta registreerib ebateadlikult kõike, mis tänaval toimub. Toidulõhn paneb ta oma vaatlused katkestama. Esimest korda juhtub see lõuna paiku. Siis saab nimelt süüa, mille on valmistanud Mancebo naine Fatima poekese kohal teisel korrusel. Aga enne, kui portselanikõlin on Mancebo teadvusesse jõudnud, siseneb lärmakalt poodi tema nõbu Tariq. Tariq ei tööta siit kaugel, tegelikult on tal otse üle bulvari oma kingsepatöökoda. Kingsepatöökoda, mille ta iga päev lubab kinni panna ja maha müüa, et sõita Saudi Araabiasse ja avada seal langevarjurite kool.

Tariq ei tea langevarjudest küll palju, aga viis aastat tagasi oli tema ärisse tulnud keegi mees, kes laskis panna kingadele kontsaplekid. Niikaua, kui liim kuivas, jõudis mees Tariqile rääkida, kuidas ta oli jätnud arvutinõustajaameti Pariisis ja avanud Jordaanias benji-hüppekooli. Ja juhtus veel nii, et samal päeval tuli töökotta keegi noormees, kes rääkis, et ta oli koos naisega kolinud Dubaisse. Selle asemel et vireleda tavalist tööd tehes Pariisis, elavad nad nüüd Dubais nagu kuningad. Nii oligi Tariqile tulnud mõte avada Saudi Araabias langevarjurite kool. „Saudid on õhulendude järele puhta hullud,” korrutab Tariq.

Ta on veendunud, et turbani ja juveelidega ehitud inimesed enne õndsaks ei saa, kui hakkavad langevarjuhüppeid õppima. Kuni nafta voolab, niikaua nad maksavad, selles on Tariq kindel. Ta on raamatukogust laenutanud isegi raamatuid Saudi Araabia kohta. Fatima arvas küll, et oleks parem, kui ta kõigepealt ise õpiks langevarjuga hüppama.

Tariq ei avasta Pariisi nagu Mancebo, tema istub kingsepatöökojas, enamasti suitsetab oma kontoris. Mancebo tohib päevas tõmmata ainult ühe sigareti, kuigi tahaks rohkem. Fatima lubab oma mehel suitsetada ainult pärast õhtusööki. „Mis toidupood see oleks, kui siin suitsu järele haiseks,” ütleb ta ikka.

Ka ütleb ta end olevat allergiline sigaretisuitsu vastu ja sellepärast ei tohi Mancebo kodus suitsetada. Tegelikult ei karda Mancebo oma naist, vähemalt mitte siis, kui elu veereb tavalist rada. Seitse päeva nädalas, kui Mancebo töötab, on Fatima kodus. Mida ta seal päriselt teeb, Mancebo õieti ei teagi, ega julge ka küsida. Aga süüa teeb ta kindlasti, sest söök on alati laual.

Tariq ja Mancebo nii elavad kui ka töötavad lähestikku. Tariq ja tema naine Adèle elavad otse poe peal ning Mancebo, Fatima ja nende poeg Amir omakorda nende peal. Aga peaks olema vastupidi, väidab Mancebo otsustavalt. Oleks loomulikum, kui tema elaks Tariqi korteris, sest siis oleks tal iga päev minna ainult üks korrus allapoole ja pood lahti teha ja õhtul üks korrus üles, kui ta poe kinni on pannud. Aga Fatima nii ei arva. „See on sul ainuke võimalus ennast liigutada,” ütleb ta.

Mõni aasta tagasi, kui Mancebol oli rohkem energiat, mõtles ta välja kõik argumendid võimalikuks korterivahetuseks. Esimene ja kõige kaalukam oli see, et ta on palju vanem kui Tariq ja juba mõne aasta pärast on trepist käimine talle suur nuhtlus. Teiseks tõuseb Mancebo hommikuti varem kui teised ja võib nad trepist käies äratada. Ja kolmandaks teeb Fatima süüa alati teisel korrusel, sest seal on parem pliit.

Päevselge – vähemalt Mancebole –, et just tema korter peaks asuma teisel korrusel. Ta oli oma argumendid põhjalikult ette valmistanud ja need siis maitsvat grillkana süües teistele ette kandnud. Oma suureks imestuseks ei leidnud ta mingit heakskiitu, isegi mitte oma naiselt, ja see paneb teda siiani imestama. Vastupidi, naine oli tema kulul nalja heitnud ja küsinud, kas Mancebo on ehk hakanud ka kvartalirahvalt allkirju koguma. Tariq oli naernud nagu alati, Adèle muidugi vaikis ja Amir oli Mancebo väiteid vaevalt üldse kuulanud. Praegu ei ole Mancebol enam ei aega ega jõudu korterivahetuse asja üles võtta.

Kui keegi küsib, mis tööd Mancebo teeb, vastab ta, et töötab teeninduse alal. Ja kui keegi soovib täpsemat selgitust, ütleb ta, et on toidupoe omanik. See kõik on tõsi. Kui keegi küsib, kus see toidupood asub, vastab ta, et see asub Montmartre’i jalamil. Selle üle võib vaielda.

Mancebole meeldib mõte, et ta elab ja töötab valge suhkrupeaga Sacré-Cœuri kiriku läheduses. Tema vastus paneb paljud inimesed uskuma, et Mancebo ja tema tillukese poe võib leida väikeselt väljakult nimega Place du Parvis du Sacré-Cœur või siis kiilutuna mõnele Montmartre’i põiktänavale, aga nii see pole. Montmartre’i kirikut on Boulevard de Batignollesilt küll näha, kuid vaid kauguses, üleval mäe tipus.

Fatima arvab, et mees on lapsik, kui ta ütleb oma poe asuvat Montmartre’i jalamil, ja turtsatab iga kord. Vahel sikutab Fatima meest kõrvast. Siis väidab Mancebo, et niikuinii keegi ei tea, kui pikk Montmartre’i jalam on. Ja see vastab tõele.

Mancebo igapäevaelu juhivad lõhnad ja mitmesugused märgid linnast ja linnaelanikelt, nii et käekella tal vaja ei lähe. Küll aga äratuskella, mis heliseb igal hommikul pärast viit. Veerand tundi hiljem istub ta valgesse kaubikusse ja sõidab Pariisist lõuna pool asuvasse Rungisi, et osta värsket aed- ja puuvilja. Veidi pärast kella kaheksat on ta Pariisis tagasi ja mõni minut hiljem astub ta läbi François’ juurest Le Soleil’st ja võtab kiiresti ühe kohvi, mis on ühtlasi tema hommikusöök.

Nõbude püsibaar Le Soleil moodustab kvartalis Mancebo toidupoe ja Tariqi kingsepatöökojaga kolmnurga. „Kuldne kolmnurk”, nagu baaripidaja tavatseb öelda, vihjates sellega kuulsale kuldsele kolmnurgale, mille moodustavad linna kolm ajaloolist kohvikut Café de Flore, Les Deux Magots ja Brasserie Lipp. „Bermuda kolmnurk,” annab Tariq siis alati vastu. Ei François ega Mancebo näe siin tegelikult mingisugust sarnasust.

Kell üheksa tõmbab Mancebo poevõre üles ja pood hingab sisse hommikuõhku. Siis teeb Mancebo tööd, kuni tunneb toidulõhna. Võre alla ja lõunat sööma. Kui ta on söömise lõpetanud, ja see oleneb sellest, mis söök oli ja kui huvitav oli vestlusteema laua ääres, läheb ta jälle trepist alla ja tõmbab teist korda sel päeval võre üles. Pärastlõunal langeb võre päeva jooksul teist korda – siis on aeg, et juua Tariqiga Le Soleil’s üks pastis, Ja seejärel jälle tööle, kuni poodi tulvab raske söögilõhn, see juhtub umbes kell üheksa. Ja võre tõmmatakse selleks päevaks lõplikult alla.

Veel üks päev on möödas. Mancebo on oma taburetilt jälle Pariisi vaadelnud. Nüüd loeb ta nagu tavaliselt üle kassa, köidab rahatähed kummipaelaga punti ja paneb kilekotti. Raha läheb panka. Rikkaliku oapajaroa lõhn leiab tee alla poodi läbi ukseprao, mis on nagu paokil huuled.

Toidulõhn on kõigi nende aastate jooksul imbunud teisel korrusel asuvast köögist välja esikusse, läbi ukseprao, trepist alla, et immitseda siis läbi ukse trepikoja koridori, mis toob otseteed poodi. Maja hingeõhk teatab Mancebole, millal on aeg müügilett väljast sisse veeretada, mis omakorda annab märku Tariqile teisel pool tänavat, et tänaseks on aeg kingsepatöökoda kinni panna. Toidulõhn annab aimu ka sellest, mida õhtusöögiks pakutakse.

Kui Mancebo hommikul oma poe avab, on seal alati eelmise päeva õhk veel alles, aga seda vaid mõneks minutiks, või niikaua, kui Mancebol võtab aega puu- ja köögiviljaleti välja veeretamine. Siis seguneb see hingus juba Pariisi rohkem või vähem värske õhuga.

Mancebo lõpetab rahalugemise. Pole suurem asi päev. Palavus on linnaelu halvanud, aga paistab, et nüüd tuleb ilmamuutus. Ta suleb aedviljaleti väikesed rohelised luugid. See on märk Tariqile. Mancebo kohendab oma pisikest musta mütsi, mida ta kannab aasta ringi. Talle tundub, et on ilma mütsita alasti. Nii tunneb ennast ka Adèle ilma loorita.

Mancebole meenub õhtusöök, kui nad arutasid tema mütsi ja Adèle’i loori sarnasusi. Nende peakatetest on saanud osake neist endist.

Fatima ei arva, et Mancebo mütsil või Adèle’i looril oleks mingi ülesanne täita. Ta ise ei kannaks iialgi loori, see ainult segaks tema igapäevategemisi. Kui Fatima on Adèle’i peale pahane, et too ei aita teha majapidamistöid, siis salvab ta, et loor on nendele, kes istuvad ja kuulavad päev läbi raadiot. Peale raamatulugemise Adèle ju midagi muud ei teegi. Ta lihtsalt ei saagi muud teha, sest tal on seljas kaasasündinud vigastus, väidab ta. Fatima arvab, et just see seljavigastus ei lase Tariqil ja Adèle’il lapsi saada. Mitte vigastus kui selline, aga nad ei saa võtta õiget „lapseasendit”, nagu Fatima seda nimetab.

Mancebo veeretab puu- ja aedviljaletid sisse. Tariqil läheb kingsepatöökoja sulgemine kiiremini kui Mancebol poe kinnipanek. Nõol on tegelikult vaja ainult uks lukku keerata. Mõnikord paneb ta töökoja kinni juba mõni tund pärast pastis’i Le Soleil’s ja veedab ülejäänud päeva töökoja taga asuvas kontoris. Aga töökojast ei lahku ta siiski mitte kunagi enne, kui on söögiaeg. „Mida ma seal naiste seas teen?” küsib ta ikka. Aga mida ta teeb kontoris neil kordadel, kui ta töökoja varakult kinni paneb, seda Mancebo ei tea, Tariq ise ütleb, et tal on palju raamatupidamisvärki. Aga mõnikord loeb ta lihtsalt lehte või suitsetab. Seda näeb Mancebo oma poest.

Siseneb üks keskealine daam ja Mancebo tervitab teda viisakalt. Ta tunneb naist. Too käib õhtuti sageli midagi väikest ostmas. Arvatavasti teeb ta oma suured ostud mujal ja tuleb Mancebo poodi ainult siis, kui on midagi unustanud. Seekord ostab ta soolaküpsiseid ja pudeli Coca-Colat. Ta maksab, Mancebo soovib talle toredat õhtut ja saadab ta ukseni. Naine väljub samal hetkel, kui siseneb Tariq, patsutab oma nõbu õlale, teeb trepikojaukse lahti ja läheb trepist üles. Toidulõhn voolab poekese pärani suust sisse.

Oli täiesti tavaline päev. See algas nagu kõik teised, möödus nagu kõik teised ja Mancebo usub, täiesti põhjendatult, et see ka lõpeb nagu kõik teised päevad. Aga tegelikult ei usu ta midagi. Alles siis, kui päev keerab ebatavaliseks, muutub kogu sellele eelnenud aeg tavaliseks. Praegu ei mõtle Mancebo mitte millelegi muule kui toidule.

Ja ehk ongi nii, nagu ütleb Fatima, et mida kaugemale päev edeneb, seda rohkem võtab Mancebo reptiiliaju võimust. Hommikul on vaja, et mees oleks erk ja heas vormis, kui ta sõidab Rungisi ja peab välja rehkendama, kui palju mingit kaupa osta, ja päeva jooksul peab ta kohtuma igasuguste inimestega ja neid teenindama. Aga mida kaugemale õhtusse, seda passiivsemaks mees muutub.

Tempo aeglustumine algab pastis’iga Le Soleil’s. Kui päev hakkab lõpule jõudma, ei suuda mees mõelda muust kui söögist ja oma sigaretist.

Võre vajub raginal alla ja Mancebo paneb selle korralikult lukku, enne kui tule kustutab ja trepist üles läheb.

„Ahoi!” hüüab ta trepil, nagu hoiatades oma saabumise eest.

Fatima keerutab jõuliste liigutustega oranžikat pajarooga ja Tariq süütab selle päeva kuueteistkümnenda sigareti, ise kurtes, et päeva jooksul pole olnud aega suitsetada.

„Kas kuuled!” karjub Fatima. „Tariqil ei olnud aega isegi suitsetada!”

Ta naerab ja maitseb rooga.

„Tere, sa igavene laiskvorst!” tervitab Mancebo Tariqi, kui ta üles jõuab, raputab natuke jõhkralt poeg Amiri pead ja suudleb seejärel Fatimat põsele. Kõigis kolmes tervituses on palju armastust.

Toas on talumatult palav. Adèle paistab kõige vähem kannatavat, kuigi loor katab nii ta juuksed kui osa näost. Toit kantakse kiiresti madalale lauale, nad istuvad mattidel, kõik peale Fatima, kes ikka veel ringi askeldab. Tariq näitab käega, nagu kamandaks koera „kohale”, et Fatima istet võtaks. Fatima istub otsekohe, otsekui olekski märguannet oodanud. Kõik asuvad isukalt sööma. Tariq kustutab sigareti ja Adèle laseb looril näo eest langeda.

„Siin võid ju lausa surra passiivse suitsetamise kätte,” ütleb Mancebo ja röhatab, peamiselt selleks, et mahendada Fatima meelt.

Kõik kiidavad Fatima kokakunsti nagu ikka, peale Adèle’i, kes on seekord ebatavaliselt vaikne. Tariqi paistab see häirivat.

Äkki Adèle võpatab, nagu oleks miski teda ehmatanud, ja ta vaatab laua ääres ringi.

„Kas kuulete?”

Fatima raputab pead, nii et lõualott võbiseb, ja noolib nimetissõrmega salatikastme kausi puhtaks. Amiri mobiil heliseb ja Fatima näitab laia liigutusega, et poiss peab lauast lahkuma, kui kavatseb sellega rääkida.

„Pole midagi, kallis, see oligi ainult mobiil, mida sa kuulsid,” püüab Tariq oma naist rahustada.

„Ei, see oli enne telefoni. Keegi oleks nagu koputanud... kopsinud.”

Ta jõuab vaevalt lause lõpetada, kui kõik kuulevad seda.

Muidugi on keegi all ja koputab võre vahelt poeuksele. Tariq tõuseb, kasutab juhust ja süütab uue sigareti, vaatab aknast välja. On hakanud tibutama ja bulvar on päris tühi.

„Ma ei näe mitte midagi, aga seal all on vist tõesti keegi.”

Jälle koputatakse ja sõnagi lausumata paneb Mancebo oma musta mütsi pähe ja kiirustab alla. Tegelikult ei mõtle ta üldse sellele, kes see võib olla, ta ei hakka isegi mõistatama. Ta on liiga väsinud, et mõelda. Ta läheb alla peamiselt selleks, et saaks pärast rahulikult edasi süüa, ühe suitsu teha ja siis magama heita.

Poe ees seisab keegi naine. Kui Mancebo on ukse lahti keeranud ja võre üles tõstnud, tormab naine sisse. Mancebo jõuab mõelda ainult, et kui ta üles tagasi läheb, on leib otsas. Samal ajal teab ta, et tema toimetulek sõltub ainult jumalast ja tema isiklikust panusest selles poekeses, mis tähendab ühtlasi paindlikke lahtiolekuaegu. Muidu hakkavad kunded tegema oma oste Monoprixis või läheduses asuvas Franprixis. Nii mõnigi tema kaup müüakse seal maha poole hinnaga. See kõik aga ei muuda tõsiasja, et leib on otsas, kui ta üles tagasi jõuab. Naine vahib ringi, nagu imestades, et on sattunud toidupoodi. Ta naeratab. Mancebo ei vasta naeratusega. Naine naeratab uuesti ja nüüd teeb seda ka Mancebo.

„Millega saan aidata, proua?”

Naine vaatab jälle ümberringi, nagu ei saaks ta õieti aru, kuhu ta on sattunud. Nagu oleks keegi teda siia toonud, side silme ees. Siis naeratab naine taas, kuid Mancebo ei tee seda märkama. Teda hakkab asi tüütama ja mõtted lähevad hoopis sellele, et ta jääb ilma nii teest kui ka magusatest kookidest.

Äkitselt hakkab naine kauba vastu huvi üles näitama, nagu mõistaks ta alles nüüd, et Mancebol ei ole kannatust igavesti oodata. Ta tuhiseb ringi, paremat sõna Mancebo naise liikumisele oma poes ei leia. Mancebo sügab mütsi all pead ja haigutab. Siis jääb naine seisma, seekord ta ei naerata, vaid vaatab tõsisel pilgul Mancebole otsa, võtab riiulilt oliivipurgi ja läheb kassa poole. Ta asetab purgi letile viisil, mis ütleb, et ta tahab näidata, mis ta sellest poest leidis, ja nagu peaks Mancebo üllatunult hüüdma: „Ma ei teadnudki, et mu poes niisugust kaupa leidub!” Kui Mancebo seda ei tee, tõstab naine purgi veidi kõrgemale ja põrutab selle uuesti letile.

„Kas veel midagi?” küsib nüüd väsinud ja vihane Mancebo.

Ta ei saa tegelikult aru, mida naine päriselt tahab. Too võtab purgi juba kolmandat korda kätte ja paneb selle letile, nagu peaks Mancebo midagi mõistma, samal ajal kui naine saladuslikult pead raputab, pilk suunatud tänavale. Naine maksab, tänab ja lahkub, ühes käes oliivipurk otsekui teatepulk. Mancebo suleb taas poe ja raputab pead.

„All oli üks tõeline pirts,” puhib ta, kui sel õhtul juba teab mitmendat korda trepist üles jõuab.

„Kas ma pole rääkinud,” ütleb Tariq. „Peaks kõik pariislased puuri panema ja laskma välja ainult need, kes on terved, siis ei oleks Pariis enam miljonilinn.”

Fatima naerab ja näitab hellusega, kuigi omal viisil, et ta on mehele natuke leiba alles hoidnud. Mancebo haukab sooja pitaleiba, kui keegi all jälle uksele prõmmib. Kõik vaatavad üksteisele otsa. Kas nad kuulevad õigesti? Fatima kortsutab kulmu ja läheb kööki.

Taas prõmmitakse uksele, nüüd juba kõvemini. Kuid Mancebo ei liiguta oimugi ja sööb edasi. Kui prõmmitakse kolmandat korda, vaatavad kõik tema poole justkui märgiks, et just tema on see, kes peab midagi ette võtma. Mancebo haarab leiva kätte ja läheb ilmetu näoga kindlameelselt trepi poole, mida ta oli lootnud sel päeval enam mitte näha. Poolel teel alla märkab ta, et on unustanud oma musta mütsi. Talle ei tuleks iial mõttesse minna võõra inimese ette katmata peaga, niisiis pöördub ta tagasi üles ja kuuleb, et seal käib elav vestlus. Korteris jagub vaikust harva pikemaks ajaks. Adèle heidab Mancebole kiire pilgu, kuid teised ei märkagi teda.

Mancebo paneb kassa kohal oleva lambi põlema ja vaatab kissitades ukse poole, aga näha pole kedagi, ja ta hakkab juba kahtlema, kas keegi ikka tõesti seekord tema poe uksele koputas. Ta trummeldab sõrmedega mõne hetke uksepiidal, et võtta paar sekundit otsustamiseks. Siis lõpetab ta trummeldamise ja kuulatab, kas kostab mõni ebatavaline heli. Kõik on vaikne, kuulda on vaid tasast vihmapladinat. Mancebo haigutab ja kustutab lambi. Nüüd on ta oodanud küllalt kaua ja tal on peaaegu meelest läinud, mida ta siin poes üldse teeb. Niipea kui ta selja pöörab, kostab uus koputus, nüüd juba tugevam, nagu kasutaks too isik mingit löögiriista. Mida põrgut, mõtleb Mancebo ja paneb lambi taas põlema, ja suundub siis otsustavalt, kuid siiski ettevaatlikult ukse poole, mõeldes Tariqi juttudele kõigist selle linna lollpeadest. Vihm võtab hoogu, nagu ka tema sammud. Nüüd näeb ta, et seal seisab seesama naine, kes mõni minut tagasi oliive ostis. Naise naeratus annab mõista, et kuigi ta saab aru olukorra piinlikkusest, pole tal valikut.

Kui Mancebo ukse avab, langeb ta sõrmedele vihmapiisku. Ta hoiab kindluse mõttes võret siiski all ja vaatab naist, kes seisab, seljas pikk must mantel ja jalas mustad madalad kingad. Juuksed, mis on nüüd vihmast märjad, paistavad peaaegu musta värvi ja moodustavad suure kontrasti naise kahvatu näoga. Naine hoiab oliivipurki üleval, nagu peaks ainuüksi see vaatepilt sundima Mancebot võret kergitama. Vihma sajab nüüd poodi sisse ja Mancebo ei taha muud, kui et see imelik kohtumine oleks olemata.

„Mida proua nüüd soovib? Kas ma saan kuidagi aidata?”

Mancebo imestab isegi, kui kannatlik ta on. Naine noogutab hüsteeriliselt.

„Saate küll, härra ...”

Ta peatub, nagu ootaks, et Mancebo täidab pausi oma nimega, aga selleks puudub tollel vähimgi soov.

„Saate aidata küll, härra, aga siis peate mind sisse laskma.”

„Pood on suletud, proua. Kas selle asjaga homseni ei võiks oodata?”

Naine raputab pead.

„Ei või.”

Naise hääles kõlab meeleheide. Mancebo vaatab ühele ja teisele poole, et näha, kas naisel on keegi kaasas, kuid näeb ainult üksikuid inimesi, kes vihmast üllatatuna pooljoostes mööduvad. Naine hoiab oliivipurki kramplikult käes ja Mancebo mõistab, et teist korda koputades kasutas ta just seda. Naine vaatab Mancebole ainiti otsa.

„Ausõna, härra, ma ei jää kauaks.”

Lõpuks tõstab Mancebo võre üles ja naine poeb kiiresti ja graatsiliselt sisse, ise märg nagu kass. Ta lükkab kapuutsi peast ja raputab juukseid. Ja naeratab, seekord meeldivalt, ja vaatab poekeses ringi. Paistab, et nüüd, poes olles, on ta unustanud oma pakilise asjaõienduse.

Mancebo hakkab õhus tundma mingit põnevust. Varem ei ole niisugust asja kunagi ette tulnud. See erineb nii väga tema üksluisest elust, ja võib-olla saab sellest lugu, millest edaspidi teistele rääkida. Tavaliselt on see alati Tariq, kes igasugu lõbusaid ja põnevaid jutte räägib. Enamiku neist on ta muidugi internetist lugenud, aga siiski. Et õigustada oma vaikimist, ütleb Mancebo ikka, et kui kellelgi on kingsepatöökoda, siis on aega igasuguseid asju lugeda, aga kui sul on toidukauplus, siis on lood teisiti.

Niipea kui naine poodi sisse sai, jäi vihm järele. Nagu oleksid ilmahaldjad tahtnud teda aidata. Selle kerge põnevuse tõttu, mida Mancebo oli hakanud tundma, ei viska ta naist kohe välja, vaid uurib teda, kuigi eemalt. Naine turtsatab ja asetab juba makstud oliivipurgi letile.

„Et te ei arvaks, et ma selle varastasin.”

Paistab, nagu tahaks naine aega võita, nagu ei tahaks ta uuesti tänavale minna. Aga kui väljas on midagi, mis talle hirmu nahka ajab, miks ta siis just siit kaitset otsib, mõtleb Mancebo. Läheduses on ju küllalt baare ja restorane, isegi McDonald’s on lahti. Mancebo pood on kinni, pealegi ei võinud naine ju üldse olla kindel, kas ta kuuleb koputust ja tuleb alla avama. Naine tõmbab oma pikkade valgete sõrmedega üle konservipurkide, justkui kontrolliks, kas neilt on tolm pühitud.

„Mis ma nüüd proua heaks teha saaksin?”

Naine näib veidi pettunud, nagu tuleks küsimus liiga vara. Nagu tahtnuks ta midagi korda ajada või teha, enne kui see küsimus esitatakse.

„Öelge mulle Cat,” sosistab ta ja sirutab käe.

Mancebo surub automaatselt naise kätt ja mõtleb, mida too õige ütles.

„Proua Cat?”

„Lihtsalt Cat sobib samuti.”

„Nagu kass?”

Naine noogutab. Mancebo noogutab samuti ja tunneb, et lugu läheb iga hetkega üha paremaks. Ta on juba unustanud koogid ja tee ülemisel korrusel.

„Millega ma saan teid aidata ... proua Cat?”

Naine näib korraga ebakindel.

„Kuidas ma saan teid aidata?” kordab Mancebo.

„Teie olete ainus, kes mind aidata saab, härra ...”

„Mancebo.”

„Kas me saame siin segamatult tääkida?”

Mancebo noogutab ja ajab selja sirgu. Talle meeldib ennast tähtsana tunda. Mitte kunagi varem ei ole ta olnud ainus, kes saab kellelegi abiks olla. Paar korda on ta ehk olnud see, kes on päästnud peo, kui kõik teised toidupoed on olnud juba suletud, või siis see, kes on saanud abistada poolelioleva koogitaigna või spontaanse pikniku puhul. Kuid mitte keegi ei ole talle varem öelnud, et tema ongi ainus, kes saab aidata. Proua Cat heidab kiire pilgu välja kõnniteele.

„Ma palun teilt teenet. Õigemini öeldes pakun ma teile tööd.”

„Töö on mul olemas.”

„Just sellepärast, et teil on töö olemas, pakungi teile teist tööd.”

Mancebo vaatab naist skeptiliselt.

„Mitte keegi ei saaks seda tööd teha paremini kui teie, härra Mancebo.”

Vihma hakkab jälle sadama ja paar teismelist kiirustavad käsikäes üle tänava. Nende naer paneb proua Cati võpatama.

„Ma tahan, et te luuraksite minu mehe järele.”

Esimest korda selle vestluse ajal tuleb Mancebole mõte, et see kõik võib olla lihtsalt nali. Ent kui ta proua Catile silma vaatab, mõistab ta, et naine ei tee nalja. Ta on nii tõsine kui üldse võimalik.

„Et ma luuraksin mingi mehe järele? Miks ometi? Ja heldene aeg, miks just mina? Mul ei ole aega päevad läbi mingi tundmatu inimese järel joosta. Kas te ei mõista, mida kõike ma pean tegema? Ma pean tõusma hommikul kell viis ja sõitma kauba järele ja voodisse jõuan alles keskööl.”

„Just nimelt,” vastab naine. „Te olete kõigile oma küsimustele ise vastanud. Kas näete seda maja seal?”

Naine osutab oma pika ja ikka veel märja sõrmega otse teisel pool tänavat asuva maja poole. Mancebo vaatab hoonet, mille alumisel korrusel asub Tariqi kingsepatöökoda. Hoone on täpipealt samasugune nagu see, milles nad praegu viibivad. Mis tähendab, et alumisel korrusel on äri ja selle kohal kaks korrust, kummalgi üks korter. Ainus erinevus on, et vastasmaja seisab eraldi ja et selle ühel külgseinal on tuletõrjeredel.

„Mina ja mu mees elame kõige ülemisel korrusel. Alumine korter on tühi. Ja juba mõni aeg tagasi hakkasin ma kahtlustama, et mees petab mind. Ma olen sageli ära ja reisin palju, ma olen stjuardess, mees aga on kirjanik ja töötab kodus. Õigemini varem töötas ta kodus, aga nüüd on ta muutnud oma harjumusi. Ta ei kirjutagi enam eriti ... ja mu sõbranna on näinud teda päevasel ajal väljas.”

„Aga miks te arvate, et ta teid petab?”

„Naine tunneb selle ära.”

Mancebo tunneb, et kuigi pea muutub selgemaks, hakkab selg ära väsima, rääkimata südamest, mis ei ole harjunud kõrgepingel töötama. Mancebo teeb käega liigutuse, et oodaku naine veidi, siis kaob ta korraks ja on kohe tagasi kahe taburetiga. Naine võtab istet ja nööbib vihmamantli lahti. Mancebo näeb selles märki usaldusest enda vastu ja tunneb ennast meelitatult. Tõsi on see, et ta ajab ennast päris puhevile nagu uhkust täis kukk, enne kui taburetil istet võtab.

Proua Cati juuksed hakkavad juba kuivama ja Mancebo oletab, et päris kuivana võivad need olla šokolaadipruunid. Mancebol ei ole oma lahkest liigutusest hoolimata mingit kavatsust tööpakkumist vastu võtta, küll aga tahab ta sellest põnevast loost rohkem kuulda saada. Iga päev jõuab ta kõrvu kuulujutte ümbruskonna rahva kohta, kuid midagi niisugust ei ole ta veel kuulnud.

„Kas teil siis muid tõendeid mehe truudusetuse kohta ei ole kui see, et ta päeval mõnikord väljas käib?”

„On ikka. Ta on stressis.”

Proua Cat jääb vait, nagu püüdes leida veel midagi, mis viimasel ajal teisiti on.

„Ja ta toob koju raamatuid.”

„Mis siis sellest? Te ju ütlesite, et ta on kirjanik, raamatutes ei ole siis ju midagi imelikku?”

„Aga ... aga ta on krimikirjanik ja talle meeldivadki ainult krimkad. Aga koju toob ta igasuguseid raamatuid. Ükskord leidsin raamatu selle kohta, kuidas viljapuid lõigata.”

„Mis siis sellest?”

Proua Cat vaatab Mancebole otsa.

„Me elame ju korteris.”

Mancebol on piinlik. Ta ei tunne ennast just vaheda mõistusega detektiivina, kuid see, et mees enam ei kirjuta, ei pea tingimata olema truudusetuse märk. On ju olemas ilming nimega kirjutuskramp, mõtleb Mancebo. Ja et süüdistada kedagi truudusetuses, peab olema kindlamaid tõendeid kui see, et teda on nähtud päeviti väljas liikumas.

„Aga kuidas ma teie mehe ära tunnen?” küsib Mancebo, et pärast oma eelmist lolli küsimust siiski oma mõtlemisvõimet ilmutada.

Proua Mancebo vaatab Mancebole küsiva pilguga otsa.

„Vastasmajas elamegi ju ainult meie, ja tavaliselt on tal peas pruun soni. Mul oli mõte palgata professionaalne eradetektiiv ja juba helistasingi mõnele. Kas oleksite arvanud, et Pariisis on 2037 eradetektiivi?”

Mancebo raputab pead ja võtab selle numbri teadmiseks. Talle meeldib lühike ja lööv info, millega Le Soleil’s hiilata.

„Aga eelmise laupäeva lõuna paiku, kui mees läks suitsu ostma, kasutasin ma juhust ja uurisin ta arvutit, ja siis märkasingi ma teid istumas pingil siin poe ees. Tegelikult olen ma teid näinud tuhandeid kordi, aga just siis turgatas mulle pähe mõte. Mitte keegi ei saaks seda ülesannet täita paremini kui teie! Kellelgi ei tuleks pähe mõte midagi kahtlustada, sest te istute seal ju kogu aeg varahommikust hilise õhtuni. Ja teile ei tähendaks see mitte mingisuguseid märkimisväärseid muutusi.”

Proua Cat alandab häält ja nihkub Mancebole lähemale.

„Ma palun ainult seda, et esitaksite mulle kirjalikud teated selle kohta, mis päevasel või õhtusel ajal toimub. Millal ta välja läheb, millal tagasi tuleb, kes korteris käivad ja kõik muu, mis teie arvates võiks huvi pakkuda. Te saate õiglase tasu, see tähendab, et maksan sama palju, kui saab professionaalne eradetektiiv. Raha panen iga teisipäeva hommikul siia.”

Ta tõstab oliivipurgi jälle üles. Mancebo sügab pead ja hakkab juba mütsi peast võtma, kuid mõtleb siis ümber.

„Te panete raha oliivipurki?”

Proua Cat noogutab.

„Ma olen siin elanud küllalt pikka aega ja tean, et igal pühapäeva õhtul panete välja klaastaara, eks ole? Te panete siis ka nädala aruande tühja oliivipurki, mille ma lasen ära võtta järgmisel hommikul vara, juba enne kella seitset. Nädalane konservitarne saabub teile teisipäeva hommikul, enamasti juba enne seda, kui olete poe avanud. Sealt leiate edaspidi ka oma töötasu.”

Mancebo sügab uuesti pead.

„Ma tahaksin, et annaksite mulle kohe vastuse, härra Mancebo. Ma olen selle asjaga juba liiga kaua venitanud.”