Читать книгу Montmartre'i jalamil - Britta Röstlund - Страница 6

MANCEBO ÄRKAB SELLE peale, et Fatima teda raputab. Kahekümne kaheksa aasta jooksul on Mancebo ainult kahel korral sisse maganud. Praegu on siis kolmas kord. Mancebo vahib äratuskella, 6.59, ta vannub korra, ja siis veel ühe korra.

Fatima tõuseb üles, lükkab sussid jalga ja tatsab toas ringi, otsides tema pükse.

„Kus sa, kulla mees, ometi riidest lahti võtsid?”

Lõpuks leiab Mancebo oma püksid diivanilt, pöörab sääred ülespoole, et üles leida autovõtmed. Need ei ole kunagi varem kaotsi läinud, aga teisalt on see ju ka esimene kord, kus ta mängib eradetektiivi.

„Ära nüüd pabista, kulla mees. Sul ei ole mingi sushi-restoran.”

Mõne päeva eest oli Mancebo naisele seletanud, et Rungisis peavad just sushi-restorani omanikud kõige varem kohal olema. Peened kalad lähevad kõigepealt kaubaks. Eriti just rasvane tuunikala.

Mancebo heidab paar korda pilgu üle tänava asuva korteri poole, aga seal on kõik aknad ikka veel pimedad. Amir möödub magamistoast ja vaatab tüdinud pilgul isa, kes toas ringi tatsub.

Jõudnud oma valgesse kaubikusse, suskab Mancebo võtme süütelukku, kuid siis peatub. Kui ta nüüd Rungisi sõidab, siis ei jõua ta poodi enne kella kümmet avada, võib-olla isegi veel hiljem, kõik oleneb liiklusest. Ta ei tohi ometi oma uuele tööpostile juba esimesel päeval hiljaks jääda. Ta vaatab ennast peeglist, nagu tahaks meenutada, kuidas ta välja näeb, ja tõmbab käega üle habemetüüka. Ta peab kiiresti iseenesega aru. Tal on valida. Kas sõita Rungisi värske kauba järele ja avada pood seetõttu vähemalt tund aega hiljem kui normaalselt. Aga mida arvab siis temast proua Cat, kui ta juba esimesel tööpäeval endale niisuguse vabaduse võtab? Naine teab ju, mis kell pood avatakse. Kui ta Rungisi ei sõida, siis on see küll esimene kord, kui tal nädala keskel ei ole müügil värsket aed- ja puuvilja, küll aga alustab ta oma esimest tööpäeva õigel ajal. See, mis paneb ta lõpuks autost välja ronima, on mõte proua Cati rohelistele silmadele ja lootus sellest rääkida oma perekonnale, kui ta on oma ülesande lõpule viinud.

Nagu tavaliselt, teeb ta poeukse lukust lahti. Nagu tavaliselt, tõmbab ta võre üles. Nagu tavaliselt, viib ta välja aed- ja puuvilja, ja nagu tavaliselt, ütleb ta tere proua Brunette’ile, kes möödub oma halvasti pügatud valge puudli seltsis. Kuid tegelikult ei tee Mancebo mitte midagi nagu tavaliselt. Ta ei tee ühtki asja niisama energiliselt, niisama tõhusalt, sellesama tunde ja mõttega nagu tavaliselt. Sest nüüd ei ole enam mitte midagi nii nagu tavaliselt. Kogu tema tähelepanu on suunatud nüüd vastasmajale.

Linn tukub alles. Vihma lõhn viib Mancebo mõtted tagasi möödunud ööle ja ta naeratab omaette. Mis iganes tulevik toob, siis see, mis juhtus, on juba juhtunud. Ta kohtus naisega, kelle nimi on proua Cat ja kes palus ta oma eradetektiiviks, et ta jälitaks tema seaduslikku meest. Mitte keegi ei saa Mancebolt seda ära võtta. Isegi kui ta juba esimesel päeval oma uuelt töökohalt lahti lastaks, või isegi kui ühtki soniga kirjanikku välja ei ilmu, on Mancebol, mida jutustada. See, mis juhtus eelmisel öösel, see ka juhtus. Ja see on peaasi.

Hakkame siis pihta, mõtleb Mancebo, veeretab välja kergelt kipras õunad ja pritsib neile natuke vett, et nad värskemad välja näeksid. Linn hakkab virguma nii, nagu seda teevad ainult suurlinnad. Aeglaselt, otsekui valmistuks tervitama miljoneid inimesi. Päike paistab kaunilt üle katuste, tuleb vist ilus päev pärast kogu seda sadu.

Suur hulk porgandeid läheb otsejoones prügikotti ja ka tomatid näevad päris koledad välja. Kui Mancebo hakkab välja praakima paprikaid, hõivab miski tema tähelepanu. Nii vara hommikul on tal kõige üle tugev kontroll, isegi kui see on kõigest puuleht, mis keereldes maapinnale langeb. Päeva peale läheb raskemaks. Seda teab ta väga hästi.

Keegi mustas riietuses puiste liigutustega naine venib üle tänava. Naise must kuju tõmbab Mancebo tähelepanu värvikatelt aedviljadelt endale. Kulub mõni silmapilk, enne kui ta mõistab, et see on Fatima. Mancebo ei teadnudki, et Fatima juba ennelõunal majast välja läheb. Ta ei tea isegi, miks ta on endale pähe võtnud, et Fatima on hommikuti kodus. Võib-olla sellepärast, et naine ei ole kunagi öelnud, et ta käib nii vara väljas asju ajamas. Võib-olla sellepärast, et Mancebo on alati arvanud, et naine räägib talle kõigest, mis ta päeva jooksul on teinud. Mancebo läheb välja tänavale ja jälgib pilguga oma naist, kui too mööda bulvarit eemaldub. Aga siis juhtub midagi imelikku. Nagu olnuks Fatimal silmad kukla taga, pöörab ta järsult ümber ja vahib oma meest, kes seisab tänaval, kummaski käes paprika.

„Mida sa praegu siin teed?” hüüab naine ja pöördub tagasi poodi.

Mõneks hetkeks on Mancebo unustanud, et tal tõesti ei ole mingit põhjust veel poes olla. Kell hakkab alles kaheksa saama. Ta ei ole isegi veel Le Soleil’sse kohvi jooma jõudnud. Ta peaks olema tagasiteel Rungisist, kaubik täis puu- ja juurvilja. Aga Mancebo kogub ennast kiiresti nagu üks tubli eradetektiiv kunagi.

„See neetud kosu ei läinud käima. Muudkui turtsus ja turtsus ja jäi siis päris vait. Lihtsalt suri välja. Mis nüüd kliendid ütlevad? Tule vaata, kuidas kaup välja näeb!”

Igaks juhuks teeb ta, nagu pühiks põselt pisara. Fatima uurib juurvilja ja tõstab vihaselt veel mõne porgandi kõrvale.

„Kas ma pole öelnud, et on ainult aja küsimus, kui see romu katki läheb. Aga mis homme saab?” pomiseb ta.

„Homme?”

„Nojah, kuidas sa homme Rungisi saad?”

„Jah, noh, ei, aga küll ma päeva peale midagi välja mõtlen.”

Mancebo on nii ametis sellega, et kimbatusest pääseda, et unustab hoopis küsida, miks naine nii vara välja läheb.

„Ja õunad on ka koledad, niisuguseid ei saa ju müüa,” osutab Fatima ja haarab veepritsi pihku.

Äkki Mancebo vihastab, sest kui olekski nii, et auto oleks katki ja ta tõesti ei saanuks Rungisi sõita, siis oleks Fatima reaktsioon täiesti ebaõiglane. Miks on naine tema peale vihane? Hoopis kahju peaks tal oma mehest olema.

„Aga muide, mida sina nii vara väljas teed?” küsib ta.

Fatima vaatab mehele otsa ja raputab põhjendamatult pead.

„Vara? Ma kuulsin, et auto ei läinud käima, see turtsus ju nii õudselt, nagu sa isegi ütlesid. Ma kloppisin rõdul vaipu ja mõtlesin, et tulen alla sulle appi, sest ma sain aru, et keegi peab ju puuviljad ära sorteerima. Mis siin siis imelikku on?”

Mancebo märkab, et naisel on käes rahakott. Ja miks oli ta minemas üle tänava, seda ta ju ometi oli?

Mancebo on vait, mitte ainult sellepärast, et ta Fatimat kardab, vaid sellepärast, et peab nüüdsest oma jälitustöös järelduste tegemisel ettevaatlik olema.

Üha rohkem inimesi ilmub kõnniteele ja Mancebol on seetõttu raskem kontrollida kõiki, kes mööda lähevad. Näha pole ühtki pruuni soni. Kell on alles kümme, aga kõht juba koriseb. Ta arvab, et see tuleb hommikul joomata jäänud kohvist. Soojal joogil on võime hoida magu vait kuni lõunani. Mancebo vaatab jälle üle tee asuvat maja, aga see on täiesti pime. Mancebo kuuleb trepilt hääli ja kohe astubki poodi Tariq.