Читать книгу Juhuslik ekslemine Wall Streetil - Burton G. Malkiel - Страница 10

2

Masside hullumeelsus

Oktoober. See on üks iseäranis ohtlik kuu aktsiatega spekuleerimiseks. Teised sellised kuud on juuli, jaanuar, september, aprill, november, mai, märts, juuni, detsember, august ja veebruar.

– Mark Twain, „Kõlupea Wilson“

Ohjeldamatu ahnus on olnud läbi aegade kõigi silmapaistvate buumide tähtis tunnus. Hullunud turuosalised ei tee enam välja väärtuse kindlast vundamendist, vaid lähtuvad kaheldavast, kuid köitvast eeldusest, et õhulosse ehitades on võimalik teenida kena kopikas. Selline mõtteviis on haaranud korraga terveid rahvaid.

Spekulatsiooni psühholoogia on ehtne absurditeater. Käesolevas peatükis on esitletud mitut selle voolu näitemängu. Nende etenduste ajal ehitatud õhulossid põhinesid Hollandi tulbisibulatel, Inglise „mullidel“ ja vanadel headel Ameerika suurettevõtete aktsiatel. Kõikidel juhtudel teenis osa inimesi mõnda aega raha, aga väga vähesed pääsesid terve nahaga.

Ajalugu annab sellistel puhkudel tõepoolest õppetunni: kuigi õhulosside teooria seletab edukalt sääraseid spekulatsioonituure, on ülimalt ohtlik püüda ette aimata muutliku meelega masside reaktsiooni. „Hulgas ei kuhju loomulik intelligents, vaid lollus,“ täheldas Gustav Le Bon oma 1895. aasta klassikateoses hulkade psühholoogiast. Paistab, et paljud pole seda raamatut lugenud. Ülespoole sööstvad turud, mis sõltuvad puhtalt psüühilisest impulsist, on lõpuks eranditult allunud majanduslikule gravitatsiooniseadusele. Jätkusuutmatu hinnatase võib püsida aastaid, aga viimaks vajub ikka alla tagasi. Selline pööre toimub ootamatult nagu maavärin ja mida võimsam on olnud pummelung, seda suurem on järgnev pohmelus. Vähesed neist muretutest õhulosside ehitajatest on olnud piisavalt nobedad, et pööret ennetada ja välja pääseda, kui kõik kokku variseb.

Tulbisibulate hullustus

Tulbisibulate hullustus on üks fenomenaalsemaid ratsa rikkaks saamise prassinguid ajaloos. Toonased liialdused paistavad seda eredamad, kui võtta arvesse, et see kõik juhtus vanas vaoshoitud Hollandis 17. sajandi algul. Selle spekulatiivse hulluse sündmused käivitusid 1593. aastal, kui äsja ametisse nimetatud botaanikaprofessor tõi Viinist Leydenisse valiku ebatavalisi Türgist pärit taimi. Hollandlased olid võlutud neist uutest aiakaunistustest – mitte aga professori küsitud hinnast (ta lootis sibulad maha müüa ja kena kasumi teenida). Ühel ööl murdis varas professori majja sisse ja viis sibulad minema, nii et need müüdi lõpuks odavama hinna, aga veel suurema kasumiga.

Järgmise kümnekonna aasta jooksul muutus tulp Hollandi aedades populaarseks, kuid kalliks ilutaimeks. Paljud lilled olid nakatunud mosaiigiks nimetatava mittefataalse viirusega. Nimelt see mosaiik päästiski valla pöörase spekuleerimise tulbisibulatega. Viiruse toimel ilmusid kroonlehtedele kirkad kontrastsed triibud ehk „leegid“. Hollandlased hindasid kõrgelt neid nakatunud sibulaid, mida nimetati veidrateks. Juba mõne aja pärast dikteeris rahva maitse, et mida veidram sibul, seda kallim hind.

Tasapisi hakkas levima tulbimaania. Kõigepealt püüdsid sibulakaupmehed lihtsalt prognoosida algava aasta kõige populaarsemat stiili, nagu rõivatootjad jälgivad rahva maitset kangaste, värvide ja lõigete osas. Seejärel osteti eriti suur laovaru, et ennetada hinnatõusu. Tulbisibulate hind hakkas pöörase kiirusega kerkima. Mida kallimaks tulbid muutusid, seda rohkem pidasid inimesed neid nutikaks investeeringuks. Charles Mackay, kes kirjeldas neid sündmusi raamatus „Erakordsed populaarsed eksiarvamused ja masside hullumeelsus“, täheldas, et riigi tavapärane majandustegevus jäeti tulbisibulatega spekuleerimise kasuks sinnapaika: „Aadlikud, kodanikud, talupidajad, masinistid, madrused, sõdurid, teenijatüdrukud, isegi korstnapühkijad ja vanad kaltsukaupmehed hangeldasid tulpidega.“ Igaüks neist kujutas ette, et kirg tulpide vastu kestab igavesti.

Inimesed, kes ütlesid, et hinnad ei saa enam kõrgemale minna, vaatasid tusaselt pealt, kuidas nende sõbrad ja sugulased teenisid tohutuid kasumeid. Raske oli vastu panna kiusatusele nendega liituda. Tulbihulluse viimastel aastatel, umbes 1634. aastast 1637. aasta alguseni, hakkasid inimesed vahetama juba oma isiklikku vara, sealhulgas maad, ehteid ja mööblit, et soetada sibulaid, mis neid veel rikkamaks teeksid. Sibulate hinnad jõudsid astronoomilisele tasemele.

Osa finantsturgude geniaalsusest peitub selles, et kui spekulatiivsete võimaluste suurendamise meetodi järele on tõsine nõudlus, siis turg seda kindlasti ka pakub. Instrumendid, mis võimaldasid tulbispekulantidel saada oma raha eest maksimaalse osaluse, sarnanesid tänapäeva aktsiaturul populaarsete ostuoptsioonidega.

Ostuoptsioon andis omanikule õiguse osta tulbisibulaid kindlaksmääratud hinnaga (mis tavaliselt jäi jooksva turuhinna lähedusse) teatud perioodi jooksul. Temalt küsiti tasuks summa, mida nimetati optsioonipreemiaks ja mis võis küündida 15 kuni 20 protsendini jooksvast turuhinnast. Näiteks parasjagu sada kuldnat maksva tulbisibula optsiooni eest pidi ostja maksma kõigest 20 kuldnat. Kui hind tõusis 200 kuldnani, kasutas optsiooni ostja oma õigust. Ta ostis sibula saja kuldnaga ja müüs samaaegselt hetkehinnaga, mis oli 200 kuldnat. Nii sai ta 80 kuldnat kasumit (hinna kallinemine saja kuldna võrra miinus optsiooni eest tasutud 20 kuldnat). Tema raha kasvas korrapealt neljakordseks, samal ajal kui otsene ost oleks raha kõigest kahekordistanud. Optsioonid on võimalus investeeringut võimendada, suurendades nii potentsiaalset kasumit kui ka riski. Sellised vahendid aitasid turul kindlustada rahva laialdase osaluse. Sama kehtib ka tänapäeval.

Selle perioodi ajalugu on täis tragikoomilisi episoode. Üks selline vahejuhtum sai osaks koju saabunud meremehele, kes viis jõukale kaupmehele sõna laevatäie uute kaupade saabumisest sadamasse. Kaupmees tasus talle hea sõnumi eest rikkaliku hommikusöögiga suitsuheeringatest. Nähes kaupmehe letil midagi sibulataolist, mis kahtlemata tundus talle keset siidi ja sametit väga kohatu, võttis ta selle endale heeringa kõrvale salatiks. Ta ei osanud uneski näha, et see sibul võiks aasta aega terve laevameeskonna ära toita. See oli hinnaline Semper Augustuse tulbisibul. Meremees maksis oma salati eest kallilt – tema võõrustaja polnud enam sugugi tänulik, vaid lasi ta kuriteosüüdistusega mitmeks kuuks trellide taha panna.

Ajaloolased annavad minevikusündmustele regulaarselt uusi tõlgendusi ja nii mõnigi finantsajaloolane – kes on mitmesuguseid turumulle ümber hinnanud – on väitnud, et hinnastamises võis esineda siiski suurel määral ratsionaalsust. Üks neist revisionistlikest ajaloolastest, Peter Garber, on avaldanud seisukoha, et tulbisibulate hind toetus 17. sajandi Hollandis palju ratsionaalsematele alustele, kui üldiselt arvatakse.

Garber esitab mõned tugevad argumendid ja ma ei taha öelda, et tulbisibulate hinnastruktuuris tol perioodil üldse midagi ratsionaalset polnud. Näiteks Semper Augustus oli eriti haruldane ja ilus sibul ning nagu Garber on tuvastanud, hinnati seda kõrgelt juba tulbimaaniale eelnenud aastatel. Lisaks näitab Garberi uurimus, et üksikud haruldased sibulad maksid kõrget hinda ka pärast tulbisibulate turu üldist kokkuvarisemist, ehkki see hind oli vaid murdosa nende rekordilisest hinnatasemest. Küll aga ei leia Garber ratsionaalset seletust sellistele nähtustele nagu tulbisibulate kahekümnekordne hinnatõus 1637. aasta jaanuaris ja sellele veebruaris järgnenud veel ulatuslikum langus. Paistab, et siin juhtus seesama, mis kõigi spekulatiivsete mullidega – hind jõudis lõpuks nii kõrgele, et osa inimesi otsustas olla ettevaatlik ja müüa oma sibulad maha. Varsti järgnesid nende eeskujule ka teised. Sibulate deflatsioon kasvas üha kiirenevas tempos nagu mäest alla veerev lumepall ja õige varsti valitses turul paanika.

Valitsuse ministrid tegid ametliku avalduse, et tulbisibulate hinnalanguseks ei ole mitte mingisugust põhjust – kuid neid ei kuulanud keegi. Vahendajad pankrotistusid ja keeldusid endale võetud tulbi­sibulate ostukohustust täitmast. Valitsuse plaan hüvitada kõik lepingud kümne protsendi ulatuses nende nimiväärtusest nurjus, kui tulbi­sibulate hind isegi sellest tasemest allapoole langes. Ning hinnalangus jätkus. Üha odavamaks ja odavamaks muutunud tulbisibulad olid lõpuks praktiliselt väärtusetud – nende eest maksti veel vaid tavaliste söögisibulate hinda.

Lõunamere aktsiamull

Oletagem, et maakler helistab teile ja soovitab investeerida uude ettevõttesse, millel pole käivet ega kasumit – on ainult suurepärased väljavaated. „Millega see ettevõte tegeleb?“ küsite teie. „Kahjuks ei tohi keegi teada, millega see ettevõte tegeleb,“ vastab maakler. „Aga ma võin teile lubada tohutut rikkust.“ Petukaup, ütlete teie. Teil on tuline õigus, aga 300 aastat tagasi Inglismaal oli see üks tolleaegseid kuumemaid uusi aktsiaid. Ja nagu te võite aimata, said investorid tõsiselt kõrvetada. Lugu näitab ilmekalt, kuidas pettus paneb ahneid inimesi üha innukamalt raha välja käima.

Lõunamere aktsiamulli ajal olid britid raha tuulde loopimiseks küpsed. Pikk õitsenguaeg oli kaasa toonud kopsakad säästud ja kasinad investeerimisväljundid. Aktsiate omamist peeti tol ajal omamoodi privi­leegiks. Veel 1693. aastal teenis näiteks Ida-India Kompanii aktsiatelt tulu vaid 499 inimest. Nad riisusid koore mitmeski mõttes, kusjuures tähtsusetu polnud ka asjaolu, et nende dividendi ei maksustatud. Nende hulka kuulus ka naisi, sest aktsiad olid üks väheseid omandivorme, millele Briti naistel oli täievoliline õigus. Lõunamere Kompanii, mis täitis vastutulelikult vajadust investeerimisvahendite järele, moodustati 1711. aastal, et taastada usk valitsuse võimesse oma kohustusi täita. Kompanii võttis valitsuselt üle ligi kümne miljoni naela suuruse võla, saades vastutasuks monopoolse õiguse lõunameredel kaubelda. Rahvas arvas, et sellise kaubandusõigusega teenitakse tohutu rikkus ning suhtus aktsiatesse selgelt soosivalt.

Algusest peale lõikas Lõunamere Kompanii kasumit teiste arvelt. Riigivõlakirjade omanikud vahetasid oma väärtpaberid lihtsalt Lõunamere Kompanii aktsiate vastu. Kes plaanist juba varem teadsid, ostsid riigivõlakirju odava hinnaga 55 naela ja muutsid need siis vastmoodustatud Lõunamere Kompanii aktsiateks nimiväärtusega 100 naela. Ühelgi ettevõtte direktoril polnud vähimatki kogemust Lõuna-Ameerika kaubanduses. See ei takistanud neil kiirelt varustamast Aafrika orjalaevu (orjade müük oli üks suurimaid rikkusi tõotavaid aspekte Lõuna-Ameerika kaubanduses). Kuid isegi see ettevõtmine ei osutunud tasuvaks, sest suremus oli orjalaevadel liiga kõrge.

Küll aga oli direktorid osavad avalikkusele muljet jätma. Londonis renditi muljetavaldav hoone ja nõupidamiste saal sisustati kolme­kümne Hispaaniast pärit musta polsterdatud tooliga, mille pöökpuust raamid ja kullatud naelad olid kenad vaadata, aga mis olid istumiseks ebamugavad. Laevatäis ettevõtte villa, mida vajati hädasti Vera Cruzis, saadeti samal ajal hoopis Cartagenasse, kus see ostjate puudumise tõttu kai ääres mädanes. Ettevõtte aktsia püsis aga järgnevatel aastatel hästi ja isegi kerkis pisut, hoolimata aktsionäride osalust lahjendanud „boonusdividendina“ makstud aktsiatest ning sõjast Hispaaniaga, mis tõmbas kaubandusvõimalustele ajutiselt kriipsu peale. Suurepärase ajalookäsitluse „Lõunamere aktsiamull“ autor John Carswell kirjeldas kompanii üht direktorit ja selle väärtpaberite peamist turundajat John Blunti kui meest, kes „elas edasi ikka niiviisi, et paremas käes oli palve­raamat ja vasakus aktsiaprospekt, andmata kunagi paremale käele teada, mida vasak käsi teeb“.

La Manche’i vastaskaldal moodustas pagendatud inglane John Law veel ühe kompanii. Law’ elueesmärk oli kaotada metallraha ja luua rahvusliku paberrahaga rohkem likviidsust. (Bitcoin’i edendajad järgivad pikaajalist traditsiooni.) Oma sihi poole püüeldes omandas Law unarusse jäetud kontserni nimega Mississippi Kompanii ja asus ehitama konglomeraati, millest sai üks kõigi aegade suurimaid kapitaliettevõtteid.

Mississippi Kompanii meelitas ligi spekulante ja nende raha tervest Euroopast. Sõna „miljonär“ leiutati just sellel ajal ja pole ka ime: Mississippi aktsia tõusis kõigest kahe aastaga sajalt naelalt kahe tuhandeni, ehkki mingit loogilist põhjust sellel kasvul ei olnud. Ühel hetkel oli Mississippi Kompanii ülespuhutud turuväärtus kaheksakümmend korda kõrgem kogu Prantsusmaal leiduvast kullast ja hõbedast.

Samal ajal hakkasid teisel pool väina, Inglismaa kodades, avalduma pisukesed marurahvusluse ilmingud. Miks peaks kogu raha minema Prantsusmaale Mississippi Kompaniisse? Mida on Inglismaal sellele vastu panna? Vastus oli Lõunamere Kompanii, mille väljavaated olid hakanud paistma mõnevõrra paremad, eriti kui tuli uudis, et Hispaaniaga sõlmitakse rahu, mistõttu Lõuna-Ameerika kaubandusel oli lõpuks ometi jälle vaba tee. Mehhiklased ootasid väidetavalt juba pikisilmi, millal nad saavad oma kullakaevandused Inglismaa rikkalike puuvilla- ja villatarnete vastu tühjendada. See oli vaba ettevõtlus kõige ehedamal kujul.

1720. aastal otsustas ahnete direktorite seltskond oma mainelt raha sisse kasseerida, pakkudes võimaluse rahastada kogu 31 miljoni naelani ulatuvat riigivõlga. See oli uljas samm ja meeldis rahvale väga. Kui parlament sellekohase seaduseelnõu vastu võttis, kerkis aktsia otsekohe 130 naelalt 300 naelani.

Mitmesugused sõbrad ja toetajad, kes olid eelnõu vastuvõtmisele kaasa aidanud, said preemiaks tasuta aktsiaoptsioone, mida võis ettevõttele isikliku kasumiga tagasi „müüa“ juhul, kui aktsiahind tõusis. Premeeritute seas olid ka George I armuke ja tema „vennatütred“, kes kõik paistsid kuningaga jahmatavalt sarnased.

12. aprillil 1720, viis päeva pärast seaduse vastuvõtmist, emiteeris Lõunamere Kompanii uusi aktsiaid hinnaga 300 naela. Uut emissiooni sai osta järelmaksuga – sissemaks 60 naela ja ülejäänu kaheksa lihtsa maksena. Isegi kuningas ei suutnud kiusatusele vastu panna ja märkis aktsiaid kokku 100 000 naela eest. Teiste ostuhuviliste investorite vahel läks lausa kakluseks. Et avalikkuse isu rahuldada, kuulutasid kompanii direktorid välja uue emissiooni – seekord hinnaga 400 naela. Kuid rahva nälg oli täitmatu. Kuu aja pärast oli aktsia hind juba 550 naela. 15. juunil lasti turule veel üks emissioon. Maksetingimused olid seekord veelgi lihtsamad – 10 protsenti sissemaks ja järgmine makse alles aasta pärast. Aktsia hind kerkis 800 naelani. Pool lordidekoda ja üle poole saadikutekojast märkis aktsiaid. Lõpuks tõusis hind tuhande naelani. Spekulatiivne hullus oli täies väes.

Isegi Lõunamere Kompanii polnud võimeline rahuldama kõiki narre, kes ihkasid oma raha loovutada. Investorid otsisid teisi uusi ettevõtmisi, kuhu saaks madalalt siseneda. Kui praegu otsivad spekulandid järgmist Google’it, siis Inglismaal otsiti 18. sajandi alguses järgmist Lõunamere Kompaniid. Turundajad tulid vastu, korraldades ridamisi uusi aktsiaemissioone, et rahuldada otsatut investeerimisnälga.

Päevad edenesid ja uusi rahastusettepanekuid aina lisandus, leidlikest absurdseteni: näiteks tuua Hispaaniast sisse suur hulk eesleid (kuigi neid oli Inglismaal niigi küllaga) või muuta soolast vett magedaks. Järjest sagedamini taotleti rahastust petuskeemidele, näiteks nagu saepurust laudade valmistamine. Erinevaid projekte oli ligemale sada, iga järgmine eelnevast ekstravagantsem ja petlikum, aga kõik tõotasid tohutut tulu. Varsti hakati neid nimetama „mullideks“ – sobilikumat nimetust poleks saanud välja mõelda. Need lõhkesid kiiresti nagu mullid – tavaliselt umbes nädalaga.

Paistis, et rahvas on valmis kõike ostma. Uusi rahastust otsivaid ettevõtteid rajati sel perioodil niisugusteks otstarveteks nagu piraadi­vastaste laevade ehitamine, Inglismaa hobuste tõuaretuse soodustamine, inimjuustega kauplemine, haiglate rajamine sohilastele, pliist hõbeda eraldamine, kurgist päikesevalguse eraldamine ja koguni igiliikuri valmistamine.

Peaauhind peab aga kindlasti minema sellele tundmatule hingele, kes rajas „kompanii ülimalt kasuliku ettevõtmise edendamiseks, millest keegi ei tohi teada saada“. Prospektis tõotati ennekuulmatut rikkust. Kell üheksa hommikul, kui algas märkimine, murdsid inimesed kõigilt elualadelt sisse tungides peaaegu ukse maha, et mitte aktsiatest ilma jääda. Viie tunni jooksul loovutas tuhat investorit raha selle firma aktsiate vastu. Emissiooni korraldaja ise polnud ahne mees, vaid pani kähku kontori kinni ja purjetas mandri poole. Rohkem pole keegi temast midagi kuulnud.

Mitte kõik mullidesse raha paigutanud investorid ei uskunud nende skeemide teostatavusse, mida nad ise rahastasid. Inimesed olid selleks „liiga arukad“. Küll aga uskusid nad „suurema lolli“ teooriat – et hinnad tõusevad, ostjaid leidub veel ja võimalik on raha teenida. Seega pidas enamik investoreid oma tegevust ülimalt ratsionaalseks, kuna aktsiad loodeti „järelturul“ ehk pärast esmaemissiooni börsil kasumiga maha müüa.

Keda jumalad tahavad hävitada, selle saadavad nad kõigepealt häbisse. Märke lähenevast lõpust võis näha siis, kui välja anti pakk Lõunamere mängukaarte. Iga kaart tähistas üht mulliettevõtet ja selle alla olid kirjutatud kohased värsiread. Üks neist, Puckle Machine Company, pidi tootma masinaid, mis tulistavad nii ümmargusi kui kandilisi kahuri- ja püssikuule.3 Puckle väitis, et tema masin kutsub sõjakunstis esile revolutsiooni. Kaardipakis poti kaheksat tähistav kaart kirjeldas seda ettevõtmist nõnda:

Haruldane leiutis, et hävitada hulganisti

lolle kodukamaral, mitte vaenlasi võõrsil:

ärge kartke, mu sõbrad, seda kohutavat masinat,

haavab see vaid neid, kellel osakud peos.

Nii mõnigi mull jõudis lõhkeda, ilma et see oleks kahandanud spekulatiivset entusiasmi, aga häving saabus augustis Lõunamere Kompanii pöördumatu põhjaminekuga. Olles aru saanud, et aktsia turuhinnal pole mingit seost ettevõtte tegelike väljavaadetega, müüsid direktorid ja ametnikud suvel oma osaluse maha.

Uudis pääses valla ja aktsia langes. Varsti oli hind kokku kukkunud ja valitses paanika. Alloleval graafikul on näha Lõunamere Kompanii aktsia silmapaistvat tõusu ja langust. Valitsuskabinet püüdis taastada usku ettevõttesse, kuid asjatult. Rahva usalduse täielikku kokkuvarisemist sisuliselt vältida ei õnnestunud. Samamoodi kukkusid pihuks ja põrmuks Mississippi Kompanii aktsiad, kui rahvas sai aru, et paberraha mõõdutundetu trükkimine ei tekita tegelikku jõukust, vaid ainult inflat­siooni. Lõunamere aktsiamulliga kandis suurt kahju ka Isaac Newton, kes olla seepeale öelnud: „Ma oskan välja arvutada taevakehade liikumist, aga mitte inimeste hullumeelsust.“ Niipalju siis õhulossidest.

Et rahvast edasiste pettuste eest kaitsta, võttis parlament vastu mulli­seaduse, millega keelati ettevõtete aktsiasertifikaatide väljastamine. Järgnenud rohkem kui saja aasta jooksul, enne kui seadus 1825. aastal tühistati, oli Suurbritannia turul suhteliselt vähe aktsiaid.

Wall Street muneb muna

Tulbid ja mullid on mööndavasti kauge ajalugu. Kas sama asi võiks juhtuda ka uuemal ajal? Vaatleme uuemaid sündmusi. Kõikide võimaluste maa Ameerika käes oli järg 1920ndatel. Arvestades, kuidas me tähtsustame vabadust ja kasvu, tekitasime siin ühe silmapaistvama buumi ja rängima krahhi, mida tsivilisatsioon on eales näinud.

Raske on ette kujutada veel soodsamaid tingimusi spekulatiivse hullustuse tekkimiseks. Riik oli nautimas ennenägematut õitsengut. Ameerika ettevõtlusse pidi tahes-tahtmata uskuma ja nagu ütles Calvin Coolidge: „Ameerika äri on äri ajamine.“ Ettevõtjaid võrreldi misjonäridega ja neid peaaegu jumalustati. Selliseid analoogiaid leiti isegi vastu­pidises suunas. Bruce Barton New Yorgi reklaamiagentuurist Batten, Barton, Durstine & Osborn, kirjutas raamatus „Inimene, keda keegi ei tunne“, et Jeesus oli „esimene ärimees“ ja tema tähendamissõnad olid „kõigi aegade võimsaimad reklaamid“.

1928. aastal sai börsil spekuleerimisest üldrahvalik ajaviide. Märtsi algusest 1928 kuni septembri alguseni 1929 tõusis turg protsentuaalselt samapalju kui aastast 1923 kuni 1928. aasta alguseni. Suuremate tööstusettevõtete aktsiahind kerkis vahel 10 või 15 punkti päevas. Hinnatõus on ära toodud tabelis.

Väärtpaber	Avanemishind 3. märtsil 1928	Tipp 3. septembril 1929*	Tõus 18 kuuga protsentides
American Telephone & Telegraph	179,5	335,625	87,0
Bethlehem Steel	56,875	140,375	146,8
General Electric	128,75	396,25	207,8
Montgomery Ward	132,75	466,5	251,4
National Cash Register	50,75	127,5	151,2
Radio Corporation of America	94,5	505	434,5

* Korrigeeritud aktsiajagunemiste ja varrantitega pärast 3. märtsi 1928.

Mitte „igaüks“ ei spekuleerinud turul. Laenamine aktsiate ostuks (võimendusega ost) kasvas tõepoolest 1921. aasta ühelt miljardilt dollarilt 1929. aastaks ligi üheksa miljardini. Sellegipoolest oli võimendusega ostetud aktsiaid 1929. aastal vaid umbes miljonil inimesel. Spekulatiivne vaim oli aga siiski vähemalt sama laialdane kui varasemate maaniate ajal ja kahtlemata võrratult intensiivsem. Mis veelgi tähtsam – börsispekulatsioon oli keskne osa kultuurist. John Brooks edastas raamatus „Ükskord Golkondas“4 äsja New Yorki saabunud Briti korrespondendi märkusi: „Võisid rääkida keeluseadusest või Hemingway­st või õhukonditsioneerist või muusikast või hobustest, aga lõpuks pidid ikka rääkima aktsiabörsist ja alles siis läks jutt tõsiseks.“

Kahjuks leidus sadu naeratavaid vahetalitajaid, kes olid rõõmuga nõus inimestele õhulosside ehitamisel abi pakkuma. Manipulatsioonid aktsiabörsil lõid oma jultumusega uusi rekordeid. Pole paremat näidet kui investeerimispuulide tegevus. Üks selline koondis kergitas RCA hinda nelja päevaga 61 punkti võrra.

Investeerimispuul eeldas ühest küljest tihedat koostööd ja teisest küljest täielikku põlgust avalikkuse vastu. Üldjuhul moodustusid need siis, kui hulk kauplejaid ühendas jõu, et mingi konkreetse aktsia hinda mõjutada. Nad määrasid puuli juhi (keda õigustatult peeti väikest viisi kunstnikuks) ja tõotasid, et ei vea omal käel tegutsema hakates üksteist alt.

Puuli juht kogus mitme nädala jooksul märkamatult ostes suure aktsiaploki. Võimaluse korral soetas ta ka optsiooni suure aktsiaploki ostuks parasjagu kehtiva turuhinnaga. Edasi püüdis ta liitlaseks värvata börsispetsialisti.

Kui spetsialist puuli liikmete asja ajas, võisid nad tunda end kui kalad vees. Börsispetsialist tegutseb maakleri maaklerina. Kui aktsia turuhind oli 50 dollarit ja te andsite maaklerile 45 dollari pealt ostuorderi, jättis ta selle tavaliselt spetsialisti hooleks. Spetsialist täitis orderi, kui aktsia langes 45 dollarile. Kõik sellised turuhinnast madalama ostuhinna või kõrgema müügihinnaga orderid olid hoiul spetsialisti eeldatavalt privaatses „raamatus“. Nüüd mõistate, miks spetsialist võis puulijuhile nii väärtuslik olla. Tema raamatust sai teavet, kui suures ulatuses on esitatud turuhinnast madalama ja kõrgema hinnaga ostu- ja müügiordereid. Alati oli hea teada mängus osaleva avalikkuse võimalikult paljusid kaarte. Nüüd võis alata lõbusam osa.

Kui asi sinnamaani jõudis, lasi puulijuht enamasti puuli liikmetel omavahel tehinguid teha. Näiteks Haskell müüb 200 aktsiat Sidneyle hinnaga 40 dollarit ja Sidney müüb need tagasi hinnaga 40,125 dollarit. Sama korratakse 400 aktsiaga hinnatasemel 40,25 ja 40,375. Järgmiseks läheb müüki tuhandeaktsiane plokk hinnaga 40,625 ja veel üks hinnaga 40,75. Need müügid kajastusid „tiksuja“ lindil kõikjal üle riigi ja illusioon aktiivsest kauplemisest jõudis tuhandete hinnajälgijateni, kes Ameerika maakleribüroodes tunglesid. Selline niinimetatud „müügi­pesuga“ tekitatud aktiivsus jättis mulje, et teoksil on midagi suurt.

Nüüd astusid mängu puulijuhi palgatud vihjeandjad ja turukommentaatorid, kes rääkisid silmapiiril terendavatest põnevatest arengutest. Puulijuht püüdis ühtlasi tagada, et ettevõtte juhatuse uudisvoog oleks järjest positiivsem. Kui kõik läks hästi – ja 1928.–1929. aasta spekulatiivses atmosfääris polekski saanud kuidagi teisiti minna –, siis tuli avalikkus kauplemisaktiivsuse ja kontrollitud uudiste mõjul varmalt kaasa.

Kui rahvas oli kaasa tulnud, läks aktsiate pärast ohjeldamatuks rüseluseks ja puulil oli aeg juhe vaikselt seinast välja tõmmata. Rahvas ostis, puul müüs. Puulijuht alustas turul aktsiate ettesöötmist esiti vähehaaval ja siis järjest suuremate plokkide kaupa, enne kui avalikkus jõudis mõistusele tulla. Selle karussellisõidu lõpuks oli puuli liikmetel kopsakas puhaskasum ja rahvale jäi kätte aktsia, mille hind oli ühtäkki kokku kukkunud.

Kuid avalikkuse petmiseks polnud tingimata tarvis ühte koonduda. Paljud üksikisikud, eriti just firmajuhid ja direktorid, tulid väga edukalt toime ka omapäi. Võtame näiteks riigi toonase suuruselt teise panga Chase’i juhi Albert Wiggini. Juulis 1929 tekkis härra Wigginil hirm aktsiate peadpööritava hinnataseme ees ja ta ei tundnud end enam pullide poolel spekuleerides mugavalt. (Kuulu järgi olevat ta teeninud miljoneid omaenda panga aktsiat üles upitanud puuliga.) Uskudes, et tema panga aktsia väljavaated on iseäranis nigelad, müüs ta lühikeseks üle 42 000 Chase’i aktsia. Lühikeseks müük võimaldab aktsiahinna languselt raha teenida ja seisneb selles, et aktsiad müüakse maha lootusega need hiljem odavamalt tagasi osta. Üritatakse nagu ikka osta odavalt ja müüa kallilt, ainult et vastupidises järjekorras.

Wiggini ajastus oli ideaalne. Otsekohe pärast lühikeseks müüki hakkas Chase’i aktsia langema ja sügisese krahhi ajal kukkus hind püstloodis. Kui positsioon novembris suleti, oli Wiggin teeninud tehinguga mitu miljonit dollarit kasumit. Huvide konflikt Wigginit ilmselt ei häirinud. Õigluse huvides tuleb märkida, et ta säilitas sel perioodil Chase’i aktsias ka netopositsiooni. Sellegipoolest poleks tänapäeva reeglid lubanud siseringi liikmel omaenda aktsiast selliste lühiajaliste tehingutega kasumit teenida.

3. septembril 1929 saavutasid turukeskmised tipu, mida ei suudetud enam veerand sajandit ületada. „Õitsengu lõputu ahel“ oli peagi katkemas. Üldine majandusaktiivsus oli juba mitu kuud varem langema hakanud. Järgmisel päeval liikusid hinnad kindla suunata ja ülejärgmisel päeval, 5. septembril, toimus turul järsk kukkumine, mis sai nimeks „Babsoni murrang“.

See nimetus anti Massachusettsi osariigist Wellesleyst pärit kõhetu kikkhabemega finantsnõustaja Roger Babsoni auks, kes samal päeval oli pidulikul lõunasöögil öelnud: „Kordan seda, mida ütlesin samal ajal eelmisel ja üle-eelmisel aastal, et krahh saabub varem või hiljem.“ Wall Streeti professionaalid suhtusid „Wellesley oraakli“ uude ettekuulutusse tavapäraselt pilkavalt.

Nagu Babson mõista andis, oli ta juba mitu aastat krahhi ennustanud, aga tema ennustus polnud veel täitunud. Sellegipoolest, kui Babsoni sõnad edastati samal pärastlõunal kell kaks Dow Jonesi finants­uudistes (mis jõudsid telegraafi teel eranditult iga maakleribürooni), võttis turg järsult suuna alla. Viimase ägeda kauplemistunniga langes American Telephone and Telegraph kuus punkti, Westinghouse seitse ja U.S. Steel üheksa punkti. See oli prohvetlik seik. Pärast Babsoni murrangut sai krahhi võimalikkusest, mis veel kuu aega tagasi oli täiesti mõeldamatu, ühtäkki üldine aruteluteema.

Kindlustunne lõi kõikuma. Septembris oli halbu päevi palju rohkem kui häid. Aeg-ajalt langes turg järsult. Pankurid ja valitsusametnikud kinnitasid rahvale, et muretsemiseks pole põhjust. Yale’i ülikooli profes­sor Irving Fisher, üks sisemise väärtuse teooria rajajaid, esines peagi surematuks saanud arvamusavaldusega, et aktsiad on jõudnud ilmselt „püsivale kõrgtasemele“.

Esmaspäevaks, 21. oktoobriks oli pind klassikaliseks börsikrahhiks ette valmistatud. Hinnalangused olid sundinud võimendusega kauplejaid tagatist suurendama. Suutmata või tahtmata seda teha, pidid need kauplejad oma positsioonid maha müüma. See surus omakorda hindu alla ja kutsus esile uusi sundmüüke, mis lõpuks paisusid iseenesest edasi liikuvaks müügilaineks.

21. oktoobri müügimaht ulatus üle kuue miljoni aktsia. Tiksuja jäi sündmustest kaugele maha, mis jahmatas Ameerika maakleribüroodes kümneid tuhandeid seda jälgivaid inimesi. Turu sulgemisest oli möödas ligemale tund ja nelikümmend minutit, kui tiksuja lint lõpuks viimase tehingu registreeris.

Fisher ei jätnud jonni, vaid iseloomustas seda langust kui „võimendusega spekuleerida üritava hullumeelse äärmuse väljaraputamist“. Lisaks ütles ta, et buumiaegsed aktsiahinnad polnud ettevõtete tegeliku väärtusega üldsegi sammu pidanud ja tõusevad veel. Muu hulgas arvas professor, et turul polnud veel avaldunud keeluseaduse positiivne mõju, mis oli muutnud Ameerika töölise „produktiivsemaks ja usaldusväärsemaks“.

24. oktoobril, mida hiljem hakati kutsuma mustaks neljapäevaks, kaubeldi börsil läbi peaaegu 13 miljonit aktsiat. Hind langes mõnikord iga tehinguga 5 või 10 dollarit. Paljud aktsiad kukkusid paari tunniga 40 kuni 50 punkti. Järgmisel päeval pani Herbert Hoover oma kuulsa diagnoosi: „Maa majandus on fundamentaalselt … kindlal ja õitsval järjel.“

Teisipäev, 29. oktoober 1929 oli üks katastroofilisemaid päevi New Yorgi börsi ajaloos. Vaid 1987. aasta 19. ja 20. oktoobri börsipaanika on olnud võrreldav. Tol 1929. aasta oktoobripäeval kaubeldi rohkem kui 16,4 miljoni aktsiaga. (16 miljonit aktsiat 1929. aastal võrduks mitme miljardiga aastal 2014, sest noteeritud aktsiate hulk on sedavõrd suurem.) Hinnad langesid püstloodis ja langusele ei paistnud lõppu tulevat, nagu näitab ka alljärgnev tabel, kus on esitatud languse ulatus 1929. aasta sügisel ja järgneva kolme aasta jooksul. Kui välja arvata „turvaline“ AT&T, mis kaotas ainult kolm neljandikku oma väärtusest, oli enamik suurettevõtteid 1932. aasta põhjani jõudes langenud 95 protsenti või rohkem.

Väärtpaber	Tipp 3. septembril 1929*	Põhi 13. novembril 1929	Põhi aastal 1932
American Telephone & Telegraph	304	197,25	70,25
Bethlehem Steel	140,375	78,25	7,25
General Electric	396,25	168,125