Читать книгу Petlik saar. Sari "Harlequin" - Brynn Kelly - Страница 6

Capitaine pani Holly kottide kõrvale maha. Maapind tõmbus kaldu ja naine vajus neljakäpukile. Vau. Nende saatja naeris. Capitaine haugatas käske ja mees kokutas midagi, hakates lennuki poole sörkima.

„Paari tunni pärast tunned end paremini, printsess.“

Holly veeretas end selili, haarates kõikuvast maapinnast kinni ja neelates sapivedelikku. „Sa ikka tead, et ma pole sinivereline, mis?“

Mees sammus kottide juurde ja tõmbas sealt midagi välja. „Tulevase Ameerika presidendi tütar? See on üsna sama, mis printsess, printsess.“

Täiesti mööda. Mees oli nüüd taas Kapten Rahulik – pinge ta näolt oli pühitud. Holly oleks pidanud ta paadist välja viskama, kui selleks võimalus oli.

„Kas tahad märjad riided kuivade vastu vahetada?“

Naine raputas pead. Niiskus kaitses teda kuumuse eest. Ja ta ei kavatsenud end mehe ees paljaks kiskuda.

Capitaine ulatas talle pikkade varrukatega kostüümi. „On aeg ülikond selga ajada.“

„Milleks mul seda veel vaja on?“

Mees viskas selle talle, tõmbas siis seljakotist välja naise jooksutossud ja pani need maha. „Peamiselt selleks, et sooja hoida. Nelja ja poole kilomeetri kõrgusel on külm. Ja seo oma tossupaelad korralikult kinni!“ Miks ta suunurk tuksatas, nagu varjaks ta midagi? „Kas sa saad selle ise selga aetud või vajad abi?“

„Ma saan hakkama.“ Holly napsas ülikonna. „Kuni ma ei pea püsti tõusma.“

Kostüüm oli piisavalt suur, sellesse oleks ka gorilla ära mahtunud. Holly tõmbas selle vingerdades selga, istudes maas, samal ajal kui mees endale teise kostüümi selga ajas, järgnesid rakmed. Kas nad kinnitavad end lennuki külge? Capitaine hüüdis midagi oma meeskonnale ja põlvitas siis naise kõrvale. „Ära oma ülikonna lukku veel kinni tõmba,“ sosistas ta.

Ta tõmbas Holly seljakoti lähemale ning sikutas oma õlalt köie ja rakme.

„Mind pole vaja kinni siduda,“ ütles Holly, lebades maas. „Ma ei jookse kusagile.“ Veel.

„Asi pole selles.“ Mees heitis pilgu lennuki poole ja neelatas, kõrisõlm liikumas. Oli see närvidest? „Tõuse istuli! Ole paigal ja ära tee piuksugi.“

Holly ajas end istuli, hingates pinnapealselt. Mees põlvitas ja libistas kätega mööda ta kaela ja õlgu alla, sikutades ülikonda. Holly nägu tardus. Mida paganat ta teha kavatses?

Capitaine sobras seljakotis ja tõmbas sealt midagi välja – naise kampsuni, milles oli näha sülearvutit ja satelliittelefoni. „Mul on vaja, et sa seda hoiaksid.“ Ta asetas need kindlalt naise rinnale, sidus ta õlgade ümber kaheksakujulise sõlme nagu kabuuri ja kinnitas tugevalt. Siis sikutas ta ülikonna uuesti üles ja tõmbas selle luku kurguni kinni. Tegutsedes kiiresti, torkas ta ka ülejäänud elektroonilised aparaadid naise taskutesse, pilk suunatud üle tolle õla sinna, kust kostis meeste hääli.

Kas ta ei tahtnud, et nad teaksid, mida ta tegi? Miks? Mul on vaja, et sa seda hoiaksid, oli ta öelnud. Nagu paluks teenet, nagu oleksid nad selles jamas koos. Ta tõmbas rakme naise jalgade alt läbi. Holly lasi tal end puusadest tõsta ning rakmed oma tagumiku alt üle selja ja piha vedada, keha puudutusest surisemas. Kui tobe. Tal oli komme valesid mehi vaadata. Nähtavasti polnud ta mõistus ja keha midagi õppinud sellest, kui Jasper oli ta üheksateistkümneaastaselt alla neelanud ja neli aastat hiljem uuesti välja sülitanud, otse föderaalagentide töökate käte vahele. Sa vandusid, et hoiad meestest eemale, mäletad?

Ta lasi capitaine’il end püsti tõmmata. Satelliittelefon oli tema käes, nüüd vajas ta vaid paari minutit, et see tööle saada ja sõnum saata. Mees kummardas, et rakmeid kohendada ja kinnitusi kontrollida.

„Ma ei mõista. Milleks need rakmed?“

„Ohutuse huvides.“ Mehe laup oli süvenenult kipras, samal ajal kui ta naise õlarihmu tugevalt sikutas.

Varjus oodanud mees lonkis nende juurde ja hakkas rääkima. Ta oli peaaegu sama suur kui capitaine ja kandis närust piloodimütsi. Capitaine vaatas korraks Hollyle otsa, pilk hoiatav, seejärel pööras ta end rahulikult ringi, võttis naise seljakoti ja kinnitas selle oma rinnale. Piloodimütsiga mees haaras sellest kinni ja ütles midagi teravalt. Capitaine kehitas õlgu ja pomises vastuseks, võttes koti rinnalt ja tõmmates luku lahti. Ta pakkus seda teisele mehele. Too sirutas käe ja tõmbas kotist välja šampoonipudeli, seejärel sobras põhjalikult, võttes välja rinnahoidja. Ta tõstis selle üles ja irvitas poolhambutult.

„Anna see tagasi, pervert selline!“ Holly astus sammu. Capitaine sirutas käe ja naine komistas selle otsa, olles sunnitud kukkumise vältimiseks mehel õlast haarama.

„Rahu, printsess!“ Capitaine kiskus rinnahoidja teise mehe käest, toppis selle tagasi kotti, tõmbas luku kinni ja pani koti uuesti oma rinnale. Siis sammus ta paari meetri kaugusel oleva suurema koti juurde, mida Holly polnud märganud – see polnud sama kott, kust mees ülikonnad oli võtnud – ja hiivas selle endale selga, kinnitades rihmad.

Pervert astus Holly poole, pöidlad vööaasade vahele torgatud, kilavad silmad vaatamas, nagu oleks naine magustoit. Holly nihkus tahapoole, sest ei usaldanud veel pikki samme teha. Mees peatus temast vaid mõne sentimeetri kaugusel, hingeõhk kalaõli järele lehkamas, ja sirutas käe ta juuste poole. „Preili Ameerika,“ sosistas ta kahtlase aktsendiga.

Holly põikles kõrvale, sundides end tasakaalu säilitama. Kui mehel oli temaga midagi plaanis, siis mida ta enda kaitsmiseks teha saaks? Ta suutis vaevu püsti seista, rääkimata millestki rohkemast.

Järsku aga lendas mees kõrvale ja kukkus pikali. Ta nähvas midagi, pilgus viha läigatamas. Capitaine seisis ta kohal, selg sirge, suur rind ette lükatud, lõug kindlalt paigal ja käsi lükkamiseks välja sirutatud. Kas nad mängisid hea ja halva võmmi mängu?

Ei, Holly oli seda piisavalt näinud, et ära tunda, kui tegemist oli päris olukorraga. Capitaine kaitses teda. Mis loogika siin õigupoolest valitses?

Capitaine rääkis midagi, vaikselt ja ähvardavalt. Perverdi silmad läksid kissi. Ta ajas end püsti ja sülitas maha, paari sentimeetri kaugusele Holly jalgadest, kuid hoidis eemale. Naine hingas välja. Jumal tänatud, et vähemalt midagi sellist ei juhtunud.

Mees kirus edasi ja sirutas siis capitaine’ile käe, peopesa üles suunatud. Too pani sellesse mobiiltelefoni. Nii et sellepärast ta siis nii väga Holly varustuse vastu huvi tundiski – mehel ei lubatud enda vahendeid kasutada. Järelikult tõmbas niite keegi teine, lastes temal kogu musta töö ära teha. Kas capitaine oli palgamõrtsukas? Tema olek ja käskiv hääl ei kuulunud mingile madalale abilisele. Ta oli mees, kes oli harjunud juhtima, kes ei usaldanud inimest, kelle käske ta täitis. Selline konflikt võis naise kasuks töötada, samuti mehe kaitsev hoiak, kui Holly oma kaardid õigesti välja mängib. Ja kui ta üldse milleski osav oli, siis inimestega manipuleerimises.

Pervert kobas telefoni ja tõstis selle üles. Holly silmi tabas välk. Kas foto oli selleks, et tema elusolekut tõestada? Kui kaua nad kavatsesid teda nii hoida?

Pool tundi hiljem istus naine rätsepaistes külmal metallpõrandal lennuki tagaosas, kõhus kiirendusest keeramas ja pea ringi käimas. Kui tal oli enne tasakaaluga probleeme olnud, siis nüüd oli ta omadega täiesti sassis. Mereveest läbi imbunud riided muutusid kõrgel valitsevast külmast nagu jääks. Ülikonnast polnud mingit kasu.

Ja mis värk oli selle läbipaistvast plastmassist uksega ühel lennukipoolel? Millisel risuhunnikul on selline uks, ent samas mitte ühtegi istekohta? Ukse kõrval istus kiitsakas mees, relv üle õla, kilavad silmad Hollyt jõllitamas. Vaid sõrmepaksune metall ja perverdist piloot eraldasid naist mõnekilomeetrisest vertikaalsest tühjusest, mille all ootas järsk lõpp. Vähemalt summutas mootorimüra kiiver, mille capitaine oli talle pähe pannud. Kuid milleks prillid ja rakmed? Mees polnud teda lennuki külge kinnitanud, nii et mis mõte sellel oli? Või oli kõik see vaid ettekäändeks, et tekitada koht, kuhu elektroonika peita?

Hollyl oli raske hingata, hõre õhk vallandas temas kasvava paanika, kui ta nägi enda lähedal hädaväljapääsuakent. Ta neelatas tugevalt, et kõrvu kohandada. Tema keha võis ju alla andnud olla, kuid mõistus kindlasti mitte. Elektroonika, mis talle roietesse soonis, oli sama hea kui päästekapsel.

Capitaine nihkus ta selja taha. Holly võpatas. Mees pani oma jalad ta ümber, põlved kummalgi pool ta keha. „On aeg rihmad kinnitada!“ hüüdis mees. „Me läheneme...“ Mootorimüra summutas ta viimase sõna.

„Millele?“

Mees kinnitas Holly õlgade ja vöökoha juures olevad kinnitid ja sikutas rihmu, tõmmates naise selja vastu oma rinnale kinnitatud seljakotti. Nad olid kokku seotud? Mees sirutas oma jalad välja, nii et need surusid soojalt ja kindlalt vastu ta külgi. Holly süda hakkas pekslema. Olgu, asi kiskus imelikuks.

„Kui me ukse avame, haagi end jalgadega lennukiraamistiku külge.“

„Mida me teeme? Kas me maandume?“ Holly polnud märganud, et nad kõrgust oleksid kaotanud.

„Kui me hüppame, siis pead sa oma rinna ette suruma, jalad taha kõverdama ja pea püsti hoidma. Sa ju tead seda, eks? Nagu banaan. Nagu välja sirutatud kätega banaan.“

„Hüppame? Nalja teed või?“

„Hoia kinni! Lennuk pöörab.“

Holly kallutas end koos capitaine’iga, samal ajal kui lennuk külili vajus ja siis uuesti otseks pööras. Kõhn mees näitas tõstetud pöidlaid ja keris plastmassukse üles. Tuul vihises lennukisse, pannes mehe pearäti laperdama. Holly otsis midagi, millest kinni haarata. Ta leidis vaid capitaine’i reied. Mehe lihased tõmbusid ta kinnastatud käte all kivikõvaks. Holly kõhus jõnksatas. Kas nad hakkavad langevarjuga alla hüppama? Mees surus edasi. Holly punnis vastu, kuid jõud oli mehe päralt. Naine üritas minema vingerdada. Capitaine haaras tal kätest kinni ja tõmbas ta püstisesse asendisse.

„Kui elada tahad, siis tee nii, nagu ma ütlen!“ hüüdis ta naisele kõrva. „Kui vastu hakkad, minust kinni haarad, siis ei pruugi ma nööri tõmmata ja me saame mõlemad surma. Parim, mida sa praegu teha saad, on lõdvestuda.“

Lõdvestuda? Mis psühhopaat ta selline oli? Capitaine libistas end edasi, lükates naist ees. Holly kõhus keeras nagu pesumasinas.

„Ära ole nii pinges, printsess! Ma olen seda tuhat korda teinud.“

„Sa paned siis praegu oma õnne proovile, mis?“

Veel üks tõuge ja Holly jalad kõlkusidki uksest väljas. Ta tossude ja ookeani vahel oli vaid õhk. Palju õhku. Vesi sädeles hõbedaselt kuuvalguse käes, siin-seal mõned tumedad laigud nagu mustad augud. Ta öögatas ja kattis siis suu kätega. Okse paiskuks talle ju vastu nägu.

„Parem ära vaata alla!“

Ilma naljata või? Holly keskendus enda ette. Tal polnud kavas surra. Nagu mees ütles, polnud Hollyl muud valikut kui teda usaldada, vähemalt mõned järgmised minutid. Pealegi oli capitaine sajakilone lihasmägi.

Ei. See polnud ju loogiline, mis? Kas mehe kaal ei tähendanud mitte seda, et nad tabavad maad tugevama löögiga? Kas enne maandub tema või mees? Hollyle polnud kunagi füüsika istunud.

„Ära unusta, et pead jalad kõverdama!“ hüüdis mees. „Toeta oma pea vastu mu õlga ja vaata üles. Kui õhus oleme, siruta käed välja ja kõverda jalad selja poole. Banaan, mäletad?“

Püha Mooses. See juhtus päriselt. Tuul pani ta ülikonna laperdama, surudes kanga vastu ihu. Holly ei vajanud tagant õhutamist, et end mehe vastu suruda. Kui ta oleks saanud nende kehad kokku naelutada, oleks ta seda teinud. Capitaine oli nähtavasti varemgi hüpanud ja praegu oli Holly ainsaks vaenlaseks sügavsinine ookean – või veel hullem, maa. Ta sulges oma silmad, üritades mitte mõelda. Banaan, banaan, banaan.

Kõhus oli tunne, nagu langeksid nad püstloodis alla. Õhk tuhises vastu põski. Ta avas oma silmad. Pea kohal oli mingi vari, mis eemaldus. Lennuk. Oh sa poiss, nad langesid. Ta ninaõõs kipitas. Närvid pommitasid paaniliste sõnumitega aju. Isegi prillidega oli raske silmi lahti hoida. Üks riidetükk laperdas vastu ta põske nagu haamer. Mida ta tegema pidigi? Käed taha, jalad laiali? Ei, vastupidi. Nad tõmbusid otseks ja langesid maaga paralleelselt, samal ajal kui tuul naise ülikonda nuhtles. Rakmete soonimine tähendas, et capitaine oli endiselt tema külge kinnitatud. Hea seegi.

Valu Holly silmade taga muutus tugevamaks, nagu oleks keegi nõeltega ta pealuud torkinud. Kas miski oli valmis välja plumpsama? See ei saanud küll hea märk olla. Umbes tund aega tagasi oli ta ookeanil une hõlma vajumas ja nüüd hoopis see?

Ta pigistas silmad kinni, sundides end mõtlema, kuidas ta jahiga üle vee libiseb, nagu ta oli kujutlenud ka kõikidel lõpututel öödel vanglas, pöördudes tagasi oma elu kõige õnnelikumasse aega: nendesse kolme aastasse, mil ta oli Los Angelese purjetamiskoolis töötanud, teenides ausa tööga ära voodikoha ja võimaluse purjetada. Kuid siis oli ta armunud valesse mehesse ja mässinud end tolle pidevatesse pettustesse, et teenida ära tema armastus, raha ja ellujäämisvõimalus. Ja nii edasi.

Miski surus talle vastu rinda ja neid sikutati ülespoole. Oh jumal. Mis valesti läks? Holly avas oma silmad. Nende kohal oli punane langevari. Tuulevihin lakkas, nii et kuulda oli vaid tema hingeldamist. Nad jäid järsku rippuma, nagu oleks miski neid kinni hoidnud.

„Püha müristus,“ ütles Holly. Kas inimesed tõesti tegid seda lõbu pärast?

„Kuidas oli?“ Capitaine’i hääl kõlas aasivalt.

„Hirmutav, va jobu selline. Sa oleksid võinud mind hoiatada.“

„Ootusärevus teeb asja vaid hullemaks. Kas sa nüüd usaldad mind?“

„Veel vähem kui enne.“

„Tund aega tagasi arvasid sa ilmselt, et veel vähem pole võimalik.“

Kas sellest oli möödas ainult tund aega, kui nad paadilt olid lahkunud? Kui kaugele võis üks väikelennuk poole tunniga lennata? Lennukis ja pimeduses polnud tal nende asukohast aimugi. „Kus me oleme?“

„Ma ei saa seda sulle öelda.“

„Sest sa ei tea?“

„Oh, küll mina juba tean, mida teen.“

Kui teadiski, siis polnud ta selle üle rõõmus. Saared olid Holly jalge all laiali – tumedad laigud hõbeda keskel, kusagilt ei paistnud ühtki valgusallikat. Asustamata saared? Pagan. Mis veekoguga võis üldse tegemist olla – Andamani mere, India ookeani või Malacca väinaga? Maastik ei meenutanud midagi, mida ta kaardilt oli näinud. Holly hingas sisse. Selle peale torkas miski talle roietesse. GPS. See võis ta asukoha kindlaks määrata. Ta saaks satelliittelefoniga oma koordinaadid saata ja ajakirjandusega ähvardada, kui senaator teda ära ei päästa. Ta kiristas hambaid. Praegu aga mängib ta abitut ohvrit. Kui capitaine tahtis printsessi, siis seda pidi ta ka saama. Ent kohe, kui ta on valvsuse kaotanud, teeb Holly sääred.

Rafe sundis end ühtlaselt hingama, vabanemaks adrenaliinist, mis tekkis vabalangemisel kiirusega 200 km/h, ja pööras nii, et tuul nad loode poole kannaks. Kui nad veel üheksakümmend meetrit on langenud, juhivad õhuvoolud nad loode suunas. Tema koordinaadid olid olnud täpsed, kuid Penipuani saar oli kõigest kaheteist ruutkilomeetri suurune ja selle kõige avaram lage plats oli väiksem kui jalgpalliväljak. Kui ta koordinaate õigesti ei lugenud, võivad nad puu otsas või, veel hullem, ookeanis lõpetada. Vähemalt polnud seal mõnda mässulist, kes AK-47ga sihiks, nagu juhtus viimane kord, kui ta taevast alla oli langenud. Täna öösel oli tal märksa meeldivam seltskond.

Pärijanna pani oma kinnastatud käed juba kolmandat korda roiete juurde.

„Kas kommunikatsioonivahendid on paigalt libisenud?“ küsis mees.

„Arvestades seda, kuidas sa nad kinnitasid? Vaevalt küll.“

Mees kergitas kulme. Laura tuli olukorraga üllatavalt hästi toime. Rafe oli olnud valmis naist oimetuks lööma, kui too oleks langevarjuhüppe pärast endast välja läinud, kuid naine oli palju vintskem, kui ta oli oodanud, lisaks sellele veel huumorimeelega. Seda võis vaja minna, kui oli tarvis nädal aega koos temaga veeta.

Ja tema jällegi ei tohtinud valvsust kaotada. Naine polnud nii lihtne saak, nagu ta oli arvanud, ja kuna Michaeli ja Urieli enam polnud, siis jäi röövitu ainult Rafe vastutusele. Naine pööras pead ja kuuvalgus kumas ta põsel, mis oli sile nagu satiin. Karm ja ilus. Rafe krimpsutas nägu. Tu agis sans passion et sans haine. Tegutseda tuleb kiretult ja vihata. Ta oli seda endale üheksateistkümne leegionis oldud aasta jooksul iga päev korrutanud, ent kunagi varem polnud see teda nii tugevalt kõnetanud nagu nüüd. Ta pidi oma viha Gabrieli vastu ja hirmu Theo pärast kõrvale jätma ning pärijannat lugupidavalt kohtlema. Naine oli vang, mitte keegi, keda endale ihata. Ta pidi oma missiooni eesmärgile kindlaks jääma: päästa oma poeg.

Rafe kortsutas kulmu. Leegionäri aukoodeks siin ei kehtinud. Kui tema commandant sellest haisu ninna saaks, kaotaks ta oma töö ja lendaks Prantsusmaal vangi kiiremini, kui jõuaks öelda: „Honneur et Fidélité². “ Väljaheidetu väljaheidetute armees. Komandant oli niigi kahtlustavaks muutunud, kui Rafe oli öelnud, et lahkub lähedase surma tõttu. Keda üks leskmees, orb ja üksik hunt leinab? Kuid Rafe oli juba nii kaua aega aukoodeksiga seotud, olles enne palju aastaid ilma selleta elanud, et ei saanud seda nüüd niisama lihtsalt kõrvale heita, millised tingimused ka polnud.

Ta arvutas vaistlikult välja maa kauguse ja selleni jõudmise aja.

„Kui me maale jõuame, tõsta jalad põlvest kergelt kõverdatuna otse enda ette ja lase minul ülejäänud töö ära teha. Sinu jaoks on see nagu tugitoolile heitmine.“

„Kas me läheme sinna?“

Rafe vaatas naise poolt osutatud tumedat ovaalset maad nende all. Tuul muutus iga langetud meetriga soojemaks. Kõrguses valitsenud jahedus oli olnud leevenduseks pärast päevade pikkust lämmatavat palavust. „Just sinna.“