Читать книгу Montmartre'i jalamil - Britta Röstlund - Страница 5

IMEKOMBEL EI OLNUDKI mingit erilist tunnet kohvikus tagasi olla. Kui siin viimati olin, tehti minuga intervjuu, mis puudutas paljastust, et HSBC pank oli klientidel aidanud paigutada oma varanduse Šveitsi, tänu millele õnnestus neil kodumaal vältida maksmast sadu miljoneid dollareid makse.

Mina ei olnud ainuke, kes pidi HSBC panka uurima. Meid oli sada nelikümmend ajakirjanikku neljakümne viiest riigist, aga tööd tegime igaüks omaette. Lõpuks töötasin päevad ja ööd läbi, sest ajaleht Le Monde oli avalikustamise kuupäeva juba ammu paika pannud. Töö käigus leidsime, et pank oli teinud äri ka relvakaubitsejatega, kes varustasid Aafrika lapssõdureid. Äri muudkui kasvas ja koos sellega suurenes surve ka meile, ajakirjanikele.

Olingi nüüd jälle tagasi alguses, kohvikus, et jahtida uusi tööülesandeid. Tabletid käekotis. Juhuks kui. Tegelikult polnud ma neid võtnud piisavalt kaua, et need oleksid jõudnud mulle lubatud vabanemise anda. Kuudepikkuse HSBC-töö ajal olin lootnud, et tulemusi ja võimalikke paljastusi märgatakse. Ja kui see siis juhtus, tundus kõik mõttetu. Ja koos sellega tuli kokkuvarisemine.

Loomulikult olin tajunud hoiatussignaale, nagu unehäired ja imelikud füüsilised vaevused. Diagnoos oli läbipõlemissündroom, kuigi ma ei tundnud mingit masendust, ainult ükskõiksust. Ja ravim, mis arst mulle kirjutas, oli ärevuse vastu. Selle keerulise võrrandi tõttu olin ma aga tablettide võtmisega oodanud. Siis tuligi ärevus, pelgast ootamisest, mis tegi ravikuuri alustamise otsuse kergemaks.

Mees sisenes kohvikusse nagu iga teine, aga sättis end otsekui väljavalitu keset ruumi. Ta pilk rändas inimeselt inimesele. Ma vaatasin talle otsa. Tema silmis oli ebaharilik, väga võluv segu ebakindlusest, lootusest ja otsustavusest. Alustuseks libistas ta pilgu üle kohvikukülastajate, kes istusid kassa kõrval, siis üle nende, kes olid talle lähemal. Järgmiseks vaatas ta mulle otsa, ja ma hoidsin tema pilku kinni, kuigi ma sellele kuidagimoodi otseselt ei vastanud. Seejärel vaatas mees jälle uurivalt ringi ja mul tekkis tunne, et ta otsib üht naist. Pöörasin pilgu taas arvutiekraanile ja jätkasin tööd.

„Kas te ootate härra Bellivier’d, proua?”

Küsimus kõlas formaalselt, nagu polekski vaja anda vastust kui sellist. See oli rohkem nagu tervitus, teadaanne, kood. Selles ei olnud lootust, mitte midagi isiklikku, mitte vähimaidki tundeilminguid. Ma raputasin kiiresti, peaaegu tahtmatult pead. Mees vaatas mind, nagu annaks mulle aega ümber mõtelda. Ta astus paar sammu tagasi, läks uuesti keset kohvikut ja hakkas jälle inimesi vahtima.

Ma uurisin teda ja veendusin üha rohkem selles, et see on naine, kes ootab härra Bellivier’d. Jäi mulje, nagu sõeluks ta oma pilguga välja kõik mehed.

Ta pöördus ühe teise naise poole, ja kuigi ma ei kuulnud tema sõnu, olin kindel, et ta esitas temale sama küsimuse. Naine raputas pead. Panin lause lõppu punkti ja jäin naist vaatama. Tal olid pruunid paažisoengus juuksed nagu minulgi. Mees oli taas kohviku keskele läinud, nagu oleks tal põrandal märgistus, millest ta pidi lähtuma, tegemaks oma etteasteid. Tema pilk muutus natuke lootusetuks. Kas tema ongi härra Bellivier? Või tolle esindaja?

Mees seisis edasi, nagu oleks ta otsustanud välja selgitada, kes ootab härra Bellivier’d. Siis tuli mulle mõte. Üsna banaalne mõte, kuid see nii hirmutas kui ahvatles mind. Mees vaatas kohvikukülalised veel kord üle. Naine peab kindlasti siin olema. Ma viipasin mehe enda juurde. Esimene käik. Lihtsalt käeviibe. Ta ei paistnud imestavat, pigem tundis ebamugavust selle üle, et ma ei olnud teda varem enda juurde kutsunud. Ma sosistasin:

„Jah, mina ootangi härra Bellivier’d.”

Ta sirutas käe ja me tervitasime kättpidi, aga nimesid nimetamata. Hetkeks mõtlesin, et on imelik, et ta ei tutvusta ennast, aga tõlgendasin seda nii, et tema ongi härra Bellivier. Ja minul polnud ju vaja ennast tutvustada, kuna tema arvatavasti teadis, kes teda ootab. Mistõttu sobiski sõnadeta käepigistus kõige paremini. Ja just käepigistus andis teada, et meil puudub eraviisiline kontakt. Muidu oleks ta mind põsele suudelnud. Niisiis pidi kohtumine olema tööalane.

Nii et nüüd oli see asi klaar? Ma olin järele andnud oma mõttesähvatusele. Kuid kihk minna mänguga natuke kaugemale oli ahvatlev.

Miks mitte astuda veel paar sammu. Ta saab ju ometi aru, et ma pole õige inimene, niipea kui rääkima hakkame.

Lülitasin arvuti välja. See võiks reeta, kes ma olen. Kui ta saab teada ja paneb pahaks, et ma ei ole õige naine, on parem, kui ta ei saa teada, kes ma tegelikult olen. Mees vaatas ringi, nagu uurides, kas meid peetakse silmas. Siis istus ta minu vastu tugitooli ja kohendas veidi püksipõlvi, mina aga kasutasin juhust ja suskasin telefoni kotti. Järjekordne katse olla nii tuvastamatu kui võimalik.

Äkitselt tõusis mees püsti ja küsis, kas ma soovin midagi. Raputasin pead, kartes häält teha. Võib-olla olime kunagi telefonitsi rääkinud? Mees läks kassa juurde. Roheline tugitool, milles istusin, kasvas justkui suuremaks, kui mees lauast lahkus. Muidu oli tool olnud nii turvaline ja mõnus, kuid nüüd tundus mulle liiga avar.

Mees kallas kohvi sisse suhkrut ja liigutas seda väikese puupulgaga. Mina vaikisin üha. Püüdsin leida head lahendust, kuidas olukorrast välja tulla. Kuid uudishimu, kes mees on ja kes võis härra Bellivier’d oodata, sai võitu. Võib-olla arvab ta, et olen eskorttüdruk? Need asjad vist nii käivadki? Et määratakse kohting mõnes avalikus kohas ja seejärel minnakse mõnda peenesse hotelli?

„Kas ootasite kaua?”

Iga küsimus sobis sellesse mudelisse. See võis olla viisakusfraas, aga ka nipiga küsimus. Võib-olla jäi mees tund aega hiljaks või jõudis tund aega varem.

„Tahtsin tulla õigel ajal,” vastasin ma ja tundsin, et hääl on tagasi.

Paistis, nagu tahaks mees naeratada, kuid hoidis end tagasi ja ta ilme jäi neutraalseks.

„Mind saatis niisiis härra Bellivier. Kahjuks ei saanud ta ise tulla, aga kindlasti kohtute temaga kunagi.”

Seega ei ole mees minu vastas härra Bellivier. Aga sellest teabest polnud palju abi. Ta võis olla ükskõik kes, see aga tähendas, et mina olin ikka määratlematu.

„Mul on hea meel, et te tahtsite aidata, ja loodan, et jääte rahule.”

„„Et te tahtsite aidata.”” Minult oodati teenet. Pähe tuli taas eskordiliin.

„Väsinud?”

Raputasin pead ja naeratasin.

„Ma arvan, et ma praegu rohkem ei räägigi, vaid läheme ja vaatame kohapeal, siis saan seletada täpsemalt. Ja teie saate ennast sisse seada.”

Mees hoidis viisakalt ust lahti ja me astusime välja leitsaku kätte. Oli tunne, nagu astuks palava seina sisse. Olin valinud töötegemiseks just selle Pariisi ärikeskuse kohviku, kuna seal on väga tõhus konditsioneer. Kui seal tööd tegin, tekkis isegi tunne, et ma olen sattunud reaalsusesse, ja see pani mind end tundma normaalsena.

Kõõritasin mehe poole, kui me eskalaatoriga alla vestibüüli sõitsime, ja pidasin endamisi aru, kuidas kõige lihtsamal moel sellest loost kaduda. Võinuksin teeselda, et sain SMS-i sellelt, keda ma tegelikult olin oodanud, ja vabandada: see kõik on lihtsalt arusaamatus. Võinuksin ehk teeselda, et mind tabas haigushoog …

„Sinna ei ole pikk maa,” ütles mees ja naeratas.

Äkki seisime Areva ees, mis asub ärikeskuse kõige kõrgemas pilvelõhkujas. Eskordimõtte võisin unustada. Areva on üks Prantsusmaa juhtivaid energiaettevõtteid ja see siin on tema peakorter. Viimastel nädalatel oli see pärast kahtlaseid tehinguid maailmaturul tähelepanu keskmesse tõusnud. Mul oli nende nimi sageli ette tulnud, kui töötasin HSBC Aafrika-äridega.

Ka härra Bellivier töötabki siin? Kas nüüd pääsen ligi saladokumentidele? Kas sattusin kasulikule tehingule? Mind hakkas siiralt huvitama, mis firma see tegelikult on, ja seepärast võtsin hoogu mõnevõrra maha. Uudishimu kasvas. Mees läks pendeluksest sisse tohutu vastuvõtuleti juurde ja vahetas administraatoriga paar sõna. Veidi kiiremini, kui olin oodanud, oli ta minu juures tagasi ja ulatas läbipääsukaardi.

„Ärge seda ära kaotage.”

Keerasin kaarti tasahilju, et vaadata, kes ma olen. Kartsin leida oma päris nime. Aga sinisel kaardil polnud nime, oli vaid ametinimetus „müügijuht”. Mees uuris mu näoilmet ja lausus seejärel oma seni kõige raskemini tõlgendatavad sõnad:

„Mehel on naljasoont.”

Ma sain aru, et jutt käib härra Bellivier’st. Mis tähendas, et ma ei ole müügijuht. Minu mõte, et mul õnnestub dokumentidega tutvuda, sai kinnitust.

Ka mehel endal oli kaart ja ma püüdsin piiluda, mis sellel kirjas on, aga see ei õnnestunud. Ta libistas oma kaardi üle kaardilugeja, kostis piiksatus ja juba oligi ta teisel pool. Pidin tegema sama. Olin jätnud kasutamata võimaluse taganeda sellest loost loomulikul viisil, või siis nii loomulikul viisil, kui sellises olukorras olnuks võimalik.

Jäime lifti ootama. Paar inimest olid juba järjekorras, mis tähendas, et ma ei pea üksi selle mehega lifti minema. Just seal ja siis, lifti ees, tuli mulle tööisu tagasi. Seda tunnet ei olnud mul ammu olnud.

Läksime lifti ja ühes meiega veel mõned ülikondades mehed ja üks punases kostüümis naine. Tema kaunid jalad paistsid erepunase riietuse taustal sürrealistlikud. Minu ehmatuseks vajutas mees kõige kõrgema korruse nuppu. Kuid tegelikult tugevdas see ainult saladokumentide teooriat. Võib arvata, et neid hoitaksegi suhteliselt eraldatud kohas. Ülikondades mehed soovisid meile head päeva ja astusid välja. Sõitsime edasi. Ka kaunilt vormitud sääred läksid maha. Hoidsin oma kaarti kõvasti pihus.

Esimest korda olime kinnises ruumis ainult meie kahekesi, ja mulle tundus, et mees on närvis. Võib-olla oli ka tema sunnitud mängima kedagi, kes ta ei ole. Ehk võiksime midagi koos mängida. Liftisõit tundus pikk. Aga ükskord jääb iga lift seisma, nii ka see. Uksed avanesid. Mees tegi teatraalse viipe, et väljuksin esimesena. Oli vaikne. Mitte ühtki inimest polnud näha.

Ühel uksel oli varuväljapääsusilt. Lifti lähedal. Aga mida ma siis teen, kui see uks on lukus, mõtlesin ma. Mind haaras paanika ja ma jooksin varuväljapääsu juurde ja rebisin linki. Uks avanes ja kuulsin jutuvada. Pöördusin. Mees ei olnud teinud vähimatki katset mind takistada. Ta seisis ikka veel liftis ja vaatas mulle ehmunud pilgul järele. Hingasin raskelt ja vaatasin maha, tegin paar sammu trepil ja nägin vilksamisi ülikonnas meesterahvast, kes kiirustas minust mööda, käes tass kohvi.

Läksin tagasi üles. Minust allpool oli mitusada inimest. Uks viis otse nende juurde. Treppi kasutasid kindlasti ainult stressis teenindajad, kes ei jõudnud lifti ära oodata. Pääsesin lihtsasti nendeni, nagu nemad ka minuni. Kui jälle üleval olin, pöördusin mehe poole.

„Vabandust. Vahel tuleb ette. Mul on klaustrofoobia. See liftisõit oli katsumus. Andke andeks.”

„Pole viga. Te oleksite võinud mulle öelda. Nagu te näete, on majas ka trepp.”

Järgnesin mehele. Koridoris oli mitu aknaga ust, mille ribakardinate vahelt vilksatasid suured konverentsiruumid.

„Siin see ongi,” ütles mees ja näitas käega.

Jäin seisma. Mees võttis välja kaks ühtmoodi võtit ja keeras ühega ukse lahti. Seekord ta ei viibanud, et astuksin ees sisse, vaid sisenes otsustavalt ise. Jäin ukseavasse seisma. See oli suur konverentsiruum, keskel klassikaline ümmargune laud. Akna juures oli madal kirjutuslaud ja sellel arvuti. Nurgas seisis vana kulunud pöördtool. Vähene mööbel rääkis hüljatusest, nagu oleks see moodsama disaini nimel maha jäetud. Isegi arvuti oli vana.

Mees vaatas aknast välja.

„Ruum on spartalik, kuid puhas. Koristaja käib iga päev. Kuigi siin töötate ainult teie, on ometi vaja paberikorvi tühjendada ja aeg-ajalt põrandalt tolmu imeda,” lausus mees.

Kas peaksin nüüd oma seikluse lõpetama? Ma ei öelnud midagi. Mees võttis võtmerõngast ühe võtme ja tuli minu juurde, et see mulle ulatada. Ma võtsin võtme, ja mees paistis ühtäkki kergendust tundvat. Nagu oleksin ma osa tema koormast enda kanda võtnud.

„Noh, nüüd võin ma siis seletada.”

Ta ajas käed laiali.

„Jaa, vaate üle ei pea te kurtma.”

Isegi ukse kõrvalt, kus seisin, oli näha terve Pariis.

„Siit näeb isegi Montmartre’i jalamile. Kas näete seal Sacré-Cœuri? Küll see on kaunis!”

Oli ilmne, et jutt kirikust oli mõeldud mu ruumi meelitamiseks. Ja ma järgisin vihjet. Vaade, mis mulle avanes, oli suurejooneline. Vaatasime mõlemad Pariisi ja meie pilgud kohtusid mõneks hetkeks klaasipeegeldusel. Mees pöördus ja mina vahtisin edasi seda tundmatut naist aknaklaasil.

„Jah. Millest ma nüüd alustangi …”

Mees asetas oma pruuni portfelli lauale, avas selle ja võttis välja mingi dokumendi.

„Võib-olla ma palun teil ise lugeda, ja pärast võite küsida. Ma toon seni kohvi. Muide, kohvimasin on korrus allpool ja seda võite alati kasutada.”

Ainult mõni minut tagasi olin istunud kohvikus ja muretsenud, et ei paljastaks vähimatki üksikasja, mis võiks reeta minu isiku. Nüüd aga pidin lugema midagi, mis oli vist töövõtuleping, ja minu tundmatu tööandja läks kohvi tooma. Ukse oli ta lahti jätnud, mille eest olin natuke tänulik. Võtsin välja telefoni. See ei olnud enam ohtlik, pigem pakkus turvatunnet, kuigi ma ei osanud arvata, kellele peaksin vajaduse korral helistama. Kontrollisin siiski, kas levi on olemas, ja asusin siis lugema kaheleheküljelist kokku klammerdatud dokumenti.

Kuigi niinimetatud töövõtuleping oli korraliku sõnastusega ja põhjalik, ei leidnud ma oma küsimustele vastuseid. Tööaeg oli kindlaks määratud, küllalt napp, sellel võis olla ka mingi tagamõte. Niisiis võisin tulla hiljem kui teised selles majas, ja lahkuda enne, kui tavaline tööpäev lõpeb.

Leping oli kolmeks nädalaks. Loomulikult ei olnud selles sõnagi lepingu lõpetamise kohta. Seevastu oli kirjeldatud tööülesannet. Palk pidi välja makstama pärast viimast tööpäeva. Honorar oli toodud paksus kirjas. Suur summa. See ei saanud olla mingi tavaline ajakirjanikutöö.

Ma võiksin oma töö ära teha niisama hästi siin kui veidi eemal asuvas kohvikus. Ja ehk pääseksin ligi huvipakkuvale ainesele. Kahtlesin küll, kas mu silmad kunagi näevad lubatud summat, kuid otsustasin, et kui tõesti näevad, siis sõidan pojaga puhkama. Muidu peaks poiss terve suve linnas olema.

Lasksin pilgul puhata Sacré-Cœuril, kui keegi lahtisele uksele koputas. Ma võpatasin.

„Vabandust, et ehmatasin teid, aga te peate ju harjuma, et see on nüüd teie kontor. Ja kõik, kes siseneda soovivad, peavad koputama.”

Mees seisis, kummaski käes plasttass kohviga. Imelik küll, kuid oli tore tunne teda jälle näha, ta oli ju siiski päris. Mitte lihtsalt nimi või allkiri, või varipilt. Mitte inimene, kellest räägitakse, vaid inimene, kellega on võimalik rääkida. Ta tundus mulle isegi reaalsem kui mina ise. Mul ei olnud aimugi, kes ma nüüd olen, isegi mitte pärast töövõtulepingu lugemist. Mees pani tassid lauale ja võttis välja pastaka.

„No nagu te ehk aru saite, on teil palju tühja aega. Siin tööl just palju ei juhtu. Erilist vaimset pingutust see ka ei nõua, kuid nagu öeldud, on see stressivaba. Teil jääb palju aega muuks tegevuseks.”

Mees osutas pruunile kastile laua all. Seda ei olnud ma märganudki. Ma hakkasin isegi kahtlema, kas kast üldse oli seal, kui me siia tulime.

„Härra Bellivier rääkis, et te armastate lugeda, ja tõi sellepärast siia kastitäie raamatuid. Kas sobib?”

Lepingule kirjutasin alla loetamatult. Ma ei olnud kohe selle pealegi tulnud, et sageli peab allkirja all olema selgelt välja kirjutatud nimi. Mees võttis lepingu vastu ja mina kommenteerisin veel kord kaunist vaadet, et tema tähelepanu allkirjalt kõrvale juhtida. Ma tahtsin nii väga seda seiklust jätkata.

„Jääb siis nii. Kui me rohkem ei kohtu, siis soovin edu. Aga teil lähebki kindlasti hästi.”

Noogutasin.

„Võtke pärastlõuna vabaks ja alustage homme.”

„Kui mul peaks tekkima küsimusi, näiteks kui juhtub midagi, arvuti ei tööta, kuhu ma siis pöördun, kas on keegi kontaktisik?”

See oli esimene kord, kui mees segadusse sattus ja järje kaotas. Mu küsimus ei olnud sellest näidendist.

„Mitte midagi ei juhtu, kõik funktsioneerib. Ja kui peaks juhtuma, siis on tähtis, et te ei võtaks ühendust mõne ... kolmanda isikuga. Kui peaks mingi tõrge tekkima, siis olen kindel, et härra Bellivier näeb seda kohe ja võtab teiega isiklikult ühendust.”

Läksime koos lifti juurde. Mida ma peaksin vastama, kui keegi Areva firmast tuleb ja küsib, mida ma seal kontoris teen? Ma ei esitanud seda küsimust valjusti, sest teadsin, mida mees vastaks. „Mitte keegi ei tule siia üles.” Ja ehk on see tõsi. Tuli lift ja me sisenesime.

„Kas te teate, kes kunagi siin üleval elas? Kellel oli terve korrus nagu üksainus tohutu suur korter?”

Raputasin pead ega julgenud pakkuda, et äkki härra Bellivier ise.

„Enne Arevat oli kõrghoone omanik Framatome, enne neid oli siin aga autohiid Fiati peakorter. Ja see oli Fiati kontserni juhi Giovanni Agnelli korter.”

See lugu sobis hästi liftisõiduks nii pikkuse kui vormi poolest ja võib-olla nii oligi see mõeldud.

„Oleks hea, kui te ei võtaks siin majas ühendust kellegagi, kes siin töötab. Kuidas ma ütleksingi … et oleksite nii diskreetne kui võimalik. Aga küllap taipate isegi.”

Taipasingi.