Читать книгу Petlik saar. Sari "Harlequin" - Brynn Kelly - Страница 4

Aeg sellega ühele poole saada.

Rafe Angelito andis kahele oma meeskonnaliikmele käega märku. Mehed lükkasid täispuhutava paadi vette ja hüppasid selle sisse, kivikeste kriipimine paadikere all ainsaks hääleks kuuvalgel lahel. Nagu ta oli ennustanud, oligi ameeriklanna oma jahi ööseks kaldale lähemale toonud, et India ookeani passaattuulte eest varjuda.

Michael tõmbas köie paati, samal ajal kui tema vend Uriel lasi mootori alla ja käivitas selle. Rafe proovis peenikest köit, keris selle kokku ja pistis oma taskusse. Arvatavasti polnud neil ärahellitatud pärijanna poolt probleeme oodata, ent kuna kaalul oli tema poja tulevik, ei kavatsenud ta riskida. Inimrööv inimröövi eest.

Ta venitas oma kaela. Viimaks ometi oli aeg tegutsema asuda. Nad olid koidust saati jahti läbi saarestiku jälitanud, oodates õiget hetke. Kõik pidi toimuma välgukiirusel – naise kinninabimine, jahilt lahkumine. Isegi kui ta jõuab hädasignaali välja saata, on nad reageerimise ajaks juba läinud.

„Kiiremini!“ käsutas ta, tundes lapsepõlves räägitud keele suhtes võõrastust.

„Jah, capitaine!“

Rafe lõug tõmbus Urieli nalja peale pingule. „Kutsu mind veel nii ja ma rebin sul häälepaelad välja.“ Sel nädalal polnud ta Prantsuse võõrleegionär. Ta oli jälle Kadunud Poiss, meeldis see talle või mitte.

Michael ulatas talle telefoni, noogutades ekraani poole. Tekstisõnum.

Rafe litsus hambad kokku. Jälle Gabriel. „Mis toimub, vennas?“

Ta tõmbas kinda käest, haaras reelingust ja vastas ühe käega oma emakeeles trükkides. „Veel mõned minutid ja naine on meil käes.“

Ja ma pole sulle mingi vennas, tõbras selline.

Vastus saabus mõne sekundi pärast. „Ära seda untsu keera, Raphael, muidu jääb poiss minu kätte.“

Rafe kõhus keeras. Tema poeg oli olnud kaitstud, süütu – kõike, mida Rafe ise ei saanud minevikus olla. Theo oleks praegu pidanud olema koos oma vanaemaga kodus, Korsikal, koolis käima, õppima kala püüdma ja jalgpalli mängima. Ent öösel olid tulnud Kadunud Poisid, täpselt nagu ligi kolmkümmend aastat tagasi Rafe juurde, kui ta pagulaslaagris tolmu sees oli maganud.

Telefon sumises veel kord. „Onu Gabriel meeldib talle. Temast saab tubli leitnant, kui temaga lõpetanud olen.“

Ekraani täitis Theo nägu, tumedates silmades hirmul pilk. Rafe süda jõnksatas. Tema poja kõrval, käsi poisi õlal, irvitas üks mees – Gabriel. Kakskümmend aastat vanem, kuid endiselt matšeetearmiga ninal. Rafe võttis telefonist tugevamalt kinni. Milline „onu“ küll rööviks üheksa-aastase poisi, et sundida ta isa vastikut kuritegu sooritama?

Gabriel, vaat selline. Kuid milleks röövida Ameerika senaatori tütar? Kadunud Poiste inimkaubanduse ohvriteks olid tavaliselt juba nagunii kadunud hinged – prostituutideks müüdud neiud ja naised, keda keegi ei tahtnud, või siis lapssõduriteks sunnitud orbudest poisid nagu Rafe. See rikas pärijanna oli umbes nagu Ameerika printsess. Totter risk, ent vähemalt võis Rafe veenduda, et naisele ega ka tema pojale liiga ei tehtaks. Mis oli parim, mis sai juhtuda? Et nädala jooksul maksab naise isa kakskümmend miljonit, naine saab koju ja Rafe saab Theo tagasi. Ent halvim?

Raksaki. Ekraan mõranes, killustades pildi Theo näost. Rafe lõdvendas haaret ja pistis viletsa telefoni oma taskusse. Halvimat ei juhtu. Ta tõmbas kinda kätte. Rumal oli olnud arvata, et ta saab oma mineviku seljataha jätta.

Ta silmitses jahti, hõbedast ja skeletitaolist, rehvitud purjedega. Mingit liikumist polnud näha. Kui veab, siis naine magab. Märguande peale pööras Uriel paadi loodesse, et jahile alltuule küljelt läheneda. Rafe tõmbas nägu katva mütsi alla ja andis meeskonnale märku, et nad sama teeksid. Poleks hea, kui nende näod ameeriklase veebikaamerasse jääksid.

„Ei ühtki viga,“ urises ta. „Kui keegi teeb tüdrukule liiga, siis ma veel näitan.“

Purjevall kõlksatas vastu masti, kui jaht lainel kõikus. Holly Ryan sulges oma silmad ja sirutas end tekil, nautides lainete loksumist.

Ta hingas sisse sametjat õhku ja ohkas. See hajus öhe, ühinedes vastu laevakeret laksuvate lainete ja kaugelt kostva mootorihäälega. Troopiline kuumus imbus ta nahka. Kui elu saaks igavesti selliseks jääda – ärgata koiduajal ja heita ankrusse hämaras, päikesest pleekinud juuksed ujumisest kokku kleepunud, tedretähniline nahk soolast kare.

Ta pani käed kuklale. Paat polnud palju suurem ega mugavam kui ta vangikong, ent teadmine, et betoonmüür ei varja enam silmapiiri, mõjus uimastavalt. Halleluuja! Ja mis siis, kui päris Laura Hyland rüüpas šampanjat oma isa luksusjahil kusagil Bali kandis, samal ajal kui Holly purjetamisega vaeva nägi? Ta võis vabaduselõhnast joobuda – see oli soolane ja mereadrune.

Veel neli kuud purjetamist ning siis on Holly täitnud oma osa sellest neetud tehingust ja teeninud piisavalt raha, et unustada õudus, mida ta elu oli endast siiani kujutanud. Vahepeal aga kavatses ta kõike nautida. Ta oli teinud palju hullemaid asju ja väiksema tasu eest.

Nüüd oli kuulda, kuidas paadimootor kiirest sõidust kiunus. Kalapüüdmiseks oli aeg veidi hiline ja siin vihmametsas polnud ühtki küla. Sellepärast oligi ta ankrusse jäämiseks just selle koha valinud – mida vähem inimesi ta Laurana kohtas, seda parem. Ka Indoneesias olid inimesed sellest New Yorgi seltskonnatähest ja ta üksinda ümber maailma reisimisest kuulnud. Ehkki Holly sarnanes pärast kerget stiilimuutust Lauraga, ei saanud ta tõe ilmsikstulekuga riskida.

Mootorimüra muutus vaiksemaks – paat aeglustas sõitu, vesi ümber sulisemas. See lähenes jahile. Holly tõusis järsult püsti, kuklakarvad turritamas. Täispuhutavalt paadilt helkis kuuvalgust ja selles oli kolm suurt kuju. Ei ühtki lampi, paat lähenemas jahile. Holly hingas värisedes. Tegemist polnud kohaliku kalapaadiga. Ehk oli see mõni ajakirjanik, kes oli kõmujahile tulnud, aga siia ja veel sellisel kellaajal? Vaevalt küll. Haiuimejahile tulnud paat? Viimaste päevade jooksul olid kümned suured haid jahist mööda ujunud.

Kes nad ka polnud, Hollyl ei olnud neist pääsu. Kuni ta ankru hiivab, on nad juba tema juurde jõudnud. Hädaabikutsest või signaalraketist poleks siin pärapõrgus mingit kasu.

Ta tormas kajutisse, haaras taskunoa ja pistis selle oma lühikeste pükste taskusse. Mida ta veel relvana sai kasutada? Neetud senaator, kes ei lubanud Hollyl tulirelva kaasa võtta. Naine silmitses raadiot, hammustades huulde. Helistamiseks polnud aega – pealegi, kui need mehed ta siin nurka ajavad, poleks tal põgenemisteed. Ta hüppas uuesti redelile. Paat lähenes tüürpoordile, mehed vaikisid. Mütsid. Nad kandsid peas nägu varjavaid mütse. Kurat. Holly pööras end ringi. Kiiresti, kiiresti! Ta pilk peatus vintsi vändal. Ta tõmbas selle soklist välja ja kaalus peos. Vana hea raske metall.

Samal ajal kui üks meestest köie kinni sidus ja paadi jahi kõrvale juhtis, astus teine ahtrile, vaarudes, nagu istuks ta kaksiratsa köiel. Mees oli jässaka kehaehitusega ja võimalik, et ta polnud purjetajatüüpi. See võis Hollyle kasuks tulla. Ta peitis vintsivända selja taha, silme alt ära.

„Mida te tahate?“ küsis ta, kõlades enesekindlamalt, kui seda tundis.

„Me ei taha sulle viga teha.“ Sügav hääl tuli täispuhutava paadi vöörist, kõlades tugeva aktsendiga, kuid täiuslikus inglise keeles.

Holly põsed muutusid jääkülmaks. Tema kogemuste kohaselt talitasid inimesed, kes nii ütlesid, hoopis vastupidi. Jässakas mees astus edasi, leides tasakaalu. Kas tal oli tõesti seljas Angry Birdsi T-särk?

„Kes te olete?“

„Me viime su endaga kaasa.“ Taas paadis olev mees. Ta ütles oma meeskonnale midagi keeles, mida Holly ei mõistnud. Mehe hääl kõlas käskivalt, ent rahulikult. Holly söandas vaadata. Mees toetus juhtpuldile, käed rinnal risti. Enesekindel, kuid vaba olekuga – nagu oleks ta seda sadu kordi teinud. Ta oli veel suurem kui jahile astunud mees, ja lihaselisem. See ei tõotanud head.

„Sulle ei tehta viga, kui teed koostööd,“ jätkas mees.

Holly sisemus tõmbus õõnsaks. „Kas te olete piraadid? Te teete nalja.“ Ta oli oma tööotsaga peaaegu poole peale jõudnud, teel uue ja seaduskuuleka elu poole. Isegi Musthabe ei võinud seda ära rikkuda.

Mees naeris sügavalt ja rahulikult. „Ma soovin, et see oleks nali, Laura.“

Laura. See polnudki siis mingi juhuslik kallaletung. Ja mis aktsent see veel oli? Vene oma? Ida-Euroopa? Igatahes mitte üks nendest kurikuulsatest Indoneesia lanun’idest, kes Malacca väinal patrullisid. Saarestik asus suurtest mereteedest piisavalt kaugel lõunas, nii et röövlid poleks tohtinud seda tulusaks kohaks pidada. Nii palju siis ohututesse vetesse hoidmisest.

Sellest oli kaua aega möödas, kui ta viimati meesterahvaga oli pidanud võitlema. Tal oli siiski üks eelis – nad arvasid, et ta on abitu seltskonnadaam. Nad ei oodanud probleeme ja kui nad teda lunaraha saamiseks röövisid, siis ei soovinud nad teda tappa – vähemalt veel mitte. Holly neelatas. Ta võis mängida hirmunud neiut, tekitada neis põhjuseta kindlustunnet ja üritada siis põgeneda. Millega? Selle laevaga? Sellega ei võidaks ta isegi mitte võiduajamist meduusiga.

Ta võis neile tõtt rääkida, aga miks nad peaksid teda uskuma? Isegi kui usuksid, mis siis edasi saaks – kas nad vabandaksid viisakalt ja läheksid oma teed? Vaevalt küll.

„Ei, palun, te ei või seda mulle teha.“ Holly lubas ärevusel oma häälde sigineda. Angry Birdsi mees oli temast pooleteise meetri kaugusel. Veel paar sammu... „Ma hakkan karjuma, ma.... ma... Mu issi on Ameerika Ühendriikide senaator, erru läinud mereväelane. Veebikaamera edastab iga teie liigutuse. Ta saab teie asukoha selgeks vaid mõne minutiga.“ Ta krimpsutas nägu. Oli ta liiale läinud?

„Muretsemiseks pole põhjust,“ sõnas paadis olev mees. „Me viime su mõneks päevaks ühte mugavasse kohta, su isa maksab lunaraha, sina saad vabaks.“

„Ei. Palun...“

Angry Birdsi mees hüppas tekile. Holly hüppas taha, vöörile. Ta ajas oma jalad tasakaalu hoidmiseks harki, paljad pöiad jahi kõikumisel abiks. Paadis olev mees urises midagi. Angry Birdsi mees hüüdis vastu. Üks sõna oli arusaadav: capitaine. Ta lähenes ettevaatlikult, peopesad Holly rahustamiseks üles tõstetud. Naine tõmbus kössi, nagu valmistuks kokkupuuteks, pulss kõrvus trummeldamas.

Mees nihkus lähemale. Kannatust. Holly haaras vintsi vändast tugevamalt kinni. Peksukotiks olemise päevad olid ammu möödas. Ta ootas, kuni mees oli temast meetri kaugusel, seejärel pööras hooga oma keha, lastes käel kaasa liikuda, ja virutades vända tulijale valju raksatusega näkku. Mees vaarus, olles sunnitud naise püüdmise asemel tasakaalu leidmisele keskenduma. Holly röögatas valjult ja virutas kanna vastu mehe põlve, nii et see väändus. Kui mees kokku vajus, tõukas naine teda. Jaht vajus kaldu ja mees libises üle ääre, haarates ühe käega köiest kinni. Holly reielihased olid pingul, otsides tasakaalu, ta jalatallad kleepusid tekile nagu molluskid. Ta ahmis õhku ja virutas vändaga vastu mehe sõrmi. Too plartsatas huilatusega tumedasse vette.

Jaht kõikus ja Holly hüppas tahapoole, et mitte mehele järgneda. Keegi haaras tal selja tagant õlavartest kinni. Kurat. Millal see teine mees veel pardale oli tulnud? Holly kõverdas põlvest jalga ja virutas mehele kannaga kubemesse. Kohmakas, ent tõhus löök – too urahtas ja lõdvendas haaret, nii et naine pääses. See polnud capitaine, vaid teine tola, kes nüüd kägarasse tõmbunult hingeldas. Enne kui ta end püsti jõudis ajada, haaras Holly tal peast ja virutas põlvega näkku. Luud ragisesid, mees ulgus. Holly hüppas tahapoole.

Mees pani käed vaistlikult näo ette. Pagana pihta, kas ta oli mehe nina murdnud? Siis polnudki ta nii roostes, kui oli arvanud. Ta virutas mehele kõhtu, kuid ei tabanud. Neetud. Mees vaarus, ent leidis uuesti tasakaalu, raputas end ja vaatas siis karmil pilgul Hollyle otsa. Naine taganes hingeldades. Mis nüüd – nuga? Ta ei tahtnud selle kasutamiseks liiga lähedale minemisega riskida, pealegi polnud verevalamine tema teema. Angry Birdsi mees pladistas vees, üritades kahtlemata oma rasketest saabastest vabaneda.

Paadilt kõlasid ranged juhtnöörid. Capitaine’i hääl kõlas pahaselt, kuid tülpinult, nagu oleks ta teadnud, et naise kinninabimine on kõigest ajaküsimus.

Mitte siis, kui Holly sinna midagi teha saab. Ta hüppas poomi taha, kobades vaba käega, et soot vabastada. Piraat nihkus edasi, tume plekk hallil peakattel laiali valgumas. Holly lükkas poomi tema poole. Mees koperdas ja sirutas käed, et sellest kinni haarata. Enne kui ta end koguda jõudis, virutas naine vändaga. See raksatas vastu mehe murtud nina. Bingo! Mees möirgas ja vaarus tahapoole, käed tasakaalu säilitamiseks laiali aetud, sõrmed konksus.

Neetud. Oleks pidanud teda noaga viskama – kes oleks võinud aimata, et ta nii hästi sihib? Nüüd ei jäänud naine enam juhusele lootma. Ta tõmbas taskuluku kinni, pööras end ringi ja hüppas merre. Kui jahe vesi ta endasse oli neelanud, sirutas ta keha välja ja ujus jahi alt läbi, murdes end lainest vabaks ja liikudes ümber kiilu ümara serva. Kopsud kisendasid õhu järele. Ta tuli pakpoordi pool pinnale, jäädes kuuvarju, ja hingas hapnikku nii vaikselt, kui sai.

Ülevalt kostis hääli Kui kaua ta suudaks vees olla ja päästjaid oodata? Kas tal õnnestuks ründajad arvama panna, et uppus ära? Seda otseülekannet Laura veebilehel pidi ju miljon inimest vaatama. Pööraseimad austajad jälgisid teda ööpäev läbi, hoides sotsiaalmeedia vahendusel kursis ka kõiki teisi. Kui Holly oli Laura bikiinides tekil päevitanud, oleks ta äärepealt interneti pöördesse ajanud, ehkki pildid olid madala kvaliteediga, et inimesed vahet ei märkaks. Abi võis juba tema poole teel olla.

„Laura, sa ei saa sinna igaveseks jääda. Me leiame su üles.“ Capitaine vahetas keelt ja rääkis meestega teravalt, hääl jahitekilt kostmas. Kaks meest olid jahil ja üks vees, see tähendas, et paadil polnud kedagi. Millised võimalused tal minema lipsamiseks olid? Paremad kui teised variandid.

Holly täitis kopsud õhuga, sukeldus ja läks laevakere järgi meeste paadi suunas, tõustes jahi varjus hingamiseks pinnale ja pilgutades oma kipitavaid silmi. Paadivöör kõrgus ta pea kohal, paat oli köiega kinni seotud. Holly võttis oma noa ja lükkas tera välja.

Hoides jahiköiest kinni, vinnas ta end nii kõrgele, kui julges. Jaht kõikus ta raskuse all. Holly kangestus. Mehed otsisid teda, pomisedes vaikselt. Tema avastamine oli vaid sekundite küsimus. Holly sirutas end. Kuuvalgus helkis teralt vastu. Vöör oli ta haardest vaid paari sentimeetri kaugusel. Kurat. Kellegi sammud lähenesid.

Naine sukeldus ja ujus paadi alt läbi. Paadi kere oli metallist ja V-kujuline, see polnud mingi tavaline kummipaat. Kui õnnestuks see ära varastada, siis jõuaks ta vähemalt saarestiku teise otsa. Ta oli hommikul paarist asustatud saarest möödunud.

Ta tõusis paadi kaugema otsa juures pinnale ja haaras klambrist, sundides end õhku nagu kõrre kaudu sisse imema. Kas tal õnnestuks pardale hiilida ja köis lahti siduda, enne kui nad temani jõuavad? Selleks pidi ta aga ahtri kaudu sisenema, sest paadi küljed olid liiga järsud ja enda üles vinnamine oleks tähelepanu tõmmanud.

Miski puudutas ta paljast säärt. Holly ahmis õhku, tõmmates jalad üles. Kas Angry Birdsi mees oli ta üles leidnud? Pinnale ei tulnud kedagi. Ta süda kloppis. Kui see polnud see mees, mis see siis...

Üks müksatus, seejärel riivas ta jalga midagi karedat. See polnud inimene. Valge tipuga seljauim läbistas musta vee. Raisk, hai. Kas üks nendest pikkuim-hallhaidest, keda ta enne oli näinud? Praegu pani hai teda proovile, et teada saada, kas ta on saak. Oh jumal. Holly hoidis ühes käes nuga, teisega klambrit, sundides oma jalgu paigal olema. Hai ootas, et saak peksleks ja minema ujuks. Paigalolek ajaks ta ju segadusse, eks? Holly surus alla soovi hingeldada. Jahi pakpoordi poolelt oli pladistamist kuulda. Angry Birdsi mees. Topelt halb – mees piiras teda ja peibutas haid. Naise käsi hakkas pingutavast paigalhoidmisest värisema.

Jahilt kostis ärev karje. Kas nad olid märganud haid või hoopis teda? Holly nägi endast vasemal liikumist. Angry Birdsi mees lobistas kohmakate tõmmetega läbi vee. Ta ninast, kuhu Holly talle vändaga oli virutanud, nirises verd. Mees võpatas ja ta pilk sööstis alla. Kas hai kobas ka teda? Või oli neid rohkem kui üks? Holly surus alla soovi käskida mehel paigale jääda.

Mees karjus, hakates järsku pekslema. Kurat. Jahilt kostis samme ja hüüdeid. Kas neil relva polnudki? Mehe keha tõmmati alla, ta karje lõhestas õhku. Holly käsi võpatas ja lihased kipitasid. Ah, pagan, ta ei saa seda lihtsalt pealt vaadata.

„Tooge päästerõngas!“ hüüdis ta. „Kui ta sellest kinni haarab, saate ta üles tõmmata.“

„Kus see on?“ Capitaine’i hääl kõlas tungivalt, kuid sugugi mitte ärevalt, nagu oleks hairünnak vaid väike teelt kõrvalekaldumine.

„Ahtris, tüürpoordis!“

Holly ei jäänud toimuvat pealt vaatama. Et hai ja mehed olid hõivatud, ujus ta võimalikult märkamatult paadi ahtri juurde, hirm kõhus kasvamas. Ta pistis noa taskusse ja haaras redeli järele, käsi endiselt värisemas. Paat libises eemale. Redelipulk lipsas ta sõrmede vahelt välja ja naine kukkus pladistades vette. Kurat. Liivapaberit meenutav nahk riivas ta jalatalda. Holly kangestus. Laine kõigutas paati, nii et selle pära vastu ta laupa põrutas. Holly neelas valu alla. Umbes kümne meetri kaugusel temast kobrutas vesi. Haide rünnak? Mees ei karjunud enam. Siis kostis üks hüüe, millele järgnes plartsatus, liiga tugev, et see oleks võinud päästerõngale kuuluda. Issake, kas teine mees hüppas ka vette? Igalt poolt kostis karjumist – veest ja tekilt.

Veel üks müks vastu ta jalga. Holly rabas redeli järele, sundides end silmi lahti hoidma, ehkki vesi vastu ta nägu peksis. Kui palju haisid siin oli – terve kari? Kas nad liikusid karjakaupa? Oli sel üldse tähtsust?

Üks laine mattis ta enda alla, viies paadist kaugemale. Holly üritas kõigest väest selle vastu võidelda, kopsud peaaegu lõhkemas. Käsi puudutas redelipulka ja ta sai sellest ühe sõrmega kinni, seejärel sööstis naine ettepoole ja haaras redelipulgast terve peopesaga. Ta möirgas pingutusest, surudes ka pöidla ümber pulga, kibe soolane vesi kurgus. Et hoovus rebis teda eemale, polnud tal võimalik end paadile hiivata. Ta käsivars oli murdumise äärel. Vesi kobrutas, sest midagi suurt sööstis alt tema poole. Iga lihas Holly kehas tõmbus pingule. Ta polnud kakskümmend üheksa aastat kõike seda jama üle elanud selleks, et niimoodi surra.