Читать книгу Petlik saar. Sari "Harlequin" - Brynn Kelly - Страница 5

Miski sikutas Holly kätt ja haaras tal siis kaenla alt kinni. Naine peksles, karjudes valjusti. Ta ei kukkunud kokku. Valu ka ei tundnud. Võib-olla sureb ta enne, kui see talle kohale jõuab?

Ta tõusis õhku. Mida paganat? Tema all kerkis veest välja sakilisi hambaid täis ovaal ja vajus siis uuesti pimedusse. Holly liugles ikka veel õhus. Ta kõhus tõmbas õõnsaks. Pahh. Õhk väljus pahinal ta kopsudest ja valujutt sööstis läbi nina. Ta oli millelegi kõvale maandunud. Meesterahva rinnale – capitaine, käed tihedalt ümber tema, lebas ta all täispuhutava paadi põrandal. Paat kaldus tüürpoordi. Mees heitis nad pakpoordi, seejärel keskele. Alus kõikus ja leidis siis tasakaalu. Vaikus langes nende peale. Pagan. Hai polnudki teda kinni püüdnud. Hoopis see mees oli.

Miski müksas paati. Holly hoidis hinge kinni. Paarkümmend hammast paari toru küljes ja neist saab magustoit. Ent kõik jäi vaikseks, välja arvatud mehe tõusev ja langev rind ning hingeldamine, mis Holly juukseid sasis. Naine ohkas kergendatult, ahmides õhku. Ta nina tuikas.

„Kas sa said viga?“ küsis mees.

Naise väsinud lihased anusid puhkust. Ei! Sa ei anna alla. Ta hingas enda kogumiseks sisse, tõstis rusika ja virutas sellega mehele kõhtu. Käsi põrkas tagasi, nii et valujutt sööstis õlani. Mees vaevu võpatas. Ta haare tugevnes ja siis surus ta naise ninapidi oma rinna vastu. Ta põimis jalad ümber Holly, hoides temast tugevasti kinni. Naine ei saanud isegi mitte väänelda.

„Ma võtan seda kui eitust,“ lausus mees kähedalt.

„Lase mind vabaks.“

„Muidugi. Me ei saa siia terveks ööks lebama jääda. Aga tea, et minust sa jagu ei saa. Pista jooksu ja ma püüan su kinni, võitle mu vastu ja ma võidan. Täna öösel tuled sa minuga kaasa.“

„Miks sa seda teed?“

Mees peatus. „Raha pärast. Miks muidu?“ Ta hääl kõlas kibedalt. „Tee koostööd ja sinuga ei juhtu midagi. Sul pole muud valikut kui mind usaldada.“

Usaldada? Holly polnud kunagi kohanud meest, keda oleks võinud usaldada, ega kavatsenud nüüd selle piraadiga alustada. Mees lõdvendas haaret, ehkki tema lihased jäid endiselt pingule. Holly libistas end temalt maha ja tõusis istukile. Mees hüppas püsti, kõrgudes ta kohal. Kelle vastu ta täpselt sõdiski? Peakate varjas mehe tumedaid silmi. Liibuv must T-särk rõhutas pingul rinda, millele naine oli maandunud. Mõni ime, et mehe kõht järele polnud andnud, ta kõhulihased olid ka kuuvalgel näha. Varrukad jätsid paljaks biitsepsid, mis näisid graniidist olevat. Kuidas sellise käest põgeneda?

„Mis su sõpradest sai?“ küsis Holly.

„Nad läksid paremasse paika kui see urgas, kust nad tulid.“

„Mul on kahju.“ Milline viis surra.

„Ma kahtlen selles.“ Mees haaras Hollyl randmetest kinni ja väänas need selja taha.

„Ai!“

„Ma ei usu, et sa koostööd teed.“ Ta sidus naise randmed kinni nööriga, mis oli rohkem pingul kui käerauad ja sama paindumatu.

„Ma näen, et usaldus saab probleemiks olema.“

Holly võimalused olid nüüd – üks ühe vastu – paremad, kuid mehel oli õigus – kui asi puudutas jõudu, sõitis see piraat temast teerulliga üle. Ta oli raudtugev ja jäiselt rahulik. Arvatavasti sõjaväelane ja veel korralik, mitte mingi amatöör. Kas capitaine ei tähendanud prantsuse keeles kaptenit? Mõistuste lahing oleks ehk tasavägisem olnud.

Mees liikus nobedalt ta jalgade juurde ja sidus need kinni, seejärel kinnitas ta naise reelingu külge, tegutsedes inimese vangistamisel häirivalt osavalt. Kas selle taga võis olla mõni välismaine sõjavägi? Kas see oli sõjakuulutamine, mingi poliitiline sõnum? Vaist ütles Hollyle, et mees valetas raha kohta. Ja niisuguse kehaehitusega inimese jaoks liikus ta vööri minnes üllatavalt kassilikult. Tegemist oli kindla peale sõjaväelasega.

„Kas sul on jahil satelliittelefon? Sülearvuti? GPS? Mingeid relvi?“

„Kui mul relvi oleks, kas ma istuksin siis praegu siin? Aga jah, satelliittelefon, sülearvuti, GPS. Lase aga käia.“

„Kus need on? Ütle mulle kõik asjad, mida ma pean ära tooma, et saaksime need kaasa võtta.“

Meie? Mehe häälde oli siginenud pinge. Kas Holly peaks sellele vastama? Tema võimalused olid olematuks kahanenud. Peale selle, kui tal õnnestuks põgeneda, vajaks ta ise satelliittelefoni, et endale abi kutsuda. Ta vaatas mehele kurnatult otsa.

„Mida ma veel sulle kaasa peaksin pakkima?“

„Kuidas?“

„Mida sa veel kaasa tahad võtta? Sa ju ikka tead, et ma röövin su ära, eks?“

„Sain juba aru.“

„Sul on vaja kuivi riideid. Ah, ma võtan kõik kaasa.“

„ChapStick,“ ütles Holly masinlikult. Kaks meest langesid äsja haide ohvriks ja sina küsid ChapSticki?

Mees peatus. „Kas see on mingi huulepulk?“

„Jah, sest see on esimene asi, mis mulle inimröövi käigus pähe kargab.“ Holly surus oma soolast kuivad huuled kokku. Pea suu. Temalt oodatakse, et ta oleks hüsteeriline, mitte ninakas. „Unusta ära. Too riideid või mida iganes. Miks ma üldse paanikas olles piraadile käske jagan? Või oled sa tegelikult terrorist?“

Maski alt nähtav pruun nahk silmade kõrval tõmbus kortsu. Kas ta naeratas? See pidi küll kõige sürreaalsem öö Holly elus olema. „Jääme piraadi juurde.“

„Kuhu sa mu viid?“

„Küll näed. Me kumbki ei pääse sealt enne, kui su isa on ära maksnud.“

Me kumbki?

Mees kontrollis sõlmede pidavust, hüppas vöörist jahi ahtrile ja kadus siis naise piiratud vaateväljast. Väle ja tugev – hirmuäratav vastane. Tema rahulikkus jahmatas Hollyt sama palju nagu ta jõudki. Terav taip oli ohtlikum kui lihaseline keha ning oli ilmne, et mehel jätkus mõlemat.

Holly nihutas end. Miski surus talle reide. Nuga.

Kõik polnud veel läbi.

Rafe hiilis üle teki ja laskus kajutisse. Teeseldes tasakaalu kaotamist, virutas ta õlaga sisemise veebikaamera pihta, kukutades selle põrandale ja astudes siis puruks. Gabriel vaatab rikka pärijanna veebiülekannet pealt. Polnud vaja, et ta näeks, kuidas Rafe võtab väärtusliku vara endaga kaasa nüüd, kui tal polnud enam valvureid. Arvaku pealegi, et kui Rafe ja see naine on mesinädalate saarele vangistatud, pole neil muu maailmaga suhtlemiseks vahendeid.

Ta võttis suure seljakoti ja valas selle sisu välja. Tal oli kõige rohkem paar tundi, enne kui päästjad saabuvad, ja ta oli sellest juba tubli kolmkümmend minutit naise kinni sidumisele kulutanud.

Ta torkas sületäie riideid kotti, kasutades selleks rohkem jõudu, kui vaja oleks olnud. Täna öösel olid nad kaotanud veel kaks Kadunud Poissi, nende surm lasus sama palju temal kui Gabrielil. Ta hingas raskelt. Liiga palju oli ta näinud pealt, kuidas surm nendesuguseid varakult noppis. Poisid, kes kasvasid üles, ilma et keegi oleks neist hoolinud, ja surid, nii et keegi ei jäänud neid leinama.

Kuid Gabriel oli kuidagimoodi siiski ellu jäänud. Järelikult olid vabatahtlikud valetanud, et ta Odeskia tulevahetuses surma oli saanud, et Rafe ei jookseks tagasi oma ainsat sõpra otsima. Ta kissitas silmi. Nende süüdistamisest polnud mingit kasu. Nad olid talle andnud võimaluse pärast viit aastat tapamasinaks olemist inimlik pale tagasi saada. Kui Gabriel oleks sama võimaluse saanud, oleks temagi muutunud.

Rafe tõmbas seinast välja juhtmekimbu ja torkas selle kotti. Naine oli osutunud tülikamaks, kui ta oli arvanud. Kust üks seltskonnatäheke sellist asja oli õppinud? Ta oli kasutanud räpast tänavakaklust, mitte mingi rikka tüdruku hobikorras õpitud võitluskunstitehnikat. Ja ta oli palju kenam kui nendel fotodel ja videotel, mida Rafe oli näinud – toores, tugev ja loomulik kaunitar, mitte mingi habras nukuke.

Ta muigas. Mida tema siis oli oodanud? Ainult rumal oleks oma saaki alahinnanud. Naine oli kolm kuud üksinda merel elanud. Ja isegi nii edev inimene nagu Laura Hyland ei kannaks üksi ringi seilates huulepulka ja kõrge kontsaga kingi.

Aga naine oli mingit huuleasja maninud. Rafe pühkis hunniku pudelikesi ja tuube kotti. Ta süda jõnksatas. Viimane kord, kui ta naisterahvale kuuluvaid asju oli pakkinud, oli aasta pärast Simone’i surma, kui ta oli sundinud end lõpuks nende Korsika villat ta asjadest lagedaks tegema. Naise kookosšampooni lõhn kummitas teda siiani. Hiljem oli ta Theo prügikasti kõrvalt istumast leidnud. Poiss oli kõik pudelid ja tuubid lahti pakkinud ja plaatpõrandale rivvi seadnud nagu väikesed hauakivid.

Ta tõmbas kotiluku kinni. Oma naisele mõtlemine ei aita ta poega. Esimene samm oli tehtud. Teiseks sammuks oli pärijanna lennukile panemine ja saarele minemine. Kolmas samm kujutas endast nädalapikkust valvamist, nüüd siis üksi. Tänaseid sündmusi arvestades saab see olema raskem, kui ta oli arvanud.

Neljandale sammule mõtlemine pani ta käed kiiremini tööle – pärijanna tervena tagastamine ja oma poja tagasi saamine. Kas Gabriel peab oma sõna? Rafe lõug tõmbus pingule. Parem oleks. Kõikidest puudustest hoolimata tundis see Gabriel, keda Rafe teadis, Kadunud Poiste vennaskonna suhtes vankumatut lugupidamist. Loodetavasti polnud see muutunud ja ta pidas Rafet endiselt vennaskonna osaks.

Kajutisse tungis kõlksatus. Rafe tõmbus pingule. Merde¹. Paadimootorit käivitati.

Noh, igavene risu selline. Holly keeras võtit. Ei midagi. Ega see ometi õhuklapi sulgemist tahtnud, nüüd, kui ikka veel soe oli. Ta ei saanud mootori üle ujutamisega riskida.

Capitaine hüppas jahitekile, seljakott käes. Et vöör polnud kinni seotud, tõmbas laine paati eemale. Mees pidi alusele saamiseks ujuma. Kui Holly saaks vaid selle neetud mootori tööle, siis vahetavad nad täna öösel paadid. Mees kükitas, heites koti selga. Kummaline. Kas ta andis nii lihtsalt alla?

Holly võpatas, kui talle turgatas üks mõte pähe. Hädastopp – ta polnud seda otsinudki. Ta kobas kätega ja leidis oma jalge eest kokku keritud trossi. Ilmselt oli ta selle pimeduses maha paisanud. Ta käsi värises, kui ta juhtpulti kobas. Rahune maha. Sa suudad seda. Seal see oligi. Ta kinnitas nööri nupu külge ja lülitas masina sisse. Capitaine kargas püsti ja jooksis mööda jahti tema poole, käed pumpamas, nagu oleksid need bioonilised. Pagan, kas ta kavatses hüpata? Holly süda hakkas kiiremini lööma. Ta keeras võtit. Mootor ärkas ellu. Naine tundis kergendust.

Ta tõmbas drosseli tagasi, samal ajal kui mees jahi poole hüppas. Adieu, capitaine! Mehe suur vari langes tema peale. Klõnks. Mehe pea tabas Holly laupa, tõugates teda tahapoole. See polnud võimalik. Holly prantsatas tekile, tundes, kuidas valu mööda ta selgroogu pähe valgus. Nägemine hägustus. Kas see mees oli Superman või? Nüüd oli ta taas Holly peal, nägu kõigest mõne sentimeetri kaugusel naise omast.

Mees veeretas end hingeldades Holly pealt maha ja puudutas peopesaga oma mütsiga kaetud laupa. Naise nägemine taastus, ta pilk peatus noal, mis eemale veeres. Ta sööstis selle järele. Samal ajal kui Holly noast kinni haaras, võttis mees ta käsivarrest kinni ja pööras naise ringi. Vähem kui sekundiga istus ta kaksiratsi naise rindkerel, surudes teda oma reite vahele. Seejärel võttis ta rahulikult relva Holly sõrmede vahelt.

„Mida ma sulle ära jooksmise kohta rääkisin, printsess?“ Mees tõmbas mütsi peast ja ahmis õhku. „Ja võitlemise kohta?“

Pagana pihta. Kuuvalgus kumas ta kõrgetel põsesarnadel, jumeka nahaga tugev lõug oli habemetüükais, mustades lühikeseks pöetud juustes sädelesid higipiisad. Ta tumedad silmad helkisid adrenaliinist ja hiiglaslik rind õõtsus. Kui piraatidest rääkida, siis polnud Johnny Deppil capitaine’ile midagi vastu panna.

Holly raputas pead – see oli ainus kehaosa, mida ta liigutada sai. Ta röövib su, idioot selline. Oslo või Stockholmi sündroomiks oli liiga vara või kuidas iganes seda kutsuti, kui hullud inimesed oma vangistajatesse kiindusid. Ilmselgelt polnud tema elus liiga pikka aega ühtki nägusat meest olnud. Või siis polnud see aeg veel piisavalt pikk olnud.

Mehe pilk peatus jäänustel köiest, millega ta naise kinni oli sidunud. „Merde,“ sosistas ta, täidlased huuled naeratuseks kõverdumas. Nii nägus ja rääkis veel prantsuse keelt?

Keskendu. Kui kaua veel läheb, enne kui ta avastab, et Holly on petis? Ja mis siis edasi saab? Kas ta viskab naise haidele söödaks? Mehele oleks kasulikum, kui ta hoopis jahi endale võtaks, sest võimalus, et senaator, kelle kallis tütreke luksuses madalat profiili hoidis, maksaks Holly naha päästmiseks mingit raha, oli nullilähedane.

„Ma näen, et peame mõned reeglid paika panema, printsess.“

„Alustuseks võiksid sa mu pealt ära minna.“

Mehe põlved surusid tugevamalt ta pihta. „Kui ma ütlen, et meie peame reeglid paika panema, siis pean ma silmas seda, et mina pean seda tegema. Nii see inimröövimine vist käib – röövija annab juhised, vang järgib neid või kannatab tagajärgi.“

Ta avas noa ja tõmbas sõrmega üle tera. Holly kuklakarvad tõusid püsti. Ta oli seda nuga vaid mõni tund tagasi teritanud.

„Sul on mind elusana vaja.“

„Praegu jah.“ Mees pani noa ta kõrva vastu, surudes vaid nii tugevalt, et mitte nahka katki teha. „Minu töö on sind elus hoida, kuni su isa on raha ära maksnud, aga keegi pole öelnud, et sind tuleb ühes tükis hoida. See on juba sinu teha.“

Holly suu täitus süljega, kuid ta ei julgenud neelatada. „Kuhu sa mu viid?“

„Küll näed, kui kohal oleme.“ Mees libistas vaba käega üle naise piha ja patsutas ta taskuid. „Tõuse püsti!“

Ta võttis noa kõrva juurest ära ja lõdvendas oma jalgade haaret, andes naisele vaid nii palju vabadust, et too saaks minema vingerdada. Siis hüppas ta püsti nagu maailma kõige suurem võimleja. „Sina juhid, printsess!“

Holly tõusis püsti. Ta ulatus mehele vaevu õlani. Peale palvetamise hiidlaine tulemise nimel, mis mehe üle parda viiks, polnud tal erilist valikut. Tõe tunnistamise võis ära unustada. Siis poleks mehel enam mingit põhjust teda ühes tükis hoida. Holly pidi kaasa mängima. Võib-olla on tal kuival maal paremad võimalused. „Just nii, capitaine!“

Mehe lõug tõmbus pingule. Nii et see auaste tähendas siis tema jaoks midagi? „Me liigume loode suunas.“

Järgmisele saarele? Kas tal oleks seal võimalik plehku panna ja mõni küla, vahest koguni mõni valitsusväline organisatsioon leida? Ta pidi selle piraadi lihaselise kesta alt nõrga koha leidma ja kiiresti.

Kakskümmend minutit hiljem nägi Holly rannal kahte tumedat kuju ootamas. Tihe pöögimets sirutus tumehalli tähistaeva poole. Näha polnud ühtki valgusallikat, hooneid ega sõidukeid, kuid oli piisavalt varjulisi kohti. Kas tal õnnestuks seljakott haarata ja jooksu pista ning satelliittelefoni abil sõnum saata, enne kui nad talle järele jõuavad?

Üks kujudest sumas põlvini vette. Roolijõnksatus ja ta võiks sellest mehest vabaneda.

„Hoia kurssi, printsess!“

Capitaine tuli ta kõrvale, hääl hoiatavalt kõmisemas ja pannes oma parema käe naise rooli hoidvatele sõrmedele. Holly käsi võpatas, mehe haare tugevnes. Holly sundis end rahulikumalt hingama – mees ei saa tal pidevalt silma peal hoida ega ta järgmist sammu ette aimata. Küllap tal põgenemiseks mõni võimalus avaneb.

„Lükka vabakäik sisse ja jäta mootor käima,“ sõnas mees. „Siin on järsk liivamadalik.“

Nad liikusid ranniku poole. Vastu tulnud mees võttis vöörist kinni, samal ajal kui capitaine Holly seljakoti üle õla heitis. Naise laup tuikas sellest kohast, mis oli vastu meest põrganud. Capitaine astus vette ja sirutas käe. Holly ei teinud sellest välja, hüpates põlvini sooja vette, jalad peenesse liivakallakusse vajumas.

Capitaine rääkis lühidalt ja tungivalt. Holly kuulis sõna „Michael“. Paar ta kongikaaslast olid seda keelt kõnelnud. Kust nad pärit olidki? Ukrainast?

Holly pingutas, et end jalge all kõikuva paadita püsti hoida. Ta astus sammu, tundes, kuidas jalad olid vees rasked ja kohmakad, nagu oleks gravitatsioonijõud kahekordistunud ja hoopis küljelt tõmmanud. Sellisena ei saanud ta põgeneda. Ta süda kloppis. Nii palju siis esimesest plaanist. Kolm kuud tagasi oli ta ookeani lakkamatust liikumisest merehaigeks jäänud, olles nii palju aastaid vanglas veetnud, nüüd aga sai ta keha selle puudumisest hoopis šoki. Tore.

Capitaine lükkas täispuhutava paadi liivalt maha, samal ajal kui vastu tulnud mees sellesse hüppas ja tagurpidi käigu sisse pani. Üks vähem. Kui mootorimüra hajus, täitus õhk miljonite putukate ja kes teab veel kelle suminaga. Kas teda hakatakse siin kinni hoidma? Kindlasti mitte. See saar jäi tema ankrupaigast kõigest mõne miili kaugusele – ta mäletas, et GPS oli seda näidanud pika ja kitsa maaribana. Päästjad ei peaks kaugelt otsima. Roiete alla siginenud pinge hajus veidi. Võib-olla see polnudki nii asjatundlikult korraldatud operatsioon, hoolimata capitaine’i juhtivast olekust.

Mehe käsi haaras naise õlavarrest kinni, sundides teda edasi liikuma. Holly raputas end vabaks, kuid liiv tõusis ja langes ta all koos hoovusega ja ta koperdas. Mees haaras tal pihast, kahmas jalge alt ja tõstis sülle nagu lapse.

„Pane mind maha!“

„Nii saab kiiremini ja ma saan sul silma peal hoida.“

Maailm kõikus. Holly haaras mehel õlast kinni, surudes alla iiveldustunde. Mis valikut tal oli? Sellist meeltesegadust polnud ta tundnud isegi mitte pärast kõige pikemaid purjetamisreise teismelisena. Kuid pärast kuut aastat California vangla betoonil ja kuivanud maapinnal kõndimist polnud ta mõistus ehk võimeline enam nii kiiresti kohanema? Pealegi oli see esimene kord maapinnale astuda pärast seda, kui ta San Francisco rannikul jahi peale oli läinud.

Kui pärijanna oli roolipinni pihku võtnud ning Samoa, seejärel Cairnsi, Darwini ja Bali poole purjetanud, oli Holly salaja ühel senaatorile kuuluval superjahil Laura kajutisse peidetud, kus ta toitus sõjaväelastele mõeldud toidupakkidest ega tohtinud oma nägu kellelegi näidata. Ta oli seal oodanud pikki päevi, samal ajal kui pärijanna tegeles oma keskkonnaristiretkega – ohustatud Sumatra orangutanid, tõusev mereveetase, hävinevad korallrahud... Kui kaua läheb veel aega, enne kui Holly suudab taas maa peal kõndida? Kas selleks kulub tunde? Päevi?

Capitaine kohendas haaret ja tõmbas teda endale lähemale, üks käsi surumas ta reit, teine kindlalt ümber piha. Mehe soe ja maalähedane lõhn hõljus Holly ümber nagu tolmusele maapinnale langev vihm.

Vähemalt õnnestus tal näidata end abitu seltskonnatähena, ehkki tahtmatult. Tegelikult oligi parem oma jõudu säästa ja capitaine’i oma kurnata. Õhk oli isegi pimedal ajal liiga lämbe, et higi aurustuda saaks.

Kuival liival veepiiri lähedal ootas neid üks lühike ja kiitsakas mees, pea punasesse rätti mähitud. Selle mehe võinuks ta mõnel heal päeval maha võtta, isegi kui tal polnud mingit lootust spartalase vastu võidelda. Kuid täna ei olnud hea päev. Ja mehel oli automaat, mis oli peaaegu pool tema suurusest. Capitaine rääkis temaga samas keeles nagu enne. Mees pööras oma kilava tumeda pilgu Holly märjale T-särgile ja irvitas, pomisedes midagi. Capitaine nähvas mehele teravalt, kallutades naist veidi enda poole, et ta rinda varjata. Kas ta tegi seda Holly au kaitsmiseks või ta enda omaks kuulutamiseks? Igatahes see mõjus – mees tõstis oma pilgu ja vaatas irvitades hoopis Holly vangistajale otsa.

Nad sammusid mööda liivateed, mis viis läbi vihmametsa, capitaine’i samm oli pikk ja kindel, kui ta võnkuvale taskulambivalgusele järgnes. Putukad kriiskasid nagu maailma kõige suurem elektripuur, seda oli kõikjal kuulda. Kilomeetri jagu hiljem polnud capitaine naise kandmisest isegi mitte hingeldama hakanud. Ta silmade ümber olevad vaod reetsid sisemist pinget, kuid väliselt oli ta täpselt nii tugev, nagu paistis. Holly oli end vanglas vormis hoidnud lõputute ja mõttetute sörkimistiirude abil, kuid purjetamine oli nõudnud hoopis teistsugust jõudu. See oli treeninud ta käsi ja jalgu, mida ta polnud enam aastaid kestvaks jooksuks kasutanud. Mehe jaoks aga ei paistnud jooksmine, isegi kui Holly oleks maaga harjunud, mingit muret valmistavat. Ta leiab mõne teise võimaluse, kuidas satelliittelefoniga kahekesi segamatult aega veeta. Ka Superman pidi ju aeg-ajalt magama.

Või kas ikka pidi?

Tihe padrik muutus pikaks kitsaks lagendikuks. Kuuvalgus helkis väikeselt lennukilt vastu. Varjus ootas neid kellegi tume kuju. Holly pigistas huuled kokku, tundes soola maitset. Kui kaugele nad sellega lennata võiksid – Sumatrale, Timorisse, Borneosse, Austraaliasse? Otse Singapuri või Malaisiasse? Siin oli kümneid tuhandeid saari, miljoneid ruutkilomeetreid džunglit – isegi kui päästjad hakkaksid teda taga otsima, poleks neil võimalik jälgi leida. Pagan.

1 Merde – pask, prantsuse keeles. Tõlkija.